Rollimängude kasutegurist

[Mõned järgnevatest mõtetest on püsivale blogikülastajale kindlasti tuttavad. Samas ehk leidub ka midagi uut, ning vast on see ka kompaktsemalt koos.Tänud ka toimetajale]


Vahetevahel on endiselt kuulda arvamusi, et rollimängud on üks veidrikute pärusmaa - nende inimeste huumor on arusaamatu, rääkimata mängukirjeldustest. Mõned pildid ja videoklipid on ajakirjanduses lausa kerget draamat tekitanud - seda paljuski tänu sellele, et neil puudub kontekst. Halvemal juhul nimetatakse rollimängijaid üldse sektiks.

Rollimängude kasutegurit on aga tihtilugu keeruline teemavõõrastele inimestele seletada. Küll on panustatud sellele, et läbi mängu õpitakse ajalugu ning käsitööd, meeskonnatööd ja loomingulisust jne, mis kõik on tegelikult ju pigem rollimängu kõrvalproduktid.

Minu arvates on kõige tähtsam aga rollimäng ise ning olgugi, et enamik rollimängijatest ei ole arvatavasti teadlikud rolliteooriast, on nad kindlasti seda kogenud.

Me kasutame rolle igapäevaselt. Sõpradega oleme me teises rollis kui võhivõõrastega, tööl kolmandas rollis, õpilasena veel omamoodi rollis. Igal inimesel on oma rollikonserv – harjumuspäraste rollide kogu – ning metaroll, mis valib vajadusele vastava rolli antud valikust. Metarolli võib nimetada ka“jälgivaks minaks“ või „vaatlevaks egoks“. See on osa meist, kes jälgib meie käitumist erinevates kontekstides ning ning modifitseerib seda vastavalt vajadusele. Enamik psühhoteraapia suundi tegelevad peamiselt just selle rolliga meist.

Probleem tekib aga siis kui meil ei ole mingi olukorra/konteksti jaoks päris sobivat rolli – kui rollikonserv on pisike. See ei jäta mitte ainult meid ennast raskesse olukorda vaid raskendab meil ka teistest arusaamist. Kuidas aga suurendada rollide hulka konservis?

Rollid ei teki ise õhust ja armastusest. Me võime küll mõelda, et võttes mingi rolli peaksime me käituma mingit kindlat moodi, aga see ei tähenda, et me mõistaks rolli olemust. Ainus võimalus kindlaks teha, kas meie arvamus reaalse rollieeldusega klapib, on mängida antud rolli suhtes teiste inimestega. Roll saab elu ainult läbi suhete.

Jabura näitena: ma võin ju arvata kuidas inimesed käituvad kui ma käin verise näoga ringi, aga ma ei tea seda ju tegelikult enne, kui ma olen seda proovinud. Ja selgub, et tähtis pole mitte ainult roll, vaid ka kontekst, kus me seda kasutame. Verise näoga EMO ukse taga ootamine on kindlasti midagi muud, kui sedasi Viru keskuses sisseoste teha.

Nagu eelnevalt mainitud tegeleb konteksti sobiva rolli valikuga metaroll ning nagu tuleb välja eelnenud näitest, saab ka metaroll iga uue rolliga uue kogemuse ning teadmise, kus seda oleks mõistlik kasutada. Metaroll tugevneb iga rollikogemusega.

Ma ei taha mitte öelda, et jookske nüüd kõik Viru keskusesse sisseoste tegema, endal näod verised, et vaid selle kogemust saada. Pigem tahtsin ma jõuda selleni, et kui on loodud turvaline keskkond mingi rolli katsetamiseks, annab selle tegemine meile nii uue rolli rollikonservi sisse, mida saame tulevikus vajadusel kasutada, kui ka arendab enesejälgimist erinevates olukordades.

Võib ju vaielda, et rollid pole rollimängude puhul alati nö pädevad – et nad ei peegelda piisavalt päris elu. Samas ei ole olemas valet rollimängu, on vaid “sa kas mängid või ei mängi“. Nii nagu ka väikeste laste „rollimängud“ mis peegeldavad tihti „päris elu“ (või multikat või raamatut) mida nad on näinud või kuulnud.

Öeldakse, et alguses mängib igaüks ise-ennast. Meil on raske loobuda oma harjumuspärastest rollidest. Kui keskkond ja inimesed aga toetavad uut rolli, on seda oluliselt lihtsam teha ning enesearenduslikult oleks tähtis just katsetada rolli, mis on sinu jaoks võõras.

Kasutades paljudes olukordades ühte ja sama rolli, arendame me küll seda rolli ennast, kuid kaotame teatud paindlikkuse. Mis juhtub siis, kui seda rolli ei ole võimalik mingis olukorras kasutada? Mida me siis teeme?

Ma tean paljusid inimesi, kes on enda nö tugeva rolliga igasugu elujamadest läbi tulnud, kuid siis sattunud olukorda kus roll hakkab pigem kammitsema ning see võib olla väga raske, kui pole muid valikuid.

Igal rollil on nimelt omad piirangud, mis põhjustavad nähtuse, mida nimetatakse rollipingeks. Need piirangud on nii sotsiaalsed kui isiklikud. Olgem ausad, meil kõigil on oma arvamus, milline peaks olema üks õige õpetaja, taksojuht, president, ema jne, ning olles nendes rollides, proovime alateadlikult täita nii ühiskonna kui ka meie enda arvamusi antud rollist – mis siis põhjustabki pinge. Võtkem kasvõi Hamlet, kes just talle pandud rollipinge tõttu nö ära keeras, mis on ka loomulik reaktsioon. Seda pinget peab leevendama.

Kultuuriliselt on selle pingega toimetulekuks erinevaid vahendeid. On alkohol, festivalid jne kus on võimalik olla teises rollis võrreldes oma tavapärase rolliga. Osades kultuurises on isegi päev, kus abielumeestele on lubatud unustada üheks päevaks oma abielu. See on omamoodi ventiil liigse õhu väljalaskmiseks, et sa saaksid oma rolle edukalt edasi täita.

Omades aga rohkem rollivariante ning neid valikuliselt kasutades tekib pinge raskemini ning murdepunkt ei ole nii karm. Mingil määral on erinevad rollid, mida me tihti kasutame, üksteistele ventiilideks.

Olgugi, et rollimäng millest ma siin räägin on peaasjalikult meelelahutuslik, on võimalik, et „laval“ juhtub meie sisemusega nii mõndagi. On ometi meilgi Eestis kasutusel Psühhodraama grupiteraapia meetod, mis kasutab elu ja inimsuhete kirjeldamiseks, analüüsiks ja lahendamiseks just lava ja rollimängu (vt http://www.morenokeskus.ee). Lava (olgu selleks kasvõi piiritletud metsatukk) ja rollimäng on võimsad vahendid ning sisemuses toimuvaid muutusi ei tasuks karta. Küll aga oleks hea kui vajadusel oleks olemas ka inimesed, kellega sellest rääkida saaks.

Nii nagu igat grupiteraapia teraapiaseanssi alustatakse algusringiga ning lõpetatakse lõpuringiga soovitaksin ka LARPi korraldamisel pidada silmas, et oleks kindlasti olemas sissejuhatav briif ning ka aftekas peale mängu kus saaks teha mänguga seotud jagamisi, et midagi ei jääks õhku rippuma. Me oleme kõigest inimesed ning solvumisi ja pahandamisi juhtub ju isegi laste mängudes. Seega oleks ju hea rõhutada, et see oli kõigest mäng, ning need emotsioonid olid küll ehtsad, aga vaid selles rollis, kontekstis ja nendes rollisuhetes, ning nüüd peale mängu on nii rollid kui ka rollisuhted teised.

tribute sünnipäevadele

[disclaimer: see on nüüd väga aus ja avameelne postitus, mis ei taha liigset tähelepanu telefonikõnede või kommentaaride näol]

Ma olen alati arvanud, et sünnipäevade tähistamine on omamoodi tobe. See on ju lihtsalt kokkulepitud numbri tähistamine. Samamoodi võiks kokku leppida, et ma loen nüüd numbereid ja kui ma jõuan 15-neni siis teeme peo. Seda iroonilisem, et sünnipäevad on just viimasel ajal osutunud mu elus kuidagi kummalisteks ja muutusi põhjustavateks päevadeks.

