Elavad surnud

Arvasite et kirjutan zombidest? Ei läinudki väga mööda - ma räägin päris zombidest.

Vahel tabab mind imestus, et kuidas mõned inimesed saavad olla oma elus nii ... surnud.
Kuidas on võimalik nii mitte-elada?

Olgu, ma ise olin kunagi ka suhteliselt ...
Noh ütleme siis, et ma tunnen pimedust.
Ma olen seal veetnud lausa ligi pool oma elust ja enam ei taha...aitähh pakkumast.

Ma tunnen selle ära, kui ma seda näen.
Ja oi kuidas ma tahaks aidata, kui ma seda näen.
Kuid tänu oma kogemusele tean ma ka sama hästi, et see ei ole võimalik.
Protsess on sisemine ...

Sa ei saa kellegisse süstida eneseusaldust (olgugi, et see väljend justkui väidab, et saad), avatust, usaldust, toerantsi, spirituaalsust ja eluarmastust (mõned asjadest, mida ma arvan oleks vaja, et olla rahul ja õnnelik). Ta peab ise sinna jõudma.

Me kõik otsime seda oma elus, kuid esimesed sammud mugavustsoonist välja on alati kõige raskemad. Samas, niikaua kuni sa oled selles stsoonis ei muutu midagi - seal sa oled õnnetuna ja süüdistad kõiki selle pärast, et sa pole õnnelik ja et maailm polegi selline nagu sa tahaks.

Ja ma tunnen ära ka need seda ängi leevendavad vahendid/käitumismustrid - ajutised leevendused.
See on nagu panna plaaster nina ette kui sul on nohu - ajutiselt ei voola sealt tõesti midagi, aga küll hiljem tuleb. See ei lahenda probleemi.

Ja samas ma ka kardan seda pimedust mingil määral - just kui oleks see kole kõhuviirus, mida ma kohe kindlasti endale ei taha saada.
Nö päris haigetega on lihtsam sanitaarsust hoida, et sulle midagi ei nakkaks: desifintseeri, pese käsi, kasuta abivahendeid.
Kuidas aga hoida emotsionaalset/vaimset sanitaarsust?


Njah, on ka lihtsalt võimalik, et ma olen viimasel ajal ära hellitatud sellega, et mu ümber on avatud inimesed, kellel on huumorimeel, tolerants, heatahtlikus ja eneseusaldus (just usaldus.... mitte uhkus ega ka alati kindlus).

Kohutavalt harjumatu ja kummaline on nüüdseks näha, et inimene ei suuda kainena elu nautida, sest ta ise on endale piirid peale pannud. Siis juuakse ennast kännuämbikuks, et saaks aga enda sätitud piiridest läbi ja siis minnakse "enese suureks üllatuseks" üle piiri.

Mis jutt sellest Mõtlevast Inimesest nüüd oligi?

Elu on ikka üks kummaline nähtus ma ütlen.