Resoneerub eelmise postitusega

Vihkamisest ja inimene olemisest

Keegi ei tahtnud väga sellele mõelda ega sellest rääkida, kuid ometi oli see juhtunud.
Sel vanal naisel oli talu metsa ääres, kus ta üksinda elas. Mees oli tal surnud, lapsed pesast välja lennanud ja ainsad kellega ta veel rääkis olid kassid ja metsaloomad. Keegi tal väga külas ei käinud ja ka oma sõpradest oli ta oma vanusega üle elanud.
Siis aga juhtus üks päev et paruni poeg kadus ära ning kui teda ei suudetud leida kogunes märatsev külarahvas vana naise hüti juurde tõrvikute ja harkidega. Tema üksikud loomad visati kividega surnuks ja hütile pandi tuli otsa nii, et vana naine sinna sisse jäi. Nad arvasid et ta oli nõid ja süüdi paruni poja kadumises."

"Kuid kas sa arvad et ta oli nõid?"

"Ei..ma arvan, et ta oli lihtsalt hambutu naeratuse ja imeliku lõhnaga vanainimene, kes tundis ennast väga üksikuna."

Eelnev oli vabas vormis (ehk siis mälu järgi) tsitaat Terry Prachetti Tiffany Aching'u seeriast. Ma isegi ei mäleta täpselt millises raamatus see osa oli, kuid see jäi mulle kulmude vahele pidama kui hea näide. Näide sellest kuidas inimesed võivad teha rumalusi puhtalt oma jaburate uskumuste pärast ja teha viga inimestele, kes on teistest (aka enamikust) erinevad.

Seda, mida ei teata, peljatakse. Mida peljatakse ja ei teata, selle kohta tekivad müstifikatsioonid. Müstifikatsioonidest saavad aluse aga uued kartused. Umbes nii see ring käib kuni hakatakse lõpuks vihkama seda, mida ei teata.
Tähtis on veel vihaobjekti erisus ja de-humaniseerimine. Peab olema paigas, et vihaobjekt ei ole meie kõigiga võrdväärne inimene. On kindel "meie ja nemad" mentaliteet. Ja voila kui lihtne - inimesed teevad vabalt uskumatuid kuritegusid teiste, tegelikult võrdväärete inimeste, vastu.

Holokaust natsi Saksamaal ei oleks saanud toimuda, kui ei oleks olnud uskumust, et ainult aaria rass on hea ja väärt ning teised ei ole isegi mitte inimesed.

Sarnaseid jaburusi on ajaloos toimunud palju. Olid kunagi isegi uskumused, et kõik punaste juustega inimesed on nõiad ja saatana teenrid. Sama teema oli ka näiteks roheliste silmadega. Tulemus on aga alati olnud sama - enamikust mingil määral erinevat (ja tihti erinevusega, mida nad ise ei saa muuta) gruppi kiusatakse taga.
Ja mõtle kui jabur oleks see olnud, kui sa oleksid sellel ajal sündinud punaste juustega. Kõik kardavad ja vihkavad sind põhjendamatult ning kõige mõistlikum oleks sul varjata teiste eest seda, milline sa oled.

Tänapäeval nii palju lollusi ei tehta, kuid mõned on siiski veel alles ja iga kord kui ma näen, et inimesed de-humaniseerivad mingit inimgruppi ja kalduvad vihkamisele, teeb see mu äärmiselt ettevaatlikuks. See on loomulik psühholoogiline reaktsioon, mis võib aga viia vastikute äärmusteni,

Ilmselgelt

... saite te juba aru, kuhu ma tüürin. Selleks on kooselu seadus ja selle üle toimuv arutelu Eestis. Kusjuures, Venemaal toimuv jätab mind suhteliselt külmaks - see oli lihtsalt jabur ja ettevaatusele rõhuv, et Venemaa, keda mõni aasta tagasi esindas Eurovisooonil esindus-lesbi paarike t.A.T.u äkitsi suure geivastase propagandaga välja tuli. Eks ei pidanudki kaua ootama, kuni selle uudise varjust voolas välja Ukraina.

Probleem on meil siin aga peamiselt selles, et geikogukonna kohal on müstifikatsioonid. See on tundmatu hirmutav teema (aka vaata uuesti sissejuhatust). Samas on see sama loomulik (vaielge vaielge, ma tulen selle juurde veel tagasi) kui näiteks loomulikud punased juuksed - väike osa ühiskonnast on alati selline olnud. Mida on antud olukorras vaja, on selle teema de-müstifitseerimine. Ja siit jõuaks ma esimese müüdini.


Nõuka ajal oli neid oluliselt vähem!

