Parandamisest on aga asi küll kaugel.
Pigem tekitan ma selle teemalise monoloogi ning riputan selle internetiavarustesse ülesse justkui naiivne hullumeelne, kes kirjutab peldikuseinale filosoofilisi elutõdesid mõeldes "Kui ta siin juba istub, küll ta seda ka näeb ja Äkki, lihtsalt Äkki on tal sellest kasu."
Muidugi, peldikusse minnakse sundkorras, kuigi blogi loetakse vabatahtlikult, mis on omamoodi hea vabandus - kui loetakse, järelikult tahetakse lugeda, järelikult läheb korda.
Mis muidugi tähendab, et mul on justkui publikum ja seega põhjendus kirjutamiseks. Muidu oleks see tõesti nagu oma isikliku WC seinal filosofeerimine. Tore reminder ise-endale, aga mis kuradi kasu sellest on.
Avalik sein tekitab aga mõningase dialoogi. Isegi siis kui kirjutise alla midagi ei sodita, on sellest siiski silmadega üle lastud. Mis jätab tohutu ruumi isiklikuks tõlgendamiseks (ohh ma olen kuulnud selliseid arutelusid end suhteliselt lihtsate ja lühikeste mõtteavalduste kohta, et oh sa mu meie). Tõlgendamine on küll hea, aga jätab alati mulje, et ehk ei ole ma väljendanud ennast piisavalt selgelt.
Ja nagu ma olen, usun ma oma naiivsuses edasi, et ehk vahel on kasu. Ehk vahel läheb täppi. Ehk vahel on mul ka midagi mõistlikumat öelda kui keskmisel poliitikul.
Mis tegelikult on jabur. Mida muudavad kellegi suvalised sõnad ühel miljarditest netilehekülgedest? Võibolla mõnele püsivale lugejale muudab, annab midagi juurde - kasvõi teadmise, et tal on mingis kontekstis kas mõttekaaslane või siis erimeesus. Palju aga on püsivaid lugejaid? Ehk oleks oluliselt mõistlikum vait olla ja märgates mõnda probleemi maalmas, proovida seda parandada niipalju kui on mu võimuses. Lihtsalt sõnad ei maksa midagi.
Nagu mulle mõni aeg tagasi öeldi "See maailmaparandamine sind mingi aeg ka hukutab."
Cheers selle peale, pole midagi muud öelda.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba