Just, te lugesite pealkirja õigesti.
"Palun ütle mulle, mis temaga juhtus?" küsis üks pisikene tütarlaps minult mõned päevad tagasi ja ma ei osanud/julgenud/tahtnud vastata.
Muidugi ma teadsin, mis juhtus, aga kuidas seda lapsele rääkida? Pealegi olin ma just peaaegu ärevushäiretest põhjustatud madalseisust väljas - ei tahtnud seda teemat kohe üldse puudutada. Seega lubasin et küll ma kunagi räägin, või räägib issi, aga praegu ei saa.
Küll jäi see küsimus aga mul hinge kraapima. Kuidas ikkagi rääkida lapsele suitsiidist? Võiks ju sujuvalt mõeldagi, et las see teema jääb lapsevanema kaelale, et mis mina siin räägin. Samas olen ma vähemalt meie peres kõige kogenum rääkima sellistest asjadest. Õppides teraapiat, olles ise olnud korralikult depressioonis ja saanud ravi, olles teinud praktikat lastega kes on kaotanud lähedase - olen ma kindlasti teemas rohkem kogenud, kui nii mõningi muu täiskasvanu.
Aga mida siis öelda?
Klassikaline on vist see, et öeldakse "Kui sa vanemaks saad, siis ma räägin", mis on nii halb vastus kui üldse olla saab. Esiteks jätab see lapsele mulje, et ta ei ole piisavalt tark, et maailma asjadest aru saada - mis ise-enesest on ju vale. Lapsed on väga taibukad. Tegelikult ei ole ju asi selles, kas laps mõistab, vaid selles kas täiskasvanu suudab teema võimalikult lahti seletada nii et ka näiteks viie-kuuene aru saaks. Probleem ei ole lapses, ega tema vanuses, vaid täiskasvanus. Võibolla ei olegi see teema täiskasvanu jaoks nii läbi mõeldud, et ta sel teemal lihtsalt ja arusaadavalt rääkida suudaks? Arvatavasti ta ei taha sel teemal rääkida, aga mingi vastus tuleb ometi lapsele anda.
Teine varjant on teema/küsimuse ignoreerimine. See on umbes sama halb kui eelmine. Ega laps ei ole loll, ta saab aru kui täiskasvanud varjavad midagi, ja kindlasti ei ole see hea eeskuju. Suitsiidi põhjuseks on siiski probleemid inimese mõtetes (ajukeemias). Fundamentaalselt on tegemist haigusest (tihti depressiooni tulemus) põhjustatud käitumisega. Kui me ignoreerime/väldime/kardame seda teemat õpib ka laps meie näol ignoreerima/vältima/kartma seda teemat, ning see võib olla eluagne käitumismuster. Kus siis probleem on? Selles, et kui ta kunagi peaks kokku puutuma depressiooniga (ise või mõni lähedane) või muude taoliste asjadega, siis ta hakkab seda ignoreerima, mis on üks halvemaid asju mida sellises olukorras teha saab. (seda enam, et psühholoogilistel problemidel on väidetavalt ka geneetiline taust ja kui kuskil peres on sellega probleeme olnud, esineb seda seal peres ka suurema tõenäosusega veel)
Vaja oleks ikkagi eeskuju, kes ütleb et jah tõsi ka sellised asjad on maailmas olemas, ja see on üks hirmus kole haigus, mida on raske märgata, ja sellesse tulebki suhtuda kui koledasse haigusesse, sest see see on.
Kui keegi tahab mulle siin kohas vastu vaielda, et suitsiidne käitumine ei ole seotud haigusega, siis küsige endalt "Kas füüsiliselt ja vaimselt terve inimene tahab ennast tappa?"
Ja vastus oleks ehk:"Jah, aga ainult siis kui ta ei näe olukorrast mud väljapääsu." Aga miks ta ei näe? Alati on väljapääs, kuid meie mõtlemine on see, mis sisendab meile, et väljapääsu ei ole. Seega jõuame jällegi mõtlemise ja ajukeemia juurde - ja seda osa ma lihtsustaksin kui haigust. Haigust mõtetes.
[Neile, kes tahavad siinkohas ikka veel viriseda ja vaielda, siis vaadake näiteks siit Enesetapu Põhjuseid ja seejärel lugege otsa ka Psühholoogilised tegurid. Kui psühholoogilisi tegureid ei oleks, oleks meil heal juhul vaid Vene ruleti ja Kamikaze enesetapud, mis on meie kultuuris suhteliselt olematu osa]
Minu sõbrad, kes on depressiooni, ärevushoogude, paanikahäire (jne) käes vaevelnud nõustuvad kindlasti kui ma ütlen, et haigus mõtetes ei ole mitte mingil moel kergem kui füüsilised haigused nagu näiteks gripp või kopsupõletik. Ja suitsiid on mõtete haiguse fataalne äärmuslik lõpptulemus, siis kui sellega õigeaegselt ei tegeleta.
[Eelkirjeldatu baasil on ju lausa imelik, et inimesed endiselt häbenevad psühholooge ja terapeute ning ei taha/julge/oska abi otsida. Eriti just vanema generatsiooni jaoks on tegemist tabu teemaga. Samas kui me vaatame suitsiidide statistikat Eestis siis oleme me püsivalt ilusasti Euroopa esirinnas (jup neid on meil kogu aeg palju) Ja kuna lõppude lõpuks on suitsiid alati seotud vigadega mõtlemises, siis ma julgen väita, et mõtte haigused tapavad meil oluliselt rohkem inimesi, kui mitmed tuntud ja tähelepanu saavad füüsilised haigused. Ma saan aru, et Nõukogude ajal oli tegemist keelatud teemaga, aga nüüd oleks viimane aeg sellest rääkima hakata, sest ilma rääkimata ja probleemi aksepteerimata ei ole võimalik ka olukorda parandada.]
Seega kuidas siis ikkagi rääkida?
Äkki oleks see dialoog lihtsustatult umbes selline:
"Ah, et mis temaga juhtus? See on üks väga kurb lugu, aga ma võin rääkida. Oled sa kunagi haige olnud?"
"Jaa, nohu ja köha on olnud"
"No vot, ta oli ka haige, aga tal oli hoopis teistsugune ja õelam haigus. Kui sul oli nohu siis sul nina kogu aeg jooksis, eksole ja köhaga oli kurgus kogu aeg paha. Ja kõik nägid et sul nina jooksis ja oli punane ja tatine, eksole. Aga tal oli selline haigus, mida ei olnud näha, aga mis tegi ta väga kurvaks ja üksikuks, olgugi et ta tegelikult ei olnud üksi. Ja ainult seda see haigus tegigi. Ja keegi ei teadnud, et ta tunneb ennast kurva ja üksikuna, sest ta ei rääkinud sellest ja tegi kogu aeg näo nagu kõik on hästi. Sa kah ju vahel teed sellist nägu, et kõik on hästi aga tegelikult näiteks jalg valutab või oled natuke mossis või pahane, eksole?"
"Jah"
"No tema tegi sellist nägu kogu aeg ja me ei teadnudki, et ta tunneb ennast nii nukra ja üksikuna. Ega me ju mõtteid kah lugeda ei oska. Ja kui ta oli juba aastaid tundnud end nii üksikuna ja nii nukrana tundis ta et teda pole enam kellelegi vaja ja ta ei suuda enam seda nukrust taluda ja lahkus ise elust. Ja see on väga kurb, sest oleks me teadnud, et ta tunneb ennast nii, me oleks saanud temaga rääkida ja võibolla temaga arsti juurde minna. Sest on ka arste, kes selliste haigustega tegelevad. Aga me ei teadnud. Ja sellepärast, kuna see on nii nukker lugu ja et me oleks saanud aidata, kui me oleks teadnud et ta nii nukker on, ei tahagi suured sellest väga rääkida. Me oleks tõesti tahtnud aidata. Seega kui sa tunned kunagi et oled järjest mitu päeva nukker, siis kindlasti räägi kellegiga sellest - minuga või oma emme või issiga või mõne sõbraga, sest meie ju tõesti ei tea mida sa mõtled, aga me ei taha et sa üksi nukker oled, eksole."
Ja voila, teema räägitud, võibolla ka piisavalt selges keeles, ja ka selle lapse võimalik depressiivne tulevik mingil määral preventeeritud, sest kui inimene teab juba lapsest saati, et ennast ei tohi nukrusega liiga kaua üksi jätta ja seda ka teeb, on võimalus vähemalt depressiooniks kindlasti väiksem.
Ja ma ei tea kas see on õige või vale lähenemine. See, et ma midagi antud teemast tean, ei tee minust spetsialisti. Küll aga on see minu arvates parem lähenemine kui teema ignoreerimine.
