Paar päeva tagasi askeldasin kodus ja taustaks mängis raadio, milles hippadi hoppadi inimesed laulsid hippadi hoppadi laule. Ühes loos üks hippadi hoppadi inimene hüüdis aga korduvalt "Raise your motherfucking hands!" ja ma jäin selle peale natukene mõtlema.
Tjah, kui ma oleks kusagil konsertil ja esineja hüüaks rahvale, et "Tõstke üles oma emakepi käed!", oleksin ma väga segaduses ja äärmiselt häiritud igast käest, mis üles tõstetakse.
Aga näe, Ameerikas on inimesed oluliselt vabama suhtumisega.
Kevad .ee.. hormoonid?
Samas on see negatiivne foon vahepeal ikka pikemalt taustal, nii et tundub nagu oleks kerge depressioonipoiss sees. Seejärel aga täiesti lampi on kõik jälle ilus ja hea.
Kui asjad tunduvad kehvasti, tuletan meelde teraapiakogemusi. Ma tean, mul on kalduvus paranoiale, iratsionaalsetele mõtetele ja negatiivsusele. Tegutsemine ja enese teadvustamine on ainus, mis sellel hetkel aitab.
Samas aga, mida öelda kui keegi küsib kuoidas sul läheb? Kas anda kommentaar hetke emotsiooni kohta või pikema ajaperioodi kohta. Hetkeliselt võin ma olla väga aukus, kuid pikemas perspektiivis ei oma see tähtsust ja kas on vaja panna teist inimest muretsema, kui ma ise selle pärast väga ei põe?
(tõsilugu, et vahel on ka suitsidaalseid mõtteid natuke, aga ei midagi tõsist ... I know my shit vey well)
Võimalik, et kevad on hormoonid lihtsalt käima lükanud ja vaene tundetu Eestlane (aka mina) ei oska sellega lihtsalt midagi ette võtta. Loomingulised mõtted ise-enesest liiguvad küll ja motivatsiooni ka on enamik aega. Ja vahele on ka väga palju väga jaburaid mõtteid, mis on põhjustatud emotsioonist.
Noh kui on must auk, siis minnes ossikarjast (eee... siinkohas mõeldud siis töllakaid inimesi, mitte põrsaid) mööda võiks neile fakki näidata ja vaadata kas tulevad kallale. Esiteks saab kohe elu põnevamaks ja teiseks kinnitust sellele et tõesti elu on kole (me otsime kinnitust sellele mis meil hetkel on). Või läheks jookseks üle pargitud auto? Või seisaks lihtsalt lampi oma kontorilaual püsti? jne Palju "toredaid" mõtteid igatahes. Õnneks igat mõtet pole tarvis teoks teha (teoks aka tegevuseks, mitte siis tunnaldega roomavaks limukaks).
Natuke igav on küll kohati. Ei teagi, mis sellega siis ette võtta. Egas keegi teine mu igavust tappa ei saa. Ja kogu nende jaburate mõtete ja soovitud lisa-aktiivsuse juures on vahepeal ka tunne et tahaks lihtsalt üksinda kuskil pimeduses istuda ja muusikat kuulata ja lihtsalt olla.
Kõlab kergelt (!) bi-polaarselt.
Ja muutused on kerged tulema.
Näiteks: Käisime Kalamaja päevadel. Tsillisime esialgu ühes aias pikalt, sõime muffinit, ajasime juttu ja pullisime niisama. Siis tegime jalutuskäigu teistes aedades. Ühes neist nägin ma gümnaasium iaegset klassiõde, ja olgugi et üksteise märkamine päädus vaid peanoogutusega, läks mu emotsioon sealtkohast laksti alla nagu kosest. Tulid tagasi tunded, mis olid mul gümnaasiumi ajal: masendus, melanhoolia, sundmõtted, suidsidaalsus, luulud, paranoia jne
(hiljem diagnoositud keskmine depressioon).
Kuidas võib ühe (ja tegelikult ju vist täitsa meeldiva) inimese nägemine tekitada sellise emotsionaalse allasõidu? Miskid ajus olevad triggerid ja seosed on vist lihtsalt jube õrnad ja kergesti sütituvad.
Noh, muidugi ei tähenda seda et ma oleks nüüd peost eemale hoidnud. Lihtsalt see emotsionaalne foon tuli ja jäi taustale. Jäi terveks õhtuks ja ka järgnevaks hommikuks (oi kuidas mulle ei meeldi hommikud kus sa ärkad sellise tundega). Ja siis mingi hetk jällegi kadus suht sama lambist.
Kohati on mul tunne, et mul on oma emotsioonide üle hetkel vähem võimu, kui see mulle meeldiks.
Igatahes tasub vast võtta jälle 1 päev korraga ja vaadata, mis sest päevast saab.
Või siis isegi 1 hetk korraga.
Tuleb, mis tuleb.
Kui data on corrupted ...
.. või lihtsalt ei pääse pilvele hästi ligi, tasub selles suhtes ehk midagi ette võtta. Õnneks on olemas Pilve Pesu, kes teie korrumpeerunud pilvekese ilusasti puhtaks ja sündsaks küürib ning päikese kätte kuivama riputab.
Ja ka data saab nii ilusasti puhtaks, et eelmise nädalavahetuse peopildid - mida keegi ei julge vaadatagi - on kui imeväel haihtunud.
Eesti on ikka E-Riik. On siin ikka kõikvõimalike teenuseid, võta aga üks ja viska teist.
[sense? - it makes none]
Ja ka data saab nii ilusasti puhtaks, et eelmise nädalavahetuse peopildid - mida keegi ei julge vaadatagi - on kui imeväel haihtunud.
Eesti on ikka E-Riik. On siin ikka kõikvõimalike teenuseid, võta aga üks ja viska teist.
[sense? - it makes none]
If I loose my mind ...
... it feels sometimes as if there are three guys in my head. One of them tries to keep a more-less happy face and keep the story going. The second one is somewhere in the background and repeatedly reminds that something is wrong. And the third one just trashes around randomly.
Something like this:
Something like this:
Pere ja teater
Homme saab jälle lavale ja seekord isegi laulma (seda muidugi impro-võtmes) Lisainfo siit, kes soovib saab ise vaadata.
Ma olen viimasel ajal aga päris mitu korda mõelnud selle üle kuidas mu pere minu teatri hobiga kohe üldse seotud ei ole.
See oli kuus aastat tagasi, kui ma sain Tallinnas olles teatripisiku sisse ja liitusin T-Teatriga. Mäletan hästi, seda esimest etendust, kus ma (duublina) parajas kabuhirmus laval olin. Isegi vennas käis seda vaatamas. T-Teatri puhul jägi asi duubli (Etendustes: Invasioon; Partzival; A on keegi teine) ja heli-valgusmehe rolli.
Nii kaks aastat tagasi hakkasin aga aktiivsemalt tegutsema improradadel ja liitusin Improgrupp Jaa!-ga. See on olnud oluliselt usinam laval käimine (keskmiselt vähemalt korra kuus laval) ja tegutsemine (improv.ee haldamine, sebimine, plakatimäsu, Tilt orgunn jne). Ehk siis teater on osa minu elust olnud juba suht pikka aega ja viimane paar aastat isegi enam.
Seda kummalisem, et mu enda vanemad nägid mind viimati laval miski põhikoolis tehtud etenduse ajal ja kui ma õigesti mäletan, siis vennas nägi mind viimati laval just T-Teatri esimesel etendusel. Tädiperekond ja rahvas sealpool heal juhul teab, et ma midagi teatrilist teen aga laval pole neist keegi mind kunagi näinud - vanavanematega on suht sama seis.
Hmm, peaks äkki perekonna kokku ajama ja tegema neile privaatetenduse. Muidu jälle küsivad küsimusi teemade kohta mis mind oluliselt ei inspireeri (kool; töö ja autojuhiload näiteks).
Samas, kas nad saavad selle võlust aru nii nagu mina seda tunnen?
Ja kas on üldse vaja, et nad minu, praegu oooo nii salajast, maailma näeks?
Mõtleb veel selle asja peale. Ega see perekonna kokku ajamine kah nii imelihtne ei ole. Aga võimalik et kunagi tuleb etendus Keilas ja Pärnut ei saa ka välistada.
Kui anne raisatud siis andeks sa ei saa...
Mul on tihtilugu tunne, et ma peaksin oma eluga midagi enamat tegema.
Nagu midagi oleks puudu.
Nagu kõik oleks kergelt ebareaalne.
Nagu ma teeksin midagi valesti.
Nagu ma poleks päris see, kes ma peaksin tegelt olema (mitte, et ma teaks, kes ma siis peaks olema).
Justkui kogu praegune tegevus, looming ja mõtted oleks vaid virvendus vee peal - vaid miskit, mis on kivide vahelt läbi immitsenud. Aga vesi on puutumata. Sügavused on läbi kammimata,
Muidugi, tõsi, ma olen laisk inimene. Mulle meeldib mugavus. Mulle meeldib omada püsivat sissetulekut loomingu kõrval, olgugi, et see võtab ära enamiku ajast ja energiast.
Võibolla oleks loomingut rohkem, kui see oleks mu põhiline sissetulek. Aga kas ma oleksin selleks valmis? Pigem mitte.
Kuid siiski on vahel tunne, kuidas ma raiskan igapäevaselt oma andeid.
Nagu midagi oleks puudu.
Nagu kõik oleks kergelt ebareaalne.
Nagu ma teeksin midagi valesti.
Nagu ma poleks päris see, kes ma peaksin tegelt olema (mitte, et ma teaks, kes ma siis peaks olema).
Justkui kogu praegune tegevus, looming ja mõtted oleks vaid virvendus vee peal - vaid miskit, mis on kivide vahelt läbi immitsenud. Aga vesi on puutumata. Sügavused on läbi kammimata,
Muidugi, tõsi, ma olen laisk inimene. Mulle meeldib mugavus. Mulle meeldib omada püsivat sissetulekut loomingu kõrval, olgugi, et see võtab ära enamiku ajast ja energiast.
Võibolla oleks loomingut rohkem, kui see oleks mu põhiline sissetulek. Aga kas ma oleksin selleks valmis? Pigem mitte.
Kuid siiski on vahel tunne, kuidas ma raiskan igapäevaselt oma andeid.
Kui hea lugemine
Loen ja ahmin seda ja seda ja siis sinna otsa veel seda ja seda ja äkki veel midagi...
Niivõrd värskendav on leida lugemismaterjali, mis mitte lihtsalt ei kattu su enda mõtetega antud teemades vaid tegelikult esitab selle ka konkreetsemalt ja struktureeitumalt.
Veel eile öeldi mulle et "sa oled ikka nii raske inimene kellega suhtes olla". Võimalik. Samas ma olen ikkagi mõtlev inimene ja kui "Ma olen näinud et see ei tööta." siis ma rohkem sama asja proovida ei taha.
Päris asjade tegemine on keerulisem kui roosamanas koos hõljumine kuniks kukutakse. Ja eks enamik otsivad ju seda romantilist andunud armastust, mida me telekast näeme ja raamatust loeme.
Ega alati pole kerge.
Lausa kummalie tunda ennast, kui sotsiaalne friik, sest sa leiad, et partneri solvumine selle pärast et kas sa teed või ei tee midagi, ei ole lihtsalt sinu asi. Et igal inimesel on õigus teha omi valikuid, ilma et ta peaks selle pärast kellegi ees süüd tundma või kellegiga konsulteerima.
Kui ta tahab olla solvunud, siis see on tema valik. See ei näita mitte tema kiindumust (mida on mulle üritatud korduvalt väita) vaid pigem seda, et ta käitub nagu teismeline, kes jonnib kui ema (kellel on valikuvõimalus) ei osta talle kommi. Või mis iganes muu valik. Et maailm ei olegi nii nagu tahaks.
Või kui mulle üritatakse selgeks teha, et armukadedus näitab ainult seda kui palju inimene armastab oma partnerit. Või, et kui sa oled suhtes, ei tohi sa leida, et keegi teine on seksikas või ahvatlev.
Vahel on sellise suhtumisega tunne, et ujud voolule vastu.
"Sa PEAD nii tegema, sest kõik teevad nii" - tunne.
Väsitav.
On hämmastavalt kummastav, kuidas me sõpradega suheldes ei tule pea kunagi selliste lolluste peale nagu me tihti lähisuhetes (mis ometigi peaks ju olema väärtuslikumad ja tähtsamad) teeme.
Niivõrd värskendav on leida lugemismaterjali, mis mitte lihtsalt ei kattu su enda mõtetega antud teemades vaid tegelikult esitab selle ka konkreetsemalt ja struktureeitumalt.
Veel eile öeldi mulle et "sa oled ikka nii raske inimene kellega suhtes olla". Võimalik. Samas ma olen ikkagi mõtlev inimene ja kui "Ma olen näinud et see ei tööta." siis ma rohkem sama asja proovida ei taha.
Päris asjade tegemine on keerulisem kui roosamanas koos hõljumine kuniks kukutakse. Ja eks enamik otsivad ju seda romantilist andunud armastust, mida me telekast näeme ja raamatust loeme.
Ega alati pole kerge.
Lausa kummalie tunda ennast, kui sotsiaalne friik, sest sa leiad, et partneri solvumine selle pärast et kas sa teed või ei tee midagi, ei ole lihtsalt sinu asi. Et igal inimesel on õigus teha omi valikuid, ilma et ta peaks selle pärast kellegi ees süüd tundma või kellegiga konsulteerima.
Kui ta tahab olla solvunud, siis see on tema valik. See ei näita mitte tema kiindumust (mida on mulle üritatud korduvalt väita) vaid pigem seda, et ta käitub nagu teismeline, kes jonnib kui ema (kellel on valikuvõimalus) ei osta talle kommi. Või mis iganes muu valik. Et maailm ei olegi nii nagu tahaks.
Või kui mulle üritatakse selgeks teha, et armukadedus näitab ainult seda kui palju inimene armastab oma partnerit. Või, et kui sa oled suhtes, ei tohi sa leida, et keegi teine on seksikas või ahvatlev.
Vahel on sellise suhtumisega tunne, et ujud voolule vastu.
"Sa PEAD nii tegema, sest kõik teevad nii" - tunne.
Väsitav.
On hämmastavalt kummastav, kuidas me sõpradega suheldes ei tule pea kunagi selliste lolluste peale nagu me tihti lähisuhetes (mis ometigi peaks ju olema väärtuslikumad ja tähtsamad) teeme.
Plakatite lugu
Möödusin hiljuti sellest plakatist:
Enamik inimesi ei oleks isegi mitte väga selle plakati peale mõtlema jäänud. Mõned oleks võibolla meenutanud õudsaid puupüsti inimestest pungil poodlemispäevi. Mõni oleks vaatand, et ohoo, äkki saab midagi hea hinnaga. jne
Mida minu üks sassis ajusopp tegi, oli aga hoopis midagi muud.
See läks umbes nii:
Ohoo,mammut ja päevad ... et siis mammutil on päevad. See võib tõesti päris õudne olla. Kui ühe inimnaise päevi kirjeldatakse juba kui nagu keegi oleks kitse ohverdanud, siis huvitav kui hull see mammutitel on?
Nii, mammut kaalub äkki nii 7 tonni. Ja kui võtta, et miski keskmine naine kaalub äkki nii 70 kilogrammi - seda lihtsustades muidugi- , siis mahub ühe mammuti sisse nii 100 naist... Seega 100 kitseohverdust...
Ja umbes sellel hetkel kui mu silme ette tekkis umbes selline veremerd täis pilt:
Möödusin ma järgmisest plakatist ja aju ühendas punktid.
Aga igatahes head isu neile.
Sotsiaalne loom - väga sõbralik
Olen juba mõnda aega olnud kerges augus. Kerges, ehk siis ei midagi väga hullu, aga siiski taustal natukene häriv. Motivatsiooni ja energiat on raskem leida.
Esialgu tundus, et tegemist oli Inglismaa reisi ja sünnipäeva järgse tasakaalustumisega - olid need kaks ju emotsionaalselt väga positiivsed.
Täna jõudis aga mulle kohale, et mis on see, mis mind ehk kõige enam on viimaste nädalate jooksul ärritanud.
See on ei midagi enamat kui sotsiaalse rolli pinge.
Ehk siis, mind härib asjaolu, et ma olen inimeste jaoks ära määratletud ja kastistatud. Et ma justkui mängin mingit rolli, sest sotsiaalselt eeldatakse, et ma seda teen. Et inimesed mainivad asju stiilis "sa teed ju alati niimoodi" või "sa ju oled selline" Et ma olen elementaarne.
Ja inimesed on pahased/üllatunud/nördinud, kui ma ei täida nende sotsiaalseid rolli ootusi.
Kõige rohkem härib mind sotsiaalse rolli juures see, et inimesed ei näe mind sellisel juhul mitte enam kui unikaalset inimest siin ja praegu vaid eelneva kogemuse põhjal etteaimatavat ja planeeritavat inimest.
Eks muidugi olen ma ka viisakas ja täidan nende eeldusi niipalju kui võimalik (kes siis tahab inimesi pahandada/üllatada/nördida), isegi siis kui tegelikult äkki päris selline tuju ei ole. Me kõik üritame omal moel vältida konflikte. Kuid kas see on ikkagi lahendus, kui selle tõttu tekib konflikt minu enese sees? Kui ma tunnen ennast kasti sees kitsalt?
Mis on aga see, mida ma tegelikult tahan?
Esiteks tuleb näha probleemi, siis saab selle suhtes midagi ette võtta.
Võtsin eile vastu otsuse, et aksepteerin igat emotsiooni, mis peale tuleb ja proovin seda võimalikult välja elada - olla vähemalt ise-endaga aus. Kes teab, ehk selle tegevuse lõpuks nihkuvad ka kastide raamid. Prioriteet siis enese taasavastamisele, mitte teiste eelduste täitmisele. Oh, ma tean juba ette et see saab olema väga põnev ja raske, aga tundub praegu vajalik.
Neid inimesi, kellel ei ole minust rollieeldust (või on see lihtsalt äärmiselt vabam ja positiivsem) on alles jäänud kuidagi üllatavalt vähe ja nendega suhtlemine on kuidagi eriti värskendav ja üles äratav.
Võimalik, et see on kõigest tunne. Et tegelikult ei ole inimestel niipalju eeldusi mu kohta, kui ma arvan.
Aga eks vasrti saab ju teada
Olen surelik - see on nii inimlik.
Nii asjalik - on minu tulevik.
Lojaalne kodanik, normaalne, rahulik -
planeeritav on minu loogika.
Probleemitu, vaksineeritud,
kontrollitud, soorollitu.
Sünnitunnistus - see on kirjalik:
Sotsiaalne loom - väga sõbralik.
Seljas ülikond, kõhus ühiskond,
aus ja avalik, nii ropult kasulik.
Olen surelik - see on nii inimlik
ja võimalik, et olen õnnelik.
Esialgu tundus, et tegemist oli Inglismaa reisi ja sünnipäeva järgse tasakaalustumisega - olid need kaks ju emotsionaalselt väga positiivsed.
Täna jõudis aga mulle kohale, et mis on see, mis mind ehk kõige enam on viimaste nädalate jooksul ärritanud.
See on ei midagi enamat kui sotsiaalse rolli pinge.
Ehk siis, mind härib asjaolu, et ma olen inimeste jaoks ära määratletud ja kastistatud. Et ma justkui mängin mingit rolli, sest sotsiaalselt eeldatakse, et ma seda teen. Et inimesed mainivad asju stiilis "sa teed ju alati niimoodi" või "sa ju oled selline" Et ma olen elementaarne.
Ja inimesed on pahased/üllatunud/nördinud, kui ma ei täida nende sotsiaalseid rolli ootusi.
Kõige rohkem härib mind sotsiaalse rolli juures see, et inimesed ei näe mind sellisel juhul mitte enam kui unikaalset inimest siin ja praegu vaid eelneva kogemuse põhjal etteaimatavat ja planeeritavat inimest.
Eks muidugi olen ma ka viisakas ja täidan nende eeldusi niipalju kui võimalik (kes siis tahab inimesi pahandada/üllatada/nördida), isegi siis kui tegelikult äkki päris selline tuju ei ole. Me kõik üritame omal moel vältida konflikte. Kuid kas see on ikkagi lahendus, kui selle tõttu tekib konflikt minu enese sees? Kui ma tunnen ennast kasti sees kitsalt?
Mis on aga see, mida ma tegelikult tahan?
Esiteks tuleb näha probleemi, siis saab selle suhtes midagi ette võtta.
Võtsin eile vastu otsuse, et aksepteerin igat emotsiooni, mis peale tuleb ja proovin seda võimalikult välja elada - olla vähemalt ise-endaga aus. Kes teab, ehk selle tegevuse lõpuks nihkuvad ka kastide raamid. Prioriteet siis enese taasavastamisele, mitte teiste eelduste täitmisele. Oh, ma tean juba ette et see saab olema väga põnev ja raske, aga tundub praegu vajalik.
Neid inimesi, kellel ei ole minust rollieeldust (või on see lihtsalt äärmiselt vabam ja positiivsem) on alles jäänud kuidagi üllatavalt vähe ja nendega suhtlemine on kuidagi eriti värskendav ja üles äratav.
Võimalik, et see on kõigest tunne. Et tegelikult ei ole inimestel niipalju eeldusi mu kohta, kui ma arvan.
Aga eks vasrti saab ju teada
Olen surelik - see on nii inimlik.
Nii asjalik - on minu tulevik.
Lojaalne kodanik, normaalne, rahulik -
planeeritav on minu loogika.
Probleemitu, vaksineeritud,
kontrollitud, soorollitu.
Sünnitunnistus - see on kirjalik:
Sotsiaalne loom - väga sõbralik.
Seljas ülikond, kõhus ühiskond,
aus ja avalik, nii ropult kasulik.
Olen surelik - see on nii inimlik
ja võimalik, et olen õnnelik.
Tagasivaade
Eile õhtul jõudis mulle kohale, et ma olen 28.
See tähendab, et kõigest 4 aastat on möödunud ajast kui ma hakkasin oma elu drastiliselt muutma. See on olnud mu elu üks aktiivsemaid, produktiivsemaid, kogemuste rikkamaid ja lõbusamaid aegu. (olgu, ma ei saa lapsepõlvega siiski päris võrrelda ... kontekst on teine).
Nii palju olen ma selle aja jooksul enda ja teiste kohta õppinud. Ja olgugi, et pimedus käib minuga
endiselt kaasas, ei ole ta põlatud vaid aksepteeritud kui osake maailma paratamatusest.
Maske on langenud palju. Mõned uued on ka loodud, kuid on tekkinud piisav mugavus, et enamasti neid mitte kasutada - ma olen muutunud laisaks inimeseks, kes ei viitsi enam teeselda kedagi, kes ma ei ole, et mind aksepteeritaks.
Kui ei meeldi, ära suhtle, keegi ei sunni.
Kummaline, kui ma mõtlen tagasi aega enne 24dat sünnipäva, meenuvad üksikud tugeva emotsiooniga sündmused. Positiivseid on oluliselt vähem (duh, negatiivsed salvestuvad ka kergemini mällu) Samas kui viimase nelja aasta sees olen olnud nii ekstreemne õnnepunn kui kurbusjunn. Nii palju on juhtunud ja nii palju on tehtud ja elatud, et ainult relatiivsusteooriaga annab seletada kuidas see kõik sellesse ajavahemikku mahtus.
Tagasi mõeldes tundub see isegi uskumatu.
Ma olin täiskohaga tööl, täiskohaga ülikoolis, täiskohaga trennis ja täiskohaga teatris. Ning sinna juurde veel pisiprojekte. Päevad olid ära planeeritud pea minuti täpsusega. (mäletan, et esmaspäev algas mul mingi vahe kell 7 ja lõpes öösel kahe paiku, kus ma tööd veel lõpetasin. Ning siis jälle hommikul nii 7 paiku üles) Ootamatusteks ei olnud väga ei ruumi ega aega. Kui tekkis aga lisa vaba pool tundi olin ma selle üle õnnelik ja kas kribasin midagi niisama või nokitsesin. Kes teeb see jaksab, nagu öeldakse. Teleka vaatamiseks või sellele mõtlemiseks ei olnud aegagi. Noh aega ei olnud tegelikult eriti üldse. Nädalas leidis heal juhul nii 1-2 õhtut kus peale trenni sai veel inimeste kohtuda ja sotsialiseeruda. Kohtumised ja kokku saamised olid vahel mitu nädalat ette planeeritud.
Tead, kuidas sa värtustad aega, kui sul seda ei ole? Tead, kuidas sa väärtustad inimest ja temaga veedetud mõnda tundi, kui te kohtute vaid korra kuus, sest kummalgi pole rohkem aega?
Aeg, suhted ja inimesed saavad hoopis uue väärtuse ja tähenduse. Ei ole nö igavikulist kulgemist - kus asju ei ölda/tehta, sest küll hiljem jõuab - millega nii paljud inimesed igapäevaselt tegelavad.
Seega, nagu on eelnevast näha, õpetas elu ise päris usinasti. Sinna kõrvale tulid ka koolimaterjalid.
Kuigi koolist ja teraapiast õppisin ma enda kohta päris palju, olid omamoodi sisemised Ahaa! hetked ka larpid.
Tartu jumalate mäng, kus ma osalesin mängijana, ja Lihtne Tööots mäng, kus ma osalesin korraldusliku poole peal, tõid mõlemad minus välja pooli, millest ma ei olnud just väga teadlik.
Ja muidugi tõi suure muutuse ka improteater ja selega aktiivne tegelemine. Ma ei kujutaks elu praegu ilma selleta üldse enam ette - nii minu osaks on see saanud.
Ei, ma ei tea endiselt, et mis minust saab. Ma ei kujuta endiselt ette milline ma olen viie, kümne või viiekümne aasta pärast (tõsi, kui võtta arvesse Eesti meeste keskmine eluiga siis selle viiekümne aasta pärast ma küll väga muretsema ei peaks) Kuid ma tean oluliselt paremini mis mulle meeldib, mis mitte, millega ma tahaksin tegeleda ning mis teeb mind õnnelikuks - mis on juba vägagi hea saavutus.
Kummaline, kuidas asjad ikka lähevad.
*
Eile päeval kuulasin üle pika aja Eriti Kurva Muusika Ansamblit. See oli ligi 10 aastat tagasi, kui ma käisin esimest korda nende kontseril ja seal sealt püsiva kananaha - see oli lihtsalt nii võimas ja liigutav. Nii kummaline, kuidas elu on niivõrd muutunud, kuid mõned lood kõnetavad endiselt pea pisarateni välja (ja seda ilma nostalgia tundeta)
See tähendab, et kõigest 4 aastat on möödunud ajast kui ma hakkasin oma elu drastiliselt muutma. See on olnud mu elu üks aktiivsemaid, produktiivsemaid, kogemuste rikkamaid ja lõbusamaid aegu. (olgu, ma ei saa lapsepõlvega siiski päris võrrelda ... kontekst on teine).
Nii palju olen ma selle aja jooksul enda ja teiste kohta õppinud. Ja olgugi, et pimedus käib minuga
endiselt kaasas, ei ole ta põlatud vaid aksepteeritud kui osake maailma paratamatusest.
Maske on langenud palju. Mõned uued on ka loodud, kuid on tekkinud piisav mugavus, et enamasti neid mitte kasutada - ma olen muutunud laisaks inimeseks, kes ei viitsi enam teeselda kedagi, kes ma ei ole, et mind aksepteeritaks.