Viis protsenti on viis protsenti olenemata ajast. Nõuka ajal ei olnud üldse seksuaalsusest rääkimine eriti aksepteeritav ja inimesed olid oluliselt paranoilisemad rääkimaks asjadest, mis toonuks neid suuremast grupist esile. Mentaliteet oli selline tegelikult enamikes riikides, NSVL oli lihtsalt alati sammu jagu maas. Ka 70-80date hipikultuuri teemad ja seksist rääkimine jõudsid siia aeglasemalt.

Arvestades seda, et me teame ka varasemast ajast tuntud muusikuid, kirjanikke ja loomeinimesi, kes olid geid, oleks jabur väita et seda inimgruppi varem ei olnud. Erinevatel aegadel on olnud see erineva suhtumisega. Vanas Kreekas ja Roomas näiteks ei olnud kahe mehe või kahe naise vaheline füüsiline suhe põlatud.

Nõuka ajal olid inimesed kinnised ja rääkisid võõrastega päris asjadest nii vähe kui võimalik - sa ei teadnud kunagi kas sinu vastas istus koputaja või mitte. See mentaliteet on meiega veel tugevasti kaasas, miks jätavad Eestlased ka suhteliselt külma ja kinnise mulje.

Tihti tuuakse välja, et "Paarisuhe mehe ja naisega on ajalooliselt kogu aeg nii olnud", mis on lihtsalt vale väide. Kõik oleneb sellest, kui palju me ajas tagasi läheme. Meie esivanemad olid tegelikult pere kasvatamises ja seksuaalsuses oluliselt leidlikumad, kui me seda enamasti tunnistada julgeme.


Aga see pole loomulik!

Nagu ei ole seda ka eluagne heterosuhe ühe mehe ja ühe naise vahel. Vaid üksikud linnud valivad endale eluagse partneri. Imetajate puhul on peamiselt tegemist, kas kindlaks ajaperioodiks loodud paarisuhtega (enamasti niikauaks, kuni järglased saavad ise hakkama ehk siis inim-maailmas võiks see olla 18 aastat) või konkureeriva ühskonnaga, kus seksuaalne võim on peamiselt vaid alfaemaste-isaste käes. Inimesed istuvad geneetiliselt ilusasti konkureerivate ja paarisuhetega liikide vahel ja seda me näeme ka mitmete põliskultuuride juures. Tänapäeva inimühiskonna monogaamia on üks parajalt kummaline ja suure taagaga nähtus.
 
Ja leidub ka loomariigis nii gei kui lesbisuhteid. Bonobo ahvid on aga isegi nii usinad, et kasutavad seksi nii tervituseks, lepituseks, stressi väljaelamiseks, võitlemise asemel jne ja seda hoolimata üksteise soost. Ja vahi, milline ülisõbralik hipikogukond.


See pole õige!

ütlevad aga need kes eelmist peatükki (ehk teadust) ei usu (ehk padu-usklikud). Piiblit tsieerida võib aga igaüks ning varjante ja tõlgendusi saab sealt teha igasuguseid - lase aga oma fantaasial lennata. Me võime vaielda selle üle, et piibel mainib korduvalt haaremit ja orjastamist ning ka seda, et abiellumise eel peab naine olema süütu (või peab ta muidu kividega surnuks loopima).

See-eest, kas ei tähista mitte iga jumal armastust ja kas mitte iga inimene pole mitte tema näo järgi loodud? Minu jaoks on peamine dogma siin aga: kas tõesti vihkab jumal (kes tähistab armastust) inimest kellegi nö vale armastamise eest, aga armastab usklikku, kes vihkab inimest, keda ta kunagi isegi kohanud ei ole?

Tundub nii viisakalt öeldes kuidagi kummaline.


See on haigus!

Tõsilugu on see, et gei ja lesbilisi kalduvusi on ajalooliselt tõlgendatud, kui haigust. Just samuti kui punapäisust on kunagi tõlgendatud kui saatanaga mestis olemist. Tõsilugu on aga see, et sellised inimesed on alati olemas olnud ja ei kao kuhugi. Seda ei ole võimalik nö välja ravida, sest see lihtsalt ei ole haigus ja ehk oleks sotsiaalselt aeg jõuda järgi tõdemusele, mis meditsiinikogukonnas tehti juba ammu.

Leidub samas ka veel riike, kus on endiselt lubatud nö raviv vägistamine. Kui naine on lesbiline, on mehel igasugune õigus teda vägistada ja õigele teele tagasi tuua (stiilis, kui sa oled lesbi siis järelikult pole sa õiget meest tunda saanud). See ei ole kohe kindlasti mitte humaane või aksepteeritav.




Leidub näiteks ka teaduslikke artikleid, kus usklik olemist vaadeldakse kui haigust - inimene ei suuda kasvada suureks ja ise mõelda ja vastutada ning seega vajab pilvepiiril istuvat emmet-issit, kes ütleks kuidas elu peab elama ja kuidas õige on. Meie ühiskonnas on palju nö haiguslike sümptomitega grupeeringuid, see ei tähenda kohe et nad vajaksid ravi - igaüks vajab lihtsalt oma kohta siin taeva all.

Me ei tea kindlalt seda, mis põhjustab gei või lesbilisi kalduvusi. See võib olla mingil määral geneetiline, mingil määral kasvatusest tulenev ja mingil määral esimeste seksuaalkogemustega seotud. Ja olgem ausad - see arutelu ei ole nii tähtis kui arutel stiilis. "Nad on paratamatult meie kogukonns olemas. Mida me selle teemaga teeme? Kas me vihkame neid või me proovime neid aksepteerida nii nagu nad on?"

 
See on valik!

Kui see oleks valik, siis miks peaks  keegi üldse selle valiku tegema üsikonnas, kus sind selle valiku eest võidakse taga kiusata? Tundub natukene jabur. Tõsi, ühiskonnas kus see teema ei ole nii tabu, oleksid noored kindlasti julgemad antud vallas katsetama ja eksperimenteerima. See aga ei tähenda, et nende lõplik seksuaalne orientatsioon on seetõttu kergemini gei või lesbiline.

Olgugi, et inimene kogu oma keerukuses saab suhteliselt hästi kontrollida oma emotsioone ja mõtlemist, on seksuaalsuse ja armastuse puhul tegemist tugevate tungidega, mida ikka nii väga ei kontrolli. Inimese seksuaalsus ja tugevad kiindumustunded on endiselt kummalised nähtused, mida pole nii lihtne teadulikult seletada.

Valik oleks sellisel juhul tõesti olla füüsiliselt lähedane inimesega, kes ei eruta sind karvavõrdki (keskaja poliitabieludega kõrgaadlikud näiteks). Me ei tuleks enda ühiskonnas selle pealegi, et kehtestada pere poolt planeeritud sundabielusid. Millegipärast mõtlevad aga veel paljud, et gei või lesbi inimene peaks abielluma ikka nagu õige hetero ja teesklema seal all, mis tegelikult teeks ju suht sama välja. 


Teevad su pedeks ära!

Mis on minu arust aga kõige traagilisem müüt, on see et geid ei suuda oma ihasid ohjeldada ja paneksid kõigile kohe taha kui aga saaks. Noh, kes ei oleks kuulnud anekdoote, mille sisuks oleks seep või mõned muud kummardamise sunnid. (näe lesbide kohta ei ole selliseid jutte ja nende kooselu ei häiriks meid ju üldse niiväga...või kuidas)

Ma tean üht pika-ajalist tutvus ringkonda, kes juba paar aastakümmet saavad igakuiselt kokku ja arutavad ühist huviteemat, vahel on sauna ja õlleõhtud ning suvised kokkusaamised.
Juhtus siis aastaid tagasi, et üks sealne mees tuli kapist välja.

Teiste esimene reaktsioon oli muidugi paanika: "Oh õudu me oleme koos saunas käinud. Oh õudu ta tahab meid kohe pedeks teha. Oh õudu mu hea sõber on gei! Mis temaga nüüd äkki juhtus? jne" Mis kõik oli kuidagi jaburnaljakas.
Ilmselgelt ei muutu inimene geiks sellega, kui ta tuleb kapist välja. Ilmselgelt oli ta täiesti normaalne peo-, jutu- ja saunakaaslane enne. Mis siis on muutunud? Tegelikult ju mitte midagi. Inimene on endiselt samasugune. Lihtsalt tänu eelarvamustele ja valeuskumustele võttis antud seltskonnal ikka parajalt aega, et seda kapist väljatulekut aksepteerida (ja kõik ei saanudki sellega hakkama).

Pealegi, kui sa ikkagi oled kole nagu öö, nii et naised sind ei taha, miks peaks siis sind tahtma gei mees - ka tal on standardid tead. Ja miks peaks ta üldse sulle ligi tikkuma, kui ta teab sind juba aastaid ja teab seega ka et sa oled hetero?

Ahjaa, väljend Pedepropaganda on ka ise-enesest tore. Justkui geid ja lesbid oleksid miskis sektis ja käiksid ukselt uksele rääkimas kui tore on sellesse sekti kuuluda. Ma ei tea ühtegi gei ega lesbi inimest kes niimoodi teeks. Küll aga on tohutut palju usklikke mind tüütamas käinud. Hmmm.


Sama hullud kui lapsepilastajad ja zoofiilid!

Ma olen üllatunud juba sellest, et ma üldse pean selle lahti seletama - leidub siiski inimesi kes panevad peded, pedofiilid ja zoofiilid ühte patta.
Erinevus on aga suur ja ilmselge.

Gei või lesbiline suhe on kahe täiskasvanud (kui me räägime kontekstis, kus nad tahaksid kooselu registreeida) inimese vahel, kes mõlemad tahavad oma partneriga suhtes olla.
Zoofiilia ja pedofiilia on ikkagi ühepoolne seksuaalobjekti (laps, kits jne) ära kasutamine, milles puudub üldse võrdväärne suhe.

Kõik. Siin ei ole midagi ühist!


Sellega sai vist enamik müüte läbi käidud.

Praegune seaduseelnõu

on minu arvates suhteliselt leebe ja viisakas. Heteropaaridele annab see võimaluse lihtsalt oma kooselu registreerida (abielul on suur taak ja hunnik legende kaasas, mis kohe kindlasti mitmeid mehepoegi heidutab - lihtsalt ooselu registreerimine oleks ka neile aus lihtne valik). Gei ja lesbipaaridele annab see võimaluse astuda ka ühiskonnas samm edasi. Olgugi et neil oleks ka praegu võimalik teha varalepinguid või elukindlustust üksteise nimele, on selle ulatus siiski piiratud. Näiteks, kui sa oled lesbisuhtes ja sinu partneriga juhtub avarii ning ta satub haiglasse, siis hoolimata kõigist võimalikest varalepingutest, ei ole sul legaalselt mingit võimalust  (aka haigla ei ole legaalselt kohustatud sulle seda infot andma, sest sa pole seduse silmis perekond) teada saada mis olukorras ta seal on. Kujuta nüüd ette, et sa armastad seda inimest kogu oma hingest, aga oled sunnitud istuma teadmatuses, sest seadus lihstalt ei tunista teie kooselu. Tundub kuidagi julm.

Mis puudutab laste adopteerimist, siis ka see on praegu lahendatud viisakalt. Kui ühel partneritest on laps, on teisel võimalik laps samuti adopteerida. Ma usun, et kedagi ei sega mõte sellest et kaks naist kasvatavad koos last. Kui aga kaks meest kasvatavad koos last, siis üks nedest on paratamatult lapse isa ja sellisel juhul on ju lapse ema kas siis rongaema (et laps jäi ainult isa kasvatada) või surnud. Mis selles siis halba on, kui lapsel on kaks täiskasvanut, kes võtavad teadliku valiku ühiselt tema eest hoolitseda? Eriti kui päris ema või isa o pildilt kadunud või lihtsalt ei hooli oma lapsest.

Mingi poliitik tõi "hirmutavaks näiteks" kuidas sellise perekonna lastel oleks koolis raske. Kui neil on kaks isa, siis kellele teevad nad emadepäeval kaardi? Vastus võiks olla vanematele, keda nad armastavad. See kui teised lapsed (või õpetajad) aga kipuvad neid rohkem kiusama nende perekonna tõttu näitab aga toleransi puudumist ühiskonnas. Kas probleem on selles, et leidub inimesi, kes on erinevad, või on probleem selles, et neisse suhtutakse sellepärast halvustavalt?

Hiljuti sattusin ühe sõbraga rääkima antud seaduseelnõu teemal ning kuna ta enda peres on adopteeritud laps, oli ta igati nõus ka mõttega, et gei ja lesbi paarid võiksid saada loa ka niisama adopteerimiseks. Miks? Sest see on teadlik otsus ja valik.
Enamik lapsi tuleb siia ilma kogemata ja esialgu tahtmatult. Mis on siis selles halba kui kaks täiskasvanut inimest otsustavad panustada oma elu ja ressursse lapsele ja kuna nad ei saa bioloogiliselt ise lapsi, adopteerivad ühe, kes tuli siia maailma kogemata ja soovimatult.



Kokkuvõtteks


Ma suudaksin ühe käe sõrmede peal üles lugeda inimesi, kelle puhul ma kindlasti tean, et nad on gei või lesbilises suhtes. Kindlasti on tutvusringkonnas veel neid kelle kohta ma lihtsalt ei tea ja kui aus olla, siis see ei olegi minu jaoks oluline. Inimene on inimene ja minu suhtumist ei muuda mitte inimese seksuaalsus vaid tema piiratud maailmanägemine.

Mõned aastad tagasi lõpetasin ma kaheksa aastat kestnud suhte ning läksin pärast seda ühe neiuga välja, et taasleida ise-ennast. Ka tol neiul oli sel hetkel tarvis enesekindlust leida. Õhtu venis pikaks. Istusime erinevates pubides, jõime alkoholi ja ajasime juttu. Kui pubid kinni pandi läksime ühte lokaali edasi rääkima. Oli tore, kuniks üks tüüp tuli ja hakkas mulle (mitte neiule, kellega ma seal olin) külge ajama.
Selle elu-seiga moraal: Purjus jobusid leidub mitte ainult heterode vaid ka geide seas.


