Liiklusest olen ma palju mõtteid heietanud ja samasse auku läheb ka see postitus - ilmselgelt on teema mulle kuidagi... hm.. hingelähedane.
Ma lihtsalt ei suuda mitte kuidagi sallida seda, kui jalakäiatesse seuhtutakse nagu lammastesse. Käid mööda teed, jõuad ristmikule ja ohoo, sul on ainult üks aiaauk millest läbi minna.
Ideena pole selles ju midagi halba, kui aiaga on piiratud teeserv kuni ülekäigurajani, et sa - va rumal loom - ikka õigest kohast üle läheksid. Idee pole aga, sama mis reaalsus ning reaalsus on see, et tihtilugu on ülekäigurada eluohtlikum.
Konkreetne koht: tuled sina tipa-tapa mööda Endla tänavat linna poolt ja tahad näiteks minna Kristiine keskusesse. Ainus moodus üle Tehnika minna on lootes heale autojuhile, sest kurv - mille taha sina ei näe mitte kui sa aedikuaugust lähed - ei ole reguleeritud. Oranž täpp siis näitab kohta kust sina peaks umbes kõndima hakkama kristiine poole.
See konkreetne koht on küll ajupuudega inimeste poolt projekteeritud või tehtud (pagan seda teab kumb puusse pani) Oleks aia-auk meeter eemal, oleks nähtavus juba suurepärane. Aga pragusel juhul võid sa samahästi silmad kinni teele jalutada - niikuinii sa ei näe kas tuleb auto või mitte.
Tõsi ta ju on, et meil on ka tublisid autojuhte, kes jalutajatest lugu peavad. Aga mulle tundub, et enamus ikka seadustega kursis ei ole. Ja sellisel juhul ei aita see, kui sa paned jalakäia pimesi aedikusse ning õnnetuse puhul jääb kogu süü autojuhile - jalakäija järgis seadust, aga on selle pärast kogu järgneva elu ratastoolis. Kõlab nagu suht halb väljavaade.
Kas meil on üldse statistikat selle kohtra kui palju jalakäijaid satub õnneusse valest kohast ületades ja kui palju ülekäigurajal? Enne kui keegi mulle aeda ette ehitab, tahaks ikka põhjendust kah, sest sebra ei ole ohutu üle tee mineku koht.
Ainus ohutu üle tee mineku koht on see, kus autot ei tule.
Aedikute tegemise asemel oleks võinud hoopis midagi paremat välja mõelda. Milleks sundida jalakäijaid teoreetilisele tapalavale? Pigem proovida teha nii, et sebra ka reaalselt toimiks.
Ehk tuleks rohkem rõhuda inimeste psühholoogiale. Kui sa muidu sõidad suht hooletult siis oma vanaemale annaksid ju ikka teed? Niipea kui umbisikulise jalakäia asmele tekib keegi keda sa tead ja kellest hoolid, oleks lugu ju hoopis teine.
Ehk tasuks rohkem kajastada, mitte lihtsalt liiklus-statistikat vaid ka nende inimeste enda juttu oma läbielatust, tunnetest ja kaotustest.
Äkki see muudaks midagi
Baah,
ja
Cheers
Njah,
No comments:
Post a Comment
kriba kriba