Mul on suurem kui sul

Kui tihti oled sa kuulnud kedagi ütlemas "Ohh, ma magasin öösel ainult 3 tundi, ma olen nii väsinud."

Mind härib selle juures kõige rohkem eeldus, et kolme tunniga justkui ei tohiks olla võimalik ennast välja puhata, et see ongi normaalne kui inimene on peale sellist ööd omadega läbi. Samas, kellel ei ole olnud hetke, kus pisikese kiirunega on päästetud õhtu või päev. Oli see oni siis pikk? Aga puhkasid ju välja ikkagi. Miks me programmeerime ennast miskite numbritega, kuigi nad ei anna tihti seda õiget, tähtsat informatsiooni?

Meile ilmselgelt meeldivad numbrid.... see annab meile justkui turvalisuse, kindlama arusaama asjadest. Aga, mis teadmise annavad nad kvaliteedi kohta? Une puhul ei ole ju kvantiteet oluline. Sa võid magada ju 14 tundi järjest ja ikka olla omadega läbi. Ja mis sellest et mingid teadlased on kokku leppinud et keskmine soovituslik uneaeg on 7,5 tundi või midagi sellist? Sinu keha on see mis otsustab ja keha võib saada energiat nii paljudest erinevatest kohtadest.

Inspireerivad ja innustavad sündmused, kohtumised, konserdid, inimesed jne võivad vahel anda nii palju energiat, et unest ja söögis selle kõrval rääkida on naeruväärne. Muidugi on see keha jaoks vajalik, aga see hoiab meid käimas ainult väga baas tasemel. See ei inspireeri ega motiveeri meid tegema asju mida me teeme.

Kui keegi on endale uue elamise hankinud on tavaline küsimus, et mitu ruutu see sul on, palju maksis jne. Aga tähtsad küsimused nagu "On see mugav ja kodune ja mõnus koht?" jäävad tegelikult ju küsimata.

Suurus ja numbrid paistavad olevat meil lausa kinnisideeks. Muidugi, see annab võimaluse võrrelda, et mul on suurem kui sul, aga sa ei saa võrrelda neid väärtusi mis tegelikult loevad. Millegi omamine muudab meie perspektiivi. Aastaid ustavalt teeninud auto on meie jaoks hinnalisem, kui selle tulevase ostja jaoks, kes näeb seda lihtsalt kui vana romu.

Kas ongi äkki kõige mõõtmine ja nummerdamine meile vajalik, et me saaks end teistega võrrelda, sobitada keskkonda ja näha kellel on siis ikkagi kõige suurem?




Mõned ööd tagasi külastasin unes mingit kummalist Chewbaccade planeeti, kus niipea kui lapsel juba aju võttis viidi ta ennustaja juurde, kes andis täpse kuupäeva, millal too inimene sureb. Ja ennustajal oli alati õigus - ei olnud kedagi olnud kauemaks kui ennustaja öeldud aeg. Kas oli see siis tõesti bioloogia ja ennustaja võimalus asju ette näha, või lihtsalt chewbaccade enese-programmeerimine ja täpne teadmine palju sul aega on, mis seda põhjustas, aga see töötas
Ilmselgelt käituksid sa ju teistmoodi teades täpselt, millal sa sured ja kui sa tead ka seda täpselt millal su lähedased surevad. Aeg on niimoodi hoopis teise väärtusega ja seda on ka oluliselt lihtsam planeerida.

Mulle tundub, et see mittemääratus ongi põhjus, miks me inimestena tihti nii rumalalt käitume. Miks me jätame tähtsad asjad tihti ütlemata ja lükkame meeldivaid asju järjest kaugesse ebamäärasesse tulevikku edasi?

Kui sa aga teaksid täpselt, et sul on veel noh ütleme aasta... mida teeksid sa selle ajaga teistmoodi?


Palju kummalisi mõtteid ja diipunenägusid

Cheers!