Väga väiksena pidasin ma oma sünnipäeva meeles selle järgi, et see oli täpselt 12 päeva peale venna oma - hiljem tähendas see siis 12 päeva peale surnuaias käiku. Mis vast seletab hästi, et tegemist pole pole mu jaoks teabmis positiivse päevaga ning kuuldes enda suunas "Ta elaguu", lisan ma vahel oma peas sinna sekka "Jah, Mina elan". Mis siis seletab mu melanhoolsust ja ebaadekvaatsust antud päevaga seoses (aga ma olen hea näitleja).  

2 aastat tagasi oli esimene sünnipäev kui ma tegin kingituse ise-endale: tätoveeringu, millega sai rahu tehtud enda minevikuga. Ning sellest kasvas välja ka muutusteahel elus, milles ma endiselt elan ning mis nõuab ilmselgelt ka sünnipäevasse suhtumise muutmist. 

Seal vahel on olnud ka sünnipäevi, kui ma olen aru saanud enda üksindusest, koristades peojärgsel hommikul üksinda sünnipäevapaika....

On olnud kordi, kui ma olen end tõsiselt välja vihastanud või solvunud ... olgem ausad, tegelikult on neid kordi olnud päris palju, aga seda vast ka sepärast et ma olengi sel ajal emotsionaalselt ebastabiilsem ja ka ebasiiram, sest ei taha inimestele haiget teha.... elagu näitlemisoskused

Olen olnud ka sünnari ajal ka 39 palavikus, võimetu midagi tähistama, süües tähistamiseks vaid ühe muffini...

Ja mingi vahe ma üldse ei tähistanud... pingem kartuses haiget saada või teha.

Vist tänu kõigele sellele on mu sünnipäev ja selle lähiaeg alati isiklikult kuidagi väga õrn. Ma ei oska selle sünnipäevalapse rolliga nagu midagi peale hakata ning on täiesti võimalik, et kui pole tehtud eelnevaid plaane sünnipäeva peale istun ma selle õhtu lihtsalt üksi kodus ja nokin nina. Võinoh arvatavasti ei noki ma õhtu läbi nina vaid trimpan melanhoolselt kangemat kraami või midagi sinna kanti. Julgemata tegelikult ka kellelegi helistada... peljates, et mulle pakutakse seltskonda puhtsalt selle pärast et mul on sünnar ja noh pole ju ilus jätta sünnarilast üksinda. Nagu justkui ülepakutud tähtsustamine ...

... samas jälle ootan ma mingit tähtsustamist, mingit tähelepanu, mingit rõhku sellele, et mind väärtustatakse, et ma olen tähtis. JA see ei tähenda, et keegi peaks midagi sellist ütlema. Sõnad on lihtsalt sõnad ... nende väärtus ei kesta kaua. Polegi vaja midagi suurt, pigem tähenduslikku....

Päris totter.

Eile tuli selline tähtsustamine. Kursaõde oli teel kooli haaranud kaasa ühe tordiviilu ja küünla. Ja olgugi, et tort oli kotis natukene kannatada saanud ja küünal küsimärgikujuline, sest mu vanust ei teatud ja et küünal et tahtnud kuidagi põleda nii et tegelikult puhusin ma surnuks tulemasina - see oli lihtsalt väga armas... ja võttis mind tükiks ajaks sõnakasinaks. .. Sinna lisaks tuli ka pisike õnnetalisman Jaapanist ja kookosekomm.


Ma ei teagi mida täpselt selle päevaga tulevikus peale hakata. Eks näis.
Samas näitab vanglaseinale, vabandust ma tahtsin öelda taimlainile, postitatud oma sadakond õnnitlust, et millegiga olen ma tegemistes vast kunagi täppi pannud. Tõsi kindlasti on nende seas ka sotsiaal-survelisi õnnitlusi, aga kindlasti mitte kõik. Samuti ka oma viisteist või nii personaalset pingimist, kolm telefonikõne ja 2 postkaarti. Mitte, et ma tahaks mingit skoori pidada ...