Inimene on inimene. Lõpptulemusena tahame me kõik eada õnnelikku elu. See aga tähendab, et me peaks laskma ka teistel seda teha. Olgugi, et ma isiklikult arvan, et gei-paraad on meie tagasihoidlikku kultuuri arvesse võttes natuke üle piiri, ei ole mul geide vastu midagi.



Oluliselt rohkem kui geisid ja lesbisid pelgan ma aga inimesi kes loovad nende kohta müstifikatsioone ja vihkamist. Inimesed ei ole kõik samasugused ja kui ühe grupi vastu on suunatud põhjendamatu viha ja vägivald , mis välistab siis selle et minagi oma olemuses võin kunagi tulevikus saada põhjendamatu viha ja vägivalla objektiks. Kui me juba seame piire selle kohta, et mis on õige ja mis on vale, siis kust maalt peame me hakkama piirama oma tegelikku olemust selleks, et mahutuda ette antud piiridesse?

Jälle, samune

Homme on siis see päev ja ma hea meelega istuks kuskil pubis ning trimpaks kangemat alkoholi koos hää seltskonnaga, tähistamaks kurba sündmust, et jõuan ka juba vanusesse, kus oleks legaalselt lubatud astuda seksuaalvahekorda endast poole noorema inimesega.

Seega, HOMME peale Improstuudiot (mis lõpeb kell 20.00) vajun ma Dublineri (või selle alla keldrisse, kui ülevalt on täis ... ja eks kelder sobib läheneva mullahaisuga juba paremini kah. Äkki säilin kauem.) ja kes tahab minu kulul joogikest võtta või niisama vaadata, kuidas ma aegun nagu seinalt kooruv tapeet võib julgelt liituda.

Kui mind üles ei leia siis tõmmake julgelt traati,

Kingitust ega midagi vaja ei ole! (aga pole ka keelatud)
Kes aga pubis jääb telkut vaatama (mida on juhtunud .... ma tean, kah vanad inimesed, tähelepanuvõime kaob), saab pikki pead.

Cheers!

umbkaudne dialoog eilsest õhtust

M:"Ma olengi selline imelik gooti-hipster, kes sõidab seelik seljas lilla perekaga."
Z:"Ma ei näe probleemi, väga lahe ju"
M:"Nohjah, ma vähemalt sobitun mingitesse kastidesse, sul on täiesti oma stiil"
Z:"Ah nii et kohe nii hull et kastidesse ei sobitu ja esindab ise oma stiili?"
M:"Just"
Z:"Hästi"
M:"Aga...see sobib sulle"
Z:"No ...see oleks ju eriti hull kui sul on täiesti oma stiil ja siis see ei sobi kah sulle."

Elavad surnud

Arvasite et kirjutan zombidest? Ei läinudki väga mööda - ma räägin päris zombidest.

Vahel tabab mind imestus, et kuidas mõned inimesed saavad olla oma elus nii ... surnud.
Kuidas on võimalik nii mitte-elada?

Olgu, ma ise olin kunagi ka suhteliselt ...
Noh ütleme siis, et ma tunnen pimedust.
Ma olen seal veetnud lausa ligi pool oma elust ja enam ei taha...aitähh pakkumast.

Ma tunnen selle ära, kui ma seda näen.
Ja oi kuidas ma tahaks aidata, kui ma seda näen.
Kuid tänu oma kogemusele tean ma ka sama hästi, et see ei ole võimalik.
Protsess on sisemine ...

Sa ei saa kellegisse süstida eneseusaldust (olgugi, et see väljend justkui väidab, et saad), avatust, usaldust, toerantsi, spirituaalsust ja eluarmastust (mõned asjadest, mida ma arvan oleks vaja, et olla rahul ja õnnelik). Ta peab ise sinna jõudma.

Me kõik otsime seda oma elus, kuid esimesed sammud mugavustsoonist välja on alati kõige raskemad. Samas, niikaua kuni sa oled selles stsoonis ei muutu midagi - seal sa oled õnnetuna ja süüdistad kõiki selle pärast, et sa pole õnnelik ja et maailm polegi selline nagu sa tahaks.

Ja ma tunnen ära ka need seda ängi leevendavad vahendid/käitumismustrid - ajutised leevendused.
See on nagu panna plaaster nina ette kui sul on nohu - ajutiselt ei voola sealt tõesti midagi, aga küll hiljem tuleb. See ei lahenda probleemi.

Ja samas ma ka kardan seda pimedust mingil määral - just kui oleks see kole kõhuviirus, mida ma kohe kindlasti endale ei taha saada.
Nö päris haigetega on lihtsam sanitaarsust hoida, et sulle midagi ei nakkaks: desifintseeri, pese käsi, kasuta abivahendeid.
Kuidas aga hoida emotsionaalset/vaimset sanitaarsust?


