Ärkasin täna kella kahe paiku koleda peavaluga. Tegelikult ärkasin ka korra öösel, kuid siis läksin lihtsama vastupanu teed - kugistasin ühe paraka sisse ja magasin edasi. Peale ärkamist aga eriti rohte sisse kallata ei taha. Eriti veel mitte tühja kõhu peale. No aga mida sa vaene hing teed kui peavalu eemaldab isegi söögiisu. Pealegi veel õhtul vaja tööd teha, ning kuidas sa vaene hing ikka arvuti aga passid, kui endal pea kõhub nagu Jumalaema kiriku kellalööja.
Niisiis, esimene katse peavalu vastu. Tegin umbes poolteist tundi Qigong'i harjutusi, et energia kehas liikuma saaks. Mõjus küll. Ajutiselt. Kahjuks tegin ma peale selle vea ning lugesin ühe raamatu läbi - silmadele pingutus, peavalu tagasi.
Mõte õhtusest tööst arvuti taga hakkas järjest rohkem vastiku piinana tunduma.
Proovisin siis sundsöömist: natuke pähkleid, üks kohuke ja mõned klaasid banaani nektarit. Natuke paremaks läks.
Tõmbasin ka puffi pähe - väike surve peale - mis samuti veits aitas.
Igaks juhuks ka kraadisin, et ega palavikku äkki pole. Nope 36.2. Pigem alajahtumine.
Siis aga meenus Qigong'i lektori (jube tark mees muide) lause, et inimesed proovivad ikka vajalikku muijalt kultuuridest leida, kuigi kõik on tegelikult ka enda omas olemas. (see käis peamiselt mantrate kohta. Et noh mida sa ikka võõras keeles ja valesti hääldades soiud kui sa tähendust ei tea. Parem ütle siis juba omas keeles oma palve.)
Niisiis tõmbasin villased sokid jalga (alajahtumise vastu) ja hakkasin otsima kohalikku rohtu oma peavalule. Ma ei pidanudki palju otsima, siin ta on:
Olav Ehala on kõige positiivsema muusika looja keda ma tean ning see oli just see, mida vaja oli.
Alati polegi vaja kaugelt otsida.
Mul oli eile päevotsa sama jama. JA kaliiga madal kehatemperatuur. Söömine üldiselt veits aitas. Aga tänaõine uni viis kõik ära.
ReplyDelete