... kas sellest rääkimisest on üldse mingit kasu. Kõik ju teavad seda, kõik ju näevad seda, aga midagi ei muutu. Tahaks midagi muuta, tahaks hoolida...
Vabandan juba ette, kallis lugeja, et sellel teemal on mu mõtted väga segased ning ehk ei suuda ma kõike nii väljendada nagu tahaks Aga päris ütlemata kah ei saa.
Võiks ju öelda, et ma olin 2 aastat tagasi õnnega koos, kui ma jäin Tallinna südalinnas ülekäigurajal takso alla. Olin vaid 7 päeva haiglas ja kuu aega haiguslehel. Pea oli katki, aga hulluks ei läinud - napilt, vist.
Pets jäi selle aasta 13. novembril 200 meetrit minu kohast eemal ülekäigurajal takso alla. Ta on ikka veel haiglas. (Kokkuvõtet tema olukorrast saab lugeda siit )
Võtab lihtsalt sõnatuks. Ma ei mõista, kuidas autojuhte sellises olukorras õigustatakse: oli pime, oli halb ilm, juht oli vana. Tõsi, kõik need on natukene kergendavad asjaolud. Aga ülekäigurada ei hüppa äkitsi teele nii nagu inimesed ei hüppa 7 korda järjest pussnoa otsa. Ma olen pea-aegu kindel, et need juhid peatuvad, vaatavad ringi ja annavad vajadusel teed, kui nad ristuvad peateega. Ka ülekäigurada on tegelikult peatee, aga seal liikuvad masinad on õrnemad ja kondimootoriga. See on puhas hoolimatus, mitte ilma, pimeduse ega vanaduse süü.
Kui ma jookseks kellelegi Tallinna kesklinnas pussnoaga kõhtu, oleks tegemist koheselt paraja skandaaliga. Samas kui sa seda autoga teed, on tegemist vaid igapäevase õnnetusega.
Kui jälgida liiklusuudiseid, kohtame me tihti nimetuid numbreid, nimetuid kannatajaid. Raske on nende numbrite taga näha inimesi. Näha seda valu, mis kaasneb kõigest ühe numbri lisandumisega. Näha seda valu, mis on haiget saanud inimeste lähedastel.
Ja tasub mõelda ka sellele, et paljud neist inimestest on maksnud ellu jäämise eest. Haigekassa katab vaid esmase abi, kõik ülejäänu on sinu enda asi. Sa võisid ju liikluses teha kõik õigesti, süüdi võis olla puhtsalt teine pool, aga see ei muuda. Kui sina oled katki, siis sina pead ka enda parandamise eest maksma.
Pool minu palgast läheb maksudena riigile. Iga ost, mis ma teen, sisaldab maksu riigile. Ja mis ma selle eest saan? Eluohtlikud ülekäigurajad ja streikivad tuletõrjujad? Ma saan Riigi hoolimatuse oma kodanike eest?
Ma proovin olla hea inimene. Ma proovin hoolida kaasinimestest, loomadest, loodusest. Ma proovin teisi hädas aidata, kui mul on selleks võimalus. Lükata autot hangest välja, aidata lastekäru bussi tõsta jne - selleks polegi vaja palju, kõigest natukene hoolivust. Ja peale kellegi aitamist on tunne nagu sa vähemalt porovid maailma kraadi võrra paremaks kohaks teha.
Mul on tunne et puhtalt hoolimisest töötavad ka meie meditsiini-inimesed, arstid, tuletõrjujad ... võibolla ka õpetajad ja politsei jne. Selle töö palk ei ole kindlasti motiveeriv ja töö ei ole kerge. Aga nad ikkagi teevad seda.
Ja võib ajada päris vihale et leidub inimesi kes saavad 10x rohkem palka, selle eest et nad istuvad ühe koha peal ja vajutavadad käsu järgi nuppe.
Ehk mulle lihtsalt tundub see nii, et siiralt hoolimiseks pean ma voolule vastu ujuma.
Ma loodan, et mulle vaid tundub see nii.
Loomad on lahti
Meil on kodu juures alati vähemalt mõned hulkuvad loomad olnud. Suvisel ja soojal aal oli kasse päris palju, praeguse ilmaga on vaid 2 püsikundet: Valge Sõbralik ja Bandidas. Need 2 kassi paistavad omavahel ka väga sõbralikult läbi saavat.
Ja tõepoolest, me paneme hulkuvatele kassidele nimesid. Seda siis Indiaani stiilis (kas väljanägemise või mingi käitumise järgi). Vahepeal oli siin lausa päris mitu Garfieldi :P
Praegused kiisud on aga kõige sõbralikumad ja kõige vähem inimpelglikud - ei tule küll juurde, aga ei pelga ka meetri kauguselt mööda minna, kui vaja oma asju ajada.
Bandidas on valge, oranžide ja mustade laikudega kiisu, kelle mõlema silma peal on must laik - sellest ka nimi. Arvatavasti emane. Vanus ehk umbes sama, mis KafKafil. Teda on mõnes mõttes lausa tore alati välja minnes näha - pika aja peale kuidagi väga omaks saanud.
Valge Sõbralikuga tutvusime ükskord, kui sõbrad väljas ootasid, et meile külla tulla. Kiisu oli vist just omast kodust välja visatud, oli teine väga niru ja hädise välimusega, ja proovis endale uut sõpsi leida ... meie sõprade seast. Tema sõbralikkus ei jäänud ka teistele märkamatuks - meie trepikojast andis keegi talle lausa piimalimpsi.
Ka hiljem võis väljas selle kiisuga kohtudes olla kindel, et ta tuleb ennast su jala vastu hõõruma. Viimasel ajal on ta selle kombe aga maha jätnud - ju sai aru, et ei ole tolku.
Kui aus olla siis paar korda on olnud küll mõte, et võtaks kiisu(d) endale tuppa ära, aga ühest kassist meile pragu täitsa piisab - seegi ju suht tänavalt võetud. Pigem siis toetada lihtsalt kassiabi ja loomade varjupaika - siis ei jää nii palju endas kripeldama.
Aga meil on tekkinud veel üks püsikunde ja see pole mitte kass vaid hoopis musträstas (vist - me ei tea ju lindudest midagi :P ) Juba päris tihti võib seda imelikku musta lindu näha istumas keldritepi juures lumehanges. Lihtsalt istub ja vaatab ja vahel teeb ka naljakat häält (nagu luksuks:P). Ja inimesi ei pelga. Uskumatu.
Möödaseiklejaid on meil ikka kah. Eile õhtul nägime näiteks kahte hulkuvat koera. Koerad on siin aga pigem rariteet. Ja ega need möödaseiklejad väga silma jäägi ega tähelepanu saagi.
Vot, niipaljukest siis loomajuttu.
Ilusat Hommikut!
Cheers!
Ja tõepoolest, me paneme hulkuvatele kassidele nimesid. Seda siis Indiaani stiilis (kas väljanägemise või mingi käitumise järgi). Vahepeal oli siin lausa päris mitu Garfieldi :P
Praegused kiisud on aga kõige sõbralikumad ja kõige vähem inimpelglikud - ei tule küll juurde, aga ei pelga ka meetri kauguselt mööda minna, kui vaja oma asju ajada.
Bandidas on valge, oranžide ja mustade laikudega kiisu, kelle mõlema silma peal on must laik - sellest ka nimi. Arvatavasti emane. Vanus ehk umbes sama, mis KafKafil. Teda on mõnes mõttes lausa tore alati välja minnes näha - pika aja peale kuidagi väga omaks saanud.
Valge Sõbralikuga tutvusime ükskord, kui sõbrad väljas ootasid, et meile külla tulla. Kiisu oli vist just omast kodust välja visatud, oli teine väga niru ja hädise välimusega, ja proovis endale uut sõpsi leida ... meie sõprade seast. Tema sõbralikkus ei jäänud ka teistele märkamatuks - meie trepikojast andis keegi talle lausa piimalimpsi.
Ka hiljem võis väljas selle kiisuga kohtudes olla kindel, et ta tuleb ennast su jala vastu hõõruma. Viimasel ajal on ta selle kombe aga maha jätnud - ju sai aru, et ei ole tolku.
Kui aus olla siis paar korda on olnud küll mõte, et võtaks kiisu(d) endale tuppa ära, aga ühest kassist meile pragu täitsa piisab - seegi ju suht tänavalt võetud. Pigem siis toetada lihtsalt kassiabi ja loomade varjupaika - siis ei jää nii palju endas kripeldama.
Aga meil on tekkinud veel üks püsikunde ja see pole mitte kass vaid hoopis musträstas (vist - me ei tea ju lindudest midagi :P ) Juba päris tihti võib seda imelikku musta lindu näha istumas keldritepi juures lumehanges. Lihtsalt istub ja vaatab ja vahel teeb ka naljakat häält (nagu luksuks:P). Ja inimesi ei pelga. Uskumatu.
Möödaseiklejaid on meil ikka kah. Eile õhtul nägime näiteks kahte hulkuvat koera. Koerad on siin aga pigem rariteet. Ja ega need möödaseiklejad väga silma jäägi ega tähelepanu saagi.
Vot, niipaljukest siis loomajuttu.
Ilusat Hommikut!
Cheers!
Active Storytelling
Põrkasin sellise mõiste ja tegevuse otsa draamateraapias. Kahjuks sobivat eestikeelset vastet ei leidnud (aktiivne jutuvestmine?). Asja iva on aga selles, et grupi juht jutustab lugu, mille ta kohapeal välja mõtleb, ning esitab seda justkui lünkteksti, mida pealtkuulajad saavad täendada. Näiteks nagu nii:
Jutuvestja (JV): "Seitsme maa ja mere taga elas kord kolm..."
Pealtkuulaja(PK): "Päkapikku!"
JV:"Seitsme maa ja mere taga elasid kolm päkapikku. Nende nimed olid..."
PK:"Hups, Tups ja Lups!"
JV:"Nende nimed olid Hups, Tups ja Lups. Ühel päeval juhtus aga..."
Noh saite vist asja mõttest aru - lugu ei ole mitte ainult jutuvestja õlgadel vaid sünnib koos ja tänu pealtkuulajatele. Siin on muidugi tähtis, et ükski pealtkuulaja pakutud lüngatäide ei saa olla vale ning jutuvestja peab igat vastust jaatama ja vastu võtma. Valmis saadav tekst on aga ka pealtkuulajale tähtsam kui muidu - eks temagi on oma panuse pannud.
Sellega seoses tekkis mul aga mõte: Miks mitte proovida midagi sarnast ka laua-rollimängus?
Muidugi on see hetkel vaid idee ning kahjuks pole mul praegusel perioodil ei aega selle testimiseks, ega ka gruppi, millega testida. Mispärast ma kribangi mõtte siia - ehk kellegil tekib omi mõtteid või võimalust katsetada:)
GM võiks mängu ajal oma kirjeldustes jätta mõned lüngad ja lasta mängijatel need oma fantaasiaga täita. Miks? Sest kui mängija ise hakkab midagi kirjeldama, on tal pilt sellest asjast nagu naksti silme ees, järelikult on tal paremini silme ees maailm ja koht, kus mängu tegevus toimub.
Mõistlik oleks panustada just kirjelduste mängijapoolsele täitmisele, sest muidu on praktiliselt võimatu mängu üldse kuhugi suunas juhtida. Aga ka mängija selline panus võib aidata Mängujuhi "kurjal plaanil" areneda. Tähtis on aga mängija panusest kinni haarata ja sellest oma juttu muuta. Ahjaa, tasub ka korrata seda mis on lisatud - nii on ka mängijatel kindel arusaam, et mis läks ja mis ei läinud jutu sisse (ja pealegi kui mitu mängijat karjuvad midagi koos, siis peab sealt ju midagi kokku võtma)
Aga üks näidis. Oletame, et GM mõtleb mängijatele ette saata klassikalise probleemi - kuskil küla ääres tegelevad orkid, kes on paksu pahandust külvanud.
GM:"Teile paistab küla kõrts, mis asub pisikese mäekünka peal. Juba eemalt jääb teile silma kõrtsi uks mis on ..."
Mängija:"Sinine!"
GM:"..kõrtsi uks, mis on sinine."
Siit saaks näiteks teema edasi viia, et kõrtsmik värvis ukse siniseks, sest kuulis kõlakat, et orkid pelgavad sinist värvi. Oleks uks puudu, saaks rääkida kuidas orkid seal juba laastamistööd käisid tegemas. Oleks uks uus ja metallist, saaks rääkida kuidas kõrtsmik valmistub orkide rünnakuks. Jne
Muidugi ei pea piirduma ainult esemetega. Lähme aga kõrtsi näitega edasi.
GM:"Kui te kõrtsi sisenete, märkate kohe kõrtsmiku, kes on..."
Mängija1: "Siruli maas!"
Mängija2: "Paks!"
Mängija3: "Alasti!"
GM:"Kõrtsmik on paks, siruli maas ja alasti."
Nüüd saab otsida põhjust, miks ta sellises olekus on. Kas seostada olukorda peateemaga: orkid käisid, lõid tüübi uimaseks ja tegid paljaks. Või ongi just sellel kõrtsmikul kombeks vahel alasti ringi käia (local knowledge check ;) ) ning ta libastus ja kukkus pikali, lüües nõnda oma pea vastu lauaäärt ära. Jne.
Saite ehk aru mida ma mõtlesin.
Eks see idee vajab veel lihvimist, aga mingid mõtted tekkisid ehk igaühel. Ja kes teab, ehk on midagi taolist ka enne kasutatud. Mina aga näen siin selliseid plusse:
* Lihtne kasutada exprompt mänguks või kui mängijad lähevad hoopis teises suunas kui GM lootis (noh, kui te tahate tõesti sinna külla minna, siis ise aitate seda luua :P)
* Ettearvamatus suureneb, sest mängijad saavad ise muuta ja voolida oma maailma. Samuti on neil maailmast ehk parem ülevaade kui nad on ise seda aitand luua.
Jaa maailm ei ole nii mitte ainult GMile hingelähedane vaid ka mängijatele.
* Midagi uut ja huvitavat.
Kohe kindlasti ei saa seda proovida iga grupiga. Samuti ei kujuta ma ette pikemaid mänge selles stiilis. On ka võimalik, et mängijad ei pühendu nõnda väga palju oma rollile. Samas olen kindel, et kui lasta neil mõistlikuse piirides jumalat mängida, võib mäng oluliselt lõbusamaks ja detailirohkemaks muutuda.
Igasugune tagasiside on oodatud.
Cheers!
Jutuvestja (JV): "Seitsme maa ja mere taga elas kord kolm..."