.... lihtsalt..
 
...ehk näitavad need numbrid et midagi minus ikkagi on...
..olgu selleks kasvõi Tšernobõli sära...

..igatahes võtan omaks.
Aitähh!

Meta-roll ja RPG

Ma usun, et paljud inimesed teavad või vähemalt tajuvad mingil määral, mida rolliteoooria endast kujutab: Meil on inimestena mitmeid erinevaid rolle, mida me vastavalt vajadusele kasutame. Need on justkui erinevad küljed meist. Me oleme ju erinevad inimesed õpilastena, õpetajatena, töötajatena, partneritena, võõrastena jne. Isiklike harjumuspäraste rollide kogumikku kutsutakse hellitlevalt rollikonserviks.

Rollikonservi sees kui ka väljas on aga meta-roll. See on nö dirigendi roll - see, kes teab su erinevaid rolle ja käitumismustreid, ning teab mida valida antud olukordade jaoks. See, mis aitab vaadata antud olukordi ja rollivalikut selles olukorras kõrvalt.

Iga roll tugevneb ajaga. Mida rohkem me mõnda rolli kasutame, seda tugevamaks ja iseloomulikumaks ta justkui muutub. Sama kehtib ka meta-rolli kohta. Kuidas aga treenida meta-rolli? Muidugi eluliste olukordadega ja kõrvalt jälgimisega võttes arvesse konteksti ja sotsiomeetriat.

Pelades eile Fallout’i sain ma aru, et mängides RPG’d oleme me mängu tegelase suhtes meta-rollis. Me vaatame kuidas ta kasvab, muudame ja modifitseerime, suuname ... vaatame tegelast kõrvalt. Päris hea võrdlus.

Samuti annavad RPG’d tihti võimaluse tahtejõu arendamiseks, pakkudes valikuid stiilis: kas kohene kasu praegu või suurem kasu pikemas plaanis ja hiljem. Mis võib tulevikus olla abiks ka eluliste pikemaplaaniliste otsuste tegemisel.

Ma eiteagi nüüd kuhu see jutt lõpuks jõudma pidi, aga vast sai mingi pooliku iva kirja.

Cheers!

Sugudest

Jube lihtne oleks lihtsalt kirjutada, et "need ja need on lollakad" ja "see ja see on õige ja muu on vale". Mina ei tea õigeid lahendusi ja jummala eest ei üritagi väita et ma tean. Aga ma näen, et midagi ometi on valesti ja mul on oma arvamus selles suhtes.

Pigem kaldun ma ehk selle artikli toetajaks Ma näen, et ühiskonnas on erinevad suhtumised erinevatesse sugudesse, mis ei toeta kuidagi inimlikku arengut ega ka toeta nimetust homo sapiens (aka mõtlev inimene). Eestis pole vast olukord väga hull, aga gringode kultuuri pealevooluga võetakse ka sealsed väärarengud omaks. Ja eks see kultuurikonservi muutmine ja parandamine ole paras aeganõudev protsess.

Naisteravaste objektistamise, ülesexuaalsustamise jne toob minu arust vägagi hästi ja häirivalt välja klipp Dame Factory. Meeldivat vaatamist ja mõelge ka kas te kujutaksite ette samasugust klippi meestega?

Cheers!

Sünnar/ le Birthday

On jälle saabumas aeg aegumiseks ning kogu oma laiskuses ei paku ma see aasta isegi kartulisalatit mitte, rääkimata kutsete saatmisest ja igaastasest kodu koristamisest. See aasta on olnud üldse teistsugune, võrreldes eelmistega. Küll aga proovin aegumist unustada manustades alkoholi ning teadupärast pole ilus üksi juua.

Seega, kõik kes saavad/tahavad minuga aegumise puhul klaasi (aga mitte ilmtingimata alkoholiga) kokku lüüa, saavad seda teha sel laupäeval alates 19.00-ist Tallinnas pubis The Dubliner või kui see on täis siis selle all Bayern Böhmen Keller-is.

Kingitust pole vaja, tulge lihtsalt kohale - isegi siis kui pole iidamast aadamast kohtunud. Olgu üks mõnus õhtu mõnusa seltskonnaga.

------------

So this Saturday I will celebrate taking birth many years ago (When the mother is giving a birth, the baby must be taking it. Right? - that almost sounds like taking a bath “I couldn't answer the phone, I was taking a birth”) with some drinks in The Dubliner (If it's full, in Bayern Böhmen Keller). No table reservation, no presents - just me killing my sorrow of aging and not having any super powers (as I should have)

I would be glad to have someone joining me as drinking alone would be just too depressing (will start the drinking at 19.00 or so). :P Lets just have a nice evening with great people, nothing fancy.

-----

Ja kui tõesti on soovi midagi kinkida, mõtet aga ei tule, siis mul pole midagi dekoraatiivpatjade vastu, nagu näiteks:


Ja üldse, olgem meeldivalt vaimukad!

Cheers!

Dylan Moran, the great

Yesterday I saw the first stand-up show in my life. It was Dylan Moran and ofc I loved it (if I pay for something, I usually do), but I couldn’t grasp the essence of Dylan Moran until we crashed at a bar later on and I saw a girl ordering Irish coffee. If you didn’t know, Dylan is a Irishman...or at least lives somewhere near this kind of people and has mastered the behavior that common people get only when they drink Irish coffee late in the evening: constant buzz that removes all need for sleep or nutrition, terrible memory and focus skills, awareness of everything that is not working as it should, knowledge about how things should be and how it all went wrong, loss of interest in sex or other nice activities drunk people usually do and a dire need of expressing yourself verbally to anyone who will listen.

And you can’t get mad at people like that, even if they start talking to you while standing next to you in the toilet. Why? I don’t know. Maybe because you have been in similar situation yourself and you share some strange human connection thing with the guy next to you? Maybe you feel sorry for the poor guy? Or maybe he is just the town drunk – the only entertainment you have left in your small village.

Being a town drunk is a actually a very powerful position. You can express yourself freely and do not have to meet any standards or expectations, because there are none... There are no rules of how to be a town drunk or no social guidelines of common knowledge on that topic. You are free. And therefore you can talk about how things really are. Not how you would like to see them or how you should present them to win an election. No. You can talk about the reality.... And to be honest the reality is a bloody mess. The biggest fucking mess you will ever see.

And what happens when you start talking about how things really are? Well it all depends on the context. If you do it in a grocery store, you will most likely get some looks. If you do it in a grocery store while naked and having a carrot sticked into your ... ear (where else?)... you will get a free ride to a mental hospital. But when you do it on a stage in a honest town drunk kind of way you will get a lot of laughs and also someone might even start thinking about life (a dangerous thing to do). And maybe... just maybe... that someone will understand that the middle aged slightly overweight man on the stage is right: You will not live forever ....and before you die you will have a long motivational crisis about your life as a whole... called middle age.

Thanks for the great experience Dylan.

Cheers!

Seksuaalkasvatus

Pean ütlema, et ma tunnen mõningast muret tänapäeva noorte ja nende kasvatuse, peamiselt seksuaalkasvatuse, osas. Oh ei, see mure pole põhjustatud näidendist „Kas sulle meeldib porno?“, mis minu arvates on isegi natuke naiivne. Pigem on mul järjest rohkem tekkinud arusaam, et minu vanemad, mina ja praegune verinoorte põlvkond elavad kõik täiesti erinevas kultuuri ja väärtushinnangute keskkonnas.

Nõuka ajal oli laste saamine paras „ime“, sellest ei räägitud, aga see toimis sellegipoolest. Suhted olid konkreetsed. Kas olete paar või ei ole? Rohkem variante ei olnud. Einoh muidugi oli armukesepidajaid, mitmenaisepidajaid, kobarperesid jne kuid see polnud sotsiaalselt tunnustatud, või kui siis vaid väikeses grupis. See suhtumine on aga muutunud ning ma kahtlen sügavalt et praegused põhikooli õpilased (täpselt, põhikool, mitte gümnaasium) suudavad näha monogaamiat nii nagu tegid seda meie vanemad ja vanavanemad. Kas meiegi seda enam täielikult mõistame? Põhimõtteliselt on tänapäeval ju kõik lubatud – mine ja tõmba ringi, kui tahad.

Ma ei ütle, et selles on midagi halba. Jumala eest, proovi, katseta – ilma, et keegi sind selle pärast hukka mõistaks. Ning samuti ei tohiks hukkamõistu olla selle üle, kui sulle tõesti seks ei paku pinget. Inimesed on erinevad ja me kasvame erinevalt. Küll aga on tähtis olla sellest teemast teadlik. Kindlasti räägitakse koolis poiste tüdrukute erinevusest ja kaitsevahenditest. Mitte, et laste saamine oleks halb, aga enne kellegi teise kasvatamist võiks ennast piisavalt kasvatada.

Kuigi minu tutvusringkonnas on inimesi, kes väga noorelt vanemateks saanud, on see pigem erand ja mul on väga hea meel selle üle kui nad saavad oma lastega edukalt hakkama. Aga ma usun, et ka nemad ütleksid, et ei olnud selleks tol hetkel valmis. Elu juhtub - vahel isegi kondoomiga.

Tutvusringkonnas on ka inimesi, kes usuvad, et on vaid üks ja õige armastus. On neid kes usuvad, et on mitu õiget armastust. Mitmed väldivad sõna „armastus“, selle hägususe pärast. Osade jaoks on monogaamia ainus aktsepteeritav suhtevõimalus ning arvamus et sa saad armastada korraga vaid üht inimest. On ka vastupidise suhtumisega inimesi. Leidub neid, kes on lahutanud füüsilise, vaimse ja intelligentse poole ning on iga poole tarvis leidnud oma partneri. On neid, kelle peremudelisse kuulub abikaasa, lapsed ja armuke, kes on üksteisest teadlikud ja saavad hästi läbi. On neid kes on peale aastaid üheöösuhteid leidnud püsipartneri. Ja on ka neid kellel on lihtsalt väga lähedased vastassoost sõbrad, kellega kombatakse sõpruse piirimaid, ning rohkemat ei oodatagi.

Selline kirju pilt on mulle jäänud mu enda eakaaslastest. Ja ma ei ütleks, et üks suhtlusviis on teisest parem või halvem. Me kõik kasvame omamoodi ning meil on erinevatel aegadel erinevad soovid ja vajadused.

Küll aga tundub loogiline, et tulevastel põlvedel on selliseid „segasevõitu“ suhteid veelgi rohkem. Tuletame nüüd aga meelde kuhu vanusegruppi kuulvad aga meie praegused pedagoogid. Mitte kindlasti kõik aga paljud pedagoogid on arvatavasti väga konkreetse suhtumisega, et mis suhe on normaalne ja mis mitte. Ja isegi kui needsamad pedagoogid on piisavalt pädevad, et rääkida kuidas igasugune seksuaalsuhe ja armastus on okei, niikaua kuni te olete enda vastu ausad, ei pruugi nad tegelikult sellesse ise uskuda eriti kui teemaks tuleb näiteks suhe mitme partneriga korraga või siis sama soo vahel. Mida kohe kindlasti ei tohiks teha, on millegi valeks nimetamine, kui see pole just ohtlik noore elule või tervisele.

Tõsi, võrreldes mitme muu riigiga on meil koolides vägagi liberaalne seksuaalkasvatus. Aga mul on tunne, et ehk ei kata see väärtusi, mida võiks noortel selles vabas maailmas vaja olla.

Kuna tegemist on väga inimliku teemaga, oleks lastel vaja inimlikku kontakti täiskasvanuga, kes saab/julgeb/tahab ausalt sellest teemast rääkida ning on valmis ka isiklikku kogemust jagama. Miks? Sest see annaks ometigi mingi reaalsema pildi intiimsuhetest nii nagu need tegelikult on. Ning see on tähtis, isegi kui täiskasvanu ütleb et seks kondoomiga meeldib talle vähem, kui ilma, aga ta valib esimese, sest see on turvalisem – see on teadlik valik ning eeskuju.

