... kas sellest rääkimisest on üldse mingit kasu. Kõik ju teavad seda, kõik ju näevad seda, aga midagi ei muutu. Tahaks midagi muuta, tahaks hoolida...
Vabandan juba ette, kallis lugeja, et sellel teemal on mu mõtted väga segased ning ehk ei suuda ma kõike nii väljendada nagu tahaks Aga päris ütlemata kah ei saa.
Võiks ju öelda, et ma olin 2 aastat tagasi õnnega koos, kui ma jäin Tallinna südalinnas ülekäigurajal takso alla. Olin vaid 7 päeva haiglas ja kuu aega haiguslehel. Pea oli katki, aga hulluks ei läinud - napilt, vist.
Pets jäi selle aasta 13. novembril 200 meetrit minu kohast eemal ülekäigurajal takso alla. Ta on ikka veel haiglas. (Kokkuvõtet tema olukorrast saab lugeda siit )
Võtab lihtsalt sõnatuks. Ma ei mõista, kuidas autojuhte sellises olukorras õigustatakse: oli pime, oli halb ilm, juht oli vana. Tõsi, kõik need on natukene kergendavad asjaolud. Aga ülekäigurada ei hüppa äkitsi teele nii nagu inimesed ei hüppa 7 korda järjest pussnoa otsa. Ma olen pea-aegu kindel, et need juhid peatuvad, vaatavad ringi ja annavad vajadusel teed, kui nad ristuvad peateega. Ka ülekäigurada on tegelikult peatee, aga seal liikuvad masinad on õrnemad ja kondimootoriga. See on puhas hoolimatus, mitte ilma, pimeduse ega vanaduse süü.
Kui ma jookseks kellelegi Tallinna kesklinnas pussnoaga kõhtu, oleks tegemist koheselt paraja skandaaliga. Samas kui sa seda autoga teed, on tegemist vaid igapäevase õnnetusega.
Kui jälgida liiklusuudiseid, kohtame me tihti nimetuid numbreid, nimetuid kannatajaid. Raske on nende numbrite taga näha inimesi. Näha seda valu, mis kaasneb kõigest ühe numbri lisandumisega. Näha seda valu, mis on haiget saanud inimeste lähedastel.
Ja tasub mõelda ka sellele, et paljud neist inimestest on maksnud ellu jäämise eest. Haigekassa katab vaid esmase abi, kõik ülejäänu on sinu enda asi. Sa võisid ju liikluses teha kõik õigesti, süüdi võis olla puhtsalt teine pool, aga see ei muuda. Kui sina oled katki, siis sina pead ka enda parandamise eest maksma.
Pool minu palgast läheb maksudena riigile. Iga ost, mis ma teen, sisaldab maksu riigile. Ja mis ma selle eest saan? Eluohtlikud ülekäigurajad ja streikivad tuletõrjujad? Ma saan Riigi hoolimatuse oma kodanike eest?
Ma proovin olla hea inimene. Ma proovin hoolida kaasinimestest, loomadest, loodusest. Ma proovin teisi hädas aidata, kui mul on selleks võimalus. Lükata autot hangest välja, aidata lastekäru bussi tõsta jne - selleks polegi vaja palju, kõigest natukene hoolivust. Ja peale kellegi aitamist on tunne nagu sa vähemalt porovid maailma kraadi võrra paremaks kohaks teha.
Mul on tunne et puhtalt hoolimisest töötavad ka meie meditsiini-inimesed, arstid, tuletõrjujad ... võibolla ka õpetajad ja politsei jne. Selle töö palk ei ole kindlasti motiveeriv ja töö ei ole kerge. Aga nad ikkagi teevad seda.
Ja võib ajada päris vihale et leidub inimesi kes saavad 10x rohkem palka, selle eest et nad istuvad ühe koha peal ja vajutavadad käsu järgi nuppe.
Ehk mulle lihtsalt tundub see nii, et siiralt hoolimiseks pean ma voolule vastu ujuma.
Ma loodan, et mulle vaid tundub see nii.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba