Vahel on ikka päris lõbus vaadata kuidas täiskasvanud mängivad... noh... täiskasvanuid. Sest olgem ausad, keegi meist ei tea täpselt mida see tähendab. Samas meis kõigis on alles samad instinktid, mis olid meil ka lastena (ja mõned on juures ja mõned on muutunud).
Täiskasvanu olemine tähendab aga seda, et sa tead, mis on mis kontekstis kohane. Seega täiskasvanu olemine tähendab paljuski sotsiaalsete normidega oma sisemise lapse kammitsemist. Mis ise-enesest on naljakas, sest tihtilugu tehakse suht täbar valik sellest, mis jätta oma sisemisest lapsest alles ja mis mitte.
See on just kui kuidagi mitte eriti täiskasvanulik, kui sul meeldib mängida, lustida ja niisama naerda. See-eest on teaduslikult tõestatud, et see on jube tervislik kui sa oma elu ka naudid, tead.
Oluliselt just kui rohkem lubatud on aga see kui sa oled solvunud, vihane, jonniv või siis pahane selle üle et maailm ei ole selline nagu sina tahaksid. Teaduslikult aga väga rumal valik - esiteks sured kiiremini ja teiseks oled õnnetum kah.
Täiskasvanud kipuvad asju üle mõtlema ja suudavad hoida ennast tihti pikemalt negatiivses emotsioonis (rumineerimine). Ütleme, et sa tunned nagu sa pole milegiga hakkama saanud, noh on halb tuju kah, ja et natukene sellest puhata lehitsed näoraamatut, et leida midagi mis tuju tõstaks. Võibolla sa tõesti näed ka armsaid kiisupilte, aga samas näed sa kindlasti ka kõikide oma tuttavate tegemisi ja saavutusi ja see võib su enda tunnet veel halvemaks teha, sest kohe sa ennast ka nendega võrdled. Me suudame oma esialgset halba emotsiooni võimendada ja võimendada ja venitada ja teha lõpuks sääsest elevandi. Me kõik oleme selles osavad.
Leidub ka täiskasvanuid kes suudavad isegi aastaid ja aastaid üksteise vastu vimma pidada. Lapsed lihtsalt ei saa seda teha, nad kasvavad enne ... ee ... täis.
Pealegi - meie mälu on seadistatud negatiivseid kogemusi paremini salvestama (noh, et me hiljem samu vigu ei kordaks või midagi) Mõtemine on tähtis, see tehakse juba varakult selgeks. Mõtle enne kui ütled, on tuntud vanakooli mantra selles valdkonnas. Ja selle vastu on raske eksida, sest kuna me mõtleme verbaalselt, on sõnad kohe kindlasti enne keele peale jõudmist meie peas valmis vormistatud ... ehee paistab et see ütlus on küll aegunud.
See selleks.
Ma arvan, et meil kõigil on oma sütikud/stiimulid, mis viivad meid mingil määrel tagasi nö lapsepõlve tunnete juurde. Kõigil on need muidugi mingil määral erinevad.
Positiivse poole pealt võib selleks olla näiteks tantsimine, kunsti tegemine, nokitsemine - tunned rõõmu lihtsalt selle tegemisest. Või näiteks impro näitlemine (või ka larp ja D&D), mis kõige primitiivsemal tasandil on vägagi võrreldav laste mängudega. Ja see on hea.
Ja siis on see negatiivne regresseerumine.Kui ma positiivse juures julgesin rohkem üldistada, siis siin on see keerulisem, aga üldine tunnusjoon paistab olevat, et kui keegi suhtub meisse nagu lapsesse, siis me võtame selle rolli ka kergemini omaks (top-dog/under-dog).
Minu negatiivne sütik kävitub näiteks niipea, kui keegi ütleb, et ma Pean midagi tegema. No ega ikka ei pea küll. Minu mäletamist mööda on kõik siin elus vabatahtlik ja ma ise olen ainus, kes saab otsustada, et mida ma tahan teha ja mida mitte. Mitte essugi ei pea ma tegema, kui ma ei taha. (puhas jonn tegelikult) Lahjemal puhul suudan ma olukorda analüüsida ja otsustada selle pealt, et kas ma ikkagi teen seda. Raskemal puhul suudan ma (enamasti) ennast vaos hoida, et ütlejat mitte persse saata ja talle lõuksi anda ning seejärel olukorda analüüsida. Irooniliselt, kui sama asja (tegevust) esitatakse küsimuse vormis või palve vormis, pole mul midagi selle vastu, et aidata.
Igaühel on omad sütikud.
Tean ka inimesi, kelle regressioon tekib siis kui keegi käitub nö halvasti. Näiteks täiskasvanu käitub mitte nagu täiskasvanu. Ja siis tuleb jutt nagu "Nii ei tohi teha! Nii pole ilus" jne. Mis tegelikult suuremas plaanis võib vabalt tähendada, et "Ära tee nii! Mulle ei meeldi!" Ja kes ei mäletaks aegu lapsepõlves kui sa oled maailma keskpunkt. Nüüd lihtsalt on sul võimalus peituda täiskasvanute kasutatud häguste sõnade taha (sest tegemist oli vaid ebamäärase keeluga, aga mingit seletust, et miks, ei olnud).
Isegi sõna "lapsik" on ju pigem negatiivse alatooniga, kuigi tegelikult on meie sisemises lapses ju ka häid omadusi.
Asja juures muidugi kõige naljakam ja iroonilisem osa (pampampaaa!) on see, et ma mäletan väga täpselt kuidas ma lapsena olles imestasin, et kui lollid ja jaburad täiskasvanud ikkagi on. See imestus pole kuhugi kadunud, nüüd olen ma lihtsalt ka ise osa probleemist.
_____________
Kirjutis baseerub kunagi ammu ammu kirjutatud mustandil. Ma olen suht veendunud, et olen suht sama kunagi kribanud, aga ei suutnud seda postitust üles leida, nii et jah.
