Maagia õpipoiss

"Maagia on kokkulangevuste kunst." - hea definitsioon ühest hiljuti loetud raamatust. Selle järgi võib julgelt öelda, et olen asunud maagiaselliks: jälgin kokkulangevusi ja ehk ise ka tekitan neid (viimases ei saa küll 100% kindel olla).

Parimateks kokkulangevuste näitajaks on unenäod. Teadusliku teooria kohaselt on aju magamise ajal vabajooksul - suht teeb, mis tahab - ei allu loogikale ega ratsionaalsusele. Kuidas siis seletada, et unenäos nähtud detailid järgmisel päeval täide lähevad. Juhus?

Siia ka mõned näited:

Üks öö nägin unes, kuidas mina ja Siim olime väikses ruumis, kus oli 2 raudvoodit ja pleekinud/kulunud seinad. Teadsin unes, et see oli arestimaja või midagi taolist. Lamasime vooditel ja ajasime juttu. (ülejäänud detaile ei hakka siis kirja panema, sest need ei oma antud kontekstis tähtsust.)
Ärkasin selle peale, et Siim mulle helistas (seda juhtub väga harva ja väga juhuslikult - no ehk keskmiselt korra poole aasta jooksul või nii).
Lõuna paiku sain teada, et õhtul on pidu, kuhu võiks kogu Tulika Gängiga minna. TLÜ rebaste pidu muide, Patarei vanglas. Käisime seal ka ekskursioonil, oli sarnane unenäos nähtuga, kuigi kaheseid ruume seekord ei näidatud.

Siis üks öö nägin, et olen kontori ees ja üritan suitsu põlema panna, aga tulemasin streikis. Seepeale pakkus mulle keegi sigarello otsast tuld.
Tulemasin läks teglikult katki juba enne õhtust tööd. Mõtlesin veel, et ja-jah see läks täppi, aga ülejäänu? Suitsetajaid õhtul kontoris on küll aga mitte ühtegi, kes teeks sigarellosid. Aga vot võta näpust, oligi üks inimene, kes seekord sigarellosid tegi. Ise veel kommenteeris, et viimati tegi suvel aga vot täna tuli isu.

Paarist näitest ehk piisab, et üldpilti luua.

Mõni aeg olen pidanud ka märkmeid unede kohta ning tahes tahtma kerkib esile küsimus: "Kas ma märkaks neid kokkulangevusi, kui ma ei kirjutaks unesid üles?" Praegu on nii, et kui ärkan ja unenägu on meeles, üritan ma seda võimalikult detailideni peas seedida ja panen siis kirja - kui ma seda ei teeks, lahkuks uni juba paari tunniga.

Samas mäletan ma lapsepõlvest päris mitut dejavu hetke - ei saa välistada, et juba siis nägin ma vahel unenägudes asju ette. Näiteks ühel suvel olin laagris (vanus 10-11 äkki) ja mind kutsuti telefonile (see aeg kui mobiilid ei olnud veel igaühe taskus). Helistati kodust, et selline lugu, et su hamster on surnud. Ja minu vastus "Jah, ma tean." Millegipärast oli mul tunne nagu oleks just eelmine õhtu mulle helistatud ja seda öeldud - ma teadsin ka väga selgelt, et eelmine õhtu oli disko (ja peale seda pudelikeerutamine ja tikumäng, khm) ning ei saanud olla mingit telefonikõnet.

Ja mu mälestustest leiab veel mõningaid taolisi dejavu hetki, kui otsida. Seesamune oli lihtsalt kõige eredam (mul on ka oma arvamus, mix see just kõige eredam oli, aga las see jääb enda teada)

Jätame nüüd unenäod sinnapaika ja räägime elulistest kokkulangevustest.

Mitmed arvatavasti teavad, et olen umbes aasta Taro kaartidega tegelenud. Enamuses ikka iseendale ladunud ja mõtteid lihvinud (kaartidest võib kunagi teha eraldi postituse, aga praegu lihtsalt pange kõrva taha, et tegelen ja ei ole üldse hirm-müstiline tegevus). Samas, huvi taro vastu võis olla põhjendatud ka eelmise aasta autoportreega - noh juba 2x punnis silmadega surmale otsa jõllitanud.

Juhtus siin mõni kuu tagasi, et pidin Pärnusse minema ja olin kokku leppinud, et laon ühele heale sõbrale kaarte. Esimene tõsine kaardiladumine kellegi teisele muide.

[Ja kui keegi nüüd mõtleb, et ma võiks talle kah kaarte laduda, siis mõelge enne tõsiselt selle peale ... ja siis ma võin tulla ja rääkida mis ohte see võib endast kujutada ja kuidas asi töötab ... ja kui suudate mu lõpuks siiski ära seepida ja endiselt ladumist tahate, siis ehk isegi laon]

Niisiis, sõitsin bussiga peale tööd (jah tol hetkel läks õnneks ja tegin hommikul mitte öösel tööd) Pärnu poole. Istusin vasakul eelviimasel istmel, ratta kohal. Klapid peas - kuulasin Guano Apesi, mille oli just samal hommikul hankinud. Minu taga olid viimasel istmel miskid soome posid, kes õlut kaanisid ja lärmasid ja noh täiega seljas elasid. Hea meelega oleks kuhugi mujale istunud, aga kõik kohad olid võetud. Ja nii ma siis punnisin muusikat kuulata, millest sommide möla täiega üle käis. No täiesti siiralt (ja suht tusaselt juba) mõtlesin, et nad võiks ära kaduda.

Ja Põmaki!!!

Ei, sommid ei lendand minu mõtte peale õhku (it's a shame, isn't it:)), küll aga nägin ma kuidas mu pea kõrval akna taga kummitükid mööda vihisesid - kumm minu all oli lõhkenud. Buss jäi seisma ja passisime suht tunnikese tühja, samas kui bussijuht üritas kummiga midagi ette võtta. Vahetuskumm oli olemas küll aga rattakoopa plekk oli lahti läinud ja kraapis kummil kihi pealt ära - see oli lõhkumise põhjuseks ja sama oleks ju juhtunud ka uue kummiga. Sommid hääletasid minema ja Pärnusse sain järgmise bussi vahekäigus.

Kohale ma siiski jõudsin ja oli päris vahva õhtu.

Järgmisel päeval oli siis kaartideladumine ja üldse palju arutlust esoteerilistel teemadel. Seltskonnas oli ka Merlon, kes kaartidega kauem tegutsenud on ning kohati elavat esoteerikaleksikoni meenutab. Ladusime lõpuks koostöös - vastavalt oskustele ja kaardipakilistele erinevustele. Sujus päris hästi.

Õhtu venis pikaks ning Pärnu koju läksin lõpuks jala jõe äärt mööda (Janseni rada on vist selle nimi. Kunagi käisin sealt tihti kui hilja peale jäin u 2-3 km minna, aga vahepeal olid sinna valgustid pandud) Kuna olin parajalt väsinud, siis silmad ei talunud ka valgust. Nii kui ma mõtlesin, et liiga ere valgus on ja see võiks ära kustuda - et oleks mõnusam - see ka juhtus.
(hiljem uurides sain teada, et neid kustutatakse iga päev suht juhuslikul ajal - ei ole kindlat kella-aega)

Järgmise päeva hommik oli vaba ja peale lõunat oli plaanis Tallinna tagasi põrutada. Niisiis uitasin sõpradega linna peal jä käisime ka raamatupoes. Läksin raamatupoodi ja turvavärav piiksus sisenedes pahaendeliselt - kõndisin uuesti edasi tagasi läbi väravate, ja ei midagi.
Tallinna jõudsin hilja ja läksin Statoilist läbi, et piima, mida järgmine hommik kohvi peale panna, osta. Statoili turvaväravatega oli sama asi, mis raamatupoe omadega Pärnus.

Vot siis sellised kokkusattumused ühest nädalavahetusest. Kokkusattumustes kahelda ei saa, küsimus on pigem selles, kuidas asjasse suhtuda.

Igatahes, busside (ja teiste ühis transpordivahendite) "needus" on sellest nädalavahetusest saati küljes. Noh eriti siis kui on tusatuju (mida ikka juhtub, kui pool aastat on olnud sotsiaalelu puudulikuvõitu) või kui on kiire kipuvad nad lihtsalt peatuma ja mitte edasi liikuma (on see vihje, et võta aeg maha?).


Aitab küll praegu - kes ikka seda kõike lugeda jaksab.
Pealegi, mida siis näost näkku rääkida kui ma siin kõik ära pajatan?

Olge tublid!