Pealtkuulaja(PK): "Päkapikku!"
JV:"Seitsme maa ja mere taga elasid kolm päkapikku. Nende nimed olid..."
PK:"Hups, Tups ja Lups!"
JV:"Nende nimed olid Hups, Tups ja Lups. Ühel päeval juhtus aga..."
Noh saite vist asja mõttest aru - lugu ei ole mitte ainult jutuvestja õlgadel vaid sünnib koos ja tänu pealtkuulajatele. Siin on muidugi tähtis, et ükski pealtkuulaja pakutud lüngatäide ei saa olla vale ning jutuvestja peab igat vastust jaatama ja vastu võtma. Valmis saadav tekst on aga ka pealtkuulajale tähtsam kui muidu - eks temagi on oma panuse pannud.
Sellega seoses tekkis mul aga mõte: Miks mitte proovida midagi sarnast ka laua-rollimängus?
Muidugi on see hetkel vaid idee ning kahjuks pole mul praegusel perioodil ei aega selle testimiseks, ega ka gruppi, millega testida. Mispärast ma kribangi mõtte siia - ehk kellegil tekib omi mõtteid või võimalust katsetada:)
GM võiks mängu ajal oma kirjeldustes jätta mõned lüngad ja lasta mängijatel need oma fantaasiaga täita. Miks? Sest kui mängija ise hakkab midagi kirjeldama, on tal pilt sellest asjast nagu naksti silme ees, järelikult on tal paremini silme ees maailm ja koht, kus mängu tegevus toimub.
Mõistlik oleks panustada just kirjelduste mängijapoolsele täitmisele, sest muidu on praktiliselt võimatu mängu üldse kuhugi suunas juhtida. Aga ka mängija selline panus võib aidata Mängujuhi "kurjal plaanil" areneda. Tähtis on aga mängija panusest kinni haarata ja sellest oma juttu muuta. Ahjaa, tasub ka korrata seda mis on lisatud - nii on ka mängijatel kindel arusaam, et mis läks ja mis ei läinud jutu sisse (ja pealegi kui mitu mängijat karjuvad midagi koos, siis peab sealt ju midagi kokku võtma)
Aga üks näidis. Oletame, et GM mõtleb mängijatele ette saata klassikalise probleemi - kuskil küla ääres tegelevad orkid, kes on paksu pahandust külvanud.
GM:"Teile paistab küla kõrts, mis asub pisikese mäekünka peal. Juba eemalt jääb teile silma kõrtsi uks mis on ..."
Mängija:"Sinine!"
GM:"..kõrtsi uks, mis on sinine."
Siit saaks näiteks teema edasi viia, et kõrtsmik värvis ukse siniseks, sest kuulis kõlakat, et orkid pelgavad sinist värvi. Oleks uks puudu, saaks rääkida kuidas orkid seal juba laastamistööd käisid tegemas. Oleks uks uus ja metallist, saaks rääkida kuidas kõrtsmik valmistub orkide rünnakuks. Jne
Muidugi ei pea piirduma ainult esemetega. Lähme aga kõrtsi näitega edasi.
GM:"Kui te kõrtsi sisenete, märkate kohe kõrtsmiku, kes on..."
Mängija1: "Siruli maas!"
Mängija2: "Paks!"
Mängija3: "Alasti!"
GM:"Kõrtsmik on paks, siruli maas ja alasti."
Nüüd saab otsida põhjust, miks ta sellises olekus on. Kas seostada olukorda peateemaga: orkid käisid, lõid tüübi uimaseks ja tegid paljaks. Või ongi just sellel kõrtsmikul kombeks vahel alasti ringi käia (local knowledge check ;) ) ning ta libastus ja kukkus pikali, lüües nõnda oma pea vastu lauaäärt ära. Jne.
Saite ehk aru mida ma mõtlesin.
Eks see idee vajab veel lihvimist, aga mingid mõtted tekkisid ehk igaühel. Ja kes teab, ehk on midagi taolist ka enne kasutatud. Mina aga näen siin selliseid plusse:
* Lihtne kasutada exprompt mänguks või kui mängijad lähevad hoopis teises suunas kui GM lootis (noh, kui te tahate tõesti sinna külla minna, siis ise aitate seda luua :P)
* Ettearvamatus suureneb, sest mängijad saavad ise muuta ja voolida oma maailma. Samuti on neil maailmast ehk parem ülevaade kui nad on ise seda aitand luua.
Jaa maailm ei ole nii mitte ainult GMile hingelähedane vaid ka mängijatele.
* Midagi uut ja huvitavat.
Kohe kindlasti ei saa seda proovida iga grupiga. Samuti ei kujuta ma ette pikemaid mänge selles stiilis. On ka võimalik, et mängijad ei pühendu nõnda väga palju oma rollile. Samas olen kindel, et kui lasta neil mõistlikuse piirides jumalat mängida, võib mäng oluliselt lõbusamaks ja detailirohkemaks muutuda.
Igasugune tagasiside on oodatud.
Cheers!
Jõuluteemaline kettkiri
1. Kas sulle meeldib jõul? Miks?
Kas mulle meeldib talvine püha, mida tuletatakse meile 2 kuud igapäevaselt meelde,mis paneb inimesed hullumeelselt käituma ja mille puändina tuleb meile külla Coca Cola riietuses Metsjeesus?
Ausalt öeldes, ei meeldi. Pühade vastu pole mul midagi, aga Jõulud on liiga Marketing maiguga. Kutsuge mind rassistiks, aga minu jaoks on see püha lihtsalt liiga kirju.
2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?
Jääks traditsioonide juurde.
Aga hea oleks kui siis kogu suguvõsa saaks seekord kohale tulla.
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Midagi on vist lasteaiast.. aga see võib olla ka pildi järgi loodud valemälestus, ei tea kindlalt.
Aga kindlaid mälestusi on ikka kah. Päris palju sisemisi konflikte ja lausa pragamist meenub.
Jõulud on aeg kui peaks jagama, aga kui sa oled kõige noorem laps ja niigi valdav enamus sinu asju on vanemate õdede-vendade "pärandus" siis see, mis on sinu oma, on ikkagi sinu oma ja kõik. Jagamisest võite vaid unistada.
Ja kedagi jagama sundida või õpetada on kah BS.
Näiteks sõin ma mingis vanuses varahommikul oma sussi seest kõik kommid ära, et ei peaks teistega jagama. (minu sussis oli täpselt minu ja vendade jagu komme.)
Hommikul peale seda juhtumit käitusid vanemad kuidagi imelikult.... busted!
Vot siis.
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei. Aga ega ta eriti mulle ka meeldinud.
Ta lihtsalt oli nii nagu ta oli.
5. Parim jõulumälestus?
Heh, parimad mälestused on ajast kui kogu suguselts meie juures käis ja ka ööbis. See kuidas korter oli paksult rahvast täis. Ja Poistetuba oli öösel äärest ääreni poisse täis.
Vot siis oli vahva. (kui väljaarvata juhtumid kuidas keegi sulle öösel otsa komberdas või taskulampi näkku näitas, et näha mis sa siis teed)
Peale seda on nagu seline "plärts ja valmis" stiilis pühad - kõigil on kiire. Nagu sex peale 4 kuud kuivalolekut, puänt pole isegi mitte naljakas.
Aga noh, ajad muutuvad. Ja tegelikult on minu jaoks praegu kõige tähtsam ikkagi see, et näeb üle pika aja sugulasi, kellele mul üldiselt pole mahti külla minna.
6. Lemmik jõulutoitude seast?
Toit on toit. Lemmikut ei ole, aga ega see menüü ka aastate jooksul väga muutunud pole.
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Pärnus nagu pea-aegu alati.
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Opa, siia saaks pika nimekirja teha, aga kõike ma kirjutada ei vinna.
Pühad toimuvad Pärnus, kuhu tulevad kohale vanaema-vanaisa ja tädipere.
Tädi toob alati napoleoni kooki. Menüü on meil üldiselt kindel ja väljakujunenud ja liiga pikk et siia kirja panna.
Tihti saan ma siis ka tädi käest oma sünnipäevakingituse (mu sünnar on aprillis, aga me ei satu enamasti vahepeal väga kokku. Ja see on nii armas, et ikkagi nii meeles peetakse. Parem hilja kui mittekunagi)
Siis me käime kas suurema või väiksema seltskonnaga surnuaial- mis on alati sisaldanud ka minupoolset protesti. Mule ei meeldi surnuaiad, aga noh alati olen ma vastu vaielnud aga ikka läinud.
Igatahes on meil jõuluõhtul kombeks ka laulda. Istume kogu rahvaga suures toas ja laulame jõululaule. Vanaema saadab klaveril või minu ema kitarril.
Viimastel aastatel on laul asendunud ühtlase mõminaga - aga see on ka okei.
Nagu ka see, et vanaema hakkab alati laulma vähemalt mõnda lugu, mida keegi teine kuulnud pole ja mida ka kuskil laulikus ei ole.
Ahjaa, ja siis ka klassikalised vaidlused, et mis helistikus mõnda lugu laulda. Saatjateks on naiterahvad aga meie suguvõsas on mehekesed tugevas ülekaalus (ja mitte ainult massiga)
No ja siis tuleb koputus ja kott on ukse taga .... näiteks. ...Vahel on ikka vana kah külas käinud. Ja vahel on kott tulnud söömise ajal.
A ja siis on üks asi veel. Meie pere on väga praktiline (aga mitte nii praktiline et jõulupakis oleks jahu, muna või leiba). Mis tähendab, et kui keegi jõulupakist vähemalt üht paari sokke ei saa, on midagi valesti.
Ja mõned inimesed saavad sokkide asemel juba aastaid järjest pajakindaid.
9. Sinu jõulukingisoov?
Heheheee.
Ma ei mõtle ette välja mida ma tahaks - nii võivad tekkida ootused ja võib pettuda.
Hobisid on mul piisavalt, et midagi põnevat välja mõelda.
Ja huumor on kah hea valik.
10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?
Ei mäleta. Vist olid D&D raamatud mingi aeg kui neid just väga vaja oli?
Ma pole kindel. Sünnar ja jõulud lähevad kogu aeg segi.
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Kõik võiks saada ja mitte ainult kinki ;)
12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Blogikülastajatele ei soovi midagi- sest külastada võib ka mingi spider
Lugejatele soovin umbisikuliselt: häid pühi! .. .. maitea, ma ei oska soovida selliseid asju.
Need, kes mulle lähedal on, saavad niikuinii ka lähema ja personaalsema soovi osaliseks.
LISAKÜSIMUS 13. Mis on sinu jaoks õige pühadefilm?
Rare Exports ja Nightmare Before Chrismas - superluks pühadefilmid :)
Ja Visa Hing või Titanikk peab kah jõuluõhtul alati telkust käima
Sain Tindolt, kes sai selle omakorda Rattuselt ... kes omakorda .... heh, aitab küll:P
Edastame siis Kurimarjule ,Rahlale ja näiteks Haldjapiigadele
Eks näis, kas see siis läheb edasi rändama.
Kahjuks on mitmed inimesed, kellele võiks saata, oma blogi kinnistanud või sulgenud.
Kas mulle meeldib talvine püha, mida tuletatakse meile 2 kuud igapäevaselt meelde,mis paneb inimesed hullumeelselt käituma ja mille puändina tuleb meile külla Coca Cola riietuses Metsjeesus?
Ausalt öeldes, ei meeldi. Pühade vastu pole mul midagi, aga Jõulud on liiga Marketing maiguga. Kutsuge mind rassistiks, aga minu jaoks on see püha lihtsalt liiga kirju.
2. Kujuta ette, et nende jõuludega läheb kõik täpselt täkke ja nad tulevad just sellistena nagu sa tahad. Kuidas ja koos kellega need jõulud mööduvad?
Jääks traditsioonide juurde.
Aga hea oleks kui siis kogu suguvõsa saaks seekord kohale tulla.
3.Milline on su esimene jõulumälestus?
Midagi on vist lasteaiast.. aga see võib olla ka pildi järgi loodud valemälestus, ei tea kindlalt.
Aga kindlaid mälestusi on ikka kah. Päris palju sisemisi konflikte ja lausa pragamist meenub.
Jõulud on aeg kui peaks jagama, aga kui sa oled kõige noorem laps ja niigi valdav enamus sinu asju on vanemate õdede-vendade "pärandus" siis see, mis on sinu oma, on ikkagi sinu oma ja kõik. Jagamisest võite vaid unistada.
Ja kedagi jagama sundida või õpetada on kah BS.
Näiteks sõin ma mingis vanuses varahommikul oma sussi seest kõik kommid ära, et ei peaks teistega jagama. (minu sussis oli täpselt minu ja vendade jagu komme.)
Hommikul peale seda juhtumit käitusid vanemad kuidagi imelikult.... busted!
Vot siis.
4. Kas sa kartsid lapsena jõuluvana?
Ei. Aga ega ta eriti mulle ka meeldinud.
Ta lihtsalt oli nii nagu ta oli.
5. Parim jõulumälestus?
Heh, parimad mälestused on ajast kui kogu suguselts meie juures käis ja ka ööbis. See kuidas korter oli paksult rahvast täis. Ja Poistetuba oli öösel äärest ääreni poisse täis.
Vot siis oli vahva. (kui väljaarvata juhtumid kuidas keegi sulle öösel otsa komberdas või taskulampi näkku näitas, et näha mis sa siis teed)
Peale seda on nagu seline "plärts ja valmis" stiilis pühad - kõigil on kiire. Nagu sex peale 4 kuud kuivalolekut, puänt pole isegi mitte naljakas.
Aga noh, ajad muutuvad. Ja tegelikult on minu jaoks praegu kõige tähtsam ikkagi see, et näeb üle pika aja sugulasi, kellele mul üldiselt pole mahti külla minna.
6. Lemmik jõulutoitude seast?
Toit on toit. Lemmikut ei ole, aga ega see menüü ka aastate jooksul väga muutunud pole.
7. Kus veedad sellel aastal jõulud?
Pärnus nagu pea-aegu alati.
8. Kas sul on mingeid jõulutraditsioone?
Opa, siia saaks pika nimekirja teha, aga kõike ma kirjutada ei vinna.
Pühad toimuvad Pärnus, kuhu tulevad kohale vanaema-vanaisa ja tädipere.
Tädi toob alati napoleoni kooki. Menüü on meil üldiselt kindel ja väljakujunenud ja liiga pikk et siia kirja panna.
