"Tartu Jumalad"

ehk üks väike hommikune loomingulend tulevase LARPi teemadel.
---------------------------------------------------------------

Rahvast oli kogunenud rohkem kui arvata võis ning kell oli juba piisavalt kaugel, et alustada.
Korralikus aga hajameelselt selga aetud riietuses ning paksude prillidega kiitsakas mees tõusis püsti, lasi silmad üle kohalolijate ja võttis sõna.

"Vaadake ümberringi. Vaadake, millised te kurat olete. Ja ma ei räägi mitte sellest, millised te kunagi olite ja millised nüüd, vaid sellest, millised te kogu aeg olete olnud."

"Sõjajumal, kes tegeleb sõjaga. Armastuse jumalanna, kes tegeleb armastusega. Õnne jumal, kes annab ainult õnne. Kratt, kes ainult varastab."

"Õige!" kostus üks nõustuv hääl rahva seast.

See hüüe ei toetanud aga mitte kogu eelnevat sõnavõttu, vaid ainult viimast lauset. Hüüdjaks oli Kratt, kes oma oskused nii ära oli lihvinud, et täpselt sama tööga ka tänapäeval leiba teenis. Ta oli meistervaras ja kuradima uhke selle üle. Pagan võtaks, teda tunti tema oskuse pärast isegi allmaailmas Krati nime all. Ta oli üks väheseid, kes julges avalikult oma nime kasutada.

"Kurat, te olete vaid ühe funktsiooniga. Tõsi, teil on küll vabad käed selle funktsiooni sees tegutseda, aga tänapäeval ei taha enam keegi vaid ühe funktsiooniga asju. Tänapäeval tahetakse võimalikult palju, võimalikult kiiresti ja kompaktselt. Te peaksite olema nagu hüperraal, nagu Šveitsi taskunuga. Pagan võtaks, isegi mobiiltelefon, mis ka kõigil teil taskus on omab rohkem funktsioone."

Rahva seast kõlas mõningast protesteerivat mõminat, aga keegi midagi valjuhäälselt ei öelnud.

"Ühe funktsiooniga asjad ei pea tänapäeval vastu. Võibolla neid kasutatakse veel mõnda aega vanast kuradi harjumusest, aga see on ka kõik. Võtke näiteks käekell. Kunagi kandsid peaaegu kõik inimesed käekella, neil oli seda vaja, et aega teada saada. Praegu saab aega teada aga igalt poolt: arvutist, telefonist, televiisorist, isegi kuradi reklaamid kuradi LED ekraanidel näitavad tihti aega. Ja miks peaks siis inimene kandma veel käekella? Ega ei peagi ja ei ole vaja, vaid mõned teevad seda ning sedagi pigem vanast harjumusest, mitte praktilisusest."

"Ja teie, kamraadid, olete kõik nagu kuradi käekellad. Te olete lihtsalt aja hammasrataste vahele jäänud."

"Ning kindlasti arvate te nüüd, et sinna pole miskit parata, et nii see asi käibki?"

Rääkija näole ilmus lai naeratus.

"Ei, nii ei pea see käima, sest Mina saan teid aidata. Ma saan aidata teil tagasi tänapäevasesse maailma tulla. Ma saan teid jälle kuulsaks teha..."

*

"Võiks ju mõelda, et kui sa oled siin maailmas juba rohkem kui paar kuradi sajandit olnud, et ole sa enam nii naiivne ja sinisilmne kui nelja aastane laps ning ei lähe kohe esimese sõbraliku jala juurde saba liputama." lisas ta mõrult.

Ta võttis sõõmu õlut, ning pühkis varrukaga ära habemesse jäänud vahu."Igatahes täpselt nii see kõik juhtus. Kui välja arvata kõik need kuradid ja paganad, mis mu jutus olid - need panin ma sinna ise," lisas ta laia naeratusega.

See oli temaga rääkimise puhul tavaline, et ta vürtsitas pea igat lauset Kuradi või Paganaga. See oli justkui eneseiroonia. Tema jaoks olid need sõnad sidesõnad - sidesõnad, mis sidusid kõiki vanu tegijaid uue maailmaga. Seepärast ei kasutanud ta kunagi neid sõnu ka pahameele väljendamiseks ning kui ta kurjaks sai ütles ta enamasti lihtsalt "RAISK!"

"Aga, mis siis edasi sai?" küsisin ettevaatlikult.

"Mis sai? Mis sai? Mis sa ise arvad, mis sai?" küsis ta nii, et arvatavasti terve kõrts seda kuulis.
"Tünga said muidugi. Kõik sinisilmsed järgijooksikud said täiega keeratud. Teadus, raisk, andis kõigile vaid paar artiklit ühes populaarteaduslikus ajakirjas. Kõik. 5 minutit kuulsust ja sa kogud jälle tolmu. Ainus, kes sellest kasu sai oli tema ise."

"Hea vähemalt, et ajakirju nii tugevale paberile trükitakse, muidu oleks - veel hullem - sitapaberiks ka veel muutunud," proovis ta asjale huumorit lisada



Seda, mida nad oma viie minuti kuulsuse eest maksid ei saanudki ma teada, aga ei raatsinud enam ka küsida. Minu vestluskaaslane oli jutust justkui teise maailma vajunud ning jõllitas õllekann käes aknast välja pimedusse. Olgugi, et tema näos ei liikunud ükski lihas, oli tajuda nagu ta meenutaks midagi väga vana ja ebameeldivat.


"Teadus..." pomises ta lõpuks enda ette ja kobas triiksärgi paremast taskust suitsupaki järele.


"Teadus, ma ütlen, on üks igavene tõbras, raisk."