Kunagi läksin ma katki
kildudeks
pudenesin mööda põrandat laiali
Klirrdi!
kõik on korras, ära muretse
ütlesin kõigile
kes küsisid
miks ma lonkan
ja tegin näo
et minu jalgades
ei olnud sügaval sees
minu enese killud
mille peale olin astunud
Need olid ju ikkagi Minu killud
neid tuli ju Kuidagi kaasas kanda.
Ükshetk ei pidanud jalad vastu
siis liikusin põlvili
Ükshetk ei pidanud põlved vastu,
siis laskusin neljakäpukile.
Seegi ei kestnud kaua ja varsti roomasin edasi
roomasin ise-enese kildudes
See oli valus
aga kilde pidi kaasas kandma,
need olid ju Minu enese killud.
Ükskord, hakkas aga valus
liiga valus
ja ma ei tahtnud enam liikuda
jäin seisma
ei jaksanud enam
nii valus oli
tahtsin vaid valust vabaneda
lebasin haavatult põrandal
ja vaatasin
vaatasin neid kilde
kilde mis olid mind halvanud
kilde mis olid mu teinud võimetuks
Minu enese killud...
surusin hambad risti ja rebisin ühe neist välja
valus oli
oh oi kui valus
surusin hambad risti ja kannatasin ära
ja vaatasin
seda süüdlaslikku kildu
tigeda pilguga
see polnudki nii kole
kuigi haav oli sügav ja valutav
oli kild ju tegelikult ilus
omamoodi
ajast räsitud ja puretud
kulunud, aga ikkagi ilus
Ikkagi minu enese kild
Rebisin järgmise välja
keha väänles valudes
aga ka see vaibus lõpuks
ning ka see kild
oli ju tegelikult ilus
sädelev teine
Rebisin veel ühe...
ja veel..
ja veel...
igal korral avades uue haava endas
kuid olles täis
ääretut uudishimu
ja hullumeelset soovi
Jah!
Minu killud!
Minu Enese Killud!
Igaüks ise värvi!
Igaüks ise kujuga!
Igaühel, oma lugu rääkida!
Ja hakkasin ehitama vitraaži!
Ainulaadset siin maaima peal!
Aga pagana ilusat!
oh kui ilus
kirju
ja sädelev
Ikkagi Minu enese killud
*
Alles kunagi hiljem
mõistsin
ilma kukkumiseta
valuta
kildudeta
ei oleks ka vitraaži
See tekst
Ma ei ole seda vist siin enna maininud, aga see tekst on mind korduvalt ja korduvalt kõnetanud ja istub justkui kuskil mu aju tagasopis - olgugi, et ega ma ennast religioosseks ei loe. Mõte on see mis on tähtis - suhtumine maailma ja inimestesse.
Selleks tekstiks on jutt mida räägib Jumal Chalice'i laulu Ilu P22stab lõpus:
"Igaühe veri on püha.
Sinu veri.
Igaühe süda olgu palvekandikul minu poole tõstetud.
Sinu süda.
Igaüks on kui klaasikild liivas,
sügispäikeses tantsiv puuleht,
pehme ei kusagilt langev sulg magamistoas.
Sina oled.
Igaühte on vaja.
Igaüks on oluline.
Teist panen kokku midagi suurt ja veel kaunimat.
Kaunimat, kui sa mõista suudad.
Kõike ei saa seletada.
Armasta!
Ükskõik kui piinarikas see ka poleks,
see on minu tahe.
Ükskõik, kui tühi see ka tunduks,
see on minu tahe"
Selleks tekstiks on jutt mida räägib Jumal Chalice'i laulu Ilu P22stab lõpus:
"Igaühe veri on püha.
Sinu veri.
Igaühe süda olgu palvekandikul minu poole tõstetud.
Sinu süda.
Igaüks on kui klaasikild liivas,
sügispäikeses tantsiv puuleht,
pehme ei kusagilt langev sulg magamistoas.
Sina oled.
Igaühte on vaja.
Igaüks on oluline.
Teist panen kokku midagi suurt ja veel kaunimat.
Kaunimat, kui sa mõista suudad.
Kõike ei saa seletada.
Armasta!
Ükskõik kui piinarikas see ka poleks,
see on minu tahe.
Ükskõik, kui tühi see ka tunduks,
see on minu tahe"
Pühade eelne unetus
Päev enne jõule ja mis mina teen - ärkan enne kuut üles õuduka peale.
Samas peab tõdema, et see ei olnud just ka väga õudne õudukas - lihtsalt kuidagi häiriv. Olin miski Ameerika perekonna liige (ja-jaa tean, juba kõlab õudsalt eks) ja siis me olime just kolinud mingisse nö "perfektsesse" piirkonda. Seal oli kõigil miski protsessi asi läbi tehtud nii et oli kõigil kärgmõtlemine ja surematus. Isegi veri neil ei voolanud, lihtsalt puhas lõige. (ma tean, ma hammustasin ühel keeleotsa ära) Meie aga tahtsime ilusasti mitte kogu selle hullu seltskonnaga liituda, eriti kuna see oleks täendanud vahepeal suremist ja siis miski kärgmõtlemise osaks saamist. Ja nii proovisidki nemad meid jube viisakalt ja naeratades ja teemast mitte rääkides maha tappa, et siis surematuks ja enda suguseks teha, samas kui meie proovisime jälle viisakalt neid ennast vaikselt hävitada. Trali ja tagaajamist oli palju aga üks koht oli ka konkreetne. Oli perekonna vanima tütre kolledži lõpetamine just meie aias. Ja siis naaber küsis pereisalt, et mis küll on saanud sellest sinisest kaubikust, millega sa kogu aeg sõitsid? Pereisa ütles väjamängitud viisakusega, et aga see ei olnud ju minu kaubiks, ma mõtlesin, etsina kogu aeg valesti minu maja ette pargid ja lükkasin selle teie maja ette, et siin näe tütre peo jaoks ruumi saada. Ja siis naaber oli oh shitt näoga, sest mõlemad pooled teadsi tegelikult et tegemist oli autopommiga, mis pidi tol päeval lõhkema, aga tegid ikkagi ilusat nägu.
Seda kuidas see kõik lõpes nii, et ma üles ärkasin, ma enam ei mäleta, sest eelnev elukogemus on õpetanud mulle härivaid unenäolõppe veel unesegasena läbi möelda ja positiivseks keerata ja nii on mul meeles vaid miski kummaliselt häiriv tune ja see positiivne unenäolõpp. Vast ongi parem, muidu istuks selle une tunnete otsas äkki veel terve päeva.
Põnev aga oli antud une juures see, et ma ei olnud mitte 1 kindel tegelane vaid ma nägin erinevaid asju läbi erinevate pereliikmete silmade ... või kui täpsem olla, siis ehk isei pigem nagu kõrvalt. Justkui televaataja sellel koutava sisuga B kategooria halbfilmil.
Mõni aeg enne seda oli ka üks omamoodi kummaliste tunnetega uni, mida ma nägin kusjuures samamoodi kõrvalt, justkui filmi. Esiteks, see maailm oli natuke teistsugune, kus me elasime - kuidagi rohkem renessansilik. Ja siis mu neiu oli tellinud miski naisterahva "nö proffessionaali" et see mulle BJ'd teeks. Peale seda kui BJ oli tehtud, ja ma olin seda nautinud/selle välja kannatanud (väga segased tunded, sest noh see ei ole päris okei, et naine oma mehele miski naise tellib, sest mehel miskit on vaja, aga ise sellega ei tegele) oli see proffessionaal igatahes minu peale solvunud, et ma oma naudingu/emotsionaalse agoonia keskel ei olnud talle kordagi silma vaadanud. No panin siis tule põlema, et nägu vähemalt meelde jääks. Aga see mis tundus pimeduses suht kenake nägu, oli valguse käes suht õudne ja mulle meenus, et see on tema töö ning nüüd hakkasin ma kartma hoopis et kas äkki ma sellest "huvitavast"kogemusest ka miskit suguhaigust ei saanud, sest kummi käigus ei olnud.
Mis edasi sai, ei mäleta.
No vot siis, aju ei lõpeta üllatamast. Ainult vaata ja imesta, et mida huvitavat ta veel genereerib.
Muidu aga ei tohiks ju olla väga rohkem stressi või pinget kui tavaliselt. Okei, tegelikult on rohkem küll, aga ma vähemalt usun, et see kõik on enamvähem kontrolli all: tööl on kohustuste ja vastutuse muutus; bakatöö saadeti tagasi ja parandamist ikka omajagu on; jaanuari keskel on improlaager, kus mitu asja on minu läbi viia (larparitele improvärki ja improtajatele larpi =) ); jõulukinkidega on vähemalt enamvähem ühel pool.
See aasta ma väga kinkidega stressata ei viitsinud kah. Enamuses pärit taaskasutusest (firmasid, mis teevad tooteid kasutatud asjadest on järjest rohkem) või heategevusest (varjupaik.ee heategevuslikust e-poest näiteks) seega olen ma juba kingi ostes teinud omamoodi heateo. Kui ei meeldi - nohjahh, ikka juhtub, aga heategu jääb ikkagi tehtuks. Ei jaksa enam väga punnitada stiilis, et mida täpselt vaja on, mis liigutaks hinge - ka minu kui kinkija enesetunne on tähtis. Ning minu jaoks on tähtis, et ei oleks jälle miskit nodi, mis kuhugi kapinurka seisma jääb. Asjade eesmärk on kasutuses olla, muud eesmärki ei ole. Ja kui nüüd jääbki seisma, siis vähemalt oli juba ostes mingi kasu neist. Seega emotsionaalselt on win-win igaljuhul.
