Täna oli tudengite meeleavaldus toompeal (väike täht meelega!) ja ka mitmes väiksemas kohas, selle tulemus aga ümmargune null.
Tundub uskumatu, et kui tuhandkond inimest tuleb tänavale, et öelda otse välja, et nad ei nõustu Nende poolt valitud (!) inimeste tööga, siis saadetakse nad põhimõtteliselt Nende enda valitud esindajate poolt lihtsalt pe*sse, ajades vastu vaid miskit kahtlase sisuga demagoogiat.
Oleksin isegi meeleldi meelt avaldama läinud, aga olid töökohustused. Kui sul on ikkagi täiskohaga ülikool ja täiskohaga kool ja sinna kõrvale ka mõni hobi, siis tänavale meelt avaldama minna on luksus, mida ei saa endale lubada. Isegi siis kui vastu võetavad otsused ka sinu tihedat elu muudavad - ikkagi pole võimalik sõna sekka öelda, kui sul pole selleks lihtsalt aega.
Ehk oleks täna toompeal keegi pidanud ikka mõne akna sisse viskama, riigikogu liikmetele lumesõda tegema, autosid lumepommitama jne, et ikka tõestada, et See Asi On Meie Jaoks Tähtis.
Samas ajalugu vaadates, ei ole ka aktiivsemast meeleavaldamisest väga kasu. Milliseid suuri positiivseid muutusi Eesti venelaste integratsioonipoliitikas olete teie näinud peale Pronksööd? Kutsuge mind rumalaks, aga ma tõesti ei näe, et see mäss oleks pööranud piisavalt palju tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele meie ühiskonnas (mis sest et venelased, samasugused inimesed nagu teised)?
Kui suure rahvaarvuga rahulik meeleavaldamine ei aita ja ka poole linna segipeksmine ja märatsemine ei aita, mis siis aitab?
Rahvavõim ON kaotanud oma esimese v
No comments:
Post a Comment
kriba kriba