Tihti saan ma siis ka tädi käest oma sünnipäevakingituse (mu sünnar on aprillis, aga me ei satu enamasti vahepeal väga kokku. Ja see on nii armas, et ikkagi nii meeles peetakse. Parem hilja kui mittekunagi)
Siis me käime kas suurema või väiksema seltskonnaga surnuaial- mis on alati sisaldanud ka minupoolset protesti. Mule ei meeldi surnuaiad, aga noh alati olen ma vastu vaielnud aga ikka läinud.
Igatahes on meil jõuluõhtul kombeks ka laulda. Istume kogu rahvaga suures toas ja laulame jõululaule. Vanaema saadab klaveril või minu ema kitarril.
Viimastel aastatel on laul asendunud ühtlase mõminaga - aga see on ka okei.
Nagu ka see, et vanaema hakkab alati laulma vähemalt mõnda lugu, mida keegi teine kuulnud pole ja mida ka kuskil laulikus ei ole.
Ahjaa, ja siis ka klassikalised vaidlused, et mis helistikus mõnda lugu laulda. Saatjateks on naiterahvad aga meie suguvõsas on mehekesed tugevas ülekaalus (ja mitte ainult massiga)
No ja siis tuleb koputus ja kott on ukse taga .... näiteks. ...Vahel on ikka vana kah külas käinud. Ja vahel on kott tulnud söömise ajal.
A ja siis on üks asi veel. Meie pere on väga praktiline (aga mitte nii praktiline et jõulupakis oleks jahu, muna või leiba). Mis tähendab, et kui keegi jõulupakist vähemalt üht paari sokke ei saa, on midagi valesti.
Ja mõned inimesed saavad sokkide asemel juba aastaid järjest pajakindaid.
9. Sinu jõulukingisoov?
Heheheee.
Ma ei mõtle ette välja mida ma tahaks - nii võivad tekkida ootused ja võib pettuda.
Hobisid on mul piisavalt, et midagi põnevat välja mõelda.
Ja huumor on kah hea valik.
10. Parim kink, mille oled jõuluks saanud?
Ei mäleta. Vist olid D&D raamatud mingi aeg kui neid just väga vaja oli?
Ma pole kindel. Sünnar ja jõulud lähevad kogu aeg segi.
11. Kes ei peaks sellel aastal kinki saama?
Kõik võiks saada ja mitte ainult kinki ;)
12. Mida soovid oma blogikülastajatele?
Blogikülastajatele ei soovi midagi- sest külastada võib ka mingi spider
Lugejatele soovin umbisikuliselt: häid pühi! .. .. maitea, ma ei oska soovida selliseid asju.
Need, kes mulle lähedal on, saavad niikuinii ka lähema ja personaalsema soovi osaliseks.
LISAKÜSIMUS 13. Mis on sinu jaoks õige pühadefilm?
Rare Exports ja Nightmare Before Chrismas - superluks pühadefilmid :)
Ja Visa Hing või Titanikk peab kah jõuluõhtul alati telkust käima
Sain Tindolt, kes sai selle omakorda Rattuselt ... kes omakorda .... heh, aitab küll:P
Edastame siis Kurimarjule ,Rahlale ja näiteks Haldjapiigadele
Eks näis, kas see siis läheb edasi rändama.
Kahjuks on mitmed inimesed, kellele võiks saata, oma blogi kinnistanud või sulgenud.
Päevade raamat
Ma ei mõista täpselt, mis see on. Aga midagi selles muusikas ja videos, tekitab ... emotsiooni mida ma ei oskagi kuidagi kirjeldada. Vot sulle amatöörkirjanikku. Täitsa algaja, mis puudutab tundeid.
Cheers!
Gestalt prayer
I do my thing and you do your thing.
I am not in this world to live up to your expectations,
And you are not in this world to live up to mine.
You are you, and I am I, and if by chance we find each other, it's beautiful.
If not, it can't be helped.
(Fritz Perls, 1969)
I am not in this world to live up to your expectations,
And you are not in this world to live up to mine.
You are you, and I am I, and if by chance we find each other, it's beautiful.
If not, it can't be helped.
(Fritz Perls, 1969)
Koolis teada ma sain
Koolis saadakse teadupärast ikka targemaks. Siin mõned juhuslikud infokillud. Lugege läbi küsimused ja proovige ise vastata. Seejärel kerige allapoole joone alla vastuseid vaatama. Muidugi on vastusevariante veelgi :P
1. Mis on ühist Michael Jackson-il ja A.H. Tammsaare kujul?
2. Mitu minietüüdi saab esitada tunni ajaga?
3. Miks arvaks sebra, et inimene on veits lollakas?
4. Mis asi on fundamentaalne atributsiooniviga?
5. Miks tänapäeval naised enam eriti saunas alasti ei taha käia?
-----------------------------------
Vastused:
1. A.H. Tammsaare kuju, mis on praegu Viru keskuse ees pargis, oli vormist välja tulles ilma ninata. Praegune nina on muide kohalike keevitajate, mitte skulptori, leiutis.
2. Tänasel eksamil oli 9 etüüdikest umbes tunni ja mõne minuti jooksul. Pole paha.
3. Sest inimene on stressis, ilma et ta elu reaalselt ohus oleks.
Sebra on stressis, kui ta põgeneb elu eest. Kogu power kehas tõstetakse ellujäämisele, ära seedimiselt, immuunsüsteemilt jne - noh, kui ellu ei jää siis pole neid ju niikuinii väga vaja. Samas inimesega juhtub stressis bioloogiliselt sama, aga surmaohtu ju ei ole.
4. See tore väljend käib nähtuse kohta, kus me kipume eeldama, et inimest sunnivad mingit moodi käituma tema sisemised mitte välimised mõjud. Ehk, kui keegi (keda me eriti ei tunne) on tusane ja kidakeelne, siis pigem me arvame, et ta ongi sihuke imelik, mõtlemata sellele, et äkki tal täna hommikul juhtus midagi paha, mis ta käitumist ja meeleolu muutis.
See toimib ka siis kui me teame, et inimesel on palutud meiega kuidagimoodi suhelda. Ehk, kui kellelegi on öeldud, et ta käituks meiega sõbralikult ja me ka teame, et talle on seda öeldud, siis me ikka arvame et ta käitub meiega sõbralikult, sest ta ongi selline sõbralik juba loomu poolest.
Jah, meil, inimestel on mõned päris veidrad mõtlemiskiiksud.
5. Vot mina kah ei tea.
Cheers!
1. Mis on ühist Michael Jackson-il ja A.H. Tammsaare kujul?
2. Mitu minietüüdi saab esitada tunni ajaga?
3. Miks arvaks sebra, et inimene on veits lollakas?
4. Mis asi on fundamentaalne atributsiooniviga?
5. Miks tänapäeval naised enam eriti saunas alasti ei taha käia?
-----------------------------------
Vastused:
1. A.H. Tammsaare kuju, mis on praegu Viru keskuse ees pargis, oli vormist välja tulles ilma ninata. Praegune nina on muide kohalike keevitajate, mitte skulptori, leiutis.
2. Tänasel eksamil oli 9 etüüdikest umbes tunni ja mõne minuti jooksul. Pole paha.
3. Sest inimene on stressis, ilma et ta elu reaalselt ohus oleks.
Sebra on stressis, kui ta põgeneb elu eest. Kogu power kehas tõstetakse ellujäämisele, ära seedimiselt, immuunsüsteemilt jne - noh, kui ellu ei jää siis pole neid ju niikuinii väga vaja. Samas inimesega juhtub stressis bioloogiliselt sama, aga surmaohtu ju ei ole.
4. See tore väljend käib nähtuse kohta, kus me kipume eeldama, et inimest sunnivad mingit moodi käituma tema sisemised mitte välimised mõjud. Ehk, kui keegi (keda me eriti ei tunne) on tusane ja kidakeelne, siis pigem me arvame, et ta ongi sihuke imelik, mõtlemata sellele, et äkki tal täna hommikul juhtus midagi paha, mis ta käitumist ja meeleolu muutis.
See toimib ka siis kui me teame, et inimesel on palutud meiega kuidagimoodi suhelda. Ehk, kui kellelegi on öeldud, et ta käituks meiega sõbralikult ja me ka teame, et talle on seda öeldud, siis me ikka arvame et ta käitub meiega sõbralikult, sest ta ongi selline sõbralik juba loomu poolest.
Jah, meil, inimestel on mõned päris veidrad mõtlemiskiiksud.
5. Vot mina kah ei tea.
Cheers!
Kultuuri täie raha eest ja muidu
Meil siin on puhkus. Noh ja puhkuse ajal on ikka hea kultuuri nautida. Niisiis, eile käisime Jan Uuspõllu monotükki "Isa" vaatamas. Päris hea, nalja sai.
Koju jõudes vaatasime ära Vihmamehe. Ma ei olnud näinud. Päris hea film.
Sellele otsa (ehk siis kokku kella neljani öösel) vaatasime filmi Benny & Joon (1993) tõsiselt hea ja armas. Nagu ka vihmames, on ka siin teemaks hmmm nö natu teistsugused inimesed. Ja Depp mängis kah tähtsat roll.
Ja siis täna käisime Pöffi avapaugul vaatamas seda:
Nüüd on kultuurist vist küll mõneks ajaks küllalt
Koju jõudes vaatasime ära Vihmamehe. Ma ei olnud näinud. Päris hea film.
Sellele otsa (ehk siis kokku kella neljani öösel) vaatasime filmi Benny & Joon (1993) tõsiselt hea ja armas. Nagu ka vihmames, on ka siin teemaks hmmm nö natu teistsugused inimesed. Ja Depp mängis kah tähtsat roll.
Ja siis täna käisime Pöffi avapaugul vaatamas seda:
Nüüd on kultuurist vist küll mõneks ajaks küllalt
Tartu Jumalad: Roll
"Ameerika Jumalate" ainetel tehtud Tartu Jumalad LARP on nüüd möödas - pärislahe oli. Seega, jagan huvilistele oma rolli lugeda. Kui mängule peakski järg tulema, võib ju ometi jälle miskit uut katsetada.
-----------------------------
Tere mina olen Härra Lõhe, sõpradele Lõke.
Said juba aru, mis selle nime taga peitub? Ei saanud? Fain, ega kõik ei peagi aru saama ja ausalt öeldes parem on kui ei saa. Mulle täitsa meeldivad need tuhmid kriidid karbis. Igav oleks nendeta, surmigav. Ja surmigav igavik ei kõla just meeldivalt, või kuidas.
Sa soovisid et ma räägiksin, kuidas mul läinud on. Noh, ega paljud seda juttu just kuulnud ei ole, ja „ausõna“ seekord räägin ma tõesti kõik puhtalt ära, muidu tuleb jälle see, et üks teab teist ja teine kolmandat ja siis teevad sellised legendid kokku, et ise kah ei usu. Mitte et see mulle ei meeldiks, aga sul endal oleks raske pärast aru saada, mis toimub.
Muide, minu järgi kirjutati „Kaval Ants ja Vanapagan“. Ausõna. Olin nii Kavala Antsu kui Vanapagana prototüübiks. Heh.
Aga see selleks.
Teate, ausalt öeldes on siin maal kuidagi tuima võitu olnud. Mistanüüd oli, nii ümmarguselt tonnikese olen siin olnud ja niru lugu algusest peale. Oh kui uhke aeg see oli kui meresõitjad mööda kallast ringi ajasid ja kirikuid tuleohvriks ümber tegid. Panin leekides ringi ja lõkerdasin naerda. Paar tükki kutsusid mind appi kah ja nagu naksti siin ma olin. Ja siis ma vaatasin kuidas meresõitjad edasi kihutasid, et aina uusi maid rüüstada ja põletada.
Mina jäin muidugi üksi siia maale passima, et nagu tore on, mis ma nüüd siis teen?
Jah see esimene kord oli pea ainus kui mulle midagi otseselt ohverdati. Siis muidugi selgus, et ega ma pole ka tule ainuomaja siin. Kaali oli juba ära käinud, tulihännad ja sabatähed olid inimestel peas. Ülerahvastatus juba algusest peale, ma ütlen.
Ka Vääramatu-Määramatu oli sellel ajal olemas. Thänk God! Sain vähemalt oma privileegid paika, muidu istu siin tühja nagu... noh nagu päris mitmed seda praegu teevad. Heh.
Soomlased rääkisid, et halb võlur Louhi oli see kes varastas päikese, ning seetõttu ka maa läks pimedaks ja taevaisa hakkas uut sädet looma, millest üks kukkus siia. Louthi oli Pohjalas elav naissost nõid, ning ,muidugi suutsin ma VM-ile selgeks teha, et see oli minu kehastus – isegi nimi ju sarnane. Naksti jälle mõned sajad aastad juures. Heh.
Trikk on lihtne, mida rohkem on sul vanust, mida varem sa siia jõudsi, seda rohkem ka privileege. See oli põhiline kuidas aga jaksu juurde saada – pikendada oma ajalugu ja saada seotud kõiksugu ürgsete ja vanade legendidega.
Nüüd on muidugi juba see olukord, et Väramatu-Määramatu enam väga minuga tegemist teha ei taha. Hea olukorra olen endale välja kaubelnud, oluliselt parema kui paljud teised. Kõik jaanituled, needmised, maod, ussisõnad, lõkked, põrgu mainimised, sarvilised, hundid, ja isegi uusaasta pürotehnika täidavad natuke ka minu olemust. Naiss.
Aga ega siin väga midagi muud teha polegi olnud. Enamik ajast tegelesin, ikka oma privileegide suurendamisega, pisitasa aga vaikselt. Tead, see maa siin ongi selline vaikne ja veniv, ühtegi asja ei saa uisapäisa teha. Ja inimesed on kõik nii kuradi praktilised.
Võrreldes Minuga Islandil olen Ma ikka hoopis teistsugune. Aeglasem, rahulikum, kaalutlevam. Tõsi mul meeldib juhtmeid kokku ajada ja segadust külvata aga seda kõike tuleb teha koos suurema plaaniga. Ei mingeid ülearuseid lolluseid. Ennast tuleb enne kurssi viia, lugeda... materjali ju rohkem kui kül. Nii rahutuks ja ülbeks kui Islandil, ma küll läinud ei ole. No ise süüdi, et nüüd koopas mao mürgi all passib. Aga au tuleb talle kah anda, suutis teine seal Thorile pulmakleidi selga ajada. Heh. Uskumatu värk raisk.
Kusjuures too vasaraga vennike paneb ka siinmail ringi. Väldib mind nagu kulutuld. Keegi luges talle ette (no on tüüp, ise lugeda ei oska, loll nagu lauajalg) mis Islandil kõik juhtus ja sellest ajast saati pole ma teda näinud. Kardab et ma teen sama triki ära ja tema matcho-likkus kaob. Heh.