Seegi tuttav tunne on siin pühade ajal paar korda läbi jooksnud, et "Vau, aitähh, ma olen väga tänulik, aga üldse pole mõelnud mida sulle kinkida... sa oled tähtis/tore inimene küll, aga ma pole jõudnud..." Samas nagu teadus on kinnitanud - kui sa ei suuda vastu võtta ilma tingimusteta, siis sa ei suuda ka anda ilma tingimusteta. Nii lasen ma ootamatutel hellustel südame soojaks ajada ja proovin lihtsalt olla neid väärt - ju ma siis kõige halvem inimene ikkagi ei ole.
Samas peab tõdema, et see ei olnud just ka väga õudne õudukas - lihtsalt kuidagi häiriv. Olin miski Ameerika perekonna liige (ja-jaa tean, juba kõlab õudsalt eks) ja siis me olime just kolinud mingisse nö "perfektsesse" piirkonda. Seal oli kõigil miski protsessi asi läbi tehtud nii et oli kõigil kärgmõtlemine ja surematus. Isegi veri neil ei voolanud, lihtsalt puhas lõige. (ma tean, ma hammustasin ühel keeleotsa ära) Meie aga tahtsime ilusasti mitte kogu selle hullu seltskonnaga liituda, eriti kuna see oleks täendanud vahepeal suremist ja siis miski kärgmõtlemise osaks saamist. Ja nii proovisidki nemad meid jube viisakalt ja naeratades ja teemast mitte rääkides maha tappa, et siis surematuks ja enda suguseks teha, samas kui meie proovisime jälle viisakalt neid ennast vaikselt hävitada. Trali ja tagaajamist oli palju aga üks koht oli ka konkreetne. Oli perekonna vanima tütre kolledži lõpetamine just meie aias. Ja siis naaber küsis pereisalt, et mis küll on saanud sellest sinisest kaubikust, millega sa kogu aeg sõitsid? Pereisa ütles väjamängitud viisakusega, et aga see ei olnud ju minu kaubiks, ma mõtlesin, etsina kogu aeg valesti minu maja ette pargid ja lükkasin selle teie maja ette, et siin näe tütre peo jaoks ruumi saada. Ja siis naaber oli oh shitt näoga, sest mõlemad pooled teadsi tegelikult et tegemist oli autopommiga, mis pidi tol päeval lõhkema, aga tegid ikkagi ilusat nägu.
Seda kuidas see kõik lõpes nii, et ma üles ärkasin, ma enam ei mäleta, sest eelnev elukogemus on õpetanud mulle härivaid unenäolõppe veel unesegasena läbi möelda ja positiivseks keerata ja nii on mul meeles vaid miski kummaliselt häiriv tune ja see positiivne unenäolõpp. Vast ongi parem, muidu istuks selle une tunnete otsas äkki veel terve päeva.
Põnev aga oli antud une juures see, et ma ei olnud mitte 1 kindel tegelane vaid ma nägin erinevaid asju läbi erinevate pereliikmete silmade ... või kui täpsem olla, siis ehk isei pigem nagu kõrvalt. Justkui televaataja sellel koutava sisuga B kategooria halbfilmil.
Mõni aeg enne seda oli ka üks omamoodi kummaliste tunnetega uni, mida ma nägin kusjuures samamoodi kõrvalt, justkui filmi. Esiteks, see maailm oli natuke teistsugune, kus me elasime - kuidagi rohkem renessansilik. Ja siis mu neiu oli tellinud miski naisterahva "nö proffessionaali" et see mulle BJ'd teeks. Peale seda kui BJ oli tehtud, ja ma olin seda nautinud/selle välja kannatanud (väga segased tunded, sest noh see ei ole päris okei, et naine oma mehele miski naise tellib, sest mehel miskit on vaja, aga ise sellega ei tegele) oli see proffessionaal igatahes minu peale solvunud, et ma oma naudingu/emotsionaalse agoonia keskel ei olnud talle kordagi silma vaadanud. No panin siis tule põlema, et nägu vähemalt meelde jääks. Aga see mis tundus pimeduses suht kenake nägu, oli valguse käes suht õudne ja mulle meenus, et see on tema töö ning nüüd hakkasin ma kartma hoopis et kas äkki ma sellest "huvitavast"kogemusest ka miskit suguhaigust ei saanud, sest kummi käigus ei olnud.
