Aga mõelge nüüd kah mõne juhtumi peale oma elus. Ja kui see mõte-mälestus on käes, siis vastake järgmisele küsimusele:
Mis emotsioon teil selle valikuga seoses esile kerkib? Mis tunded?
Inimese mälu töötab kodeeringuga. Kõik mius mälu talletub, teeb seda koos taustaga - tunnete ja mõtete ja meeleoluga. Kogu see kodeeringukupatus aitab sul hiljem jälle neid mälestusi meelde tuletada.
Mis ma selle koolitööga avastasin on see, et mida rohkem ma suurematest valikutest ja juhtumistest oma elus mõtlen, seda rohkem tuleb sita maitse suhu. No on ikka uskumatult palju paska (kiirkorras näiteks see, et 2 korda on surm silme ees olnud ja 6 korda on pead õmmeldud, räkimata sellest et olen laipu näinud olulselt varem ja rohkem kui mulle meeldiks). Ja ma olengi naktsi kinni kogu nendes - mitte just väga meeldivates - mälestustes. Mälukodeering paistab olevat juba negatiivselt meelestatud.
Ja ma olen nüüd juba tükk aega punnitanud, nagu kunigas seal kuu ta jala läks, et leida mälestus, kus ma olen siiralt õnnelik. Vot ei tule. On küll täitsa vahvaid ja toredaid hetki, aga nali ei ole sama mis rõõm. Ei ma ei ütle, et selliseid hetki pole juhunud. Ma ütlen seda, et mu mälu tuhmistab vääga valesid emotsioone ja pöörab suuremat tähelepanu vääga valedele asjadele.
Mälu, muideks on ajas muutuv nähtus, nagu ka kõik sinna salvestatud mälestused - asi mida tasub meeles pidada järgmine kord kui ellegiga heietama satud ja detailide üle vaidlema hakad. Äkki peaks nüüd välja mõtlema mooduse, kuidas kogu negatiivne kupatus mu peas positiivse joonega üle lasta (no kõiges on ju alati ka midagi positiivset), sest mäletades vaid halba tunned sa ennast küll mõni aeg nagu Väga Visa Hing, aga lõpuks saab ka see jaks otsa.
Vot sellised mõtted seekord.
Ja ma pole tegelikult kuhugi kadunud. Lihtsalt enamus mõtetest läheb FB-sse, sest see ongi ju elu.
Ja kribatud on tulevase mängu (Larp) kohta veel teksti aga seda ei saa enne mängu avaldada.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba