Firma suvepäevad. Kell saab varsti kaks öösel. Laval oli
just The Swingers – bänd milest ma midagi ei teadnud ja mida arvatavasti pole
võimalik ka netist leida (selle nimega otsides saab kindlasti VÄGA palju midagi
muud, mida näha ei taha. ’The Swingers live’ oleks arvatavasti veel hullem
otsing). Tõsi, võibolla oli see vaid lühiajaline projekt ning peale seda
lähevad muusikud kõik oma teed - vahet tegelikult ei ole. Tähtis on see mis oli
laval. Mitte see, et seal olid tuntud inimesed vaid sünergia ja emotsioon.
Ühine jämmimine ja improviseerimine.
Ühine jämmimine ja improviseerimine.
Sest olgem ausad, tegelikult me ei otsi lavalt
mitte muusikat
või etendust,
vaid
Emotsiooni...
tunnet mis on ehe just sellel hetkel kui ta on.
Visuaalne pool annab enamuse naudingust (blabla 90% visuaal, 5% see kuidas räägib ja 5% mida ... või kuidas see oligi). Seepärast on ka mitmed bändid just laivis nii kuradima head, samas ku plaadi pealt pole see midagi niiväga erilist. Emotsioon ei ole mitte ainult hääles. See on lava pealsetes suhetes. Omavahelises kontaktis. Partneri toetamises. Just siin ja pragu. Sa ei saa seda kunagi taas esitada samas eheduses. Iga kord on erinev. Iga kord on impro.
mitte muusikat
või etendust,
vaid
Emotsiooni...
tunnet mis on ehe just sellel hetkel kui ta on.
Visuaalne pool annab enamuse naudingust (blabla 90% visuaal, 5% see kuidas räägib ja 5% mida ... või kuidas see oligi). Seepärast on ka mitmed bändid just laivis nii kuradima head, samas ku plaadi pealt pole see midagi niiväga erilist. Emotsioon ei ole mitte ainult hääles. See on lava pealsetes suhetes. Omavahelises kontaktis. Partneri toetamises. Just siin ja pragu. Sa ei saa seda kunagi taas esitada samas eheduses. Iga kord on erinev. Iga kord on impro.
Ja miks meile meeldivad niiväga emotsioonid? Kurat seda teab :D aga need on lihtsalt faking toredad. Jätavad meile mustri mällu (inimese mälu töötab emotsioonide baasil ... kõik meil tugevalt meeles olev on seotud tugevate emotsioonidega, või kuidas) ja panevad meid vahel tobedalt omaette muigama ja naeratama. (fine, kurbade emotsioonidega on sama teema, et jäävadmeelde aga nahhui siis neid on vaja meenutada, eks :D )
Naljakas on ise olla laval ja saavutada see täiuslik ja
täielik emotsionaalne kontakt kellegiga seal. See võib olla kirg, viha, tülpimus,
hoolivus, armastus ... vahet tegelikult ei ole... aga see ei lahku mitte kunagi
lavalaudadelt. See on seal ja praegu. Ning olgugi, et emotsioonide taga on ju
rollid, oleme meie näitlejatena ju need, kes seda tunnevad ja hiljem endas
kaasas kannavad. On see emotsioon siis kahe näitleja või kahe rolli vahel?
Ilma näitlejateta pole rollid võimalikud.
Ilma näitlejateta pole rollid võimalikud.
Kognitiivkäitumusliku teraapia järgi on emotsioonid taustal
oleva mõtteprotsessi tulemus. Me mõtleme ja usume, et maailm on ilus ja tunneme
rõõmu. Me mõtleme, et kõik on sitt no ja no nii ongi. Me kujundame oma mõtetega
nii seda, mida me täpselt märkame maailmas, kui ka seda kuidas me
emotsionaalset sellele reageerime. Muutes mõtteid, muudame me emotsioone.
Seega, kui me tunneme laval tugevaid emotsioone, on see siis
rollisisese mõtlemise tulemus?
Võibolla. Aga kogemus ja mälestus on ikkagi meil, kui inimestel, mitte kui rollidel.
Ja nii kohutavalt tore on peale emotsionaalset stseeni tulla lavalt maha ja olla lihtsalt tänulik lavapartneritele, et sa said selle kogemuse võrra rikkamaks.
Sest selles impro ju seisnebki.
* Kummaline tähelepanek. Olgugi, et vabal ajal võin ma olla suht edev ja lavaahne, ronides sinna nii stand-up'ile, improt tegema, niisama lollitama (noh ka pigem impro valdkonnas .. pluss pisiprojektid kuhu kutsutud) kui ka amatöörteatriga. Samuti kipun ma tihti larpil edevamapoolseid rolle võtma, ning olgem ausad, ka sotsiaalses suhtlemises võin ma olla suht edev ja tähelepanu ahne, siis seda mitte aga tööl. Ma ei teagi. Kuidagi need kaks maaima ei sünka korralikult. Tööl eelistan ma olla pigem taustal tegutsev hall mass, kui et tähelepanu keskpunkt. (eks osadel itimeestel ole ka nii suured egod, et nede kõrval on keeruline särada) Einoh, korra olen ka nii-öelda töö laval olnud ja see oli lahe - eelime aasta tegin üht koolitust. Aga see on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Vähemalt praeguseni. Kummaline.
Võibolla. Aga kogemus ja mälestus on ikkagi meil, kui inimestel, mitte kui rollidel.
Ja nii kohutavalt tore on peale emotsionaalset stseeni tulla lavalt maha ja olla lihtsalt tänulik lavapartneritele, et sa said selle kogemuse võrra rikkamaks.
Sest selles impro ju seisnebki.
* Kummaline tähelepanek. Olgugi, et vabal ajal võin ma olla suht edev ja lavaahne, ronides sinna nii stand-up'ile, improt tegema, niisama lollitama (noh ka pigem impro valdkonnas .. pluss pisiprojektid kuhu kutsutud) kui ka amatöörteatriga. Samuti kipun ma tihti larpil edevamapoolseid rolle võtma, ning olgem ausad, ka sotsiaalses suhtlemises võin ma olla suht edev ja tähelepanu ahne, siis seda mitte aga tööl. Ma ei teagi. Kuidagi need kaks maaima ei sünka korralikult. Tööl eelistan ma olla pigem taustal tegutsev hall mass, kui et tähelepanu keskpunkt. (eks osadel itimeestel ole ka nii suured egod, et nede kõrval on keeruline särada) Einoh, korra olen ka nii-öelda töö laval olnud ja see oli lahe - eelime aasta tegin üht koolitust. Aga see on pigem erand, mis kinnitab reeglit. Vähemalt praeguseni. Kummaline.
** Vaatan, et praegused tagid siin blogis ei tööta. Aegunud sildid noh. Peaks ka need äkki ära kustutama ja asja lihtsana hoidma.