Aga mis siis veel siin kõik olnud on?
Nõuka ajal oli näiteks paljudel keeruline vastu pidada. Mul oli see rutiinne aeg. Eridemineerija olin. Üks päev tegid pommi ja kaks päeva hiljem leidsid selle pommi ja tegid kahjutuks – et ikka kvoodid täis saaks. Pull värk ise-enesest. Noh ja inimesed olid kah tol ajal nii uskmatud ja ettevaatlkud, et nende kulul nalja teha oli uskumatult lihtne. Piisas sellest et sa sõjaväemundri ja relvaga kellelegi ukse taha koputama läksid ja juba oli tervel perekonnal piss püksis. Hah.
Einoh, tegelikult olen ma ikka kõiksugu töid teinud. Nõuka ajal olin üks vahe ka perearst. Päriselt Päriselt – inimesed usuvad ju kõike, mida arst räägib, ega ei peagi haridust olema. Oh igasugu seepi sai aetud. Ja jälle, kui inimesi piisavalt ei tulnud, siis ma hüppasin aga vups aknast välja, maskeering peale ja patsiendina sisse. Jälle kõk kvoodid täis hahaha. Registratuuritädid kah imestasid, et miks küll mõni inimene iga päev minu jures käib.
Olid ikka ajad.
Nõuka ajast on mul, tead, vaid üks kahetsus. See oli 1986dal aastal kui juhtus suur pauk Tšernobõlis. Pagan, vot seda oleks tahtnud oma kahe silmaga näha. Täiesti ausalt.
Aga alles siis algas õige võidukäik. Rock.
Rock on lahe. Ja mitte see liibuvate lillade pükstega tüüpide rock vaid ikka see raju värk.
Olete te tähele pannud klassikalisi sümboleid rokis ja näiteks Harley vendadel? Leegid, Madu-ussid, Hundid, põrgu – kuidas ei saaks mulle meeldida asi, mis kajastab nii minu olemust kui ka mu lapsi? Heh. Uskumatu.
Njah ja siin ma nüüd olen, rock on minu elu olnud niikaua kui see on siin maamunal eksisteerinud. Tegelesin pikalt lavaliste efektidega ... teate küll Fireworks. Täpselt minu teema raisk. Rammsteini efektid on minu omadega võrreldes ikka armetud. Heh, siis tuli ka hüüdnimi Lõke. Mingi vahe kutsuti ka Sarvikuks, päris irooniline värk.
Ahjaa, mingi kiilakas irvhammas kutsus mind korra Lokilambaks, nüüd pole tal enam hammast millega irvitada.
Korduvalt olen kusjuures ka kutseid saanud, et kuskil välismaal püromaani mängida koos bändiga aga ei saa ju – reeglid on sellised. Oled siin maa küljes kinni nagu tatt ninas.
Ahjaa, et mis mulle meeldib? Rock muidugi. Lõkked, tuled jne muidugi. Tuhmid kriidid karbis ofkoors. Oh ja mulle meeldib juhet kokku ajada. Sigaret pole kah paha. Aga külma jooki ma lürpida ei suuda – kohvi, hõõgvein või siis tee. Ahjaa ja tänapäeval on ka mõned lahedad shotid kus leek peal .... vot need on ilgelt vinged.
Aga cheers siis! Kohtume kohvikus, vaatame mis nalja saama hakkab.
Mälu vigad ja kodeering
Hiljuti oli kooli tarvis mõelda mõnest juhtumist oma elus, kui tuli teha (sai tehtud) suurem valik. Valik on tahes tahtmata olukor,d kus sa ühele võimalusele ütled jah, aga kõigile teistele ei.
Aga mõelge nüüd kah mõne juhtumi peale oma elus. Ja kui see mõte-mälestus on käes, siis vastake järgmisele küsimusele:
Mis emotsioon teil selle valikuga seoses esile kerkib? Mis tunded?
Inimese mälu töötab kodeeringuga. Kõik mius mälu talletub, teeb seda koos taustaga - tunnete ja mõtete ja meeleoluga. Kogu see kodeeringukupatus aitab sul hiljem jälle neid mälestusi meelde tuletada.
Mis ma selle koolitööga avastasin on see, et mida rohkem ma suurematest valikutest ja juhtumistest oma elus mõtlen, seda rohkem tuleb sita maitse suhu. No on ikka uskumatult palju paska (kiirkorras näiteks see, et 2 korda on surm silme ees olnud ja 6 korda on pead õmmeldud, räkimata sellest et olen laipu näinud olulselt varem ja rohkem kui mulle meeldiks). Ja ma olengi naktsi kinni kogu nendes - mitte just väga meeldivates - mälestustes. Mälukodeering paistab olevat juba negatiivselt meelestatud.
Ja ma olen nüüd juba tükk aega punnitanud, nagu kunigas seal kuu ta jala läks, et leida mälestus, kus ma olen siiralt õnnelik. Vot ei tule. On küll täitsa vahvaid ja toredaid hetki, aga nali ei ole sama mis rõõm. Ei ma ei ütle, et selliseid hetki pole juhunud. Ma ütlen seda, et mu mälu tuhmistab vääga valesid emotsioone ja pöörab suuremat tähelepanu vääga valedele asjadele.
Mälu, muideks on ajas muutuv nähtus, nagu ka kõik sinna salvestatud mälestused - asi mida tasub meeles pidada järgmine kord kui ellegiga heietama satud ja detailide üle vaidlema hakad. Äkki peaks nüüd välja mõtlema mooduse, kuidas kogu negatiivne kupatus mu peas positiivse joonega üle lasta (no kõiges on ju alati ka midagi positiivset), sest mäletades vaid halba tunned sa ennast küll mõni aeg nagu Väga Visa Hing, aga lõpuks saab ka see jaks otsa.
Vot sellised mõtted seekord.
Ja ma pole tegelikult kuhugi kadunud. Lihtsalt enamus mõtetest läheb FB-sse, sest see ongi ju elu.
Ja kribatud on tulevase mängu (Larp) kohta veel teksti aga seda ei saa enne mängu avaldada.
Cheers!
Aga mõelge nüüd kah mõne juhtumi peale oma elus. Ja kui see mõte-mälestus on käes, siis vastake järgmisele küsimusele:
Mis emotsioon teil selle valikuga seoses esile kerkib? Mis tunded?
Inimese mälu töötab kodeeringuga. Kõik mius mälu talletub, teeb seda koos taustaga - tunnete ja mõtete ja meeleoluga. Kogu see kodeeringukupatus aitab sul hiljem jälle neid mälestusi meelde tuletada.
Mis ma selle koolitööga avastasin on see, et mida rohkem ma suurematest valikutest ja juhtumistest oma elus mõtlen, seda rohkem tuleb sita maitse suhu. No on ikka uskumatult palju paska (kiirkorras näiteks see, et 2 korda on surm silme ees olnud ja 6 korda on pead õmmeldud, räkimata sellest et olen laipu näinud olulselt varem ja rohkem kui mulle meeldiks). Ja ma olengi naktsi kinni kogu nendes - mitte just väga meeldivates - mälestustes. Mälukodeering paistab olevat juba negatiivselt meelestatud.
Ja ma olen nüüd juba tükk aega punnitanud, nagu kunigas seal kuu ta jala läks, et leida mälestus, kus ma olen siiralt õnnelik. Vot ei tule. On küll täitsa vahvaid ja toredaid hetki, aga nali ei ole sama mis rõõm. Ei ma ei ütle, et selliseid hetki pole juhunud. Ma ütlen seda, et mu mälu tuhmistab vääga valesid emotsioone ja pöörab suuremat tähelepanu vääga valedele asjadele.
Mälu, muideks on ajas muutuv nähtus, nagu ka kõik sinna salvestatud mälestused - asi mida tasub meeles pidada järgmine kord kui ellegiga heietama satud ja detailide üle vaidlema hakad. Äkki peaks nüüd välja mõtlema mooduse, kuidas kogu negatiivne kupatus mu peas positiivse joonega üle lasta (no kõiges on ju alati ka midagi positiivset), sest mäletades vaid halba tunned sa ennast küll mõni aeg nagu Väga Visa Hing, aga lõpuks saab ka see jaks otsa.
Vot sellised mõtted seekord.
Ja ma pole tegelikult kuhugi kadunud. Lihtsalt enamus mõtetest läheb FB-sse, sest see ongi ju elu.
Ja kribatud on tulevase mängu (Larp) kohta veel teksti aga seda ei saa enne mängu avaldada.
Cheers!
"Tartu Jumalad"
ehk üks väike hommikune loomingulend tulevase LARPi teemadel.
---------------------------------------------------------------
Rahvast oli kogunenud rohkem kui arvata võis ning kell oli juba piisavalt kaugel, et alustada.
Korralikus aga hajameelselt selga aetud riietuses ning paksude prillidega kiitsakas mees tõusis püsti, lasi silmad üle kohalolijate ja võttis sõna.
"Vaadake ümberringi. Vaadake, millised te kurat olete. Ja ma ei räägi mitte sellest, millised te kunagi olite ja millised nüüd, vaid sellest, millised te kogu aeg olete olnud."
"Sõjajumal, kes tegeleb sõjaga. Armastuse jumalanna, kes tegeleb armastusega. Õnne jumal, kes annab ainult õnne. Kratt, kes ainult varastab."
"Õige!" kostus üks nõustuv hääl rahva seast.
See hüüe ei toetanud aga mitte kogu eelnevat sõnavõttu, vaid ainult viimast lauset. Hüüdjaks oli Kratt, kes oma oskused nii ära oli lihvinud, et täpselt sama tööga ka tänapäeval leiba teenis. Ta oli meistervaras ja kuradima uhke selle üle. Pagan võtaks, teda tunti tema oskuse pärast isegi allmaailmas Krati nime all. Ta oli üks väheseid, kes julges avalikult oma nime kasutada.
"Kurat, te olete vaid ühe funktsiooniga. Tõsi, teil on küll vabad käed selle funktsiooni sees tegutseda, aga tänapäeval ei taha enam keegi vaid ühe funktsiooniga asju. Tänapäeval tahetakse võimalikult palju, võimalikult kiiresti ja kompaktselt. Te peaksite olema nagu hüperraal, nagu Šveitsi taskunuga. Pagan võtaks, isegi mobiiltelefon, mis ka kõigil teil taskus on omab rohkem funktsioone."
Rahva seast kõlas mõningast protesteerivat mõminat, aga keegi midagi valjuhäälselt ei öelnud.
"Ühe funktsiooniga asjad ei pea tänapäeval vastu. Võibolla neid kasutatakse veel mõnda aega vanast kuradi harjumusest, aga see on ka kõik. Võtke näiteks käekell. Kunagi kandsid peaaegu kõik inimesed käekella, neil oli seda vaja, et aega teada saada. Praegu saab aega teada aga igalt poolt: arvutist, telefonist, televiisorist, isegi kuradi reklaamid kuradi LED ekraanidel näitavad tihti aega. Ja miks peaks siis inimene kandma veel käekella? Ega ei peagi ja ei ole vaja, vaid mõned teevad seda ning sedagi pigem vanast harjumusest, mitte praktilisusest."
"Ja teie, kamraadid, olete kõik nagu kuradi käekellad. Te olete lihtsalt aja hammasrataste vahele jäänud."
"Ning kindlasti arvate te nüüd, et sinna pole miskit parata, et nii see asi käibki?"
Rääkija näole ilmus lai naeratus.
"Ei, nii ei pea see käima, sest Mina saan teid aidata. Ma saan aidata teil tagasi tänapäevasesse maailma tulla. Ma saan teid jälle kuulsaks teha..."
*
"Võiks ju mõelda, et kui sa oled siin maailmas juba rohkem kui paar kuradi sajandit olnud, et ole sa enam nii naiivne ja sinisilmne kui nelja aastane laps ning ei lähe kohe esimese sõbraliku jala juurde saba liputama." lisas ta mõrult.
Ta võttis sõõmu õlut, ning pühkis varrukaga ära habemesse jäänud vahu."Igatahes täpselt nii see kõik juhtus. Kui välja arvata kõik need kuradid ja paganad, mis mu jutus olid - need panin ma sinna ise," lisas ta laia naeratusega.
See oli temaga rääkimise puhul tavaline, et ta vürtsitas pea igat lauset Kuradi või Paganaga. See oli justkui eneseiroonia. Tema jaoks olid need sõnad sidesõnad - sidesõnad, mis sidusid kõiki vanu tegijaid uue maailmaga. Seepärast ei kasutanud ta kunagi neid sõnu ka pahameele väljendamiseks ning kui ta kurjaks sai ütles ta enamasti lihtsalt "RAISK!"
"Aga, mis siis edasi sai?" küsisin ettevaatlikult.
"Mis sai? Mis sai? Mis sa ise arvad, mis sai?" küsis ta nii, et arvatavasti terve kõrts seda kuulis.
"Tünga said muidugi. Kõik sinisilmsed järgijooksikud said täiega keeratud. Teadus, raisk, andis kõigile vaid paar artiklit ühes populaarteaduslikus ajakirjas. Kõik. 5 minutit kuulsust ja sa kogud jälle tolmu. Ainus, kes sellest kasu sai oli tema ise."
"Hea vähemalt, et ajakirju nii tugevale paberile trükitakse, muidu oleks - veel hullem - sitapaberiks ka veel muutunud," proovis ta asjale huumorit lisada
Seda, mida nad oma viie minuti kuulsuse eest maksid ei saanudki ma teada, aga ei raatsinud enam ka küsida. Minu vestluskaaslane oli jutust justkui teise maailma vajunud ning jõllitas õllekann käes aknast välja pimedusse. Olgugi, et tema näos ei liikunud ükski lihas, oli tajuda nagu ta meenutaks midagi väga vana ja ebameeldivat.
"Teadus..." pomises ta lõpuks enda ette ja kobas triiksärgi paremast taskust suitsupaki järele.
"Teadus, ma ütlen, on üks igavene tõbras, raisk."
---------------------------------------------------------------
Rahvast oli kogunenud rohkem kui arvata võis ning kell oli juba piisavalt kaugel, et alustada.
Korralikus aga hajameelselt selga aetud riietuses ning paksude prillidega kiitsakas mees tõusis püsti, lasi silmad üle kohalolijate ja võttis sõna.
"Vaadake ümberringi. Vaadake, millised te kurat olete. Ja ma ei räägi mitte sellest, millised te kunagi olite ja millised nüüd, vaid sellest, millised te kogu aeg olete olnud."
"Sõjajumal, kes tegeleb sõjaga. Armastuse jumalanna, kes tegeleb armastusega. Õnne jumal, kes annab ainult õnne. Kratt, kes ainult varastab."