Mis edasi sai, ei mäleta.
No vot siis, aju ei lõpeta üllatamast. Ainult vaata ja imesta, et mida huvitavat ta veel genereerib.
Muidu aga ei tohiks ju olla väga rohkem stressi või pinget kui tavaliselt. Okei, tegelikult on rohkem küll, aga ma vähemalt usun, et see kõik on enamvähem kontrolli all: tööl on kohustuste ja vastutuse muutus; bakatöö saadeti tagasi ja parandamist ikka omajagu on; jaanuari keskel on improlaager, kus mitu asja on minu läbi viia (larparitele improvärki ja improtajatele larpi =) ); jõulukinkidega on vähemalt enamvähem ühel pool.
See aasta ma väga kinkidega stressata ei viitsinud kah. Enamuses pärit taaskasutusest (firmasid, mis teevad tooteid kasutatud asjadest on järjest rohkem) või heategevusest (varjupaik.ee heategevuslikust e-poest näiteks) seega olen ma juba kingi ostes teinud omamoodi heateo. Kui ei meeldi - nohjahh, ikka juhtub, aga heategu jääb ikkagi tehtuks. Ei jaksa enam väga punnitada stiilis, et mida täpselt vaja on, mis liigutaks hinge - ka minu kui kinkija enesetunne on tähtis. Ning minu jaoks on tähtis, et ei oleks jälle miskit nodi, mis kuhugi kapinurka seisma jääb. Asjade eesmärk on kasutuses olla, muud eesmärki ei ole. Ja kui nüüd jääbki seisma, siis vähemalt oli juba ostes mingi kasu neist. Seega emotsionaalselt on win-win igaljuhul.
Seegi tuttav tunne on siin pühade ajal paar korda läbi jooksnud, et "Vau, aitähh, ma olen väga tänulik, aga üldse pole mõelnud mida sulle kinkida... sa oled tähtis/tore inimene küll, aga ma pole jõudnud..." Samas nagu teadus on kinnitanud - kui sa ei suuda vastu võtta ilma tingimusteta, siis sa ei suuda ka anda ilma tingimusteta. Nii lasen ma ootamatutel hellustel südame soojaks ajada ja proovin lihtsalt olla neid väärt - ju ma siis kõige halvem inimene ikkagi ei ole.
Postitus blogist endast
Eelmine kujundus väsitas ära. Eks siin aastate jooksul ole ju paljusid erinevaid kujundusi proovitud. Seekord siis tuli selline ... natuke kriitselduslik, lapsik, rumal ja lihtne. Nagu blogi nõnda ka selle kirjutaja. Palun öelge kui väga taustapilt silmadele hakkab, ma ise sellest väga aru ei saa. Aga meeldis selle pildi motiiv - justkui ilu läbi pragude. Jah, ilmselgelt on natuke diipi kah.
Üks karvane lugu
See postitus on nüüd ühel täiesti mittetähtsal teemal, aga millegipärast paljude jaoks on see kuidagi hirmus tähtis. Kriban vähemalt omad mõtted (mis paljude jaoks tunduvad justkui ekstreemsed või vanakooli omad) hingelt ära.
Nimelt on selleks teemaks kehakarvad ja nende hooldus
See oli omajagu aastaid tagasi, kui ma käisin ühel poissmeeste peol, mille sees oli ka saun, kus ma (olles selles seltskonnas üks noorimaid) tõdesin, et jah, ma olen vist ikka üle keskmise karvane. Ja ma ei räägi kaenlaalustest või kubemekarvadest vaid noh keha karvadest. Kui on antud, siis on antud - mul omajagu ikka on (aga minu vennal näiteks ei ole isegi habet väga antud).
Tänapäeva trendiks paistab aga olevat kõikide karvade (peale juuste ja võibolla ka ripsmete ja kulmude) eemaldamine. Alguses oli see veidrus vaid naiste pärusmaa ja järjest rohkem hakkab see kuidagi valguma ka meeste maailma. Samas leidub ka vastukaalu trende (mehed nagu puuraidurid .. ja muuud liikumised), mis lähevad nagu samamoodi ekstreemusesse vahepeal (äkki kaenlaauku karvu juurde pista, et neid saaks värvilisse patsi punuda, ikka pole vaja?).
Minu suhtumine igasugustesse kehakarvadesse on väga lihtne - piira kui tahad, aga võta omaks, et ka karvad on keha osad ja neil on bioloogiline eesmärk. Meil kõigil on mingid kehakarvad - nii lihtsalt on. Samas justkui on hunnik inimesi, kes leiavad, et neid ei peaks üldse olema ja vot see mõte häirib mind. Ekstreemsused üldse segavad mind. Eriti, kui nende õigustamiseks on jaburad väited.
Järgnevalt mõned huvitavad uskumused kehakarvade kohta:
Muidu on see väide aga umbes sama hea kui, et kiilakad on ilusamad kui inimesed kellel on juuksed. Ühesõnaga, maitse asi. Tõsi, leidub neid, kes on bioloogiliselt kiilakamad. Aga leidub ka neid, kes oleksid nõus pead püsivalt paljaks ajama nö ilu nimel. Aga milleks? Käi juusuris kui tahad ja proovi erinevaid soenguid kui tahad, aga kiilakas olemine pole ju igaühe jaoks.
Milleks on meil ripsmed ja kulmud? Selleks, et vähendada igasugu prahi silma sattumist. Milleks on meil intiimpiirkonna karvad? Võib olla kaitse eesmärk, temperatuuri ühtlustamise eesmärk jne. Ma ei tea täpselt, aga näe, seal nad on ja loodus enamasti väga palju jampsi ei tooda (kuigi inimese ta ju tootis...ja see just väga hästi välja ei kukkunud).
Ma kahtlen aga väga sügavalt, et haavadega nahk (kasvõi ainult pindmised marrastused, mida pole näha), mis on torkivas (karvade tagasikasvu tunnus), hõõrduvas (jalgevahel ja kaenlaaugus toimub palju hõõrdumist) ja palavas piirkonnas (nagu kaenlaauk ja jalgevahe) on rohkem hügieeniline, kui terve nahk ja miski karvkate seal. Pigem soodustavad pisihaavad ja hõõrdumisest tekkinud ärritus selles kõrgema temperatuuriga kohas igasugu jampsi tekkimist, ütleb minu loogika. (pealegi ei kõla see ka väga mugavalt)
Võibolla jalakarvade ja habeme ajamine nii hull ei olegi. Seal pole nii palju ärritunud nahk vastu ärritunud nahk hõõrdumist.
Ja siia lõppu ka muusikat.
Cheers!
Nimelt on selleks teemaks kehakarvad ja nende hooldus
See oli omajagu aastaid tagasi, kui ma käisin ühel poissmeeste peol, mille sees oli ka saun, kus ma (olles selles seltskonnas üks noorimaid) tõdesin, et jah, ma olen vist ikka üle keskmise karvane. Ja ma ei räägi kaenlaalustest või kubemekarvadest vaid noh keha karvadest. Kui on antud, siis on antud - mul omajagu ikka on (aga minu vennal näiteks ei ole isegi habet väga antud).
Tänapäeva trendiks paistab aga olevat kõikide karvade (peale juuste ja võibolla ka ripsmete ja kulmude) eemaldamine. Alguses oli see veidrus vaid naiste pärusmaa ja järjest rohkem hakkab see kuidagi valguma ka meeste maailma. Samas leidub ka vastukaalu trende (mehed nagu puuraidurid .. ja muuud liikumised), mis lähevad nagu samamoodi ekstreemusesse vahepeal (äkki kaenlaauku karvu juurde pista, et neid saaks värvilisse patsi punuda, ikka pole vaja?).
Minu suhtumine igasugustesse kehakarvadesse on väga lihtne - piira kui tahad, aga võta omaks, et ka karvad on keha osad ja neil on bioloogiline eesmärk. Meil kõigil on mingid kehakarvad - nii lihtsalt on. Samas justkui on hunnik inimesi, kes leiavad, et neid ei peaks üldse olema ja vot see mõte häirib mind. Ekstreemsused üldse segavad mind. Eriti, kui nende õigustamiseks on jaburad väited.
Järgnevalt mõned huvitavad uskumused kehakarvade kohta:
Naine/Mees, kes on sealt alt karvutu on ilus
Naine/Mees, kes on sealt alt täiesti karvutu, ei ole naine/mees, vaid tüdruk/poiss. Karvad, mis tekivad intiimpiirkonda tähistavad suguküpsust. Seega, kui sulle meelib seksida inimestega, kellel seal all midagi ei ole, siis järelikult meeldib sulle seksida mitte-suguküpsete inimestega (ja see liigub juba ühe paragrahvi suunas). Taff lakk, aga seda sa just väitsid.Muidu on see väide aga umbes sama hea kui, et kiilakad on ilusamad kui inimesed kellel on juuksed. Ühesõnaga, maitse asi. Tõsi, leidub neid, kes on bioloogiliselt kiilakamad. Aga leidub ka neid, kes oleksid nõus pead püsivalt paljaks ajama nö ilu nimel. Aga milleks? Käi juusuris kui tahad ja proovi erinevaid soenguid kui tahad, aga kiilakas olemine pole ju igaühe jaoks.
Karvade täielik ära ajamine on hügieenilisem
Ütleb kes? Ma hiljuti täitsa otsisin miskit teadusartiklit selle kohta (andmebaasid on siin lõputöö kribamise ajal suht koduseks saanud) ja ei olnudki väga imestunud, et seda ei tulnud. Leidsin küll artikleid, mis kirjeldasid erinevate karvade eemaldamise süsteemide nahakalõhkuvat mõju - tõsi uuema aja tehnika nii nahka lõhkuv ei ole kui vanem, aga lõhub ta mingil määral ikka.Milleks on meil ripsmed ja kulmud? Selleks, et vähendada igasugu prahi silma sattumist. Milleks on meil intiimpiirkonna karvad? Võib olla kaitse eesmärk, temperatuuri ühtlustamise eesmärk jne. Ma ei tea täpselt, aga näe, seal nad on ja loodus enamasti väga palju jampsi ei tooda (kuigi inimese ta ju tootis...ja see just väga hästi välja ei kukkunud).
Ma kahtlen aga väga sügavalt, et haavadega nahk (kasvõi ainult pindmised marrastused, mida pole näha), mis on torkivas (karvade tagasikasvu tunnus), hõõrduvas (jalgevahel ja kaenlaaugus toimub palju hõõrdumist) ja palavas piirkonnas (nagu kaenlaauk ja jalgevahe) on rohkem hügieeniline, kui terve nahk ja miski karvkate seal. Pigem soodustavad pisihaavad ja hõõrdumisest tekkinud ärritus selles kõrgema temperatuuriga kohas igasugu jampsi tekkimist, ütleb minu loogika. (pealegi ei kõla see ka väga mugavalt)
Võibolla jalakarvade ja habeme ajamine nii hull ei olegi. Seal pole nii palju ärritunud nahk vastu ärritunud nahk hõõrdumist.
Aga karvade külge jääb ju igasugust jama
No ja juuste külge jääb ka. Selle vastu aitab üldiselt ... pesemine. Ja kui sa tõesti ei suuda enda kehakarvu puhtaks pesta siis äkki tõesti on ka kiilaspäisus just sinule loodud.Inimene tunneb ennast siis hästi/seksikalt, kui karvad on nulli aetud
Ma arvan, et inimene tunneb ennast hästi, siis kui ta tunneb ennast hästi ja seda ka oma kehas. See punkt muidugi käib ilusasti ka meeste pihta, sest eks ole ka meil ju kombeks, et mehed kogu aeg habet aja. Ja on naisi, kellele meeldivad habemega mehed ja neid kellele meeldivad siledad (olgugi, et seda püsiva ära-ajamise hinnaga) mehed. Egas kõik pea ju ühe ja sama vitsaga löödud olema. Ole nii nagu tahad, küll leiad ka enda ümber inimesi, kes on sama tsillid. Fine, meedia, porno jne on mõjutanud meie iluideaale. Aga ikkagi, ekstreemsustesse pole vaja minna arvan mina.Aga suuseksi on vastik teha, kui karvad on ees
Kas seda on parem teha, kui ees on hoopis siil, mis torgib? Ühesõnaga, igaühele nulli ajamine ei sobi kohe mitte, juba bioloogiliste eelduste tõttu, ja pole vaja seda sundida. Kui ikkagi sileda naha omamiseks on tarvis igapäevaselt või 2-3 korda päevas ajada (misiganes karvadest me räägime), siis on see seda väärt? Piira, kui vaja, aga pole põhjust miskite sotsiaalsete iluideaalide tõttu hulluks minna. Pigem väike pehme karvapuhmas, kui veristav siil, arvan mina.Väkk kehakarvad on ju nii rõvedad ja sa räägid siin nii rõvedat juttu
Hmm, huvitav kuidas sa küll oma arvamusega siia blogisse sattusid? Aga ma kiidan sind, et jõudsid selle postituse pea-aegu läbi lugeda. Sa võid nüüd oma ellu naaseda ja panna ebaloomulikke karvutuid inimesi. Ära ainult unusta passi vaadata, et paragrahvi alla ei saaks, eksole.Ja siia lõppu ka muusikat.
Cheers!
Tühi Äng Tühjusest
Vahel ma tunnen justkui midagi oleks puudu.
"Kas see ongi kõik? Kas see ongi... minu elu?" kriiskab alatadvus, kui kõik on vajunud rutiinsesse igapäevaellu. Kõik tundub kuidagi korduv ja tavaline - igav. Jah, muidugi ka tuttav ja turvaline, aga kindlasti igav. Mittemiski ei üllata enam. Nii etteaimatav, et sa võid selle järgi kella täpseks panna.
