Ärkasin täna vara, olles maganud vaid napid 4-5 tundi, tegin hunniku tööd ja peale seda oli perekondlik üritus, kus enamik inimesi suhteliselt võõrad (einoh oma perekonda ma ikka tean, aga seal oli ka teise poole pere liikmeid, sõpru jne ...). Seega raske oli õigele teemale jõuda. Eriti kui sind kohe üldse ei huvita autod, majad, kellegi töökoht ning lapsi sul kah pole.
Peo lõpuks olin ikka kutu mis kutu, aga koju jõudes oli eluvaim täiega sees.
Mis siis tee peal juhtus? Spontaane improtamine pisikese Mudilasega autos tagaistmel.
See oli umbes nii nii:
Osatäitjad:
Pisikene tütarlaps koodnimega Mudilane= M
Mina= Z
M:(täiesti tühja koha pealt) "Aga sul on täna sünnipäev!"
Z:"On või?"
(teades, et tegelikult ikka ei ole, aga minnes teemaga kaasa)
Z: "Aga kui mul on sünnipäev, siis ... ma saan ju kingitusi! Mis sa mulle kingid?"
(ja kingitust ootavad avatud peopesad liikusid mudilase poole. See viskas pikalt mõtlemata peopesale patsu)
Z: "Ohoo! Sellist patsu mul veel ei olegi. See on selline kirju ilus pats?"
M:"Jah, just... ilus pats"
Z: (uurib patsu erinevate nurkade alt) "Aga ma panen selle uhke patsu endale tasku ära, et kaotsi ei läheks."(teeb liigutuse nagu libistaks midagi tagataskusse. Mudilasele teeb see ilmselgelt nalja)
M: "Aga mul on veel sulle kingitus!"
Z: "Jaa?"
(ning kingitusevalmid käed lähevad jälle ette. Seekord tabab käsi veelgi suurem pats, mis natukene isegi tagasi põrkub)
Z: "Ohooo, vedru! See on ju päris tore vedru (venitab nähtamatut vedru küll ühtepidi küll teistpidi. Tõmbab vedru pikaks ja laseb selle suure plõnniga jälle kokku. Mudilane naerab ja paistab täpselt aru saavad mida kõike selle vedruga tehakse)
M:"Aga mul on veel siin kingitus!"
Z:"Veel üks kingitus? Oota ma panen selle vedru enne ära."
(keerab vedru kokku, libistab tagataskusse ja on kingitusevalmis. Mudilane justkui tõstaks midagi kätele.)
Z:"Ohohh, mis see veel on?"
M:"Seee.... on
...näe, sinu lemmikauto!. ..
M:"... ja punast nuppu näed? Kui sa sellele vajutad, siis..."
Z:(imiteerib nupule vajutamist ja seejärel hakkab tegema häält nagu signaal oleks lahti) Oi!"
M:"Mitte see! Teine punane nupp! Lülita see välja."
Z: (lülitab nähtamatu lemmikauto nähtamatu esimese punase nupu välja ja teise punase nupu sisse) "Ohohh, vahi mis nüüd teeb!" (oodates lapse pakkumist, et mida siis auto tõesti teeb)
M:"Näe lendab (Z teeb koheselt kätega liigutust justkui auto lendakski ringi. Suhteliselt suurelt ja segaselt ehk nii maksimaalselt kui tagaistme kitsad tingimused seda lubavad)
M:(justkui eelnevalt tehtud pisiviga parandades) "Ja kui sa vajutad sinna rohelisele nupule siis ta ei kõigu kah nii palju."
(Z, solvumata selle peale et esialgne lendamine liiga konarlik oli, vajutab rohelisele nupule ja vähendab niigi ülepakutud lendava auto lendamist rahulikumaks päris auto tagaistme kohal)
Z: "Aga kuidas ma selle välja lülitan?"
M:"Seal on see must nupp!"
Z:"Ahahh... selge.Ma panen selle siis tasku ära et ära ei kaotaks." (vajutab musta nuppu ja libistab lemmik lendava auto tagataskusse)
Z: Aga mul on nüüd sulle kah kingitus.
(ja ulatab kätega midagi pisikest) Noh, pane käed alla, muidu kukub maha!
(M paneb käed alla ja püüab ilusasti kingituse kinni)
M: "Mis see on?"
Z:"Näe, sõrmus. Selline roosa ja sädelev. Ja kas sa nuppu näed seal peal? Kui sa seda nuppu vajutad siis.... (teeb näo nagu ei tuleks meelde)
M:(mõtleb ka natukene.... ja siis plahvatab)... siis ta tantsib!
Z: just.. siis ta tantsib!
Ja kes veel ei tea, siis nähtamatute kingituste üksteisele andmine/saamine ja defineerimine on üks klassikaline impromäng. Ning just nii lihtne see ongi. Lastel on loomulik talent. Ja selline improviseerimise mäng - mida suured inimesed ei mängi sest neil on vaja rääkida autodest, numbritest ja tõsistest asjadest - annab nii palju nalja ja energiat. Tohutult energiat ikka.
Äkki see ongi üks põhjuseid miks enamasti lapsed on päeva äärest ääreni aktiivsed nagu duracelli jänesed (mitte niimoodi, fuh, sa rikutud mõtetega lugeja) samas kui tõsised vanemad on kogu aeg väsinud. Äkki on nad lihtsalt kõige selle tähtsa ja tõsise juures unustanud lollitamise ja lustimise?
No comments:
Post a Comment
kriba kriba