Porrile on ju ligipääs igal tiinekal kellel on arvuti ja internet. Tuletame siinkohas meelde, et Eesti on e-riik (internet on igal pool ja enamikel inimestel on arvutid) ning asjadest ausalt ja avameelselt rääkida ei ole meil väga tavaks – vähemalt mitte sellisest teemast. Seega võibki noor üles kasvada vaid seksuaalteadmistega, mis pärinevad sõpradelt, internetist ja natukene võibolla ka koolist. Panin kooli meelega viimaseks, sest sõprade jutt jõuab suure tõenäosusega sellest ette.

Tõsi, internetil on ka omad plussid ja leidub asjalikke lehti ja suht pädevaid sarju (Inglismaa „Sex education show“ jne) kuid need on teisest kultuuriruumist ning olgugi et kindlasti harivad, toovad kaasa oma kultuuriruumi väärtused. Ning puudu jääb ka usutav inimlik kontakt.

Samas on mul tunne, et jääb meie segase generatsiooni õlgadele see kuidas defineerida ja tulevastele generatsioonidele edasi anda inimlikke väärtusi ja hoiakuid seksi, ilma midagi halvustamata või deklareerimata (nagu deklareeritakse tihti et nii ja ainult nii on õige) aga nii, et sellest oleks igas suhtes kasu. Siin on mõned asjad, mis on minu arvates tähtsad ning mida mulle koolis päris nii avatult küll ei õpetatud. Kuigi kõik on omavahel seotud, proovisin tekitada loomuliku jaotuse:

· * Mitte kui midagi ei pea. See kui sul on kondoom käepärast, ei tähenda, et seda peaks kohe kasutama (ja ma ei mõtle veepommide tegemist). Seks ja seksuaalne käitumine ei ole kohustus. See on võimalus ning vahekord on osa sellest võimalusest. Inimene on piisavalt keeruline loom, et leida naudingut ka väljaspool füüsilist naudingut ning osadele sobib see paremini. Ja ka see on okei. Elu jooksul leiame me kindlasti erinevaid asju mis pakuvad meile naudingut, olgu selleks muusika, kirjandus, sport, kindlas olukorras ehk isegi koristamine ja nõudepesemine jne ning mõistlik oleks hoida variatsiooni, et miski ei hakkaks tüütama. (sama teema ju toiduga .. kogu aeg sama ikka ei taha ju, ning pole tervislik kah)

· * Vabadus. Kuigi leidub partnereid, kes planeerivad seksi täpselt ette, tasub jätta sellele vabadust. Ei tohiks olla ühtegi eeldust, kohustust ega ootust endale ega partnerile, peale selle, et veedetakse meeldivat aega koos. Sellega seoses ei tasu olla ka rutiini ori. Tihti on mõistlikum tegutseda ja vaadata kuhu olukord end viib – igasugune üleanalüüsimine turvalise partneriga olles on kurjast. (vt meeste puhul soorituspinge - põhiline psühholoogiline probleem enneaegse tulemise ja liigse lõtvuse taga)

· * Eneseaustus. Tunne ja austa oma keha ja oma soove. On ebatõenäoline saavutada partneriga midagi, mida sa ei saavuta üksi. Kogemuste järgi saad sa aru, mis sulle meeldib ja mis mitte ning oleks ju rumal seda teadmist mitte kasutada ja siis pihku itsitada kui partner teeb midagi mis eriti külmaks jätab.

· * Suhtlemine. Tundub küll elementaarne aga tihti piisavalt unustatud, et vääris kohta siin nimekirjas. Suhtlemine seksuaalteemadel omab erinevate inimeste jaoks küll erinevaid piire, kuid me saame õppida teiste ja ka enda vigadest ja töötavatest asjadest vaid jagades. Pealegi tekitab isiklikust kogemusest rääkimine inimliku kontakti ja läheduse, mis on väärtus omaette

· * Kui sul on seksuaalpartner, olgu tema vastu ka austus. Partnerit tuleks hoida kursis sellega, mis mängu sa täpselt mängid. Mis on sinu soovid ja ootused antud suhtele? See on omamoodi leping. On see kõigest seks või midagi enamat? On see vaid üks öö või mitte? Ja isegi siis kui need piirid pole päris selged võiks see teema olla vähemalt läbi käidud (va juhul kui tegemist on tõesti vaid ilmselge ühe korraga). Kui on midagi kogemata ja täis peaga juhtunud olgu austust ka sellest rääkida.

