Hiljuti sai ära nähtud National Geographic 2005 aasta film Search for the Ultimate Survivor, mis andis päris palju mõtlemisainet. Filmist hüppas välja päris mitu huvitavat detaili nagu näiteks:* Praegune aeg on ainus inimajaloos, kui maa peal on vaid üks inimliik korraga.
* Homo Sapiens oli väljasuremisohus ning osade teadlaste arvates pärineme me kõik umbes 2000-st ellujäänud isendist.
* Inimesed hakkasid juba väga ammu ennast ehtima ja meikima (ühe kaelaripatsi jäänused väideti olevat vabsee 70 000 aastat vanad).
* Kääbikud ja koljatid olid tõepoolest, koljat oli lausa meie vaarvaarvaarvaar...isa.
* Inimene sai targaks tänu tulele. Praetud liha ei vajanud nii palju järamismuskleid, mis deformeerusid ja andsid ruumi aju kasvule. Samuti sai inimene nii ühe tunniga kätte sama energiakoguse, mis toore liha puhul oleks tulnud viie tunni järamisega. (töötlemata liha on umbes sama (eba)efektiivne kui silo)
Mis aga kõige rohkem meelde jäi, oli inimese sotsiaalne areng. On ju ise-enesest kummaline, et loodus säilitab oma tugevust läbi alfa-isaste, meil aga seda süsteemi enam ei ole. Kuidas see ära kadus? Filmis "süüdistati" selles keelt. Nimelt kui ahvikarjas tuleb uus tõusik, siis toimuvad kõik võitlused ausa mehena isane isase vastu. Keele teke aga lubas nõrgematel lülidel koostööd teha, et vägivaldsest juhist jagu saada. Pealegi oli inimühiskond seespidiselt alati rahu armastav. Ja nii tekkiski olukord, kus ühiskond ise hakkas sisemise vägivalla õhutajaid (loe:alfa-isaseid) eemaldama - nii jäi rohkem inimesi terveks kogukonda väliste ohtude eest kaitsma.
Koos alfa isastega kadus ka genofondi suunamine füüsilise jõu (sest alfapaps oli virk ja kraps) poole ning ellujäämiseks tähtsaks sai pigem mõtlemine.
[umbes siin lõpeb filmi-mõtete kajastamine ja algab mu enda hilisõhtune heietamine]
Nüüd on inimühiskond aga jõudnud sinna maale, kus liigi sisest arengut enam väga ei toimu. Miks? Sest mutatsioonid toimuvad endiselt, aga puudub valik.
Igal liigil on kaks vanemat: mutatsioonid ja valik. Kui mutatsioonid on keskonna jaoks sobivad, jäävad need püsima, kui mitte, need hääbuvad. Kui liik ei suuda piisavalt kiiresti keskkonnaga kohaneda, sureb ta välja.
Inimene on aja jooksul olnud aga kuradima kohanemisvõimeline. Juba meie nilbe nimega esivanem Homo Erectus käis läbi pea kõik kliimavööndid. Tänapäeva inimene on aga konkurentsitult vallutanud enamiku maast.
Keskkond, milles me elame ei suuda enam valikut teha - me oleme liiga kohanemisvõimelised.
Aga sellele on lahendus. Nimelt on inimene mugav ja oma mugavuses on ta hakanud keskkonda hävitama. Väidetavalt pole näiteks terves maa ajaloos maapind nii palju paigalt liikunud, kui inimesed seda teha on suutnud (elagu kaevandused). Me hävitame õhku, mida hingame. Me hävitame osoonikihti jne
Ja ehk on see täiesti loomulik.
Me muudame keskkonda ja kui keskkond piisavalt palju muutub, peame me kas kohanema või välja surema.
Ja ehk on see loomulik bioloogiline protsess, et kui üks liik liiga võimsaks muutub, muudab ta (tahtmatult või lihtsalt rumalusest?) keskkonda, taastades sellega ise loodusliku valiku, mis tema vohamist seejärel piirama hakkab.
Ja lõpetuseks ka natuke muusikat:
Vot sellised mõtisklused täna.
Ceerios ja head und
pistke aga sõna sekka kui mõtteid tekib
No comments:
Post a Comment
kriba kriba