"Ta suri selle haiguse kätte. Ta oli haige, ning see tappis ta."
Ka alkoholism on haigus - tugev sõltuvushaigus - ja enda surnuks joomine on krooniline ja piinarikas tegevus. Aga siin ei öelda, et ta oli haige ja seepärast suri. Pigem öeldakse halvustavalt, et oli nõrk inimene - vastik joodik selline.
Ka depressioon on haigus - probleem ajukeemias - mida annab ravida kas medikamentidega (kiire, aga võimalikud kõrvalnähud) või teraapias (aeglasem aga ilma kõrvalnähtudeta). Esiteks ei pea paljud inimesed seda isegi mitte päris haiguseks. Ja kas te kujutaksite ette, et inimesel on sügav depressioon (pidage meeles: probleem ajukeemias), mis ajab ta mõtteid segamini ja viib ta lõpuks enesetapuni ning keegi ütleks peale seda et "Jah, ta oli haige ja sellepärast ta suri". Oh ei, pigem mõeldakse et ta oli nõrk inimene, ei saanud eluga hakkama. Või ei suudeta kuidagi mõista põhjust seal taga.
Need olid vaid paar näidet illustreerimaks klassikalist lõtva suhtumist reaalsetesse haigustesse, mis ei ole küll nii füüsilised kui vähk-kasvaja, aga kindlasti mitte vähem surmavad või piina valmistavad. Ma ei taha küll öelda, et kõik suitsiidid on depressiooni põhjustatud või et depressioon põhjustab alati enesetappu, samamoodi nagu ka kõik alkoholisõltlased ei joo ennast surnuks vaid lihtsalt ühiskonnast välja. Küll aga on enesetappude arv Eestis endiselt üks pirakas pähkel (*1994 aastal üle 600 enesetapu, enamasti küll aga kõigest umbes 250) ja depressioon on üle maailma statistiliselt üks suurimaid selle põhjustajaid.
Kui hammas valutab lähed ju otseloomulikult hamba-arsti juurde, olgugi et hambavalu ju otseselt ei tapa, aga muudab elu ebamugavaks. Ja kui mõtted on ebamugavad ja valu tekitavad siis ka selle jaoks on olemas tohter. Miks siis lasta endal edasi piinelda, kui on võimalik seda korda teha?
Ja täpselt nii lihtne see tegelikult ongi.
Cheers!
*interneti andmetel.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba