Vihkamisest ja inimene olemisest

Keegi ei tahtnud väga sellele mõelda ega sellest rääkida, kuid ometi oli see juhtunud.
Sel vanal naisel oli talu metsa ääres, kus ta üksinda elas. Mees oli tal surnud, lapsed pesast välja lennanud ja ainsad kellega ta veel rääkis olid kassid ja metsaloomad. Keegi tal väga külas ei käinud ja ka oma sõpradest oli ta oma vanusega üle elanud.
Siis aga juhtus üks päev et paruni poeg kadus ära ning kui teda ei suudetud leida kogunes märatsev külarahvas vana naise hüti juurde tõrvikute ja harkidega. Tema üksikud loomad visati kividega surnuks ja hütile pandi tuli otsa nii, et vana naine sinna sisse jäi. Nad arvasid et ta oli nõid ja süüdi paruni poja kadumises."

"Kuid kas sa arvad et ta oli nõid?"

"Ei..ma arvan, et ta oli lihtsalt hambutu naeratuse ja imeliku lõhnaga vanainimene, kes tundis ennast väga üksikuna."

Eelnev oli vabas vormis (ehk siis mälu järgi) tsitaat Terry Prachetti Tiffany Aching'u seeriast. Ma isegi ei mäleta täpselt millises raamatus see osa oli, kuid see jäi mulle kulmude vahele pidama kui hea näide. Näide sellest kuidas inimesed võivad teha rumalusi puhtalt oma jaburate uskumuste pärast ja teha viga inimestele, kes on teistest (aka enamikust) erinevad.

Seda, mida ei teata, peljatakse. Mida peljatakse ja ei teata, selle kohta tekivad müstifikatsioonid. Müstifikatsioonidest saavad aluse aga uued kartused. Umbes nii see ring käib kuni hakatakse lõpuks vihkama seda, mida ei teata.
Tähtis on veel vihaobjekti erisus ja de-humaniseerimine. Peab olema paigas, et vihaobjekt ei ole meie kõigiga võrdväärne inimene. On kindel "meie ja nemad" mentaliteet. Ja voila kui lihtne - inimesed teevad vabalt uskumatuid kuritegusid teiste, tegelikult võrdväärete inimeste, vastu.

Holokaust natsi Saksamaal ei oleks saanud toimuda, kui ei oleks olnud uskumust, et ainult aaria rass on hea ja väärt ning teised ei ole isegi mitte inimesed.

Sarnaseid jaburusi on ajaloos toimunud palju. Olid kunagi isegi uskumused, et kõik punaste juustega inimesed on nõiad ja saatana teenrid. Sama teema oli ka näiteks roheliste silmadega. Tulemus on aga alati olnud sama - enamikust mingil määral erinevat (ja tihti erinevusega, mida nad ise ei saa muuta) gruppi kiusatakse taga.
Ja mõtle kui jabur oleks see olnud, kui sa oleksid sellel ajal sündinud punaste juustega. Kõik kardavad ja vihkavad sind põhjendamatult ning kõige mõistlikum oleks sul varjata teiste eest seda, milline sa oled.

Tänapäeval nii palju lollusi ei tehta, kuid mõned on siiski veel alles ja iga kord kui ma näen, et inimesed de-humaniseerivad mingit inimgruppi ja kalduvad vihkamisele, teeb see mu äärmiselt ettevaatlikuks. See on loomulik psühholoogiline reaktsioon, mis võib aga viia vastikute äärmusteni,

Ilmselgelt

... saite te juba aru, kuhu ma tüürin. Selleks on kooselu seadus ja selle üle toimuv arutelu Eestis. Kusjuures, Venemaal toimuv jätab mind suhteliselt külmaks - see oli lihtsalt jabur ja ettevaatusele rõhuv, et Venemaa, keda mõni aasta tagasi esindas Eurovisooonil esindus-lesbi paarike t.A.T.u äkitsi suure geivastase propagandaga välja tuli. Eks ei pidanudki kaua ootama, kuni selle uudise varjust voolas välja Ukraina.