Kui ei meeldi, ära suhtle, keegi ei sunni.
Kummaline, kui ma mõtlen tagasi aega enne 24dat sünnipäva, meenuvad üksikud tugeva emotsiooniga sündmused. Positiivseid on oluliselt vähem (duh, negatiivsed salvestuvad ka kergemini mällu) Samas kui viimase nelja aasta sees olen olnud nii ekstreemne õnnepunn kui kurbusjunn. Nii palju on juhtunud ja nii palju on tehtud ja elatud, et ainult relatiivsusteooriaga annab seletada kuidas see kõik sellesse ajavahemikku mahtus.
Tagasi mõeldes tundub see isegi uskumatu.
Ma olin täiskohaga tööl, täiskohaga ülikoolis, täiskohaga trennis ja täiskohaga teatris. Ning sinna juurde veel pisiprojekte. Päevad olid ära planeeritud pea minuti täpsusega. (mäletan, et esmaspäev algas mul mingi vahe kell 7 ja lõpes öösel kahe paiku, kus ma tööd veel lõpetasin. Ning siis jälle hommikul nii 7 paiku üles) Ootamatusteks ei olnud väga ei ruumi ega aega. Kui tekkis aga lisa vaba pool tundi olin ma selle üle õnnelik ja kas kribasin midagi niisama või nokitsesin. Kes teeb see jaksab, nagu öeldakse. Teleka vaatamiseks või sellele mõtlemiseks ei olnud aegagi. Noh aega ei olnud tegelikult eriti üldse. Nädalas leidis heal juhul nii 1-2 õhtut kus peale trenni sai veel inimeste kohtuda ja sotsialiseeruda. Kohtumised ja kokku saamised olid vahel mitu nädalat ette planeeritud.
Tead, kuidas sa värtustad aega, kui sul seda ei ole? Tead, kuidas sa väärtustad inimest ja temaga veedetud mõnda tundi, kui te kohtute vaid korra kuus, sest kummalgi pole rohkem aega?
Aeg, suhted ja inimesed saavad hoopis uue väärtuse ja tähenduse. Ei ole nö igavikulist kulgemist - kus asju ei ölda/tehta, sest küll hiljem jõuab - millega nii paljud inimesed igapäevaselt tegelavad.
Seega, nagu on eelnevast näha, õpetas elu ise päris usinasti. Sinna kõrvale tulid ka koolimaterjalid.
Kuigi koolist ja teraapiast õppisin ma enda kohta päris palju, olid omamoodi sisemised Ahaa! hetked ka larpid.
Tartu jumalate mäng, kus ma osalesin mängijana, ja Lihtne Tööots mäng, kus ma osalesin korraldusliku poole peal, tõid mõlemad minus välja pooli, millest ma ei olnud just väga teadlik.
Ja muidugi tõi suure muutuse ka improteater ja selega aktiivne tegelemine. Ma ei kujutaks elu praegu ilma selleta üldse enam ette - nii minu osaks on see saanud.
Ei, ma ei tea endiselt, et mis minust saab. Ma ei kujuta endiselt ette milline ma olen viie, kümne või viiekümne aasta pärast (tõsi, kui võtta arvesse Eesti meeste keskmine eluiga siis selle viiekümne aasta pärast ma küll väga muretsema ei peaks) Kuid ma tean oluliselt paremini mis mulle meeldib, mis mitte, millega ma tahaksin tegeleda ning mis teeb mind õnnelikuks - mis on juba vägagi hea saavutus.
Kummaline, kuidas asjad ikka lähevad.
*
Eile päeval kuulasin üle pika aja Eriti Kurva Muusika Ansamblit. See oli ligi 10 aastat tagasi, kui ma käisin esimest korda nende kontseril ja seal sealt püsiva kananaha - see oli lihtsalt nii võimas ja liigutav. Nii kummaline, kuidas elu on niivõrd muutunud, kuid mõned lood kõnetavad endiselt pea pisarateni välja (ja seda ilma nostalgia tundeta)
Tornmaja metafoor
Mõnes mõttes on elu nagu uitamine tornmajas.
Noh vähemalt emostionaalselt.
Kui sa oled kõrgemal korrusel, näed sa linde vabalt lendamas, põikesetõuse ja loojanguid, linna siluetti. Kõik on ilus ja sa tahad seda ilu nautida ja jagada ning veelgi kõrgemale ronida, et seda rohkem kogeda. Mida kõrgemale sa lähed, seda ilusamaks see läheb.
Ja sa usud, et elu ongi selline.