"Õige!" kostus üks nõustuv hääl rahva seast.
See hüüe ei toetanud aga mitte kogu eelnevat sõnavõttu, vaid ainult viimast lauset. Hüüdjaks oli Kratt, kes oma oskused nii ära oli lihvinud, et täpselt sama tööga ka tänapäeval leiba teenis. Ta oli meistervaras ja kuradima uhke selle üle. Pagan võtaks, teda tunti tema oskuse pärast isegi allmaailmas Krati nime all. Ta oli üks väheseid, kes julges avalikult oma nime kasutada.
"Kurat, te olete vaid ühe funktsiooniga. Tõsi, teil on küll vabad käed selle funktsiooni sees tegutseda, aga tänapäeval ei taha enam keegi vaid ühe funktsiooniga asju. Tänapäeval tahetakse võimalikult palju, võimalikult kiiresti ja kompaktselt. Te peaksite olema nagu hüperraal, nagu Šveitsi taskunuga. Pagan võtaks, isegi mobiiltelefon, mis ka kõigil teil taskus on omab rohkem funktsioone."
Rahva seast kõlas mõningast protesteerivat mõminat, aga keegi midagi valjuhäälselt ei öelnud.
"Ühe funktsiooniga asjad ei pea tänapäeval vastu. Võibolla neid kasutatakse veel mõnda aega vanast kuradi harjumusest, aga see on ka kõik. Võtke näiteks käekell. Kunagi kandsid peaaegu kõik inimesed käekella, neil oli seda vaja, et aega teada saada. Praegu saab aega teada aga igalt poolt: arvutist, telefonist, televiisorist, isegi kuradi reklaamid kuradi LED ekraanidel näitavad tihti aega. Ja miks peaks siis inimene kandma veel käekella? Ega ei peagi ja ei ole vaja, vaid mõned teevad seda ning sedagi pigem vanast harjumusest, mitte praktilisusest."
"Ja teie, kamraadid, olete kõik nagu kuradi käekellad. Te olete lihtsalt aja hammasrataste vahele jäänud."
"Ning kindlasti arvate te nüüd, et sinna pole miskit parata, et nii see asi käibki?"
Rääkija näole ilmus lai naeratus.
"Ei, nii ei pea see käima, sest Mina saan teid aidata. Ma saan aidata teil tagasi tänapäevasesse maailma tulla. Ma saan teid jälle kuulsaks teha..."
*
"Võiks ju mõelda, et kui sa oled siin maailmas juba rohkem kui paar kuradi sajandit olnud, et ole sa enam nii naiivne ja sinisilmne kui nelja aastane laps ning ei lähe kohe esimese sõbraliku jala juurde saba liputama." lisas ta mõrult.
Ta võttis sõõmu õlut, ning pühkis varrukaga ära habemesse jäänud vahu."Igatahes täpselt nii see kõik juhtus. Kui välja arvata kõik need kuradid ja paganad, mis mu jutus olid - need panin ma sinna ise," lisas ta laia naeratusega.
See oli temaga rääkimise puhul tavaline, et ta vürtsitas pea igat lauset Kuradi või Paganaga. See oli justkui eneseiroonia. Tema jaoks olid need sõnad sidesõnad - sidesõnad, mis sidusid kõiki vanu tegijaid uue maailmaga. Seepärast ei kasutanud ta kunagi neid sõnu ka pahameele väljendamiseks ning kui ta kurjaks sai ütles ta enamasti lihtsalt "RAISK!"
"Aga, mis siis edasi sai?" küsisin ettevaatlikult.
"Mis sai? Mis sai? Mis sa ise arvad, mis sai?" küsis ta nii, et arvatavasti terve kõrts seda kuulis.
"Tünga said muidugi. Kõik sinisilmsed järgijooksikud said täiega keeratud. Teadus, raisk, andis kõigile vaid paar artiklit ühes populaarteaduslikus ajakirjas. Kõik. 5 minutit kuulsust ja sa kogud jälle tolmu. Ainus, kes sellest kasu sai oli tema ise."
"Hea vähemalt, et ajakirju nii tugevale paberile trükitakse, muidu oleks - veel hullem - sitapaberiks ka veel muutunud," proovis ta asjale huumorit lisada
Seda, mida nad oma viie minuti kuulsuse eest maksid ei saanudki ma teada, aga ei raatsinud enam ka küsida. Minu vestluskaaslane oli jutust justkui teise maailma vajunud ning jõllitas õllekann käes aknast välja pimedusse. Olgugi, et tema näos ei liikunud ükski lihas, oli tajuda nagu ta meenutaks midagi väga vana ja ebameeldivat.
"Teadus..." pomises ta lõpuks enda ette ja kobas triiksärgi paremast taskust suitsupaki järele.
"Teadus, ma ütlen, on üks igavene tõbras, raisk."
Lambakari
On nimelt üks teema, mis on mind juba pagana kaua häirinud, aga siia pole vist veel jõudnud.
Liiklusest olen ma palju mõtteid heietanud ja samasse auku läheb ka see postitus - ilmselgelt on teema mulle kuidagi... hm.. hingelähedane.
Ma lihtsalt ei suuda mitte kuidagi sallida seda, kui jalakäiatesse seuhtutakse nagu lammastesse. Käid mööda teed, jõuad ristmikule ja ohoo, sul on ainult üks aiaauk millest läbi minna.
Ideena pole selles ju midagi halba, kui aiaga on piiratud teeserv kuni ülekäigurajani, et sa - va rumal loom - ikka õigest kohast üle läheksid. Idee pole aga, sama mis reaalsus ning reaalsus on see, et tihtilugu on ülekäigurada eluohtlikum.
Konkreetne koht: tuled sina tipa-tapa mööda Endla tänavat linna poolt ja tahad näiteks minna Kristiine keskusesse. Ainus moodus üle Tehnika minna on lootes heale autojuhile, sest kurv - mille taha sina ei näe mitte kui sa aedikuaugust lähed - ei ole reguleeritud. Oranž täpp siis näitab kohta kust sina peaks umbes kõndima hakkama kristiine poole.
See konkreetne koht on küll ajupuudega inimeste poolt projekteeritud või tehtud (pagan seda teab kumb puusse pani) Oleks aia-auk meeter eemal, oleks nähtavus juba suurepärane. Aga pragusel juhul võid sa samahästi silmad kinni teele jalutada - niikuinii sa ei näe kas tuleb auto või mitte.
Tõsi ta ju on, et meil on ka tublisid autojuhte, kes jalutajatest lugu peavad. Aga mulle tundub, et enamus ikka seadustega kursis ei ole. Ja sellisel juhul ei aita see, kui sa paned jalakäia pimesi aedikusse ning õnnetuse puhul jääb kogu süü autojuhile - jalakäija järgis seadust, aga on selle pärast kogu järgneva elu ratastoolis. Kõlab nagu suht halb väljavaade.
Kas meil on üldse statistikat selle kohtra kui palju jalakäijaid satub õnneusse valest kohast ületades ja kui palju ülekäigurajal? Enne kui keegi mulle aeda ette ehitab, tahaks ikka põhjendust kah, sest sebra ei ole ohutu üle tee mineku koht.
Ainus ohutu üle tee mineku koht on see, kus autot ei tule.
Aedikute tegemise asemel oleks võinud hoopis midagi paremat välja mõelda. Milleks sundida jalakäijaid teoreetilisele tapalavale? Pigem proovida teha nii, et sebra ka reaalselt toimiks.
Ehk tuleks rohkem rõhuda inimeste psühholoogiale. Kui sa muidu sõidad suht hooletult siis oma vanaemale annaksid ju ikka teed? Niipea kui umbisikulise jalakäia asmele tekib keegi keda sa tead ja kellest hoolid, oleks lugu ju hoopis teine.
Ehk tasuks rohkem kajastada, mitte lihtsalt liiklus-statistikat vaid ka nende inimeste enda juttu oma läbielatust, tunnetest ja kaotustest.
Äkki see muudaks midagi
Baah,
ja
Cheers
Njah,
Liiklusest olen ma palju mõtteid heietanud ja samasse auku läheb ka see postitus - ilmselgelt on teema mulle kuidagi... hm.. hingelähedane.
Ma lihtsalt ei suuda mitte kuidagi sallida seda, kui jalakäiatesse seuhtutakse nagu lammastesse. Käid mööda teed, jõuad ristmikule ja ohoo, sul on ainult üks aiaauk millest läbi minna.
Ideena pole selles ju midagi halba, kui aiaga on piiratud teeserv kuni ülekäigurajani, et sa - va rumal loom - ikka õigest kohast üle läheksid. Idee pole aga, sama mis reaalsus ning reaalsus on see, et tihtilugu on ülekäigurada eluohtlikum.
Konkreetne koht: tuled sina tipa-tapa mööda Endla tänavat linna poolt ja tahad näiteks minna Kristiine keskusesse. Ainus moodus üle Tehnika minna on lootes heale autojuhile, sest kurv - mille taha sina ei näe mitte kui sa aedikuaugust lähed - ei ole reguleeritud. Oranž täpp siis näitab kohta kust sina peaks umbes kõndima hakkama kristiine poole.
See konkreetne koht on küll ajupuudega inimeste poolt projekteeritud või tehtud (pagan seda teab kumb puusse pani) Oleks aia-auk meeter eemal, oleks nähtavus juba suurepärane. Aga pragusel juhul võid sa samahästi silmad kinni teele jalutada - niikuinii sa ei näe kas tuleb auto või mitte.
Tõsi ta ju on, et meil on ka tublisid autojuhte, kes jalutajatest lugu peavad. Aga mulle tundub, et enamus ikka seadustega kursis ei ole. Ja sellisel juhul ei aita see, kui sa paned jalakäia pimesi aedikusse ning õnnetuse puhul jääb kogu süü autojuhile - jalakäija järgis seadust, aga on selle pärast kogu järgneva elu ratastoolis. Kõlab nagu suht halb väljavaade.
Kas meil on üldse statistikat selle kohtra kui palju jalakäijaid satub õnneusse valest kohast ületades ja kui palju ülekäigurajal? Enne kui keegi mulle aeda ette ehitab, tahaks ikka põhjendust kah, sest sebra ei ole ohutu üle tee mineku koht.
Ainus ohutu üle tee mineku koht on see, kus autot ei tule.
Aedikute tegemise asemel oleks võinud hoopis midagi paremat välja mõelda. Milleks sundida jalakäijaid teoreetilisele tapalavale? Pigem proovida teha nii, et sebra ka reaalselt toimiks.
Ehk tuleks rohkem rõhuda inimeste psühholoogiale. Kui sa muidu sõidad suht hooletult siis oma vanaemale annaksid ju ikka teed? Niipea kui umbisikulise jalakäia asmele tekib keegi keda sa tead ja kellest hoolid, oleks lugu ju hoopis teine.
Ehk tasuks rohkem kajastada, mitte lihtsalt liiklus-statistikat vaid ka nende inimeste enda juttu oma läbielatust, tunnetest ja kaotustest.
Äkki see muudaks midagi
Baah,
ja
Cheers
Njah,
Juttu Koolist
Mitte siis otseselt sellest, mida ma praegu õpin vaid pigem üldideedest.
Ehk oi kui hea on kuskil ära tunda mõtteid, mida sa oled kunagi ise mõlenud ja tajuda et sa pole ainus kes nii arvab. Ja ega huumorgi halb pole.
Vanem klipp
Ken Robinson says schools kill creativity
...ja värskem klipp.
Sir Ken Robinson: Bring on the learning revolution!
On ka subtiitrivõimalus, kes pole harjunud inglise aksendiga.
Puhas rõõm.
Cheers!
Ehk oi kui hea on kuskil ära tunda mõtteid, mida sa oled kunagi ise mõlenud ja tajuda et sa pole ainus kes nii arvab. Ja ega huumorgi halb pole.
Vanem klipp
Ken Robinson says schools kill creativity
...ja värskem klipp.
Sir Ken Robinson: Bring on the learning revolution!
On ka subtiitrivõimalus, kes pole harjunud inglise aksendiga.
Puhas rõõm.
Cheers!
Ehitatakse
Meil on maja ümber tellingud ja töö käib.
Kogu see kupatus näeb välja umbes selline:
Kogu see kupatus näeb välja umbes selline:
Või noh pea-aegu selline.
*oleks vist pidanud väiksena vähem telkumängu mängima*
Cheers!
*oleks vist pidanud väiksena vähem telkumängu mängima*
Cheers!
Riided ära - Hinna Sees!
See nädal on kultuurinautimise nädal ja seda ikka korralikult ehk siis niipalju kui töö lubab.
Esmaspäeval käisime Draamateatris kus etendus Rakvere teatri Täismäng. Tegemist igati aktuaalse teemaga - kus töötud mehed otsustavad hakata striptiisiga raha teenima. Mõnusalt südamlik ja hm.... ehk isegi armas lugu. Kuigi etendusega sama põnev oli jälgida kõrval istuva vanapaarikese näoilmeid (laval käis ju ikkagi striptiis :P ) Inimlik ja arusaadav tükk oli, hoolimata sellest et viimased 10 minutit sai vaadatud kuidas viis härrasmeest ennast laval alasti võtavad.
Teisipäeval oli TTÜ Tudengiteatrite festivali raames Turu tudengiteater tükiga 7,5 surmapattu, mis tõestas et liikumine väljendab rohkem kui sõnad. Au neile kogu selle kaootilis-süsteemse liikumise eest laval... ja jääb vaid loota et kunagi julgevad ka meie tundengiteatrid nii palju katsetada (eeldab muidugi ka korralikku taset) Oli tõesti põnev ja väga tugevate emotsionaalsete piltidega tükk. Aga voila, ühtäkki oli ka kogu see trupp (2 poissi ja 7 tüdrukut) laval ihualasti, küll hämaras, aga siiski.
Võtab sõnatuks.
Täna proovin minna Altermanni teatritrupi tükki vaatama. Kui seal kah mõni inimene alasti ringi lippab, on minu selle nädala alasti inimeste vaatamise limiit küll täis.
Lausa iroonia et ma kangesti tahaks homme vaatama minna Vat Teatri tükki:
Kas sulle meeldib porno?
Esmaspäeval käisime Draamateatris kus etendus Rakvere teatri Täismäng. Tegemist igati aktuaalse teemaga - kus töötud mehed otsustavad hakata striptiisiga raha teenima. Mõnusalt südamlik ja hm.... ehk isegi armas lugu. Kuigi etendusega sama põnev oli jälgida kõrval istuva vanapaarikese näoilmeid (laval käis ju ikkagi striptiis :P ) Inimlik ja arusaadav tükk oli, hoolimata sellest et viimased 10 minutit sai vaadatud kuidas viis härrasmeest ennast laval alasti võtavad.