Njah, on ka lihtsalt võimalik, et ma olen viimasel ajal ära hellitatud sellega, et mu ümber on avatud inimesed, kellel on huumorimeel, tolerants, heatahtlikus ja eneseusaldus (just usaldus.... mitte uhkus ega ka alati kindlus).

Kohutavalt harjumatu ja kummaline on nüüdseks näha, et inimene ei suuda kainena elu nautida, sest ta ise on endale piirid peale pannud. Siis juuakse ennast kännuämbikuks, et saaks aga enda sätitud piiridest läbi ja siis minnakse "enese suureks üllatuseks" üle piiri.

Mis jutt sellest Mõtlevast Inimesest nüüd oligi?

Elu on ikka üks kummaline nähtus ma ütlen.

Oi kui diip rahu

Inglismaal tabas mind omamoodi müstiline ja kummline rahu tunne, et kõik on hea ja hästi ja olgugi, et elus on väljakutseid, on alati ilu mida nautida ja inimesed on ilusad ja head (seda viimast kipub Eestis vahel unustama).

Ma ei oskagi seda praegu kuidagi paremini väljendada ja äkki ei olegi vaja.
Ja sellest on mõjutatud ka kunstimeel.

Üle-eile kriitseldasin valmis sellise üüü kui elufilosoofilise pildi:



Ehk siis mu kolm peamist reaalsuse vaatenurka painutavat seisu (aka sa ei näe asju nii nagu need tegelikult on, vaid kuidas sa tahad neid näha):
Viha (üleval vasakul)
Kastistumine (keskel paremal) ... tõlgendage kuidas tahate, võlts turvalisus/rutiin/reeglid
Masendus/depressioon (all vasakul)

Ja nende vahel on vesi erinevates vormides (voolav, tormav/sadav, jäätunud).
Ehk siis lahendus -Taoistliku maailmavaate põhiprintsiip: ole nagu vesi, voola vastavalt sellele, mis on.

Vau, ma olen ikka nii diip.

Lapsed meie sees

Ei, selle pealkirja all ei ole mitte retseptikogu (heh heh halb huumor), vaid ebamäärane heietus sellest kuidas me kasvame suuremaks, aga jääme tegelikult ikka lasteks: habeme, lipsu ja pintsaku, auto ja töökohaga lasteks.

Vahel on ikka päris lõbus vaadata kuidas täiskasvanud mängivad... noh... täiskasvanuid. Sest olgem ausad, keegi meist ei tea täpselt mida see tähendab. Samas meis kõigis on alles samad instinktid, mis olid meil ka lastena (ja mõned on juures ja mõned on muutunud).

Täiskasvanu olemine tähendab aga seda, et sa tead, mis on mis kontekstis kohane. Seega täiskasvanu olemine tähendab paljuski sotsiaalsete normidega oma sisemise lapse kammitsemist. Mis ise-enesest on naljakas, sest tihtilugu tehakse suht täbar valik sellest, mis jätta oma sisemisest lapsest alles ja mis mitte.

See on just kui kuidagi mitte eriti täiskasvanulik, kui sul meeldib mängida, lustida ja niisama naerda. See-eest on teaduslikult tõestatud, et see on jube tervislik kui sa oma elu ka naudid, tead.

Oluliselt just kui rohkem lubatud on aga see kui sa oled solvunud, vihane, jonniv või siis pahane selle üle et maailm ei ole selline nagu sina tahaksid. Teaduslikult aga väga rumal valik - esiteks sured kiiremini ja teiseks oled õnnetum kah.

Täiskasvanud kipuvad asju üle mõtlema ja suudavad hoida ennast tihti pikemalt negatiivses emotsioonis (rumineerimine). Ütleme, et sa tunned nagu sa pole milegiga hakkama saanud, noh on halb tuju kah, ja et natukene sellest puhata lehitsed näoraamatut, et leida midagi mis tuju tõstaks. Võibolla sa tõesti näed ka armsaid kiisupilte, aga samas näed sa kindlasti ka kõikide oma tuttavate tegemisi ja saavutusi ja see võib su enda tunnet veel halvemaks teha, sest kohe sa ennast ka nendega võrdled. Me suudame oma esialgset halba emotsiooni võimendada ja võimendada ja venitada ja teha lõpuks sääsest elevandi. Me kõik oleme selles osavad.

Leidub ka täiskasvanuid kes suudavad isegi aastaid ja aastaid üksteise vastu vimma pidada. Lapsed lihtsalt ei saa seda teha, nad kasvavad enne ... ee ... täis.

Pealegi - meie mälu on seadistatud negatiivseid kogemusi paremini salvestama (noh, et me hiljem samu vigu ei kordaks või midagi) Mõtemine on tähtis, see tehakse juba varakult selgeks. Mõtle enne kui ütled, on tuntud vanakooli mantra selles valdkonnas. Ja selle vastu on raske eksida, sest kuna me mõtleme verbaalselt, on sõnad kohe kindlasti enne keele peale jõudmist meie peas valmis vormistatud ... ehee paistab et see ütlus on küll aegunud.
See selleks.

Ma arvan, et meil kõigil on oma sütikud/stiimulid, mis viivad meid mingil määrel tagasi nö lapsepõlve tunnete juurde. Kõigil on need muidugi mingil määral erinevad.

Positiivse poole pealt võib selleks olla näiteks tantsimine, kunsti tegemine, nokitsemine - tunned rõõmu lihtsalt selle tegemisest. Või näiteks impro näitlemine (või ka larp ja D&D), mis kõige primitiivsemal tasandil on vägagi võrreldav laste mängudega. Ja see on hea.

Ja siis on see negatiivne regresseerumine.Kui ma positiivse juures julgesin rohkem üldistada, siis siin on see keerulisem, aga üldine tunnusjoon paistab olevat, et kui keegi suhtub meisse nagu lapsesse, siis me võtame selle rolli ka kergemini omaks (top-dog/under-dog).  

Minu negatiivne sütik kävitub näiteks niipea, kui keegi ütleb, et ma Pean midagi tegema. No ega ikka ei pea küll. Minu mäletamist mööda on kõik siin elus vabatahtlik ja ma ise olen ainus, kes saab otsustada, et mida ma tahan teha ja mida mitte. Mitte essugi ei pea ma tegema, kui ma ei taha. (puhas jonn tegelikult) Lahjemal puhul suudan ma olukorda analüüsida ja otsustada selle pealt, et kas ma ikkagi teen seda. Raskemal puhul suudan ma (enamasti) ennast vaos hoida, et ütlejat mitte persse saata ja talle lõuksi anda ning seejärel olukorda analüüsida. Irooniliselt, kui sama asja (tegevust) esitatakse küsimuse vormis või palve vormis, pole mul midagi selle vastu, et aidata.

Igaühel on omad sütikud.

Tean ka inimesi, kelle regressioon tekib siis kui keegi käitub nö halvasti. Näiteks täiskasvanu käitub mitte nagu täiskasvanu. Ja siis tuleb jutt nagu "Nii ei tohi teha! Nii pole ilus" jne. Mis tegelikult suuremas plaanis võib vabalt tähendada, et "Ära tee nii! Mulle ei meeldi!" Ja kes ei mäletaks aegu lapsepõlves kui sa oled maailma keskpunkt. Nüüd lihtsalt on sul võimalus peituda täiskasvanute kasutatud häguste sõnade taha (sest tegemist oli vaid ebamäärase keeluga, aga mingit seletust, et miks, ei olnud).

Isegi sõna "lapsik" on ju pigem negatiivse alatooniga, kuigi tegelikult on meie sisemises lapses ju ka häid omadusi.

Asja juures muidugi kõige naljakam ja iroonilisem osa (pampampaaa!) on see, et ma mäletan väga täpselt kuidas ma lapsena olles imestasin, et kui lollid ja jaburad täiskasvanud ikkagi on. See imestus pole kuhugi kadunud, nüüd olen ma lihtsalt ka ise osa probleemist.
_____________
Kirjutis baseerub kunagi ammu ammu kirjutatud mustandil. Ma olen suht veendunud, et olen suht sama kunagi kribanud, aga ei suutnud seda postitust üles leida, nii et jah.

Improv(e) your Life

So first of all I want to call out that I don't see myself an improv actor. It is a hobby and I am very passionate about it. I am quite new in it (as is most of Estonia), but I do have years of experience in live action role play, school theater and I have learned some psychodrama and drama therapy.

Regardless (and maybe because) of that I would like to share some ideas, my personal point of view, of how improv improved my life and might as well improve your life.

[PS: English is not my native language, so I'm truly sorry for the stiffness of this text.]

Background

Five years ago a dear friend of mine (lets call her "R") started a improv group in Estonia (the first Improv theater in Estonia was ironically created just a month before that) and while I was reluctant to join in, I visited the shows quite often. It was amazing, mad, scary, cool, empowering and had some strange feeling of freedom in it. I also started to notice similar freedom while talking to R.

It took some years before I gathered my courage and joined the improv workshops and later also the theater group. (so keep in mind, I have been only in group improv and have never done it alone).
A year and a half has passed from it, and while I am still the same person, I have definitely changed, and I think for the better. I is not only the freedom, being in the present, having fun, saying yes to what life brings you, supporting your partner and having trust for yourself and others that improv brings out in a person. It is also the repetitive games and shows that will make an imprint in the memory that reach the surface and remind you something important when you are coping with the real life challenges that all of us have.