Nii igav, et tahaks nutta (jaaa, mäletan, olen olnud ka seisus kus on "Nii igav, et tahaks surra" sest sinu jaoks ei ole siis tegelikult enam mingit vahet, kas elus või surnud... täiesti tuim ja igav igaljuhul. Aga see oli ammu)
Ja ma tean, mis juhtub minu ajuga, kui elu muutub liialt turvaliseks ja igavaks. Ta hakkab otsima midagi, mille kallal nokitseda. Olgu see siis mingi suhe, elufilosoofiline küsimus, sotsiaalne probleem, mõtted sellest mida keegi mõtleb või tunneb jne - ajul on vaja midagi, millega tegeleda. Ning inimesed annavad väga palju konkse, mida näksima hakata - väike sõnakõlks ja naksti neelasid konksu alla ja nüüd mõlgutad seda mõtet veel kaua ja kaua, tundes ise kah, et ega sellest mingit kasu ei ole.
See on täiesti uskumatu. Ja ega meeleolu sellest paraneda saa, pigem tekivad sealt probleemid juurde. Esiteks, me suudame ennast väga sitta seisu mõelda (vahel tundub et see ongi mõtlemise üks põhifunktsioone) ja teiseks me suudame ka käituda vastavalt oma mõtetele - näiteks jätad sa midagi tegemata sest sa mõtled et keegi tunneb midagi nii et sa ei taha seda teha.
Ühesõnaga.... blah .. teed mingeid asju veel vähem, sest nüüd on sul ka aju, mis demotiveerib sind. Yey (Homo Sapiens, Mõtlev Inimene ei ole mitte ainult positiivsete omadustega, eksole. Mõtlemisel on oma hind)
Öeldakse, et "Kes teeb, see jaksab," ja minu puhul on see nii õige kui üldse saab olla. Andke mulle ainult võimalus teha teha teha teha teha teha .... päris nokitsus, mitte aju oma. See viimane toob ainult tüli, I know. Ei jaksa tühja passida.
Ühesõnaga, lõputöö on tehtud. Võinoh juhendajale saadetud. Ma usun, et ta korra saadab veel tagasi kah, aga seda mitte enne reedet. Rahva tujurikkuja sketsid tehtud - ideed, filmimine, lõikamine, saatmine. Jõulukingid ... on juba 2 nädalat teel ja see, et ma midagi nende kohalejõudmise suhtes teha ei saa, on paganama frustreeriv (tahaks oma tsekklistist maha tõmmata) Tööl on jah muutuseid ja kohustusi palju, aga ma ei suuda ainult ühele asjale keskenduda. Siin lõputöö kribamise ajal tegin ma samal ajal ka klippe ja lugesin ühe raamatu läbi (mida polnud ka ammu teinud) ja olin üldse avatud ja aktiivne. Praegu tunnen kuidas see aktiivsus voolab kraanikausist alla. Sihti ei ole. Kui pole piisavalt palju erinevaid tegevusi, siis kaob tasakaal. Isegi rituaalne tegevus ei toeta tühjust elus.
Improga ole võtnud väiksema pausi, et lõpukale keskenduda. Võioh, vaatab kuidas ma täpselt saan. Seegi täpsustub minu jaoks alles reedel, kui juhendaja saadab/ei saada selle tagasi.
Ei, see ei ole süümepiin mida ma tunnen, kuigi jah see osa on olemas, et "Siin võiks olla nii nii palju enamat, aga ma lihtsalt ei tee nii, et on." Tegemata looming on üks raskemaid loominguvorme, kibestab inimesed veel ära ja tekitab hirmu kõige uue ees... ja selleks pole vaja miskit teha.
Jajahh, teame teame, kes vastutab minu tegevuste eest. Kes vastutab minu elu ja otsuste eest. Tean tean. Aga ma ei taha väga miskeid isiklikke projekte ette võtta, kui ma ei tea mis seis lõpukaga on ja palju ma seal ümber pean tegema. Ühesõnaga, selle postituse nimi on tühi virin ja äng. Nüüd sain ma selle välja ja lähen edasi.
Aitäh kuulamast.
*
Talumees läheb naabri majast mööda. Naaber tsillib maja ees, majast seest aga kostab koera piinarikast ulgumist.
"Mis su koeraga lahti on?" küsib talumees.
"Ahh, istus jälle naela otsa," vastab naaber.
"Aga miks ta siis püsti ei tõuse ja teise kohta ei lähe?" küsib mees hämmasutsega.
"Ju ei ole siis piisavalt valus"
"Kas see ongi kõik? Kas see ongi... minu elu?" kriiskab alatadvus, kui kõik on vajunud rutiinsesse igapäevaellu. Kõik tundub kuidagi korduv ja tavaline - igav. Jah, muidugi ka tuttav ja turvaline, aga kindlasti igav. Mittemiski ei üllata enam. Nii etteaimatav, et sa võid selle järgi kella täpseks panna.