Alumistel korrustel näed sa aknast vaadates lihtsalt teisi maju. Ei midagi ilusat. Väljas kaklevad jõpsikad ja krohvi on võtmetega kraabitud "Loll Ivan" ja "Vasja turak". Mida madalamale minna, seda koledamaks läheb vaatepilt. Püsivalt närvilised autojuhid, tõrelevad ja tigedad inimesed, koerasitt, mis koorub kevadise lume alt.
Ja sa usud, et elu ongi selline.
Ja kusagil sel vahepeal on ka täiesti normaalne ja neutraalne pind. On nii ilu, kui ka õudust.
Selles tornis teeme me trepiastmetel tsa-tsa-tsa'd. Emotsionaalselt siis.
On midagi head elus: samm kõrgemale ja elu tundub ilusam, ning ilusat on kergem märgata.
On midagi koledat elus: samm alla je elu tunub koledam, ning koledat on kergem märgata.
Ja vahel on nende treppide asemel eskalaatorid, mis liiguvad suunaga allapoole. Seega, et püsida hääs või neutraalses tuleb voolule vastu ujuda. Tõsi, korrustel on ka tasane pinnas, kus saab hinge tõmmata, aga niipea kui midagi uut sisse tuleb, oled sa laksti astmetel ja liigud kas üles või alla.
Alati on hea teada, mis aitavad sul kõrgemale sammuda. On see hea muusika, mõni film või tegevus.
Sest üks on selge - keldripõhja ei taha keegi minna.
Olgugi, et seal on varemgi käidud, ei ole see koht kuhu vabatahtlikult tahaks maanduda. See on lihtsalt nii julmalt otsekohene ja dualistlik.
Seal on ainult kaks varianti, kas JAH või EI.
JAH puhul saad sa uue jõu, et treppe ületada ning võid juba paari tunniga olla kõrgustes tagasi.
EI puhul ei sammu sa enam kunagi ... mis on ehk ka põhjus, miks seda kohta niiväga kardetakse.
---------
Et kellegil paanikat ei tekiks, siis see on kõigest metafoor. Mul on lihtsalt väike sünnipäevajärgne madalseis. Ainult natukene, ei midagi hullu ja küll see möödub.
Ja lõppu mussi kah.
Noh vähemalt emostionaalselt.
Kui sa oled kõrgemal korrusel, näed sa linde vabalt lendamas, põikesetõuse ja loojanguid, linna siluetti. Kõik on ilus ja sa tahad seda ilu nautida ja jagada ning veelgi kõrgemale ronida, et seda rohkem kogeda. Mida kõrgemale sa lähed, seda ilusamaks see läheb.
Ja sa usud, et elu ongi selline.
Alumistel korrustel näed sa aknast vaadates lihtsalt teisi maju. Ei midagi ilusat. Väljas kaklevad jõpsikad ja krohvi on võtmetega kraabitud "Loll Ivan" ja "Vasja turak". Mida madalamale minna, seda koledamaks läheb vaatepilt. Püsivalt närvilised autojuhid, tõrelevad ja tigedad inimesed, koerasitt, mis koorub kevadise lume alt.
Ja sa usud, et elu ongi selline.
Ja kusagil sel vahepeal on ka täiesti normaalne ja neutraalne pind. On nii ilu, kui ka õudust.
Selles tornis teeme me trepiastmetel tsa-tsa-tsa'd. Emotsionaalselt siis.
On midagi head elus: samm kõrgemale ja elu tundub ilusam, ning ilusat on kergem märgata.
On midagi koledat elus: samm alla je elu tunub koledam, ning koledat on kergem märgata.
Ja vahel on nende treppide asemel eskalaatorid, mis liiguvad suunaga allapoole. Seega, et püsida hääs või neutraalses tuleb voolule vastu ujuda. Tõsi, korrustel on ka tasane pinnas, kus saab hinge tõmmata, aga niipea kui midagi uut sisse tuleb, oled sa laksti astmetel ja liigud kas üles või alla.
Alati on hea teada, mis aitavad sul kõrgemale sammuda. On see hea muusika, mõni film või tegevus.
Sest üks on selge - keldripõhja ei taha keegi minna.
Olgugi, et seal on varemgi käidud, ei ole see koht kuhu vabatahtlikult tahaks maanduda. See on lihtsalt nii julmalt otsekohene ja dualistlik.
Seal on ainult kaks varianti, kas JAH või EI.
JAH puhul saad sa uue jõu, et treppe ületada ning võid juba paari tunniga olla kõrgustes tagasi.
EI puhul ei sammu sa enam kunagi ... mis on ehk ka põhjus, miks seda kohta niiväga kardetakse.
---------
Et kellegil paanikat ei tekiks, siis see on kõigest metafoor. Mul on lihtsalt väike sünnipäevajärgne madalseis. Ainult natukene, ei midagi hullu ja küll see möödub.
Ja lõppu mussi kah.
Subscribe to:
Posts (Atom)