Kolme katku vahel

Jõulude ajal sai vanaisaga räägitud kultuurist Eestis. Väga pikalt ja tõsiselt.
Üldjoontes võib selle jutuajamise võtta kokku järgmiselt: Eesti rahvas on kolme kultuuriruumi vahel.
Rahva ühiste väärtusteta väikeriik on aga tükeldatud väikeriik ning kes teab kui jätkusuutlik selline nähtus on.

Praeguste Eesti elanike seas on järgnevad kultuurid (siinkohas ei mõtle ma kohe kindlasti mitte rahvust vaid mõttemaailma. Iga rahvuse seas leidub erinevaid mõttemaailmu. Samuti ei taha ma ühegi nimetusega ühtegi rahvast või riiki solvata - need nimetused lihtsalt tundusid kõige sobivamad):

Euroopalik (Saksamaa/Prantsusmaa) kultuuriruum - selle alla kuulub mõistmine, et meie riik on 1 mitme seas aga siiski oma näoga. Rahvuslikkuse alalhoid ja ka teiste rahvuste austamine ja hindamine. Teistega arvestamine. Rahuarmastus ja austus (looduse, teiste inimeste, iga ameti jne vastu) .
Selle kultuuri esindajaid paistab olevat igas vanuses.

Vene kultuuriruum - juhtfiguur ja selle jumaldamine/fännamine. Ülbus ja enesekesksus. "Olen suur ja tugev ja mul on õigus. Ideaalid on tähtsamad kui tegelikkus" Enda (või enda kultuuri) tõstmine teistest kõrgemale. Selle esindajad on peamiselt nõukogude liidu aja inimesed, kes on harjunud mõttega et on ühe ilgelt suure suurriigi osa (sellest siis ka ülbus).

Ameerka kultuuriruum - Ülbus ja enesekesksus. "Olen suur ja tugev ja mul on õigus." Enda (või enda kultuuri) tõstmine teistest kõrgemale. Suur omandi ja ühiskondliku staatuse hindamine ja teistega võistlemine. Materjaalsed väärtused.
Siia langeb päris palju tänapäeva noori.


Hm, ei saanud seda mõtet küll nii hästi kirja kui oleks tahtnud (praegu lihtsalt ei taha tulla paremini) aga vist üldiselt ähmaselt arusaadav. Ühesõnaga meil on siin hetkel kolme suure kultuuriruumi esindajaid - erinevas keskkonnas kasvanud inimesi. Erinevate maailmavaadete ja suhtumisega.
Pole siis ka ju imestada, et vanemad ei saa noorematest aru ja nooremad vanematest.

Hea näide kultuuriruumidest on filmid (või no looming üldiselt). Kui te vaatate mõnda Ameerika filmi, kas sealsed inimesed tunduvad normaalsed või natuke kiiksuga? Kas tort näkku huumor on teie jaoks? Kas Inglismaal (mis on rohkem Euroopa kultuuriruum) tehtud filmide tegelased tunduvad mõistetavad ja sümpaatsed? jne näiteid on palju


Mõelge selle peale ja jagage arvamust . Minu arust on tegemist päris huvitava tähelepanekuga.