Teisipäeval oli TTÜ Tudengiteatrite festivali raames Turu tudengiteater tükiga 7,5 surmapattu, mis tõestas et liikumine väljendab rohkem kui sõnad. Au neile kogu selle kaootilis-süsteemse liikumise eest laval... ja jääb vaid loota et kunagi julgevad ka meie tundengiteatrid nii palju katsetada (eeldab muidugi ka korralikku taset) Oli tõesti põnev ja väga tugevate emotsionaalsete piltidega tükk. Aga voila, ühtäkki oli ka kogu see trupp (2 poissi ja 7 tüdrukut) laval ihualasti, küll hämaras, aga siiski.
Võtab sõnatuks.
Täna proovin minna Altermanni teatritrupi tükki vaatama. Kui seal kah mõni inimene alasti ringi lippab, on minu selle nädala alasti inimeste vaatamise limiit küll täis.
Lausa iroonia et ma kangesti tahaks homme vaatama minna Vat Teatri tükki:
Kas sulle meeldib porno?
"Pea asi on mitte üle mõelda"
Paganama hea kahte pidi tõlgendatav lause, mida ma päris tihti endale meelde tuletan. (heh, ei usu et inimene, kes mulle kunagi sellise sisuga SMSi saatis oskas ette näha kui pikaks ajaks see mu mõtetesse alles jääb)
Inimene on üks huvitav loom ja ma ei väsi seda kordamast. Evolutsiooni käigus on meil tekkinud keeruline mõtlemine (osade puhul ma muidugi kahtlen selles) - me suudame asju ette näha, planeerida, läbi mõelda, aga sellel kõigel on oma hind. Mõtlemine on justkui kahe teraga mõõk, sest kui midagi selles läheb valesti, võib see väga kergesti hakata hävitama mõtlejat ennast. Kus jookseb piir mingi asja ette planeerimise ja ennustamise (ega me ju tegelikult ei tea kunagi mis täpselt tulevikus juhtub, nii et kas tasub ennast selle pärast enne väsitada?) vahel?
Kui selg on väsinud, siis enamus inimesi lösutab kodus diivani peal, mis on parajalt irooniline, sest lösutamine ei mõju tegelikult seljale puhkavalt vaid just vastupidi väsitavalt. Sarnaselt käitume me tihti ka oma mõttetegevuses, tehes olukordi enda jaoks lihtsalt keerulisemaks.
Inimesed on oma eludega nagu Ruubiku -Kuubikud. Osad on väga sassis ning sellega rahul. Teised proovivad värvides mingit korda luua, proovides uuesti ja uuesti (proovimine teeb meistriks ;) ) Mõned väga väga üksikud on perfektselt koos.
Mis seal salata, leidub ka neid kel mõni tükk või kruvi puudu ja leidub ka üksikuid praake.
Aga kõige vähem meeldivad mulle need sulid, kes oma kuubiku värvide järgi lahendamise asemel kogu kupatuse sujuvalt üle värvivad, jättes mulje perfektsusest, pettes nii ennast kui teisi - ka neid leidub piisavalt.
Vot sellised mõtted siis täna. Peale selle, et ma olen päev otsa mõtisklenud kuidas kirjutada esseed rohelistest klounidest. Vot!
Cheers!
Inimene on üks huvitav loom ja ma ei väsi seda kordamast. Evolutsiooni käigus on meil tekkinud keeruline mõtlemine (osade puhul ma muidugi kahtlen selles) - me suudame asju ette näha, planeerida, läbi mõelda, aga sellel kõigel on oma hind. Mõtlemine on justkui kahe teraga mõõk, sest kui midagi selles läheb valesti, võib see väga kergesti hakata hävitama mõtlejat ennast. Kus jookseb piir mingi asja ette planeerimise ja ennustamise (ega me ju tegelikult ei tea kunagi mis täpselt tulevikus juhtub, nii et kas tasub ennast selle pärast enne väsitada?) vahel?
Kui selg on väsinud, siis enamus inimesi lösutab kodus diivani peal, mis on parajalt irooniline, sest lösutamine ei mõju tegelikult seljale puhkavalt vaid just vastupidi väsitavalt. Sarnaselt käitume me tihti ka oma mõttetegevuses, tehes olukordi enda jaoks lihtsalt keerulisemaks.
Inimesed on oma eludega nagu Ruubiku -Kuubikud. Osad on väga sassis ning sellega rahul. Teised proovivad värvides mingit korda luua, proovides uuesti ja uuesti (proovimine teeb meistriks ;) ) Mõned väga väga üksikud on perfektselt koos.
Mis seal salata, leidub ka neid kel mõni tükk või kruvi puudu ja leidub ka üksikuid praake.
Aga kõige vähem meeldivad mulle need sulid, kes oma kuubiku värvide järgi lahendamise asemel kogu kupatuse sujuvalt üle värvivad, jättes mulje perfektsusest, pettes nii ennast kui teisi - ka neid leidub piisavalt.
Vot sellised mõtted siis täna. Peale selle, et ma olen päev otsa mõtisklenud kuidas kirjutada esseed rohelistest klounidest. Vot!
Cheers!
Hull aitab hullu
On päris huvitav, et paljud tunnustatud loometööd (kirjandus, muusika, liikumine jne) on tehtud inimeste poolt, kellega ei olnud kõik päris korras. Ei ole mul vaja siia ehk isegi kõiki neid nimepidi kirja panna, kõik me teame või oleme kuulnud vähemalt ühest loomeinimesest kes oli geenius ... aga hull või siis lihtsalt haige.
Aga mis paneb inimest looma? Öeldakse, et inimene on loodud looma ja eks see ole ka osaliselt õige. Kõik me loome igapäevaselt midagi, kas just midagi suurt ja tähelepanuväärset, aga kindlasti tollel hetkel vajalikku. Olgu loominguks kasvõi toidu tegemine (btw toitu liiga loominguliselt siiski suhtuda ei tasu - ütleb teile inimene, kes sõi kunagi keedukartuleid mustikamoosiga ....ning õuna või ja suhkruga)
Kuidas on siis juhtunud nii, et mõned meist pühenduvad rohkem loomingule (ja selle nö mittepraktilisele osale), ning suudavad seda teha teiste jaoks meeldivalt ja meeldejäävalt, olgugi et on ise haiged?
Vastus peitub küsimuses.
Miks tegeleb haige inimene tihtilugu rohkem loominguga? On see äkki alateadlik eneseteraapia? Vägagi võimalik.
Liikumis-loomingust on seda ehk isegi kõige paremini märgata.
Joseph Hubertus Pilates oli väiksena haige, ning hakkas otsima meetodeid, kuidas oma tervist parandada. Tänu temale on meil tänapäeval Pilatese meetod. Sama lugu on Aleksandri tehnikaga - F. Matthias Alexander oli lihtsalt üks haige-haige mees (heas mõttes).
Ja selliseid näiteid pole mitte ainult Europast. Ka Hiinas tuntud Yiquan ehk Dachengquan õpetus(mis põhineb peamiselt kindlates asendites paigalseisul ja enesekontrollil)loodi master Wang Xiangzhai poolt, kellel oli lapsest saati terviseprobleeme, millele ta läbi erinevate õpetuste ravi proovis leida.
Nagu oli näha ka eelnevate näidete juures, teeb looja (e kunstnik laiemas mõttes) midagi esiteks endale ning alles hiljem jõuab see laiema publiku ette.
Mõnel puhul ei jõua asi aga publiku ette enne kunstniku surma.
Franz Kafka ei jõudnud oma tööde lõpuni enne kui elupäevad otsa said, ning lausa palus jäetud kirjas sõbrale, et too poolikud kirjutised lugemata ära põletaks.
Võiks ehk öelda, et Kafka ei jõudnud oma elu jooksul eneseteraapiaga nii kaugele, et ise ennast hästi tunda ning loomingut ka teistega jagada. (olgugi, et ka tema nö poolikud teosed on mulle vägagi meeltmööda)
Väidetakse, et kunst (looming) tegeleb inimese emotsioonidega ja võttes ette mõne luuleteksti, ei kahtle me selles ütluses. Me teame ka, et mitmed kirjanikud olid tegelikult vaimuhaigla püsikülastajad. Ehk oli just nende kirjutamine see, mis hoidis neid piisavalt kaua elus, et me neid ka teame (väga emotsionaalsed kirjanikud jõudsid lõpuks paratamatult ka enesehävituseni välja, nagu Juhan Viidingu puhul, kes otsustas iseseisvalt lahkuda)
Miks aga meile selline looming meeldib?
Samas, ega kõigile ju kõik meeldi. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Nagu ka inimeste meeldimise puhul otsime me sarnast - midagi tuttavlikku ja endale lähedast. Kui meile meeldib Kafka, on meis piskie osake Kafkast. Kui meile meeldib Viiding, leidub meis ka väike Jüri Üdi. Ning kellegi eelnevalt loodud teosed on otsekui ravi meie eos olevatele osadele. Mitte võibolla teoste sisu poolest - oh ei, vaid hoopis teadmine, et KEEGI VEEL ON NIIMOODI TUNDNUD.
(ja see, et sa pole mingis olukorras ainus või esimene võib olla kuradi tähtis)
Olete te kuulnud Mozarti effektist? Tema muusika mõju kohta on tehtud kindlasti üle tuhande uuringu. Kõike väidetavat ei tasu muidugi tõe pähe võtta, aga rahustada ja meeleolu parandada suudab see muusika kohe kindlasti. Mozart ise ei olnud aga püsiv ega rahulik. Kõik kes on näinud tema käekirja saavad aru kui rahutu ja kaootiline see loominguline hull oli. Ja jällegi - tehes muusikat ka selleks, et ennast rahustada, andis ta suure panuse meie kultuuri.
Ahjaa, ma olen siin rääkinud juba kolmest kunstiteraapia vormist, aga unustanud täiesti neljanda: draama. Aga siin ei ole midagi keerulist.
Millest on enamus näidendeid? - Emotsioonid ja suhted.
Millest koosneb enamus meie elust? - Emotsioonid ja suhted.
Ja meile meeldib näha laval sarnaseid suhteid ja emotsioone (kasvõi naeruväärsuseni liialdatuna) sest me saame enda elu sellega võrrelda - kasvõi alateadlikult.
Ja nüüd küsige uuesti: Kas meil tõesti on vaja kunsti ja kultuuri, kui sellel pole nö praktilist väljundit? (väga tihti kohatav mõttelend) Ilma kunsti ja kultuurita puuduks meil ravi - teraapia, mis aitab meil taluda elu.
Aga mis paneb inimest looma? Öeldakse, et inimene on loodud looma ja eks see ole ka osaliselt õige. Kõik me loome igapäevaselt midagi, kas just midagi suurt ja tähelepanuväärset, aga kindlasti tollel hetkel vajalikku. Olgu loominguks kasvõi toidu tegemine (btw toitu liiga loominguliselt siiski suhtuda ei tasu - ütleb teile inimene, kes sõi kunagi keedukartuleid mustikamoosiga ....ning õuna või ja suhkruga)
Kuidas on siis juhtunud nii, et mõned meist pühenduvad rohkem loomingule (ja selle nö mittepraktilisele osale), ning suudavad seda teha teiste jaoks meeldivalt ja meeldejäävalt, olgugi et on ise haiged?
Vastus peitub küsimuses.
Miks tegeleb haige inimene tihtilugu rohkem loominguga? On see äkki alateadlik eneseteraapia? Vägagi võimalik.
Liikumis-loomingust on seda ehk isegi kõige paremini märgata.
Joseph Hubertus Pilates oli väiksena haige, ning hakkas otsima meetodeid, kuidas oma tervist parandada. Tänu temale on meil tänapäeval Pilatese meetod. Sama lugu on Aleksandri tehnikaga - F. Matthias Alexander oli lihtsalt üks haige-haige mees (heas mõttes).
Ja selliseid näiteid pole mitte ainult Europast. Ka Hiinas tuntud Yiquan ehk Dachengquan õpetus(mis põhineb peamiselt kindlates asendites paigalseisul ja enesekontrollil)loodi master Wang Xiangzhai poolt, kellel oli lapsest saati terviseprobleeme, millele ta läbi erinevate õpetuste ravi proovis leida.
Nagu oli näha ka eelnevate näidete juures, teeb looja (e kunstnik laiemas mõttes) midagi esiteks endale ning alles hiljem jõuab see laiema publiku ette.
Mõnel puhul ei jõua asi aga publiku ette enne kunstniku surma.
Franz Kafka ei jõudnud oma tööde lõpuni enne kui elupäevad otsa said, ning lausa palus jäetud kirjas sõbrale, et too poolikud kirjutised lugemata ära põletaks.
Võiks ehk öelda, et Kafka ei jõudnud oma elu jooksul eneseteraapiaga nii kaugele, et ise ennast hästi tunda ning loomingut ka teistega jagada. (olgugi, et ka tema nö poolikud teosed on mulle vägagi meeltmööda)
Väidetakse, et kunst (looming) tegeleb inimese emotsioonidega ja võttes ette mõne luuleteksti, ei kahtle me selles ütluses. Me teame ka, et mitmed kirjanikud olid tegelikult vaimuhaigla püsikülastajad. Ehk oli just nende kirjutamine see, mis hoidis neid piisavalt kaua elus, et me neid ka teame (väga emotsionaalsed kirjanikud jõudsid lõpuks paratamatult ka enesehävituseni välja, nagu Juhan Viidingu puhul, kes otsustas iseseisvalt lahkuda)
Miks aga meile selline looming meeldib?
Samas, ega kõigile ju kõik meeldi. Mõnele meeldib üks, teisele teine. Nagu ka inimeste meeldimise puhul otsime me sarnast - midagi tuttavlikku ja endale lähedast. Kui meile meeldib Kafka, on meis piskie osake Kafkast. Kui meile meeldib Viiding, leidub meis ka väike Jüri Üdi. Ning kellegi eelnevalt loodud teosed on otsekui ravi meie eos olevatele osadele. Mitte võibolla teoste sisu poolest - oh ei, vaid hoopis teadmine, et KEEGI VEEL ON NIIMOODI TUNDNUD.
(ja see, et sa pole mingis olukorras ainus või esimene võib olla kuradi tähtis)
Olete te kuulnud Mozarti effektist? Tema muusika mõju kohta on tehtud kindlasti üle tuhande uuringu. Kõike väidetavat ei tasu muidugi tõe pähe võtta, aga rahustada ja meeleolu parandada suudab see muusika kohe kindlasti. Mozart ise ei olnud aga püsiv ega rahulik. Kõik kes on näinud tema käekirja saavad aru kui rahutu ja kaootiline see loominguline hull oli. Ja jällegi - tehes muusikat ka selleks, et ennast rahustada, andis ta suure panuse meie kultuuri.