Nii igav, et tahaks nutta (jaaa, mäletan, olen olnud ka seisus kus on "Nii igav, et tahaks surra" sest sinu jaoks ei ole siis tegelikult enam mingit vahet, kas elus või surnud... täiesti tuim ja igav igaljuhul. Aga see oli ammu)
Ja ma tean, mis juhtub minu ajuga, kui elu muutub liialt turvaliseks ja igavaks. Ta hakkab otsima midagi, mille kallal nokitseda. Olgu see siis mingi suhe, elufilosoofiline küsimus, sotsiaalne probleem, mõtted sellest mida keegi mõtleb või tunneb jne - ajul on vaja midagi, millega tegeleda. Ning inimesed annavad väga palju konkse, mida näksima hakata - väike sõnakõlks ja naksti neelasid konksu alla ja nüüd mõlgutad seda mõtet veel kaua ja kaua, tundes ise kah, et ega sellest mingit kasu ei ole.
See on täiesti uskumatu. Ja ega meeleolu sellest paraneda saa, pigem tekivad sealt probleemid juurde. Esiteks, me suudame ennast väga sitta seisu mõelda (vahel tundub et see ongi mõtlemise üks põhifunktsioone) ja teiseks me suudame ka käituda vastavalt oma mõtetele - näiteks jätad sa midagi tegemata sest sa mõtled et keegi tunneb midagi nii et sa ei taha seda teha.
Ühesõnaga.... blah .. teed mingeid asju veel vähem, sest nüüd on sul ka aju, mis demotiveerib sind. Yey (Homo Sapiens, Mõtlev Inimene ei ole mitte ainult positiivsete omadustega, eksole. Mõtlemisel on oma hind)
Öeldakse, et "Kes teeb, see jaksab," ja minu puhul on see nii õige kui üldse saab olla. Andke mulle ainult võimalus teha teha teha teha teha teha .... päris nokitsus, mitte aju oma. See viimane toob ainult tüli, I know. Ei jaksa tühja passida.
Ühesõnaga, lõputöö on tehtud. Võinoh juhendajale saadetud. Ma usun, et ta korra saadab veel tagasi kah, aga seda mitte enne reedet. Rahva tujurikkuja sketsid tehtud - ideed, filmimine, lõikamine, saatmine. Jõulukingid ... on juba 2 nädalat teel ja see, et ma midagi nende kohalejõudmise suhtes teha ei saa, on paganama frustreeriv (tahaks oma tsekklistist maha tõmmata) Tööl on jah muutuseid ja kohustusi palju, aga ma ei suuda ainult ühele asjale keskenduda. Siin lõputöö kribamise ajal tegin ma samal ajal ka klippe ja lugesin ühe raamatu läbi (mida polnud ka ammu teinud) ja olin üldse avatud ja aktiivne. Praegu tunnen kuidas see aktiivsus voolab kraanikausist alla. Sihti ei ole. Kui pole piisavalt palju erinevaid tegevusi, siis kaob tasakaal. Isegi rituaalne tegevus ei toeta tühjust elus.
Improga ole võtnud väiksema pausi, et lõpukale keskenduda. Võioh, vaatab kuidas ma täpselt saan. Seegi täpsustub minu jaoks alles reedel, kui juhendaja saadab/ei saada selle tagasi.
Ei, see ei ole süümepiin mida ma tunnen, kuigi jah see osa on olemas, et "Siin võiks olla nii nii palju enamat, aga ma lihtsalt ei tee nii, et on." Tegemata looming on üks raskemaid loominguvorme, kibestab inimesed veel ära ja tekitab hirmu kõige uue ees... ja selleks pole vaja miskit teha.
Jajahh, teame teame, kes vastutab minu tegevuste eest. Kes vastutab minu elu ja otsuste eest. Tean tean. Aga ma ei taha väga miskeid isiklikke projekte ette võtta, kui ma ei tea mis seis lõpukaga on ja palju ma seal ümber pean tegema. Ühesõnaga, selle postituse nimi on tühi virin ja äng. Nüüd sain ma selle välja ja lähen edasi.
Aitäh kuulamast.
*
Talumees läheb naabri majast mööda. Naaber tsillib maja ees, majast seest aga kostab koera piinarikast ulgumist.
"Mis su koeraga lahti on?" küsib talumees.
"Ahh, istus jälle naela otsa," vastab naaber.
"Aga miks ta siis püsti ei tõuse ja teise kohta ei lähe?" küsib mees hämmasutsega.
"Ju ei ole siis piisavalt valus"
Subscribe to:
Posts (Atom)