Mis tähendab, et mõttemaailm vajub omadega ära ja kohe mõnuga ära (ja isegi mitte vasakule vaid lihtsalt ära).
Praegu on ainus püsiv tegevus töö. Püsivat laadimiskohta ei ole. Ja ka Improjämmi ei viitsi väga enam korraldada, sest inimeste huvi on iga korraga järjest vähenenud. Pealegi, ma tahaks osaleda, mitte niiväga juhtida (mida aga ma paratamatult teen, kui ma olen ise asja kokku kutsunud).
Mõtted ja tunded tulevad ja lähevad, aga mõned eriti vittus olemisega neist jäävad kuhugi ajukurdude vahele peesitama (või äkki beežitama, kui mõelda aju värvi peale) sest on ju faking suvi ja isegi mõttetud mõtted on suvel laisad. Ja siis nad istuvad seal tagataustal, samas kui mul on vaja teha tööd, korraldada üritusi, olla tore ja sõbralik. Välja lasta neid ei saa, sest miks ma peaksingi enda sisemaailma sappi kellelegi peale pritsima, pole nagu nende süü või kuidas.
"Tead, ma vihastasin ennast enne ikka täiesti välja ära"
"Näha küll midagi ei olnud"
"No ma olen hea näitleja"
Jaa, ma olen osav maskide kandja. 7 aastat teatrit teinud ikkagi. Ja ka oma 10 aastat depressiooni, mille ajal vaid üksikud leidsid, et mul äkki oleks abi vaja otsida.
Ja kogu see taustal pulbitsev kräpp on viinud olukorda, kus on mul sees justkui 2 erinevat persooni. Üks toitub naljast ja naerust, tahab suhelda, lolli iba ajada ja lustida.
Teine leiab, et kõik on mõttetu, tahaks lihtsalt kuhugi nahhui tõmmata, telefoni ja kogu suhtluse välja lülitada ja lihtsalt ...
Ehk siis 2 vana tuttavat sõpra jälle. Üks sügavalt depressiivne, teine sügavalt elujaatav. Vahepeal on üks rohkem peal, siis jälle teine. Kogu see kupatus väsitab kohati nii ära et tahaks kas kõik lihtsalt persse saata või lihtsalt magada (eelistame teist varjanti).
Töö ja asjad saavad siiski enamvähem tehtud, enesekontroll enamasti alles ja vahel näe ajan habet kah, nii et omadega päris putsis järelikult veel ei ole.
Jaa jaa, kui nädal nii veel võtan midagi ette.
Rahu ainult RAHU!
 |
