Nõrk Vs Tugev

Me vaatame peale üliemotsionaalsele naisele, kes teeb sääsest elevandi ... või poisile kes tihkub nutta ning mõtleme: ta on Nõrk Sealsamas on inimene keda emotsioonid ei kõiguta, kes teeb seda, mida temalt oodatakse - hoolimata paar päeva tagasi toimunud vanaisa matustest - ja me mõtleme: ta on Tugev


Eelnev oli vaid üldistav ja vast suht klassikaline liigitus. On ju ise-enesest tavaline, et me liigitame enda jaoks inimesi, jaotame neid kastidesse, et me teaks kuidas nendega suhelda: nõrgal tuleb kätt hoida, sest ta ei saa ju ise hakkama ning tugev, noh, tema on alati usaldusväärne ja olemas.

On meeldiv märgata kuidas mu arusaamine Nõrgast ja Tugevast on aja jooksul muutunud ning muutub endiselt.

Müürides teismelisena kinni oma emotsioone, oli tugev muidugi see, kes ei tundnud. See kes sai alati hakkama. Macho mees.
Aastaid hiljem, kuni üks hetk selgus, et ma pole just suurem asi müüriladuja ja kogu see kupatus peale pikka välja nirisemist mind lõpuks täielikult vana pasaga uputas, tekkis minus sügav austus inimeste vastu, kes end siiralt väljendada suutsid ja ei kogunud endale miskit paska hinge. Austus inimeste vastu kes nutsid kui nad olid kurvad, kes needsid maailma põrgu põhja kui olid tigedad, patsutasid sõbrale õlale kui tundsid et sõber seda vajas, naersid kui olid õnnelikud- kui loomulik, kui lihtne ja kui kergesti kaduv.

Me arvame tihti, et teeme endale ja teistele heateo ignoreerides oma tegelikke tundeid. Tähtis on aga kindel olla, kellele me valetame. Teistele valetamine on äärmisel juhul lubatud, endale valetamine aga lihtsalt jabur tegevus, mis sisemusse jääb ja enda õiget hetke ootab.

Igasugune eneseaustus algab enda aksepteerimisest nii nagu sa oled just siin ja praegu. Aksepteerides olukorda, misiganes see ka on, oleme me tekitanud justkui trepi esimese astme - see on konkreetne ja võimaldab olukorraga edasi tegeleda. Mitte-aksepteerides on asi aga ähmane, on ja ei ole kah - keegi meist ei suuda igavesti Hamlet olla - ja siit pole kuhugi edasi minna. Tupik.

Olgugi, et mu arusaamad on muutunud, on ikkagi kuidagi kummaline märgata, et mitmed inimesed keda ma kunagi Tugevaks liigitasin on justkui lagunenud koost. Ja see ei tähenda, et nad poleks vaimselt tugevad isikud, vaid kõigest seda, et ka nemad on inimesed. Võibolla oli eelnev tugevus kõigest kaitsekiht ja seal all on hoopis tesitsugune inimene, võibolla oli aga inimene siiralt selline - ma ei tea.
Küll aga ma tean, et ilma muutusteta ei oleks arengut. Ka lagunemine on loomulik protsess, mis juhtub vahel kõigiga ning mille läbi inimene avardub.

Samuti olen märganud, et mõned inimesed, kes kunagi pigem Nõrka kategooriasse kuulusid, on muutunud tugevamaks. Kas on kadunud kätt hoidvad inimesed või libisenud jalad alt ja inimene on hakanud ennast otsima ja kehtestama -ehk isegi esimest korda elus tõsiseltvõetavalt- sest tal pole muud valikut. Ja kui käehoidja oleks enidelt olemas ei oleks ka seda arengut toimunud.


Mis on aga mu praegune arusaam Nõrgast ja Tugevast?

Minu jaoks on Tugev inimene, see kes suudab aksepteerida muutusi elus ja nendega hakkama saada. See, kes on piisavalt tugev et olla aus ja siiras vähemalt ise-endaga. Inimene kes suudab võtta elu nii vahetult kui võimalik ja sellega edasi minna. Kes suudab aksepteerida et nii tema ise kui ka kõik tema ümber on muutuv ja näeb maailma suuremana kui seda sõnades seletada on võimalik.
Ahjaa ja siis see kellel on palju muskleid on ka tugev :P

Nõrk on siis tugeva vastand. Kindel rutiin ja kindel süsteem ja raamid - mis paratamatult toovad mingi hetk pettumuse: Päris elu ei mahu raamidesse. Süsteemid on küll toredad aga ainult teadvustades et tegemist on elu lihtsustamisega, Ja muidugi läheb nõrga alla ka lootus maailma ja teiste inimeste muutumatusesse. Pole aga muutust, pole arengut.


Ei ole ju tegelikult tähtis kuhu me läheme vaid see, kuidas me seda teeme.


Ja siia lõppu üks stsitaat Väga Väga Naiselt, kes omakorda proovis mu kõvale peale edasi anda Vonneguti sügavat mõtet ühest mulle tundmatust raamatust:

Aeg on tervik ja kui blablabla planeedi elanikud vaatavad surnud inimest, ei ütle nad "Oi, selle inimesega on halvasti läinud" vaid hoopis "see inimene on SIIN üsna halvas seisus, aga mujal on ta jälle paremas seisus". Ja üldse ütlesid nad surnute kohta põhiliselt "eks ta ole" ja kehitasid õlgu.


----

Jah ma tean, et ehk on see jutt natuke hägune ning kindlasti ei anna edasi täpselt seda, mis mu peas on. Küll aga annab ta vähemalt midagigi ehk edasi ehk paneb mõtlema ja ehk saan ma nüüd kogu oma egoistlikus naudingus teha nii:



Head ööd!