Hiljuti Apollos Väikest Printsi otsides (paganama hea raamat, aga puudus veel me kodust) sain ma halva üllatuse osaliseks. Seesamune raamat ei olnud ei ilukirjanduse all, ega noortekirjanduse all vaid laste sektsioonis - suhtkoht kõrvuti Miki Hiirega. Kes on Väikest Printsi lugenud, nõustub kindlasti et kuigi see on kirjutatud lapselikus stiilis ei ole tegemist päris lasteraamatuga. Pigem on see terve pere raamat, kõik võiksid seda lugeda: tädid-onud, isa-ema, vanaisa-vanaema ja muidugi ka lapsed. Selles on rohkem mõtet sees, kui paljudes kauakiidetud klassikutes. Kui ma õigesti mäletan oli Väike Prints meil ka kohustuslikus kirjanduses kuskil põhikooli lõpupoole. Miks nii hilja? Sest varem ei mõista kõike selle lihtsuses peituvat võlu. Ja leida sellist raamatut laste sektsioonist oli .... kerge hämming.
Siia veel juurde vana tuntud tõde, et Terry Pratchett ei ole ulme vaid ulmeparoodia. Vaadata seda samas sektsioonis kõrvuti raamatutega, mida ta parodeerib on . . . kergelt kummaline.
Aga, mis siin ikka podiseda raamatute asukoha üle raamatupoes. Pigem tasub olla õnnelik, et meil on veel raamatupoode, ja et leidub ka päris palju inimesi, kes endiselt lugemist harrastavad.
Nüüd natuke toidujuttu.
Eelmine nädal võtsime kätte ja tegime kirjut koera.
Just niisama lihtsalt. Ja mõlemad esimest korda (kui mälu just ei peta). Välja tuli hea. Paganama hea. Liiga hea. Praegu on veel umbes pool kogu kogusest alles ... ega kahekesi ei jõua nii palju magusat korraga näost sisse ajada. Ega Kaf-Kaf kah just kirjust koerast väga midagi arva (enamasti tal magusat limpsida ikka meeldib .... aga samas meeldib talle ka vesivärve limpsida, nii et...)Eile tuli uus katsetus. Esiteks proovisime teha leiba. Katse üks, duubel üks: tulikuum külmrelv.
Leiva maitse oli küll, koorik oli kah aga muuga läks natuke nihusti - leib ei kerkinud. Selline kõvade äärtega leiva järgi lõhnav plönn tainast tuli lihtsalt. Nüüd panime uue juuretise hakkama, et ehk teine kord läheb paremini. Niipalju me kah patustada ei raatsi, et leiva sisse pärmi panna. Kui juba ise, siis ise ka juuretis. Harjutamine teeb meistriks.
Kuna leivategu üks aeganõudev protsess ole, ning meil vahepeal taigna kerkimist (mida ta kohe üldse ei plaaninudki teha) oodata oli vaja, tegime veel ühe katsetuse. Nimelt piparmuffinid. Täpselt, mitte piparkook (issand, neid polegi see pühade ag jõudnud veel teha) vaid piparmuffin. Tegime tavalise muffinitainase valmis, lisasime rummiessentsi ja igasugu vürtse ja pipraid. Tulemus: üllatavalt hea. Nagu väikesed õhulised jõulukoogikesed.
Vot siis, mõtteid teistelegi!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba