Tim Hornet

Mu vanavanematel on peatselt tulemas sünnipäev ning mõtlesin teha unikaalse kingituse - nimelt pisikese valimiku oma kirjutistest. Just valitud teosed, sest olgem ausad, leidub ka selliseid, mis sellises vanuses inimestele kohe kindlasti mitte tervislikult ei mõju.

Selle tarvis mõtlesin teha väikese kokkuvõtte oma "kirjaniku karjäärist", millele aitavad kaasa vanad emailid (Kes ütles et peab oma inboxi kogu aeg korras hoidma - vaat kui palju ajalugu nüüd leiab).

Pseudonüüm Tim Hornet oli esamainimisel 7. november 2003 seoses esimeste naiivsete proosaliste üllitistega, mis sai nii Orlaule kui ka Algernoni (neti ulmeajakiri) saadetud.

Pseudonüümi kaasautoriks oli Siim (kes tol ajal kasutas nime Flos Ferus, vahepeal on nii mõndagi muud kasutanud, ning hetkel tuntud kui Moranis Anari). Ulmelist proosat hakkasime kirjutama suht samal ajal saades hulga inspiratsiooni suvest, mille igapäevase ajakava võiks võtta kokku järgnevalt:

1. Hommikul rätikud ja veepudel kaasa ning suunduda raamatukokku.
2. Raamatukogus ülejäänud kotis leiduv vaba ruum Mardustega täita
3. Randa lugema
4. Loetust sassi keerama ja näost kahvatuma (jah juhtus ka neid hetki kui sõbrad pakkusid juba peavalutabletti lihtsalt meile peale vaadates)
5. Õhtul raamatud raamatukokku tagastama ning koju magama.

Nõnda umbes kolm kuud ja muidugi tekkis soov ka ise kirjutada proovida.

Pseudonüümi eesmärk oli tekitada lõhe isikliku elu ja kirjutiste vahele, sest tihtilugu tõmmatakse otsene joon kirjutaja elu ja loomingu vahele (ja ometi tehakse seda endiselt ja ma ei salli seda kohe üldse mitte). Idee oli seostada pärisnimi (Timo -> Tim) hüüdnimega (Zarvik-> Hornet?) kasutades selle tarvis poppi ja noortepärast inglise keelt. Jah paljud mõtlevad, et kuidas sai sarvikust äkitsi herilane. Aga kuidas oleks sarvik inglise keeles? Horned? Horny? Devil? (kuigi kui nüüd mõelda siis Tim Horned-Horny-Devil kõlaks päris intrigeerivalt :P) Muutes Horned viimast tähte saigi Hornet, mis kõlas juba oluliselt paremini kui eelmised varjandid ning on ennast ka igati õigustanud (eks ma vahel ka sutsan).

Kirjanikutee algus oli konarlik. Vastukaja esimestele Algernoni saadetud kirjutistele oli järgnev:

"Alustaks sellest, et **** pole esiteks ulmekirjandus ja teiseks on
ka muidu mõttetu. Selliseid pole põhimõtteliselt mõtet teha ja kommenteerida
ka mitte..."

ja

"Kahjuks **** avaldamiseks ei sobi. Peamiselt vähegi arvestatava
sisu puudumise tõttu. Tegemist on ammuilma äraleierdatud teemaga..."

ning

"Lool pole tegu ega nägu..."

Kui ma praegu neid erinevaid vastukajasid lugesin, hakkas endalgi silmanurk tõmblema ja pani siiralt imestama, et ma endiselt kirjutan (ja viimased aastad ehk juba täitsa asjalikult). Muidugi praegu lugesin ma järjest läbi kümmekond kriitilist emaili, mis aga tegelikult saabusid vähemalt ühe kuu vahega, nii et negatiivsus tegelikult ei kuhjunud. (ja olgem ausad kriitika on viimastes kirjades juba asjalikum ning toon sõbralikum. Ehk olid ka kirjutised siis paremad.)

Samuti oli suur abi Orlaust, kes igat vastukaja alustas vähemalt julgustavate sõnadega (ning selle otsa tuli vägagi asjalik ja karm kriitika) Hiljem lisanudus veel tuttavaid, kes olid igati nõus oma kriitikat jagama.

Algernoni seikade tulemusena sai seal avaldatud lühijutud "Lubadus" ( «Algernon» 2004; november), "Hingesugulane" ( «Algernon» 2005; juuni) ja "Hingepuu" ( «Algernon» 2005; juuli) [kõik peaks olema Algernoni arhiivis ja netis loetavad]. Kui tõsiste juttudena neid võib hinnata jääb igaühe enda otsustada. Stalkeri nimekirjades just päris lõppu ei jäänud. (tagantjärgi lugedes peab tõdema, et lihvituna oleks vähemalt ühest neist midagi päris asjalikku saanud, ning jutu "Lubadus" tarvis loodud maailmast veel mõndagi muud välja võluda)

Algusepoole sai ka mitmel üritusel käidud ning tekkis uusi tutvusi Eesti ulmemaastikul (ja üleüldisel kirjandus-ilmal). Kusagil aastal 2005 tekkis soov ka luuletusi internetti upitada (enne olid niisama sahtlis) ning nii hüpasin ka Poognasse. Samuti hakkasid kirjutamise mõtted juba uljamalt uitama ning kirjutisi mida võinuks tõlgendada klassikalise ulmena tekkis järjest vähem.

Samuti tekkis sügavam soov kirjutistega ka midagi (mõtet, ideed, emotsiooni) edasi anda (eelnevalt oli lihtsalt, et jube lahe on kirjutada ja värki). Selle parimaks näiteks pean jutukesi "Kirjanik ja Trafo" ning "Peotäis aega" .

Viimati üritasin Algernoni upitada teost, mis küll ulmeline kuid mitte klassikaline ning seetõttu ehk ka avaldamata jäi. Stiilipuhtus pole minu stiil.

Kokkuvõtlikult:
Kirjutanud umbes kuus aastat. Teoseid (kõik vormid) kokku umbes saja kanti. Üks luuletus oli Mütofesti plakatil, üks avaldatud Pärnu Postimehes. Paari kirjutist on küsitud kasutada (laulusõnadeks ja kaardile). Kirjutanud tellimusel mõned laulusõnad ja aidanud mõnda lihvida (näiteks seda sai veits abistatud). Kolm juttu avaldatud Algernonis.

Posu teoseid poognas avalikul lugemisel.


Mitmele inimesele jagatud huvitavaid mõtteid.

Jah noh polegi just väga palju. Ahjaa, kuulduste järgi taheti kunagi minust artikkel teha ajakirja Muusa, aga olgem ausad - siin pole just palju millest rääkida. Pealegi, kui ma samamoodi jätkan, võib mu sulest ehk isegi midagi väga head tulla (tulevikus, mis ei ole veel tunni aja pärast)

Cheerios!