Oi kui diip rahu

Inglismaal tabas mind omamoodi müstiline ja kummline rahu tunne, et kõik on hea ja hästi ja olgugi, et elus on väljakutseid, on alati ilu mida nautida ja inimesed on ilusad ja head (seda viimast kipub Eestis vahel unustama).

Ma ei oskagi seda praegu kuidagi paremini väljendada ja äkki ei olegi vaja.
Ja sellest on mõjutatud ka kunstimeel.

Üle-eile kriitseldasin valmis sellise üüü kui elufilosoofilise pildi:



Ehk siis mu kolm peamist reaalsuse vaatenurka painutavat seisu (aka sa ei näe asju nii nagu need tegelikult on, vaid kuidas sa tahad neid näha):
Viha (üleval vasakul)
Kastistumine (keskel paremal) ... tõlgendage kuidas tahate, võlts turvalisus/rutiin/reeglid
Masendus/depressioon (all vasakul)

Ja nende vahel on vesi erinevates vormides (voolav, tormav/sadav, jäätunud).
Ehk siis lahendus -Taoistliku maailmavaate põhiprintsiip: ole nagu vesi, voola vastavalt sellele, mis on.

Vau, ma olen ikka nii diip.