Presence

It is not so easy as it sounds, to be there, to be in the moment and notice even the small details. However in improv that is what we do. The aim is to use up as much information as you have on stage and build up from that (use up what you have and don't leave too many loose ends) In one workshop last year (in FiiF 2) we created a full scene from a sniff that a actor next to me did (the scene was about a gas leak.. but not only that).

In real life, we don't notice small details so often but it is easier if you have trained yourself in it. It also comes to listening skills. In a long format improv play you have to be aware of the play, even when you are not making the scene yourself - it is your job later in the play to combine what you have seen with what your character is doing to get a effective storyline. Also, it is always possible that your character gets a name, while you are not on the stage. 

When you notice the small details you can also combine them in your head into a longer story or just use them to better understand the situation (like Sherlock Holmes does).
As it turns out - I now quite often notice what other people don't see at all. This does not mean that that I notice everything. My previous life experience determines what I notice better and improv has just stretched the limits of this.

You get like you own extended way of seeing patterns in the world and I'm not only talking about the inanimate objects. You also notice better the changes in moods (your own and others) ... and can be there in time of need (because, you were the one who noticed that there actually is a need). And this brings us to the next point:

It's never about the cake

Last year I participated in a workshop with the same name. You could wrap up the main idea of this workshop with following sentence:"If you bake a cake to a loved one, it is not the cake that matters, but the emotions behind it - the cake is just a tool for expressing emotions.." It is easy to take so many things in life for granted, but in most cases there are emotions behind it. So for the next time, when someone makes you breakfast, don't see it as a free happy meal, but try to see the emotions that caused him/her to make you the breakfast and be grateful for it.  

While you learn how to notice and handle emotions on stage, you will also do it better in real life.

Main mantra

You can not fail in improv. You can always improve yourself, but what you do, is already ok as it is. It does sound like life itself, doesn't it? Life, where you have learned to accept yourself as you are.
There are no mistakes on stage and the group is there to support you as you are there to support them. Also, you will never know what will happen next on the stage - we are creating the story together as a group and everyone plays a role in it.

In this sense the stage is a good metaphor for life.

Change is the only constant and all you can do is to be prepared for it and accept it as it comes and hopefully do it with a supporting group.

You can not go solo

Being with improvisers in a off stage situation (like a pub or club) is a positive experience in itself. As they are used to support others on stage, they also are more supporting off stage.

However on stage it is even more empowering to know that you have people around you who will catch you in case you fall. They are there to support you, but also to challenge you time to time. It is a kind of inside humor in improv to challenge someone on stage and see how they can handle it.
And why wouldn't you handle it?

If you get stuck, the same people you challenged you will also help you to conquer the challenge. Like this you will learn how to better trust yourself and also people around you.

Though I still would not recommend doing a trust fall in the middle of the street with random people around.

Hidden impact

While there is surely direct impact of improv to your attitude and way of looking at life, there is also impact that is not so easily noticed. It is just caused by the repetitive games and activities on stage and can later on give you an "Ahaa, I know how to handle this" moment in life.

Let me give you an example.

There is a simple warm up game (often called "passing on" or "juggling") where players stand in a circle and start throwing a ball* randomly to each other so that everyone has received the ball once and passed it on once. When the pattern of throwing the ball is set it is repeated some times and then a new different color ball is added with a new pattern and then also a third one.

You can use as many different balls as your group can handle. The aim in the end is to keep all the patterns and balls going on at the same time.

* You can also play it without a ball but using words/names with touch of emotion. For example, in the first patterns everyone says a different French name with as much love as possible, the second patter is with angry emotion and a Russian name etc.

In my opinion there are two major learning points in this game that you can also use in real life:

1) You don't need to remember the whole pattern. Just remember who passes you what and where you have to pass it on.

2) If you get stuck and all the balls are eventually tossed to you, there is no need for panic. Just take your time to cope with the situation and start all the patterns yourself.

I like to remind myself of this game when I have several different projects going on at the same time and I have to juggle between them. The first learning point reminds me that you only need to concentrate on what is important at the moment - having/remembering too much information can just make it more difficult to juggle. Just let everyone play their own role and you play yours. And if you really screw up or burn down, the second point is helpful. Just calm down, take full responsibility and start the everything again from the start.

Summary

Not a lot of people know that I have a tendency to fall into the depressive side of life. However Improv is one of the tools that I use to keep going, have fun and enjoy life. It is like a antidepressant. One hour of doing Improv games with a group that you trust can improve the mood significantly while keeping the Improv attitude in day to day life can prevent falling to the dark side.

For sure, I did not get all of the benefits of Improv listed here, but at least some of them.

Feel free to try it out yourself if you are interested.

(In case you are from Estonia you can find information about improv shows and workshops at improv.ee)