Ahjaa, ma olen siin rääkinud juba kolmest kunstiteraapia vormist, aga unustanud täiesti neljanda: draama. Aga siin ei ole midagi keerulist.
Millest on enamus näidendeid? - Emotsioonid ja suhted.
Millest koosneb enamus meie elust? - Emotsioonid ja suhted.
Ja meile meeldib näha laval sarnaseid suhteid ja emotsioone (kasvõi naeruväärsuseni liialdatuna) sest me saame enda elu sellega võrrelda - kasvõi alateadlikult.
Ja nüüd küsige uuesti: Kas meil tõesti on vaja kunsti ja kultuuri, kui sellel pole nö praktilist väljundit? (väga tihti kohatav mõttelend) Ilma kunsti ja kultuurita puuduks meil ravi - teraapia, mis aitab meil taluda elu.
Sellised huvitavad mõtted täna. Andke aga minna, kui kaasarääkimisi on.
Cheerios!
Cheerios!
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL
Pisike reklaam juba ette ära.
Teisipäeval, 28.09 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Turu Ülikooli Üliõpilasteater "7,5 surmapattu"
autor ja lavastaja Milla Minerva Mertanen
Neljapäeval, 30.09 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Altermanni teatritrupp "meised... ja nahed" (Tartu)
Reedel, 01.10 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: VAT Teater "Kas Sulle meeldib porno?"
Autor Klas Abrahamsson, lavastaja Margo Teder
Reedel, 01.10 kl 21
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: T-Teater "Sinel"
autor Nikolai Gogol, lavastaja Margo Teder
Kõik etndused toimuvad TTÜ 6-da korpuse vanas lektooriumis, mis just selle tarvis on ajutiselt blackboxiks tehtud - enne, kui see lammutamisele läheb.
Nii, et kõgil on võimalus enne suur lammutustööd tulla teaduskeskkonda kultuuri nautima,
PILETID MÜÜGIL SIIN
[kuigi mõned pisiasjad on veel täpsustamisel, on kuupävad kindlad, nii et märkige aga julgelt oma päevikutesse]
Cheers!
Teisipäeval, 28.09 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Turu Ülikooli Üliõpilasteater "7,5 surmapattu"
autor ja lavastaja Milla Minerva Mertanen
Neljapäeval, 30.09 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: Altermanni teatritrupp "meised... ja nahed" (Tartu)
Reedel, 01.10 kl 19
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: VAT Teater "Kas Sulle meeldib porno?"
Autor Klas Abrahamsson, lavastaja Margo Teder
Reedel, 01.10 kl 21
TTÜ TUDENGITEATRITE FESTIVAL ESITLEB: T-Teater "Sinel"
autor Nikolai Gogol, lavastaja Margo Teder
Kõik etndused toimuvad TTÜ 6-da korpuse vanas lektooriumis, mis just selle tarvis on ajutiselt blackboxiks tehtud - enne, kui see lammutamisele läheb.
Nii, et kõgil on võimalus enne suur lammutustööd tulla teaduskeskkonda kultuuri nautima,
PILETID MÜÜGIL SIIN
[kuigi mõned pisiasjad on veel täpsustamisel, on kuupävad kindlad, nii et märkige aga julgelt oma päevikutesse]
Cheers!
Evolutsioon
Inimese evolutsioon on tänaseks teemaks ja kui te tahate võite te ausa lugejana oma mõtetes pealkirjale ka jutumärgid ümber panna - kuidas aga keegi tunneb ja soovib.
Hiljuti sai ära nähtud National Geographic 2005 aasta film Search for the Ultimate Survivor, mis andis päris palju mõtlemisainet. Filmist hüppas välja päris mitu huvitavat detaili nagu näiteks:
* Praegune aeg on ainus inimajaloos, kui maa peal on vaid üks inimliik korraga.
* Homo Sapiens oli väljasuremisohus ning osade teadlaste arvates pärineme me kõik umbes 2000-st ellujäänud isendist.
* Inimesed hakkasid juba väga ammu ennast ehtima ja meikima (ühe kaelaripatsi jäänused väideti olevat vabsee 70 000 aastat vanad).
* Kääbikud ja koljatid olid tõepoolest, koljat oli lausa meie vaarvaarvaarvaar...isa.
* Inimene sai targaks tänu tulele. Praetud liha ei vajanud nii palju järamismuskleid, mis deformeerusid ja andsid ruumi aju kasvule. Samuti sai inimene nii ühe tunniga kätte sama energiakoguse, mis toore liha puhul oleks tulnud viie tunni järamisega. (töötlemata liha on umbes sama (eba)efektiivne kui silo)
Mis aga kõige rohkem meelde jäi, oli inimese sotsiaalne areng. On ju ise-enesest kummaline, et loodus säilitab oma tugevust läbi alfa-isaste, meil aga seda süsteemi enam ei ole. Kuidas see ära kadus? Filmis "süüdistati" selles keelt. Nimelt kui ahvikarjas tuleb uus tõusik, siis toimuvad kõik võitlused ausa mehena isane isase vastu. Keele teke aga lubas nõrgematel lülidel koostööd teha, et vägivaldsest juhist jagu saada. Pealegi oli inimühiskond seespidiselt alati rahu armastav. Ja nii tekkiski olukord, kus ühiskond ise hakkas sisemise vägivalla õhutajaid (loe:alfa-isaseid) eemaldama - nii jäi rohkem inimesi terveks kogukonda väliste ohtude eest kaitsma.
Koos alfa isastega kadus ka genofondi suunamine füüsilise jõu (sest alfapaps oli virk ja kraps) poole ning ellujäämiseks tähtsaks sai pigem mõtlemine.
[umbes siin lõpeb filmi-mõtete kajastamine ja algab mu enda hilisõhtune heietamine]
Nüüd on inimühiskond aga jõudnud sinna maale, kus liigi sisest arengut enam väga ei toimu. Miks? Sest mutatsioonid toimuvad endiselt, aga puudub valik.
Igal liigil on kaks vanemat: mutatsioonid ja valik. Kui mutatsioonid on keskonna jaoks sobivad, jäävad need püsima, kui mitte, need hääbuvad. Kui liik ei suuda piisavalt kiiresti keskkonnaga kohaneda, sureb ta välja.
Inimene on aja jooksul olnud aga kuradima kohanemisvõimeline. Juba meie nilbe nimega esivanem Homo Erectus käis läbi pea kõik kliimavööndid. Tänapäeva inimene on aga konkurentsitult vallutanud enamiku maast.
Keskkond, milles me elame ei suuda enam valikut teha - me oleme liiga kohanemisvõimelised.
Aga sellele on lahendus. Nimelt on inimene mugav ja oma mugavuses on ta hakanud keskkonda hävitama. Väidetavalt pole näiteks terves maa ajaloos maapind nii palju paigalt liikunud, kui inimesed seda teha on suutnud (elagu kaevandused). Me hävitame õhku, mida hingame. Me hävitame osoonikihti jne
Ja ehk on see täiesti loomulik.
Me muudame keskkonda ja kui keskkond piisavalt palju muutub, peame me kas kohanema või välja surema.
Ja ehk on see loomulik bioloogiline protsess, et kui üks liik liiga võimsaks muutub, muudab ta (tahtmatult või lihtsalt rumalusest?) keskkonda, taastades sellega ise loodusliku valiku, mis tema vohamist seejärel piirama hakkab.
Ja lõpetuseks ka natuke muusikat:
Vot sellised mõtisklused täna.
Ceerios ja head und
pistke aga sõna sekka kui mõtteid tekib
Hiljuti sai ära nähtud National Geographic 2005 aasta film Search for the Ultimate Survivor, mis andis päris palju mõtlemisainet. Filmist hüppas välja päris mitu huvitavat detaili nagu näiteks:* Praegune aeg on ainus inimajaloos, kui maa peal on vaid üks inimliik korraga.
* Homo Sapiens oli väljasuremisohus ning osade teadlaste arvates pärineme me kõik umbes 2000-st ellujäänud isendist.
* Inimesed hakkasid juba väga ammu ennast ehtima ja meikima (ühe kaelaripatsi jäänused väideti olevat vabsee 70 000 aastat vanad).
* Kääbikud ja koljatid olid tõepoolest, koljat oli lausa meie vaarvaarvaarvaar...isa.
* Inimene sai targaks tänu tulele. Praetud liha ei vajanud nii palju järamismuskleid, mis deformeerusid ja andsid ruumi aju kasvule. Samuti sai inimene nii ühe tunniga kätte sama energiakoguse, mis toore liha puhul oleks tulnud viie tunni järamisega. (töötlemata liha on umbes sama (eba)efektiivne kui silo)
Mis aga kõige rohkem meelde jäi, oli inimese sotsiaalne areng. On ju ise-enesest kummaline, et loodus säilitab oma tugevust läbi alfa-isaste, meil aga seda süsteemi enam ei ole. Kuidas see ära kadus? Filmis "süüdistati" selles keelt. Nimelt kui ahvikarjas tuleb uus tõusik, siis toimuvad kõik võitlused ausa mehena isane isase vastu. Keele teke aga lubas nõrgematel lülidel koostööd teha, et vägivaldsest juhist jagu saada. Pealegi oli inimühiskond seespidiselt alati rahu armastav. Ja nii tekkiski olukord, kus ühiskond ise hakkas sisemise vägivalla õhutajaid (loe:alfa-isaseid) eemaldama - nii jäi rohkem inimesi terveks kogukonda väliste ohtude eest kaitsma.
Koos alfa isastega kadus ka genofondi suunamine füüsilise jõu (sest alfapaps oli virk ja kraps) poole ning ellujäämiseks tähtsaks sai pigem mõtlemine.
[umbes siin lõpeb filmi-mõtete kajastamine ja algab mu enda hilisõhtune heietamine]
Nüüd on inimühiskond aga jõudnud sinna maale, kus liigi sisest arengut enam väga ei toimu. Miks? Sest mutatsioonid toimuvad endiselt, aga puudub valik.
Igal liigil on kaks vanemat: mutatsioonid ja valik. Kui mutatsioonid on keskonna jaoks sobivad, jäävad need püsima, kui mitte, need hääbuvad. Kui liik ei suuda piisavalt kiiresti keskkonnaga kohaneda, sureb ta välja.
Inimene on aja jooksul olnud aga kuradima kohanemisvõimeline. Juba meie nilbe nimega esivanem Homo Erectus käis läbi pea kõik kliimavööndid. Tänapäeva inimene on aga konkurentsitult vallutanud enamiku maast.
Keskkond, milles me elame ei suuda enam valikut teha - me oleme liiga kohanemisvõimelised.
Aga sellele on lahendus. Nimelt on inimene mugav ja oma mugavuses on ta hakanud keskkonda hävitama. Väidetavalt pole näiteks terves maa ajaloos maapind nii palju paigalt liikunud, kui inimesed seda teha on suutnud (elagu kaevandused). Me hävitame õhku, mida hingame. Me hävitame osoonikihti jne
Ja ehk on see täiesti loomulik.
Me muudame keskkonda ja kui keskkond piisavalt palju muutub, peame me kas kohanema või välja surema.
Ja ehk on see loomulik bioloogiline protsess, et kui üks liik liiga võimsaks muutub, muudab ta (tahtmatult või lihtsalt rumalusest?) keskkonda, taastades sellega ise loodusliku valiku, mis tema vohamist seejärel piirama hakkab.
Ja lõpetuseks ka natuke muusikat:
Vot sellised mõtisklused täna.
Ceerios ja head und
pistke aga sõna sekka kui mõtteid tekib
God save the Queen
ehk miks mulle meeldivad britid.
Inglismaalt on aegade jooksul tulnud nii mõndagi huvitavat ja head. Kes siis poleks kuulnud bändidest nagu The Beatles või Sex Pistols? Kas olete näinud mr Bean'i? Või miks mitte siia lisada ka film Love Actually. Ja kindlasti ka 2 äärmiselt head tänapäeva kirjanikku Terry Pratchett ja Neil Gaiman. Rääkimata veel inglaste lahedast aktsendist (aksentidest).
Kuidagi istub mulle see Inglismaa *bloody hell* kultuur ja suhtumine oluliselt rohkem kui Ameerika oma. No on lähedasem ja mõistetavam. Ning ka kuidagi .... mmmm.... tervemõistuslikum on see sõna.
Vaadates mõnda USA filmi või seriaali (olgu selleks siis näiteks tõsielukas Americas Next Top Model või seep Desperate Hosewives) on ikka tihti tunne, et mitmed indiviidid on seal juba sündides vokkpanniga pikki pead saanud (vihje tulevastele emadele - ärge sünnitage Hiina restorani köögis, võite Ameeriklase saada). Piinlik ja uskumatu on vaadata. Näed küll, aga ei usu, et keegi saab nii lollakas olla.
Briti filmid ja seriaalid on see-eest kuidagi inimlikumad (jah, ka too Südameasi, mis päeval ETV pealt jookseb ning nii mitmelegi pensionärile meelelahutust pakub) Saad aru, miks mõni inimene nii ja naa käitub, mis tähendab et saad ka kaasa mõelda.
Siia mõned valdkonniti võrdlused Ameerika ja Inglismaa sarjade vahel, mis on ka meie telekanalitel jooksnud (ma ei välista võimalust, et Ameerikas on tegelikult häid sarju - siin ma võrdlen ainult neid, mis on meile toodud ja mida ma olen ka jooksmas näinud).Esimene kuum teema: SEKS
Ameerika: Sex and the City
Seriaal neljast klatšivast naisest, kellest vähemalt üks on nümfomaan ja kõigil on üks kuni mitu kruvi puudu. (vahel tunduvad nagu päris inimesed aga järgmisel hetkel ...). Samas on ka natuke asjalikkust. Esimestes osades olid näiteks klipid, kus nö inimesed tänaval arutlesid mõne tähtsa teema üle. Ka filmides oli natuke asjalikkust, tutvustades vaatajatele näiteks pika paarisuhte tagamaid.
Inglismaa: The Sex Education Show
Nagu pealkiri juba ütleb - jutt seksist ja selleks, et inimesi harida. Palju saite teie koolis seksuaalõpetust? See kolme hooajaga sari katab lüngad seksuaalteemades, mis vanematel ja koolil jäi tegemata ning parandab illusioone, mida on tekitanud nooremale generatsioonile porr. Olgugi, et palju jutust on ehk enamikule minu vanustele tuttav, võite olla kindlad, et leidub ka detaile, mida te ehk niiväga ei teadnud, aga hea oleks teada. Soovitan ka netist tutvuda.