· *Eelmise teema jätk ehk siis kaitse. Mitte ainult beebikontroll vaid ka aktiivsete partnerite kursis hoidmine oma vallutustest juhul kui sul on rohkem kui üks püsipartner korraga. Isegi kumm ei paku perfektset kaitset ning suhe rohkem kui ühe inimesega korraga suurendab võimalust saada ja jagada mõnd seksuaalset haigust. Seega on ausus oma sexuaal-suhetest eriti tähtis just sellistes vabasuhetes, kui sa austad oma partnerit ja ka tema tervist. Ka kontrollis käimine.

· * Huumor. Kõike võib juhtuda, tõesti kõike, ning huumor on selle suurepärane leevendaja. Samuti meeldib mulle vanakooli väljend „lõbutsemine“, mida kasutati paarikese omavahelise tegevuse kirjeldamiseks. Lõbus peab see olema.

(Gestalt teraapia järgi on seksuaalsus üks põhiemotsioone, ning selles väljendub nii inspiratsioon, loomingulisus, uudishimu ning ka lapselik lust ja vaba olemine täiskasvanulikus võtmes).

Saigi vist kõik põhiasjad kirja. Ja kui te jõudsite oma lugemisega siia maale, ilma et antud teema oleks teid kõnetanud, surun ma küll mõttes käppa õnnitledes hea tahtejõu omamise eest.
Aga ma loodan, et kõnetas ja pani natukene teema üle mõtisklema.

Tark tunne

Eks igaühel kujune elu kestel välja omad arusaamad ja uskumused, mis kindlasti ka muutuvad. Küll aga on vahel väga meeldiv märgata, et kindlas valdkonnas sinust targemad inimesed on jõudnud samadele järeldustele kui sina ise või kui öeldakse suure uudisena välja ideid, mida sa oled endas juba aastaid kandnud. Tark tunne tuleb peale.

Seda nähtust esineb kohati eelpoolmainitud Tahtejõu raamatut lugedes (jah ma loen seda kaua, aga mul pole väga palju energiat ja aega lugemiseks) aga kohtab päris tihti ka mujal. Näiteks komistasin poolkogemata artiklile, mis võtab hämmastavalt täpselt kokku minu suhtumise antud valdkonnas. Jah, selle suhtumise tekkimine võttis omajagu aega ja ämbrisse astumist aga nii selle eluga ju on.

Cheers!

z

Tahtejõud

Loen juba mõnda aega ilgelt sisukat raamatut tahtejõust. Väike sissevaade sellesse siit videost:



Okei, äkki video ei ole nii hea. Aga uskuge mind, raamat on hea ja väga eluliste näidetega (toodud näiteks tuntud inimesi nagu Amanda Palmer, Eric Clapton, Barack Obama jne)

Soovitan soojalt igatahes.

Cheers!

Kadunud esmaspäev, haigus ja spämm

Ma magasin eilse maha. Täiesti otse ja ausalt. Pea valutas nii rämedalt et muud lihtsalt teha ei saanud. Seega, kes üritas minuga eile kontakti saada ja ei saanud - see oli põhjus.


Kurk on endiselt käre, nina nohune ja silmad tundlikud ja viivitusega.

Täna pea ei valutanud, ronisin kontorisse, et tööd teha. Vaatab kuidas vastu pean.


Selgus ka et email, mida ma olen nii nii kaua kasutanu on hakanud mingit spämmi välja saatma. Olge siis mõistlikud ja ärge avage, eksole. Vahetasin parooli ära ja ehk on sellega nüüd ühelpool.

Kribasin arstile kah, loodame et email läks läbi.

Muidu, olen poolelus ja kergesti ärrituv praegu. Eriti ilmselgete rumaluste peale (need on ainsad millest ma aru saan ... pilveke olla ju)