Probleem on meil siin aga peamiselt selles, et geikogukonna kohal on müstifikatsioonid. See on tundmatu hirmutav teema (aka vaata uuesti sissejuhatust). Samas on see sama loomulik (vaielge vaielge, ma tulen selle juurde veel tagasi) kui näiteks loomulikud punased juuksed - väike osa ühiskonnast on alati selline olnud. Mida on antud olukorras vaja, on selle teema de-müstifitseerimine. Ja siit jõuaks ma esimese müüdini.


Nõuka ajal oli neid oluliselt vähem!

Viis protsenti on viis protsenti olenemata ajast. Nõuka ajal ei olnud üldse seksuaalsusest rääkimine eriti aksepteeritav ja inimesed olid oluliselt paranoilisemad rääkimaks asjadest, mis toonuks neid suuremast grupist esile. Mentaliteet oli selline tegelikult enamikes riikides, NSVL oli lihtsalt alati sammu jagu maas. Ka 70-80date hipikultuuri teemad ja seksist rääkimine jõudsid siia aeglasemalt.

Arvestades seda, et me teame ka varasemast ajast tuntud muusikuid, kirjanikke ja loomeinimesi, kes olid geid, oleks jabur väita et seda inimgruppi varem ei olnud. Erinevatel aegadel on olnud see erineva suhtumisega. Vanas Kreekas ja Roomas näiteks ei olnud kahe mehe või kahe naise vaheline füüsiline suhe põlatud.

Nõuka ajal olid inimesed kinnised ja rääkisid võõrastega päris asjadest nii vähe kui võimalik - sa ei teadnud kunagi kas sinu vastas istus koputaja või mitte. See mentaliteet on meiega veel tugevasti kaasas, miks jätavad Eestlased ka suhteliselt külma ja kinnise mulje.

Tihti tuuakse välja, et "Paarisuhe mehe ja naisega on ajalooliselt kogu aeg nii olnud", mis on lihtsalt vale väide. Kõik oleneb sellest, kui palju me ajas tagasi läheme. Meie esivanemad olid tegelikult pere kasvatamises ja seksuaalsuses oluliselt leidlikumad, kui me seda enamasti tunnistada julgeme.


Aga see pole loomulik!

Nagu ei ole seda ka eluagne heterosuhe ühe mehe ja ühe naise vahel. Vaid üksikud linnud valivad endale eluagse partneri. Imetajate puhul on peamiselt tegemist, kas kindlaks ajaperioodiks loodud paarisuhtega (enamasti niikauaks, kuni järglased saavad ise hakkama ehk siis inim-maailmas võiks see olla 18 aastat) või konkureeriva ühskonnaga, kus seksuaalne võim on peamiselt vaid alfaemaste-isaste käes. Inimesed istuvad geneetiliselt ilusasti konkureerivate ja paarisuhetega liikide vahel ja seda me näeme ka mitmete põliskultuuride juures. Tänapäeva inimühiskonna monogaamia on üks parajalt kummaline ja suure taagaga nähtus.
 
Ja leidub ka loomariigis nii gei kui lesbisuhteid. Bonobo ahvid on aga isegi nii usinad, et kasutavad seksi nii tervituseks, lepituseks, stressi väljaelamiseks, võitlemise asemel jne ja seda hoolimata üksteise soost. Ja vahi, milline ülisõbralik hipikogukond.


See pole õige!

ütlevad aga need kes eelmist peatükki (ehk teadust) ei usu (ehk padu-usklikud). Piiblit tsieerida võib aga igaüks ning varjante ja tõlgendusi saab sealt teha igasuguseid - lase aga oma fantaasial lennata. Me võime vaielda selle üle, et piibel mainib korduvalt haaremit ja orjastamist ning ka seda, et abiellumise eel peab naine olema süütu (või peab ta muidu kividega surnuks loopima).

See-eest, kas ei tähista mitte iga jumal armastust ja kas mitte iga inimene pole mitte tema näo järgi loodud? Minu jaoks on peamine dogma siin aga: kas tõesti vihkab jumal (kes tähistab armastust) inimest kellegi nö vale armastamise eest, aga armastab usklikku, kes vihkab inimest, keda ta kunagi isegi kohanud ei ole?

Tundub nii viisakalt öeldes kuidagi kummaline.


See on haigus!

Tõsilugu on see, et gei ja lesbilisi kalduvusi on ajalooliselt tõlgendatud, kui haigust. Just samuti kui punapäisust on kunagi tõlgendatud kui saatanaga mestis olemist. Tõsilugu on aga see, et sellised inimesed on alati olemas olnud ja ei kao kuhugi. Seda ei ole võimalik nö välja ravida, sest see lihtsalt ei ole haigus ja ehk oleks sotsiaalselt aeg jõuda järgi tõdemusele, mis meditsiinikogukonnas tehti juba ammu.

Leidub samas ka veel riike, kus on endiselt lubatud nö raviv vägistamine. Kui naine on lesbiline, on mehel igasugune õigus teda vägistada ja õigele teele tagasi tuua (stiilis, kui sa oled lesbi siis järelikult pole sa õiget meest tunda saanud). See ei ole kohe kindlasti mitte humaane või aksepteeritav.




Leidub näiteks ka teaduslikke artikleid, kus usklik olemist vaadeldakse kui haigust - inimene ei suuda kasvada suureks ja ise mõelda ja vastutada ning seega vajab pilvepiiril istuvat emmet-issit, kes ütleks kuidas elu peab elama ja kuidas õige on. Meie ühiskonnas on palju nö haiguslike sümptomitega grupeeringuid, see ei tähenda kohe et nad vajaksid ravi - igaüks vajab lihtsalt oma kohta siin taeva all.

Me ei tea kindlalt seda, mis põhjustab gei või lesbilisi kalduvusi. See võib olla mingil määral geneetiline, mingil määral kasvatusest tulenev ja mingil määral esimeste seksuaalkogemustega seotud. Ja olgem ausad - see arutelu ei ole nii tähtis kui arutel stiilis. "Nad on paratamatult meie kogukonns olemas. Mida me selle teemaga teeme? Kas me vihkame neid või me proovime neid aksepteerida nii nagu nad on?"

 
See on valik!

Kui see oleks valik, siis miks peaks  keegi üldse selle valiku tegema üsikonnas, kus sind selle valiku eest võidakse taga kiusata? Tundub natukene jabur. Tõsi, ühiskonnas kus see teema ei ole nii tabu, oleksid noored kindlasti julgemad antud vallas katsetama ja eksperimenteerima. See aga ei tähenda, et nende lõplik seksuaalne orientatsioon on seetõttu kergemini gei või lesbiline.

Olgugi, et inimene kogu oma keerukuses saab suhteliselt hästi kontrollida oma emotsioone ja mõtlemist, on seksuaalsuse ja armastuse puhul tegemist tugevate tungidega, mida ikka nii väga ei kontrolli. Inimese seksuaalsus ja tugevad kiindumustunded on endiselt kummalised nähtused, mida pole nii lihtne teadulikult seletada.

Valik oleks sellisel juhul tõesti olla füüsiliselt lähedane inimesega, kes ei eruta sind karvavõrdki (keskaja poliitabieludega kõrgaadlikud näiteks). Me ei tuleks enda ühiskonnas selle pealegi, et kehtestada pere poolt planeeritud sundabielusid. Millegipärast mõtlevad aga veel paljud, et gei või lesbi inimene peaks abielluma ikka nagu õige hetero ja teesklema seal all, mis tegelikult teeks ju suht sama välja. 


Teevad su pedeks ära!

Mis on minu arust aga kõige traagilisem müüt, on see et geid ei suuda oma ihasid ohjeldada ja paneksid kõigile kohe taha kui aga saaks. Noh, kes ei oleks kuulnud anekdoote, mille sisuks oleks seep või mõned muud kummardamise sunnid. (näe lesbide kohta ei ole selliseid jutte ja nende kooselu ei häiriks meid ju üldse niiväga...või kuidas)

Ma tean üht pika-ajalist tutvus ringkonda, kes juba paar aastakümmet saavad igakuiselt kokku ja arutavad ühist huviteemat, vahel on sauna ja õlleõhtud ning suvised kokkusaamised.
Juhtus siis aastaid tagasi, et üks sealne mees tuli kapist välja.

Teiste esimene reaktsioon oli muidugi paanika: "Oh õudu me oleme koos saunas käinud. Oh õudu ta tahab meid kohe pedeks teha. Oh õudu mu hea sõber on gei! Mis temaga nüüd äkki juhtus? jne" Mis kõik oli kuidagi jaburnaljakas.
Ilmselgelt ei muutu inimene geiks sellega, kui ta tuleb kapist välja. Ilmselgelt oli ta täiesti normaalne peo-, jutu- ja saunakaaslane enne. Mis siis on muutunud? Tegelikult ju mitte midagi. Inimene on endiselt samasugune. Lihtsalt tänu eelarvamustele ja valeuskumustele võttis antud seltskonnal ikka parajalt aega, et seda kapist väljatulekut aksepteerida (ja kõik ei saanudki sellega hakkama).

Pealegi, kui sa ikkagi oled kole nagu öö, nii et naised sind ei taha, miks peaks siis sind tahtma gei mees - ka tal on standardid tead. Ja miks peaks ta üldse sulle ligi tikkuma, kui ta teab sind juba aastaid ja teab seega ka et sa oled hetero?

Ahjaa, väljend Pedepropaganda on ka ise-enesest tore. Justkui geid ja lesbid oleksid miskis sektis ja käiksid ukselt uksele rääkimas kui tore on sellesse sekti kuuluda. Ma ei tea ühtegi gei ega lesbi inimest kes niimoodi teeks. Küll aga on tohutut palju usklikke mind tüütamas käinud. Hmmm.


Sama hullud kui lapsepilastajad ja zoofiilid!

Ma olen üllatunud juba sellest, et ma üldse pean selle lahti seletama - leidub siiski inimesi kes panevad peded, pedofiilid ja zoofiilid ühte patta.
Erinevus on aga suur ja ilmselge.

Gei või lesbiline suhe on kahe täiskasvanud (kui me räägime kontekstis, kus nad tahaksid kooselu registreeida) inimese vahel, kes mõlemad tahavad oma partneriga suhtes olla.
Zoofiilia ja pedofiilia on ikkagi ühepoolne seksuaalobjekti (laps, kits jne) ära kasutamine, milles puudub üldse võrdväärne suhe.

Kõik. Siin ei ole midagi ühist!


Sellega sai vist enamik müüte läbi käidud.

Praegune seaduseelnõu

on minu arvates suhteliselt leebe ja viisakas. Heteropaaridele annab see võimaluse lihtsalt oma kooselu registreerida (abielul on suur taak ja hunnik legende kaasas, mis kohe kindlasti mitmeid mehepoegi heidutab - lihtsalt ooselu registreerimine oleks ka neile aus lihtne valik). Gei ja lesbipaaridele annab see võimaluse astuda ka ühiskonnas samm edasi. Olgugi et neil oleks ka praegu võimalik teha varalepinguid või elukindlustust üksteise nimele, on selle ulatus siiski piiratud. Näiteks, kui sa oled lesbisuhtes ja sinu partneriga juhtub avarii ning ta satub haiglasse, siis hoolimata kõigist võimalikest varalepingutest, ei ole sul legaalselt mingit võimalust  (aka haigla ei ole legaalselt kohustatud sulle seda infot andma, sest sa pole seduse silmis perekond) teada saada mis olukorras ta seal on. Kujuta nüüd ette, et sa armastad seda inimest kogu oma hingest, aga oled sunnitud istuma teadmatuses, sest seadus lihstalt ei tunista teie kooselu. Tundub kuidagi julm.

Mis puudutab laste adopteerimist, siis ka see on praegu lahendatud viisakalt. Kui ühel partneritest on laps, on teisel võimalik laps samuti adopteerida. Ma usun, et kedagi ei sega mõte sellest et kaks naist kasvatavad koos last. Kui aga kaks meest kasvatavad koos last, siis üks nedest on paratamatult lapse isa ja sellisel juhul on ju lapse ema kas siis rongaema (et laps jäi ainult isa kasvatada) või surnud. Mis selles siis halba on, kui lapsel on kaks täiskasvanut, kes võtavad teadliku valiku ühiselt tema eest hoolitseda? Eriti kui päris ema või isa o pildilt kadunud või lihtsalt ei hooli oma lapsest.

Mingi poliitik tõi "hirmutavaks näiteks" kuidas sellise perekonna lastel oleks koolis raske. Kui neil on kaks isa, siis kellele teevad nad emadepäeval kaardi? Vastus võiks olla vanematele, keda nad armastavad. See kui teised lapsed (või õpetajad) aga kipuvad neid rohkem kiusama nende perekonna tõttu näitab aga toleransi puudumist ühiskonnas. Kas probleem on selles, et leidub inimesi, kes on erinevad, või on probleem selles, et neisse suhtutakse sellepärast halvustavalt?

Hiljuti sattusin ühe sõbraga rääkima antud seaduseelnõu teemal ning kuna ta enda peres on adopteeritud laps, oli ta igati nõus ka mõttega, et gei ja lesbi paarid võiksid saada loa ka niisama adopteerimiseks. Miks? Sest see on teadlik otsus ja valik.
Enamik lapsi tuleb siia ilma kogemata ja esialgu tahtmatult. Mis on siis selles halba kui kaks täiskasvanut inimest otsustavad panustada oma elu ja ressursse lapsele ja kuna nad ei saa bioloogiliselt ise lapsi, adopteerivad ühe, kes tuli siia maailma kogemata ja soovimatult.



Kokkuvõtteks


Ma suudaksin ühe käe sõrmede peal üles lugeda inimesi, kelle puhul ma kindlasti tean, et nad on gei või lesbilises suhtes. Kindlasti on tutvusringkonnas veel neid kelle kohta ma lihtsalt ei tea ja kui aus olla, siis see ei olegi minu jaoks oluline. Inimene on inimene ja minu suhtumist ei muuda mitte inimese seksuaalsus vaid tema piiratud maailmanägemine.

Mõned aastad tagasi lõpetasin ma kaheksa aastat kestnud suhte ning läksin pärast seda ühe neiuga välja, et taasleida ise-ennast. Ka tol neiul oli sel hetkel tarvis enesekindlust leida. Õhtu venis pikaks. Istusime erinevates pubides, jõime alkoholi ja ajasime juttu. Kui pubid kinni pandi läksime ühte lokaali edasi rääkima. Oli tore, kuniks üks tüüp tuli ja hakkas mulle (mitte neiule, kellega ma seal olin) külge ajama.
Selle elu-seiga moraal: Purjus jobusid leidub mitte ainult heterode vaid ka geide seas.


Inimene on inimene. Lõpptulemusena tahame me kõik eada õnnelikku elu. See aga tähendab, et me peaks laskma ka teistel seda teha. Olgugi, et ma isiklikult arvan, et gei-paraad on meie tagasihoidlikku kultuuri arvesse võttes natuke üle piiri, ei ole mul geide vastu midagi.



Oluliselt rohkem kui geisid ja lesbisid pelgan ma aga inimesi kes loovad nende kohta müstifikatsioone ja vihkamist. Inimesed ei ole kõik samasugused ja kui ühe grupi vastu on suunatud põhjendamatu viha ja vägivald , mis välistab siis selle et minagi oma olemuses võin kunagi tulevikus saada põhjendamatu viha ja vägivalla objektiks. Kui me juba seame piire selle kohta, et mis on õige ja mis on vale, siis kust maalt peame me hakkama piirama oma tegelikku olemust selleks, et mahutuda ette antud piiridesse?