[tõsi ta on et 1 saade on pigem meelelahutuseks ja teine pigem harimiseks ning ka saateformaat tänu sellele erinev. Sellegipoolest on mõlemal suur rõhk seksil]
Teine kuum teema (aga mitte nii kuum kui esimene:P): ILU
Supermodelli otsingud on mõlemal ning siin saab võrrelda vaid osalejate suhtumist.
Mis puudutab aga ilusaks tegemist siis:
Ameerika: Extreme Makeover
Otsitakse üles inimesed, kes ei näe ehk kõige paremad välja ning Hollywoodi kirurgid teevad neile oma osava skalpelliga plastikust uue näo, kõhu, pepu, tissid ja üldse elamise. Kohustuslik on rasvaimu ja haiglased iluideaalid.
Inglismaa: How to Look Good Naked
Rõhutatakse iga inimese ilu ja individuaalsust - olenemata suurusest- ning võideldakse paljudel naistel tekkinud illusioonidega (aka olen paks ja mu kann on kõikse suurem). Otsitakse sobivad riided vastavalt vanusele ja kehatüübile.
Järgmine popp teema on KODU TUUNIMINE
Ameerika: Extreme Makeover: Home Edition
Valitakse üks perekond, kellel pole elus palju õnne olnud. Pere läheb puhkusele ning ehitajad lammutavad nende vana maja maha ning teevad asemele uue, uhke ja läikiva pakkudes paljuski üle. Pere tuleb puhkuselt tagasi, on jahmunud ja saab tasuta nänni, millega pikemas perspektiivis pole just palju midagi teha.
Inglismaa: 60 Minute Makeover
Üks kodu tuunitakse ära 60 minuti ja suhteliselt väikese eelarvega. Saate keskel on ka tee joomise paus kõigi ehitajate jaoks. Olgugi, et tegelikkuses võtab kogu saates näidatav tegevus aega rohkem kui 1 tund (koos ettevalmistustega läheb terve päev), on saates palju asju, mida saab ka enda kodu kaunistades silmas pidada - palegi ka suhteliselt odavalt.
Kindlasti saaks veel mõne võrdluse tuua, kuid sellest ehk piisab. Kas te märkasite kui paljud Inglismaa saated on suunatud sellele, et vaataja kah targemaks saaks ning Ameerika saated on pigem lihtsalt ülepunnitatult meele lahutamiseks? Inglismaa saated tunduvad olevat vastukaaluks sotsiaalsetele probleemidele - tunnistades probleemi ning proovides neid lahendada. Ameerika saated tegelevad kah probleemidega ühiskonnas, kuid mitte ei ravi neid vaid ehk isegi suurendavad.
Seepärast ongi mul nukker, et gringode kultuur on nii siia jõudnud ja paljud noored selle mentaliteedi ja suhtumisega üles on kasvand. Inglismaa on oluliselt parem eeskuju.
Seega paluks rohkem häid Inglise filme ja seriaale, millest inimestel ka kasu oleks.
Cheers!
Kott Püxad
Madness- üks viimase aja parimaid leide. Ja kui aus olla siis on see pigem vana lemmikloo taasavastamine. Hih.
Ning kindlasti on vaja ära õppida lauljate liikumine.
Ning miks mite ka lendamine saxisoolo ajal.
Cheers
Raamatud
Aastatega on meie raamaturiiulisse igasuguseid lektüüre tekkinud. Patt lugu on aga see, et seal nad siis on - läbi loetud ja tolmu koguvad. Nüüd on võimalus anda neile Raamatutele uus elu. Veidi allpool on uhke nimekiri teostest, mis me "välja praakisime". Toredad raamatud ju küll, aga neil võiks olla parem otstarve kui riiuliruumi täitmine. Esiteks pakuksime neid sõpradele ja muidu toredatele inimestele (kas siis sümboolse summa eest või ka niisama kingituseks ... et noh head tead-ju-küll-mis päeva). Kellel huvi mõne teose vastu, kribage siia kommentaariumi või saatke email zarvik(ätt)yahoo.com - kes ees see mees (siin kommentaariumis on parem, siis teised näevad kah et juba lännu).
Kui see valik on tehtud, vaatame Raamatukoi ja Rohelise Raamatu suunas (ja ehk veel mõne koha, kui keegi nõu oskab anda)
[PS: Kuna teosed sai kunagi siiski ise ostetud, võiks ju vähemalt mingi summa tagasi saada]
Nüüd siis nimekiri. On nii ulmet, esoteerikat, huumorit kui ka ajalugu. Lõpust võib leida ka mõned inglisekeelsed teosed. Panni all pole ühtegi neist hoitud.
Kui see valik on tehtud, vaatame Raamatukoi ja Rohelise Raamatu suunas (ja ehk veel mõne koha, kui keegi nõu oskab anda)
[PS: Kuna teosed sai kunagi siiski ise ostetud, võiks ju vähemalt mingi summa tagasi saada]
Nüüd siis nimekiri. On nii ulmet, esoteerikat, huumorit kui ka ajalugu. Lõpust võib leida ka mõned inglisekeelsed teosed. Panni all pole ühtegi neist hoitud.
-->
Autor/tõlkija/koostaja
|
Pealkiri
|
Ilmumisaasta eesti keeles
| |
1
|
Adams, Douglas
|
Nägemiseni, ja aitäh kala eest
|
2003
|
2
|
Adamson, Andres ja Valdmaa, Sulev
|
Eesti ajalugu gümnaasiumile
|
2001
|
3
|
Alas, Arvo - tõlkija
|
Njalli saaga
|
2001
|
4
|
Allen, Judy
|
Fantaasiaentsüklopeedia
|
2006
|
5
|
Allik, Urmas - koostaja
|
Ärkamisaeg läbi KGB fotosilma
|
2005
|
6
|
Andrews, Ted
|
Aura – kuidas näha ja lugeda aurat
|
2000
|
7
|
Asprin, Robert
|
Jälle üks mõnus müüt. Müüt ja eksiarvamused
|
2003
|
8
|
Asprin, Robert
|
Müüt ja eksiteed. Edu või müüt
|
2004
|
9
|
Asprin, Robert
|
Müüt ja kadunud kaaslased. Müüt ja pisike pandipiiga
|
2004
|
10
|
Ayers, Michael
|
Locke
|
2000
|
11
|
Baddiel, David
|
Unetus
|
2002
|
12
|
Batignolles, Anatole ja Kornandon, Louis-H
|
Haldjate otsingul
|
2004
|
13
|
Berg, Lew R.
|
Reekviem „Galateiale“
|
2004
|
14
|
Berman, David
|
Berkley
|
2000
|
15
|
Brennan, Barbara Ann
|
Valgus kätest
|
2003
|
16
|
Brewer, Gene
|
K-PAX
|
2002
|
17
|
Browne, Dik
|
Hagar Hirmsa peaaegu täielik viikingi käsiraamat
|
2005
|
18
|
Brussig, Thomas
|
Kangelased nagu meie
|
2004
|
19
|
Cooper, Diana
|
Vaimsete seaduste valguses – Juhiseid kogemaks elu kõrgemas sageduses
|
2005
|
20
|
Cooper, Diana
|
Inglite valguses
|
2008
|
21
|
Cooper, Diana
|
Ülestõusmise valguses – selgitusi, juhiseid ja nõuandeid ülestõusmise teekonnaks
|
2009
|
22
|
Earls, Mark
|
Loova ajastu koidik: äri, banaanid ja turunduse surm
|
2003
|
23
|
Erelt, Tiiu
|
Väike uudissõnastik
|
1989
|
24
|
Fowke, Bob
|
Planeet maa
|
2000
|
25
|
Gauding, Madonna
|
Väega loomad – abimehed, kaitsjad ja tervendajad
|
2006
|
26
|
Grisham, John
|
Isepäine vandekogu
|
2002
|
27
|
Hargla, Indrek
|
Hathawareti teener
|
2002
|
28
|
Hargla, Indrek
|
Roos ja lumekristall
|
2006
|
29
|
Harris, Thomas
|
Punane draakon
|
2003
|
30
|
Hennoste, Tiit
|
Eurooplaseks saamine. Kõrvalkäija altkulmupilk.Artikleid ja arvamusi 1986-2003
| |
31
|
Hickman, Leo
|
Paljaks kooritud – kikivarvul mööda ökoelu takistusriba
|
2007
|
32
|
Hindrey, Karl August
|
Kaugekõne
|
1986
|
33
|
Howard, Robert E.
|
Aed täis hirmu
|
2003
|
34
|
Hvostov, Andrei
|
Mõtteline Eesti
|
2005
|
35
|
Icke, David
|
Matrix’i lapsed
|
2003
|
36
|
Kallas, Ollimar
|
Parem käsi tegutseb
|
1995
|
37
|
Kasak, Enn
|
Iidne tähetarkus
|
2003
|
38
|
Keem, Hella
|
Tartumaa saja-aastaste jutud
|
1995
|
39
|
Lafont, Maria
|
Nõukogude plakat – Sergo Grigorjani kogu
|
2007
|
40
|
Leberecht, Hans
|
Valgus Koordis
|
1953
|
41
|
Lovecraft, H.P.
|
Charles Dexter Wardi juhtum
|
2004
|
42
|
Luhaäär, Ingvar
|
Sensitiivid – dokumentaalromaan
|
2000
|
43
|
Lukjanenko, Sergei
|
Peegelduste labürint
|
2005
|
44
|
Mann, A.T
|
Taro – tõlgitsemine ja ennustamine
|
1997
|
45
|
March, Caleb
|
Boyfriendi väike käsiraamat
|
2001
|
46
|
Megre, Vladimir
|
Armastuse atmosfäär
|
2000
|
47
|
Megre, Vladimir
|
Venemaa helisevad seedrid
|
2000
|
48
|
Megre, Vladimir
|
Kes siis meie oleme?
|
2003
|
49
|
Megre, Vladimir
|
Eluenergia
|
2004
|
50
|
Megre, Vladimir
|
Uus tsivilisatsioon
|
2006
|
51
|
Mirtem, Valev
|
Bioenergeetika õpik
|
1995
|
52
|
Moss, Robert
|
Teadlik unenägemine – üheksaastmeline tee unenägude mõistmiseks
|
2008
|
53
|
Moorcock, Michael
|
Valge hundi saatus
|
2000
|
54
|
Moorcock, Michael
|
Musta mõõga needus
|
2001
|
55
|
Morrell, David
|
Õuduste hotell
|
2005
|
56
|
Nikkarev, Arvi - koostaja
|
Aphra – ulmeantoloogia
|
2005
|
57
|
Nõu, Helga
|
Kuues sõrm
|
2004
|
58
|
Palli, Ilmar - tõlkija
|
Kamasuutra – padjaraamat
|
2001
|
59
|
Peegel, Juhan
|
Ma langesin esimesel sõjasuvel (fragmentaarium)
|
2008
|
60
|
Prachett, Terry
|
Tiivad. Bromeliaad ehk õielt õiele
|
2008
|
61
|
Quinton, Anthony
|
Hume
|
2000
|
62
|
Raud, Mihkel
|
Musta pori näkku
|
2008
|
63
|
Raudla, Heiki
|
Oli selline Eesti
|
2005
|
64
|
Rebane, Hilve – koostaja
|
Mis „Postimees“ uudist kaasa on toonud
|
1998
|
65
|
Ristikivi, Karl
|
Hingede öö
|
2000
|
66
|
Roman, Sanaya
|
Vaimne kasv – Elu Kõrgema Minana
|
2007
|
67
|
Roosalu, Meeli
|
Närvisüsteem
|
2002
|
68
|
Roots, Katrin – koostaja
|
Küünikute käibetõed
|
2002
|
69
|
Salinger, J.D
|
Üheksa juttu
|
2005
|
70
|
Sander, Kristjan
|
Valguse nimel
|
2003
|
71
|
Sander, Kristjan
|
13 talvist hetke
|
2008
|
72
|
Seppo, Raivo
|
Hüatsintsõrmus
|
1995
|
73
|
Sonntag, Linda
|
Meeleline seks
|
2003
|
74
|
Stoker, Bram
|
Dracula
|
1993
|
75
|
Stoppard, Miriam
|
Seksi ABC, küpsemine, suhted ja seks
|
1999
|
76
|
Sulbi, Raul – koostaja
|
Sünged varjud 2 – Saatana teener
|
2004
|
77
|
Sulbi, Raul – koostaja
|
Terra Fantastica jutuvõistluse võitjad
|
2004
|
78
|
Tanner, Lii
|
Kogemata isaks
|
2003
|
79
|
Tanning, Salme
|
Karksi murrak
|
2004
|
80
|
Vahtre, Lauri
|
Eesti rahva lugu
|
2005
|
81
|
Valev Mirtem
|
Armastus - aforismiraamat
|
1999
|
82
|
Valdmaa, Sulev
|
Eesti ajalugu – valik ajalooallikaid
|
2002
|
83
|
Vallak, Peet
|
Elu nullpunkt
|
1985
|
84
|
Vangonen, Veikko
|
Ülestõusjad
|
2002
|
85
|
Veskimees, Siim
|
Operatsioon ogaline päike
|
2001
|
86
|
Vetemaa, Enn
|
Eesti luupainaja aabits
|
1993
|
87
|
Maya, Ülitaju kasutamine – praktiline ekstrasensoorika
|
2007
| |
88
|
Kirjastus Perineum, Rasputin
|
1998
| |
89
|
Keel ja Kirjandus
|
2006 nr 8
| |
90
|
Nukits
|
2001
| |
91
|
Banks, Ian M.
|
The player of games
|
2000
|
92
|
Brown, Dan
|
Angels and Demons
|
2001
|
93
|
Carey, Mike &
Bolton, John
|
The Sandman presents: The Furies
|
2002
|
94
|
Clarke, Arthur C.
|
The city and the stars
|
2001
|
95
|
Pierson, Chris
|
Spirit of the Wind
|
1998
|
96
|
Prachett, Terry
|
Thief of time
|
2001
|
97
|
Prachett, Terry
|
Thud!
|
2005
|
98
|
Williams, Robert M.
|
The missing
|
2008
|
Cheers!
NB: Proovin siin nimekirjas aegamisi äralubatud raamatud ka ära punastada :)
___________________________
Ütleme, et nüüdseks on kõik läinud ja palume mitte rohkem sel teemal pingida
Subscribe to:
Posts (Atom)