Pusin aastalõpus veel kunstiasju teha. Larpividinaid akrüülvärviga üle tuunida, natukene joonistada ja ka kooli kunstiprojekt sai eile korraliku lihvi.
Eilne Momentliimi ja akrüülivärvi kasutamine jõudis aga olukorda, kus hommikul, pea lõhkus puid, silmad olid suured ja punased (kuigi ma ausalt ei ole albiino), nina tatine nagu tattninal ja atsihh atsihh juheii...
Nüüd on muidugi juba asjalikum olla, aga kogu selle nuusutamislaksu peale ei oskagi muud öelda kui et:
Head vana-aasta lõppu kõigile vähem ja rohkem pilvikutele
Noorus Noorus
Selle jutu taustamuusikaks võiks sobida järgnev lugu
Niisiis, kust seda kõike alustada?
Alustan öeldes välja, et kogu see tekst on üks räme üldistus, mille saab kokku võtta ühe lausega "vahel tunnen, et olen vana". (hahaa rääkisin lõpu ette )
Mina, kes ma ehk enamiku oma suhtlusvajadusest olen juhuslikult täitnud endast vanemate inimestega, olen viimasel ajal sattunud korralikumalt rääkima ka noorematega.
Suhtlus-stiil, prioriteedid, arvamused jne tunduvad kahtlased tuttavad, samas ka kummalised ja möödunud.
Osad mõtted lausa äkilist sisemist vastureaktsiooni tekitavad. Järgnevalt proovin põhjendada miks. On paratamatu, et uued asjad tekivad alati vastandumisega eelmisele, olemasolevale.
Sotsiaalselt oli enne kõigil palju raha aga kaupa polnud, nüüd on kaupa nii et tapab aga raha njeetu. Kommunism on väga väga paha ja kapitalism (eelmise täielik vastand) väga väga hea.Kindlasti leiate veel äärmuslike vastandumisi ENSV ja praeguse vabariigi vahel.
Gestalt teraapia(ja paljud teised uuemad teraapiad) tulid keskkonda, kus võimutses Freudi õpetus., mis ongi põhjus miks vanades Gestalti käsitlevates raamatutes on tihti teemaks, kuidas Gestalt on hoopis teistsugune ja parem kui psühhoanalüüs. Vahel on seda isegi häirivalt palju.
Inimese arengu puhul saab seda seletada väga lihtsustatult umbes järgnevalt. Esimene vastandumine toimub väidetavalt lapses kui ta avastab et ta on eraldiseisev (siis ehk veel pigem lamav) inimene, mitte üks ja sama ema, isa, õdede-vendadega. Tiinekas vastandab ennast lapsele - ta ei ole enam laps ja üritab seda tulihingeliselt tõestada. Hiljem vastandab ta muidugi ennast tiinekale, tundes ehk isegi piinlikust oma tolle aja käitumise üle. Siis vastandab ta ennast eelmisele faasile ehk piinlikusele - leides et ka see oli ka okei ja tegelikult neid tiinekatempe on ju kõik teinud. (Mis siit edasi tuleb ma tõesti ei tea, pole kogemust :P)
Niisiis rääkides inimesega kelle mõttemaailmas on detaile, millele sa oled hetkel ennast vastandanud, tunned sa kohati nii äratundmist kui ka kerget piinlikust.
Ja lisaks võid sa tunda, et pagan sa oled vestluspartneriga võrreldes ikka ....Vana.
Cheers!
Ahjaa, taustalugu oli illustreeriva tähendusega ning ei vihja sellele, et ma enam teismeline pole.
Niisiis, kust seda kõike alustada?
Alustan öeldes välja, et kogu see tekst on üks räme üldistus, mille saab kokku võtta ühe lausega "vahel tunnen, et olen vana". (hahaa rääkisin lõpu ette )
Mina, kes ma ehk enamiku oma suhtlusvajadusest olen juhuslikult täitnud endast vanemate inimestega, olen viimasel ajal sattunud korralikumalt rääkima ka noorematega.
Suhtlus-stiil, prioriteedid, arvamused jne tunduvad kahtlased tuttavad, samas ka kummalised ja möödunud.
Osad mõtted lausa äkilist sisemist vastureaktsiooni tekitavad. Järgnevalt proovin põhjendada miks. On paratamatu, et uued asjad tekivad alati vastandumisega eelmisele, olemasolevale.
Sotsiaalselt oli enne kõigil palju raha aga kaupa polnud, nüüd on kaupa nii et tapab aga raha njeetu. Kommunism on väga väga paha ja kapitalism (eelmise täielik vastand) väga väga hea.Kindlasti leiate veel äärmuslike vastandumisi ENSV ja praeguse vabariigi vahel.
Gestalt teraapia(ja paljud teised uuemad teraapiad) tulid keskkonda, kus võimutses Freudi õpetus., mis ongi põhjus miks vanades Gestalti käsitlevates raamatutes on tihti teemaks, kuidas Gestalt on hoopis teistsugune ja parem kui psühhoanalüüs. Vahel on seda isegi häirivalt palju.
Inimese arengu puhul saab seda seletada väga lihtsustatult umbes järgnevalt. Esimene vastandumine toimub väidetavalt lapses kui ta avastab et ta on eraldiseisev (siis ehk veel pigem lamav) inimene, mitte üks ja sama ema, isa, õdede-vendadega. Tiinekas vastandab ennast lapsele - ta ei ole enam laps ja üritab seda tulihingeliselt tõestada. Hiljem vastandab ta muidugi ennast tiinekale, tundes ehk isegi piinlikust oma tolle aja käitumise üle. Siis vastandab ta ennast eelmisele faasile ehk piinlikusele - leides et ka see oli ka okei ja tegelikult neid tiinekatempe on ju kõik teinud. (Mis siit edasi tuleb ma tõesti ei tea, pole kogemust :P)
Niisiis rääkides inimesega kelle mõttemaailmas on detaile, millele sa oled hetkel ennast vastandanud, tunned sa kohati nii äratundmist kui ka kerget piinlikust.
Ja lisaks võid sa tunda, et pagan sa oled vestluspartneriga võrreldes ikka ....Vana.
Cheers!
Ahjaa, taustalugu oli illustreeriva tähendusega ning ei vihja sellele, et ma enam teismeline pole.
Kuidas Geek'ile jõule seletada
Mida teha, kui sa pead seletama jõule ja jõuluvana nimesele, kes ilmselgelt ei ela päris reaalsuses vaid omas koomiksite, anime ja filmide maailmas?
Lihtne, alusta siit:
Lihtne, alusta siit:
Ja edasi tekita sujuvaid seoseid järgnevate märksõnade abil:
supervõimed
kiirus
lendav imemasin
jälgimine
suur missioon
1 juht ja palju abilisi
juhil mõtete lugemine
(aka teab kas olid hea laps)
võimekad ja osavad abilised
keeruline olemasolu tõestada
on neid kes usuvad et on olemas
jne
supervõimed
kiirus
lendav imemasin
jälgimine
suur missioon
1 juht ja palju abilisi
juhil mõtete lugemine
(aka teab kas olid hea laps)
võimekad ja osavad abilised
keeruline olemasolu tõestada
on neid kes usuvad et on olemas
jne
Ja lõpuks peaksid sa maanduma kusagil siin:
Soojad Pühadesoovid...
... ka kõigile blogi lugejatele edastab seekord natukene modifitseeritud suvine pilt aastast 2005 või nii (by Marju)
Cheers!
Cheers!
Pühade pikkade juhtmete needus
Vahel võtab mu mõtteprotsess aega ja seda päris palju. Enamasti see aga ei sega ning ma suudan teha pisavalt tarka nägu edasi isegi siis kui mõtted tegelikult kohale pole jõundud (ja ma olen paras teeskleja ... :P see on loomuses)
Mis mind aga häirib on see, et tulevad pühad või synnipäev ja tuleb järgnev dialoog:
"Hei, mida sa sünnipäevaks/jõuludeks tahad?"
"Ma ei tea"
"Aga mida sul vaja on?"
"Ei midagi. Üllata mind"
Ja tõsi ta on, ma pole enne seda dialoogi tekitanud ühtegi ootust ega lootust kingi suhtes. Kõik on okei... aga küsimus "Mida mul vaja on?" ragistab ajus edasi mööda juhtmeid, mis käivad ilmselegelt läbi Kanada, sest kiirusest nad küll kuulnud ei ole. Ja siis vaid üksikud päevad enne üritust jõuab kohale vastus, et kuule jah seda oleks tegelikult vaja, sedateist olen mõelnud endale hankida, see asi tundus põnev jne. Muidugi on siis juba hilja seda kuhugi edastada ja ainus mis see info teeb on: ootused ja lootused.
Ma tean äkki mida kingist oodata ja teades samas ka ette, et väga väga suure tõenäosusega seda seal ei ole. Ja kingis juba ette pettunud.
Suht v*ttus mõttemuster ikka, pardon my french
Mis mind aga häirib on see, et tulevad pühad või synnipäev ja tuleb järgnev dialoog:
"Hei, mida sa sünnipäevaks/jõuludeks tahad?"
"Ma ei tea"
"Aga mida sul vaja on?"
"Ei midagi. Üllata mind"
Ja tõsi ta on, ma pole enne seda dialoogi tekitanud ühtegi ootust ega lootust kingi suhtes. Kõik on okei... aga küsimus "Mida mul vaja on?" ragistab ajus edasi mööda juhtmeid, mis käivad ilmselegelt läbi Kanada, sest kiirusest nad küll kuulnud ei ole. Ja siis vaid üksikud päevad enne üritust jõuab kohale vastus, et kuule jah seda oleks tegelikult vaja, sedateist olen mõelnud endale hankida, see asi tundus põnev jne. Muidugi on siis juba hilja seda kuhugi edastada ja ainus mis see info teeb on: ootused ja lootused.
Ma tean äkki mida kingist oodata ja teades samas ka ette, et väga väga suure tõenäosusega seda seal ei ole. Ja kingis juba ette pettunud.
Suht v*ttus mõttemuster ikka, pardon my french
Supervõimed
Osa 1 Telefonid
Nonii, tuligi lõpuks ära. Umbes nädal aega uue puutetundliku ekraaniga nutitelefoni kasutamist ja voila ise-eneslik restart. Enne seda muidugi natukene totrat käitumist ja peale restarti istub startmenüüs üks must tühi kastike. Oehh.
Mis ongi põhjus, miks mu eelmine telefon oli nii brutaalne, et löö kasvõi naelu seina. Aku kastvus u 2 kuud ühe laadmisega, täpitähed unusta ära, tolmu ja niiskuskindel, mobiilne internet ja 3g unusta ka ära, pildistamiseks kasuta parem fotokat - ehk siis telefon mis 100% helistamiseks. Ning ka see masin käis esimese kuu jooksul 3 korda paranduses ning hiljem hakkas tekitama värvilisi piksleid. Seda siis misiganes piltidele, mis telefonis olid - kaasaarvatud taustapildid või ka blank taust. Võiks animistlikult arvata, et ta proovis tegeleda lihtsalt kunstilise eneseväljendusega.
Enne seda masinat oli telefon mida ma kutsusin Magaubinaks. Vanakooli nutitelefon, klapiga ja puha - sai isegi wifiga hakkama ja veebis surfata. Ise-eneslikud restardid ja telefoni kummaline käitumine oli lõpuks aga tavaline (number oli näiteks püsivalt kinni) Olen hiljem seda masinat teistele laenanud ja pagan töötab küll.... aga lihtsalt mitte minu käes.
Enne seda oli Ubin. Telefon millel oli pisikene Nibu (märkate kust nimetus tuli?) millega sai menüüsid juhtida ja ka enamvähem netis sirvida. Mobiilne internet oli täiesti olemas. See masin läks lihtsalt lolliks ... restardid, mõned juhuslikud helinavalikud, no ja kui äratuskell ei tööta siis see ajab juba päris tigedaks. Kinkisin sõbrale edasi, tema käes töötab perfektselt vist praeguseni.
Enne seda oli vist Nokia 3310, aga see oli nii ammu, et ega enam ei mäleta. Pealegi oli see ajal kui mobiiltelefonid olid nii uued asjad, et isegi kui see pool ajast ei töötand oli see ikkagi uhke värk onja.
Osa 2 Arvutid
Tööarvuti - suhteliselt uus ja väga tubli masin. Ilma juhtmeta lähevad vahel värvid imelikuks kätte ja kui midagi kopsu üle maksa ajab siis käib ka sinine ekraan ära. Muidu aga tubli masin - saab vajalike progedega hakkama.
Eelmine tööarvuti võis töötada mitu nädalat tublisti ja siis jälle teha päevas 4 sisnist ekraani või niisama restarti. Nunnu ometi, sest ega nii ju midagi ei salvestu.
Huvitaval kombel pole aga kummagi masinaga olnud kunagi probleeme näiteks tööprogrammiga. Kuigi, fakt on see, et sinine ekraan tuleb alati just kõige ebasobivamal hetkel - näiteks keset miitingut kui sa oma arvutist midagi näidata tahad.
Isiklik uus läppar Nurgik unustab vahel hääle ära. Laulab ja laulab ja siis saabub vaikus. Kõik.
Muidu pole vigu, natukene aeglasevõitu ainult.
Isiklik vana läppar Hannes Paulus ehk Härri Potter. Kõvaketas 28 Giga, mis räägib piisavalt hästi selle masina vanusest. Suur, kohmakas ja lollikindel. Loodud XP jaoks, mis selle peal enam üldse hakkama ei saa. Õhukese linuxiga päris hämmastavalt asjalik ja vastupidav, kuigi vahel lülitab temagi ennast ise välja.
Osa 3 valgustus
See on pigem ehk toredate juhuste kui "supervõimete" peatükk, siiski on väga meeldiv kui nähes juba kaugelt eemalt püsivalt vilkuvat tänavavalgustit, otsustab see korralikult käituda kui sa sellest möödud. Või kui tänavavalgustus jääb kustu just siis kui sul pea valutab ja valgus oma eredusega piinavaks muutub. Või kui lambid sinu läheduses üles ütlevad, ära kustuvad või vilkuma hakkavad. Ei juhtu seda just igapäevaselt, aga alati on seda tore märgata. Ja peamiselt ikka väljaspool kodu.
Osa 4 transport
Bussid, trammid, trollid kipuvad päris tihti lagunema. Kui aga seda juhtub sinuga rohkem kui viis korda nädalas ning mitte ainult linnaliinidega, tundub see juba imelik. Ja eks ka see kui sa istud bussis täpselt ratta kohal ja tunned kerget plahvatust enda all ja näed kummitükke aknast mööda lendamas, on ju päris tore. Õnneks viimasel ajal seda võimet väga välja pole tulnud, mis tähendab, et ma suudan enda liikumist suhteliselt täpselt planeerida.
Osa 5 dejavu
Ma oleks selle pea-aegu ära unustanud, sest viimasel ajal pole eriti juhtunud. Aga on olnud totravõitu olukordi kus sa lihtsalt tead midagi ette ja situatsioonid tunuduvad nii ebareaalsed, sest see kõik on sinu jaoks justkui juba juhtunud.
Parim keiss oli ikkagi see kui olin noortiinekas ja suvelaagris ning sain telefonikõne kodust et mu hamster suri ära, mille peale ei ei tulnud minu suust muud kui "Jah, ma tean."
KokkuvõteJah osad asjad on kindlasti juhused. Samas kui samasuguseid juhuseid juhtub rohkem kui normaalne oleks, siis see hakkab juba kahtlaseks muutuma.
Oskaks kogu seda juhuslikku ja mitte nii juhulikku kupatust ka kuidagi juhtida, suunata ja võimendada - vot see oleks juba asjalik. Praegu on aga pigem selliste juhuslike väljapursetena, mis enamasti juhtuvad valel ajal, liiga vara või ootamatult.
Igal juhul vaadates väiksena X-man multasid ja mõeldes, et jee tahaks ka võimeid, siis Aitähh aga see ei olnud päris see, mida ma silmas pidasin.
Cheers!
Zuperman Zarvik
kaks tilka
Kindlasti olete märganud linnaruumis plakateid kus on peal 2 musta tilka ja ei miskit muud. Jah, ma olen näinud, mida see reklaamib, küll aga leian ma, et see on lihtsalt liiga igav varjant.
Pakun sellele reklaamile järgneva seletuse:
Ja nüüd ei vaata te seda reklaami enam kunagi samamoodi.
Cheers!
Pakun sellele reklaamile järgneva seletuse:
Ja nüüd ei vaata te seda reklaami enam kunagi samamoodi.
Cheers!
Perfektne
Paljudel inimestel on kombeks proovida olla perfektne.
Aga mis on Perfektne?
Ma ei hakka rääkimagi plastikbeibedest, kellel krohvi pudiseb ning vanust võimatu määrata. Äärmuslikku visuaalset perfektsionismi õnneks Eestis väga ei ole (aka rasvaimu, implantaadid, botox jne), mis on väga meeldiv. Kõik inimesed ja nende kehad on erinevad ja mis on inimlik on ka loomulik. Muretseda selle pärast et mingi kehapiirkond on liiga suur/väike (nii meeste kui naiste probleem) on iseenda muserdamine ja energia raiskamine.
On nii nagu on ja naudi seda, mis sul on sinu erilisuses.
Ja kui sinu keha on terve ja sa selle eest hoolitsed siis pole üldse tähtis kas mõni high-tech masin ütleb, et su rasvaprotsent on liiga väike või liiga suur ... sina oled oma keha spetsialist, mitte keegi teine. Sina tead: mis mõjub sulle hästi ja mis mõjub halvasti; mis ergutab meeli ja mis teeb uniseks; mis meeldib ja mis ei meeldi jne
Kui igav ja tuim kui kõik inimesed oleksid plastikust Kenid ja Barbid.
Tihti mõeldakse, et ma ei ole piisavalt seksikas/atraktiivne, kui ma ei suuda vastata ühiskonnas kombeks saanud perfektsetele mudelitele.
Samas on minu arust kergelt ülekaalus (piisav keharasv ongi naise lapsekandevõime tunnuseks, kuigi selle evolutsioonilist arutelu ei hakka tegema) aga see-eest elu nautiv ja ennast (oma keha) tundev neiu oluliselt seksikam, kui oma keha vajadusi ignoreeriv piitspeenike buliimik (kes suure tõenäosusega on ka mõne muu psühholoogilise probleemiga).
Aga mis siis kui inimene ise arvab, et ta on terve aga kõrvalt on näha, et ta oma füüsilise poolega üldse ei tegele ja sööb ainult miskit jampsi? Siis on tegemist vastupidise väära kehaimidžiga.
Selleks, et sa teaksid oma keha ja selle vajadusi/soove, tuleb kehaga ka püsivalt midagi teha... aga mitte liiga rutiinselt, vaid pigem leidlikult. Miks mitte rutiine? Sest elu ei saa olla täielikult rutiinne (ja kui on siis sry küll aga mina seda eluks ei nimetaks) ja seepärast peaks ka keha olema valmis mitterutiinsete tegevustega. Pealegi, meie keha muutub püsivalt: olenevalt mida me sööme, mida me teeme, kui palju päikest on jne Kujundlikult öeldes on porgand mis sa üleeile sõid täna näiteks nahakude sinu kätel.
Hullem füüsilisest Perfektsionismist on aga vaime perfektsionism. Näiteks see, et me peame kõigi eest hoolitsema, olema kogu aeg rõõmsad ja õnnelikud, ei tohi vihastada, ei tohi mõelda halbu mõtteid, peame täitma teiste eeldused meie kohta jne Arvestamata aga enda reaalseid vajadusi ja soove.
Inimeste siseelu ja emotsioonid on keerukad, küll aga algab kõik alati aktsepteerimisega. Kui sa tunned kurbust tuleks esiteks aktsepteerida, et sa oled kurb, mitte manada näole võltsnaeratust ning seda alla suruda. Niipea kui sa oled selle aktsepteerinud, saad sa seda uurida ning ka midagi selle suhtes ette võtta. Tähtis on täielik ausus iseenda vastu, sest millegi enda eest varjamine (arvad et oled kaval jah?) või manamine on noh ausalt öeldes absurd - varem või hiljem on sul samad emotsioonid/mõtted/tunded jälle ees ja ega nad ära ei kao enne kui nendega tegeletakse. Kui on aga liiga palju lõpetamata ringe, siis segavad nad meie elu - meie arusaam reaalsusest on kogu lõpetamata kupatusest moonutatud ning ei klapi päris reaalsusega mitte kuidagi.
Seega lühidalt kokku Perfektne = vale ja halb
Ja muud ma ei tahtnudki öelda :)
Aga mis on Perfektne?
Ma ei hakka rääkimagi plastikbeibedest, kellel krohvi pudiseb ning vanust võimatu määrata. Äärmuslikku visuaalset perfektsionismi õnneks Eestis väga ei ole (aka rasvaimu, implantaadid, botox jne), mis on väga meeldiv. Kõik inimesed ja nende kehad on erinevad ja mis on inimlik on ka loomulik. Muretseda selle pärast et mingi kehapiirkond on liiga suur/väike (nii meeste kui naiste probleem) on iseenda muserdamine ja energia raiskamine.
On nii nagu on ja naudi seda, mis sul on sinu erilisuses.
Ja kui sinu keha on terve ja sa selle eest hoolitsed siis pole üldse tähtis kas mõni high-tech masin ütleb, et su rasvaprotsent on liiga väike või liiga suur ... sina oled oma keha spetsialist, mitte keegi teine. Sina tead: mis mõjub sulle hästi ja mis mõjub halvasti; mis ergutab meeli ja mis teeb uniseks; mis meeldib ja mis ei meeldi jne
Kui igav ja tuim kui kõik inimesed oleksid plastikust Kenid ja Barbid.
Tihti mõeldakse, et ma ei ole piisavalt seksikas/atraktiivne, kui ma ei suuda vastata ühiskonnas kombeks saanud perfektsetele mudelitele.Samas on minu arust kergelt ülekaalus (piisav keharasv ongi naise lapsekandevõime tunnuseks, kuigi selle evolutsioonilist arutelu ei hakka tegema) aga see-eest elu nautiv ja ennast (oma keha) tundev neiu oluliselt seksikam, kui oma keha vajadusi ignoreeriv piitspeenike buliimik (kes suure tõenäosusega on ka mõne muu psühholoogilise probleemiga).
Aga mis siis kui inimene ise arvab, et ta on terve aga kõrvalt on näha, et ta oma füüsilise poolega üldse ei tegele ja sööb ainult miskit jampsi? Siis on tegemist vastupidise väära kehaimidžiga.
Selleks, et sa teaksid oma keha ja selle vajadusi/soove, tuleb kehaga ka püsivalt midagi teha... aga mitte liiga rutiinselt, vaid pigem leidlikult. Miks mitte rutiine? Sest elu ei saa olla täielikult rutiinne (ja kui on siis sry küll aga mina seda eluks ei nimetaks) ja seepärast peaks ka keha olema valmis mitterutiinsete tegevustega. Pealegi, meie keha muutub püsivalt: olenevalt mida me sööme, mida me teeme, kui palju päikest on jne Kujundlikult öeldes on porgand mis sa üleeile sõid täna näiteks nahakude sinu kätel.
Hullem füüsilisest Perfektsionismist on aga vaime perfektsionism. Näiteks see, et me peame kõigi eest hoolitsema, olema kogu aeg rõõmsad ja õnnelikud, ei tohi vihastada, ei tohi mõelda halbu mõtteid, peame täitma teiste eeldused meie kohta jne Arvestamata aga enda reaalseid vajadusi ja soove.
Inimeste siseelu ja emotsioonid on keerukad, küll aga algab kõik alati aktsepteerimisega. Kui sa tunned kurbust tuleks esiteks aktsepteerida, et sa oled kurb, mitte manada näole võltsnaeratust ning seda alla suruda. Niipea kui sa oled selle aktsepteerinud, saad sa seda uurida ning ka midagi selle suhtes ette võtta. Tähtis on täielik ausus iseenda vastu, sest millegi enda eest varjamine (arvad et oled kaval jah?) või manamine on noh ausalt öeldes absurd - varem või hiljem on sul samad emotsioonid/mõtted/tunded jälle ees ja ega nad ära ei kao enne kui nendega tegeletakse. Kui on aga liiga palju lõpetamata ringe, siis segavad nad meie elu - meie arusaam reaalsusest on kogu lõpetamata kupatusest moonutatud ning ei klapi päris reaalsusega mitte kuidagi.
Seega lühidalt kokku Perfektne = vale ja halb
Ja muud ma ei tahtnudki öelda :)
The Rise and Fall
Eilse sotskriitilise postituse peale tuli kohe minna teatrisse veelgi enamat saama. No99 The Rise and Fall of Estonia siis ... oli mõnus, groteskne ja rusikaga näkku aus ... mis üldiselt võttis seest ikka parajalt õõnsaks. Kellel on võimalus soovitan kindlasti vaadata - täna on viimast korda.
Samuti tuli lahendus nukrusprobleemile - taaskord läbi kosmikute muusika. Toimus sisemine selgus ja uste avamine ...
Musateraapia- ühesõnaga.
Ning esiteks tuleb saada muusikaga samale lainele millel on klient, milleks on Kosmikud täiesti suurepärane.
(ja ma mäletan endiselt kuidas ma lamasin haiglas kuulates aina uuesti ja uuesti albumit Pulmad ja Matused ja ümisedes katkiste lömmis huultega kaasa "Oksad alla... oksad peale")
Seekord oli kasuks album Ainus mis jääb on beat
Cheers!
The Rise and Fall of Estonia from Teater NO99 on Vimeo.
Samuti tuli lahendus nukrusprobleemile - taaskord läbi kosmikute muusika. Toimus sisemine selgus ja uste avamine ...
Musateraapia- ühesõnaga.
Ning esiteks tuleb saada muusikaga samale lainele millel on klient, milleks on Kosmikud täiesti suurepärane.
(ja ma mäletan endiselt kuidas ma lamasin haiglas kuulates aina uuesti ja uuesti albumit Pulmad ja Matused ja ümisedes katkiste lömmis huultega kaasa "Oksad alla... oksad peale")
Seekord oli kasuks album Ainus mis jääb on beat
Cheers!
Isolatsioon
Huvitav kuidas meie suurim vaenlane on alati ja ikka meie ise.
Märkasin, et olen taaskoord loonud oma suhtumisse puhvri, isolatsiooni. Ausus, vahetus ja siirus on osaliselt kaetud sellega, mida minult oodatakse.
Ja kas minult oodatakse emotsioone, mida ma isegi ei oska endale seletada? On see kuklas kummitav kurbusenoot sügismelanhoolia? Või tunnen ma end külma ilmaga tuulises korteris tegutsedes lihtsalt üksikuna? Pagan seda teab.
Või ei istu mulle lihtsalt aastalõpp ja pühad, mille tradiitsiooniliseks osaks on sümboolsete kinkide tegemine inimestele kes aja möödudes aina kaugenevad?
Või tahan ma lihtsalt viriseda ja vinguda? Kuulutada, et maailmas on liialt palju rumalust, ülekohut ja külmust, mis ei sobi minu noore naiivse maailmapildiga mitte kokku.
Või tahan ma lihtsalt olla massohistlikult koos oma emotsioonidega, ilma neid sõnadesse panemata, seletamata, ratsionaliseerimata - lihtsalt olla nii siiralt kui see on võimalik.
Märkasin, et olen taaskoord loonud oma suhtumisse puhvri, isolatsiooni. Ausus, vahetus ja siirus on osaliselt kaetud sellega, mida minult oodatakse.
Ja kas minult oodatakse emotsioone, mida ma isegi ei oska endale seletada? On see kuklas kummitav kurbusenoot sügismelanhoolia? Või tunnen ma end külma ilmaga tuulises korteris tegutsedes lihtsalt üksikuna? Pagan seda teab.
Või ei istu mulle lihtsalt aastalõpp ja pühad, mille tradiitsiooniliseks osaks on sümboolsete kinkide tegemine inimestele kes aja möödudes aina kaugenevad?
Või tahan ma lihtsalt viriseda ja vinguda? Kuulutada, et maailmas on liialt palju rumalust, ülekohut ja külmust, mis ei sobi minu noore naiivse maailmapildiga mitte kokku.
Või tahan ma lihtsalt olla massohistlikult koos oma emotsioonidega, ilma neid sõnadesse panemata, seletamata, ratsionaliseerimata - lihtsalt olla nii siiralt kui see on võimalik.
Eesti Eesti
See post pidi esialgselt olema parajalt kiunuv jutt sellest kui külm (ka emotsionaalselt) Eesti on ning kuidas see väsitab mind, tuues välja vaid ürgloomaliku poole. Oh ei, ärge mõelge ülemeelikult. Loomalikuks pooleks on karu, mis tähendab et saabudes kuuma päikese alt tabas mind suur suur uni ja laiskus habet mitte ajada .... nii et kui enamasti olen ma sellisel aasta-ajal paras nuuskmõmmik siis seekord olin ma rohkem kaisukaru ilma kaisuta.
Ja et mite niiväga rääkida, mis siin on ehk natukene valesti või korrast ära, räägin ma esiteks parem sellest, mis mulle siin meeldib.
Mulle meeldib karge õhk mis nahka näpsitab. Kirju sügis (mis põhimõtteliselt veel kestab) ja tormiline kevad. Meeldib see, et sooja saamiseks tuleb liigutada, et ma saan normaalselt trenni teha enne kui palavus hinge matab. Samuti on vahel väga värskendav juua klaas veini, grappat või jäägermeistrit külma peletamiseks. Rääkimata kaminast ja lahtisest tulest, mis on sellisel aastaajal lihtsalt kuratlikult lummav. Ja samuti meeldib mulle mitte lonkida vaid kõndida harjumuspärases kiires tempos, mis jälegi palavuse käes võtab higi välja ja pildi tasku.
Niisiis, olles esiteks loetlenud ette mõned asjad, mis mulle meeldivad, saab nüüd mainida ka teisi asju. Ma olen aga laisk. Kuna mina ei tea vastuseid, siis ma vaid küsin.
Kuidas suhtuda sellesse, et meil on ühistranspordis uhked kompostrid, ID piletid, bussijuht, reisisaatja, õrnast soost piletikontrollöörid koos tugevamast soost turvameestega samas kui Küprosel teeb sama töö ära bussijuht piletite ja templiga, sisenemine ainult esiuksest -väljumine teisest, pisemad bussid ja tihedam graafik ning harva nähtavad mees-soost kontrollöörid?
(Ja ma olen kindel,et meil on rohkem jäneseid kui neil.)
Kas teile tundub ka, et Eesti transpordisüsteemi loojad ei ole kuulnud Occami habemenoa põhimõttest:„Kui probleemile on mitu lahendust, vali alati kõige lihtsam“?
Samuti, kas teile ei tundu see inimpotensiaali alaväärtustavana kui 5 inimest (bussijuht, reisisaatja, 1 kontrollöör+2 turvat näiteks) teevad tööd millega teises riigis saavad hakkama vaid kaks inimest?
Kas teie tunnete ennast Eestis väärtusliku inimesena?
Kes veel võiks teie eelmise vastusega nõustuda, on ta mees või naine, noor või vana?
Kas riik hoiab ja väärtustab inimelu või on enamik sünnitusmaja kallimast varustusest ostetud annetuste eest?
Kas riik hoolib järelkasvust või peaks lapsevanemad ise lasteaedu renoveerima?
Kui irooniline tundub eelmise küsimuse varjus tänavareklaam "tasumata maksude eest saaks 295 uut lasteaeda"?
Kas riik hoiab ja väärtustab haridust või peavad suurfirmad võtma koolide parandamise enda peale, lisades sinna hiljem oma reklaame?
Kas Eesti on hea koht laste kasvatamiseks ja pere loomiseks?
Kuidas teile sellised küsimused tunduvad?
Kas õiguskantsler saab kirikute nõukogu käest nõu küsides teada Eest vähemuse või enamuse arvamuse? On selline küsimine üldse juriidiliselt ja eetiliselt korrektne?
Kas sinu arvates võtavad riigijuhid oma töö eest piisava vastutuse?
Kuidas täidab sinu arvates muinsuskaitse oma eesmärki säilitada ajalugu, kui nende seatud reeglid tõstavad vanade majade hinna niivõrd soolaseks, et keegi ei taha neid osta, ning need lagunevad meie enda silme all, muutudes iga lagunemisaastaga tegelikult järjest kallimaks?
Kas kultuur ja ajalugu on teie elus tähtsal kohal?
Kas riigiametnike palgad peaks kriisi ajal samuti langema?
Millest lähtub teie arvates valitsus/riigikogu peamiselt oma töös? Järjesta vastusevarjandid oma arvamuse järgi:
1. Isiklikust kasust
2. Kõigi kodanike vajadustest
3. Rikkamate kodanike/firmade vajadustest
4. Sellest, et "midagi" ju peab tegema, et õigustada oma positsiooni
Kas Eestis üritataks liialt tihti muuta asju, mis tegelikult töötavad piisavalt hästi samas kui problemsed asjad jäävad tahaplaanile? On probleemid, millega tegeletakse, ka reaalsed probleemid?
Kas riigis on tajutav süsteem või on aastate jooksul seosetult üksteise otsa kuhjatud valimislubadused?
Kuidas te sõnstaksite Eesti visiooni ja tulevikuplaani?
Kas te näete ennast selle visiooni ja tuleviku osana?
Mis hoiab teid Eestis kinni?
Kas te tunnete ennast siin väärtustatuna?
Kui hästi sobib antud küsimustega järgnev lugu?
JA, et mitte lõpetada küsimustega, lisan ma siia otsa ka naiivsed ja ilusad reeglid lahenduspõhises mõtlemises, mida me millegipärast ei kipu kasutama:
1. Kui miski töötab, ära seda muuda.
2. Kui näed, et miski töötab - tee seda rohkem.
3. Kui miski asi ei tööta: Siis ära seda enam tee. Proovi midagi muud.
Cheers!
--------
Peale sele kribamist sattusin vaatama seda suurepärast klippi, mida kohe pidin jagama:
Ja et mite niiväga rääkida, mis siin on ehk natukene valesti või korrast ära, räägin ma esiteks parem sellest, mis mulle siin meeldib.
Mulle meeldib karge õhk mis nahka näpsitab. Kirju sügis (mis põhimõtteliselt veel kestab) ja tormiline kevad. Meeldib see, et sooja saamiseks tuleb liigutada, et ma saan normaalselt trenni teha enne kui palavus hinge matab. Samuti on vahel väga värskendav juua klaas veini, grappat või jäägermeistrit külma peletamiseks. Rääkimata kaminast ja lahtisest tulest, mis on sellisel aastaajal lihtsalt kuratlikult lummav. Ja samuti meeldib mulle mitte lonkida vaid kõndida harjumuspärases kiires tempos, mis jälegi palavuse käes võtab higi välja ja pildi tasku.
Niisiis, olles esiteks loetlenud ette mõned asjad, mis mulle meeldivad, saab nüüd mainida ka teisi asju. Ma olen aga laisk. Kuna mina ei tea vastuseid, siis ma vaid küsin.
Kuidas suhtuda sellesse, et meil on ühistranspordis uhked kompostrid, ID piletid, bussijuht, reisisaatja, õrnast soost piletikontrollöörid koos tugevamast soost turvameestega samas kui Küprosel teeb sama töö ära bussijuht piletite ja templiga, sisenemine ainult esiuksest -väljumine teisest, pisemad bussid ja tihedam graafik ning harva nähtavad mees-soost kontrollöörid?
(Ja ma olen kindel,et meil on rohkem jäneseid kui neil.)
Kas teile tundub ka, et Eesti transpordisüsteemi loojad ei ole kuulnud Occami habemenoa põhimõttest:„Kui probleemile on mitu lahendust, vali alati kõige lihtsam“?
Samuti, kas teile ei tundu see inimpotensiaali alaväärtustavana kui 5 inimest (bussijuht, reisisaatja, 1 kontrollöör+2 turvat näiteks) teevad tööd millega teises riigis saavad hakkama vaid kaks inimest?
Kas teie tunnete ennast Eestis väärtusliku inimesena?
Kes veel võiks teie eelmise vastusega nõustuda, on ta mees või naine, noor või vana?
Kas riik hoiab ja väärtustab inimelu või on enamik sünnitusmaja kallimast varustusest ostetud annetuste eest?
Kas riik hoolib järelkasvust või peaks lapsevanemad ise lasteaedu renoveerima?
Kui irooniline tundub eelmise küsimuse varjus tänavareklaam "tasumata maksude eest saaks 295 uut lasteaeda"?
Kas riik hoiab ja väärtustab haridust või peavad suurfirmad võtma koolide parandamise enda peale, lisades sinna hiljem oma reklaame?
Kas Eesti on hea koht laste kasvatamiseks ja pere loomiseks?
Kuidas teile sellised küsimused tunduvad?
Kas õiguskantsler saab kirikute nõukogu käest nõu küsides teada Eest vähemuse või enamuse arvamuse? On selline küsimine üldse juriidiliselt ja eetiliselt korrektne?
Kas sinu arvates võtavad riigijuhid oma töö eest piisava vastutuse?
Kuidas täidab sinu arvates muinsuskaitse oma eesmärki säilitada ajalugu, kui nende seatud reeglid tõstavad vanade majade hinna niivõrd soolaseks, et keegi ei taha neid osta, ning need lagunevad meie enda silme all, muutudes iga lagunemisaastaga tegelikult järjest kallimaks?
Kas kultuur ja ajalugu on teie elus tähtsal kohal?
Kas riigiametnike palgad peaks kriisi ajal samuti langema?
Millest lähtub teie arvates valitsus/riigikogu peamiselt oma töös? Järjesta vastusevarjandid oma arvamuse järgi:
1. Isiklikust kasust
2. Kõigi kodanike vajadustest
3. Rikkamate kodanike/firmade vajadustest
4. Sellest, et "midagi" ju peab tegema, et õigustada oma positsiooni
Kas Eestis üritataks liialt tihti muuta asju, mis tegelikult töötavad piisavalt hästi samas kui problemsed asjad jäävad tahaplaanile? On probleemid, millega tegeletakse, ka reaalsed probleemid?
Kas riigis on tajutav süsteem või on aastate jooksul seosetult üksteise otsa kuhjatud valimislubadused?
Kuidas te sõnstaksite Eesti visiooni ja tulevikuplaani?
Kas te näete ennast selle visiooni ja tuleviku osana?
Mis hoiab teid Eestis kinni?
Kas te tunnete ennast siin väärtustatuna?
Kui hästi sobib antud küsimustega järgnev lugu?
JA, et mitte lõpetada küsimustega, lisan ma siia otsa ka naiivsed ja ilusad reeglid lahenduspõhises mõtlemises, mida me millegipärast ei kipu kasutama:
1. Kui miski töötab, ära seda muuda.
2. Kui näed, et miski töötab - tee seda rohkem.
3. Kui miski asi ei tööta: Siis ära seda enam tee. Proovi midagi muud.
Cheers!
--------
Peale sele kribamist sattusin vaatama seda suurepärast klippi, mida kohe pidin jagama:
Minu inimesed
Olin 10 päeva Küprosel headel sõpradel külas, kes sinna mõne kuu eest elama asusid. Siit lahkumine paistab olevat läbiv tendents - pikaajalisim sõber asub juba paar aastat inglismaal.
Tagasi, olles ääreni täis soojust ja emotsioone, loksusin terve päev ja kolme lennuga. Ja ei mäletagi enam millise lennu ajal see täpselt juhtus, kui oli sihuke hetk: kuulasin pleierist muusikat, kostus järgmine lugu ja pisar voolas üle põse.
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad ükteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
jubam88dasunustatud
nad on kõigest syngest yle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelt ei mõjuta yldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad k6ik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
lähen vooluga kaasa
mu inimesed minu rahvas mu seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal igalpool
mu inimesed teavad ise et nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pyhendatud
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõrax
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väke
järjelt kukkund järjel
on inimene üks kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid õelda et maa
mis elab ja hingab tegelt
kuulub pangale
aga kuskil raamatus on see rida
või keegi ytleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina seda teeks
iga päev näen mis koht on maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka pris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaks et mina
olen nendel
et nad on...
Pühendatud minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kõigile kes tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mu's on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
by Chalice
Aitähh
Tagasi, olles ääreni täis soojust ja emotsioone, loksusin terve päev ja kolme lennuga. Ja ei mäletagi enam millise lennu ajal see täpselt juhtus, kui oli sihuke hetk: kuulasin pleierist muusikat, kostus järgmine lugu ja pisar voolas üle põse.
osa rahvast
uhkelt rohkem kui oskan lugeda
ühes olen kindel
nad on head inimesed
nad meeldiks sulle ka
ma ei usu et sa kõiki neid tunned
ja vaevalt nad ükteistki tunnevad
ja äkki tõesti ei klapi
samas äkki on tegu pelgalt
halva esmamuljega
nad mõistavad ja
peavad endast lugu ka siis
kui neil puudub kontakt sinuga
kui teid on okkad sidumas
jagades iga mure mõõtmata
selle tõsidust
ja vahel piisab pilgust ka
kui pole tundeid sõnadesse
tõlgitud
nad ei karda hoolida
ei hoia häid emotsioone alla
kunagi ei soovi nad halba
ja kui juhtub siis juhtus
kogemata
jubam88dasunustatud
nad on kõigest syngest yle
argipäeva mured rõhuvalt
ümber
nende omavahelisi suhteid
tegelt ei mõjuta yldse
või ma eksin siin? on minu ja
teiste elud segi läinud?
kui päriselt ongi teisiti
parem et siis kõik oleks mängult
kuigi on igal ühel enda asjad
ajada
on nad k6ik selles osa
moodustades rahva
nad on minu inimesed
ja mina olen nende oma
lähen vooluga kaasa
mu inimesed minu rahvas mu seltskond
mu inimesed siin seal kõikjal igalpool
mu inimesed teavad ise et nad on
mu inimesed minu inspiratsioon
mu inimesed üks seis siht ja suund
mu inimesed minu elu armastus
nad on mu oma inimesed
ja kõik mis teen on
neile pyhendatud
kui süda on suur
siis on vahemaad väiksed
head sõbrad
võibolla mujal ongi parem
seikle aga ära jää võõrax
koos koos koos
koos vallandame tolguseid
koos palkame spetsialistid
kuid keegi ei tee meie eest
otsuseid
kui puruks kisti verstapostid
ei lõika keegi läbi meie juuri
tean kes ma olen
kui mäletan kes ma olin
elan mitte aint ei võta ruumi!
isegi kui tuul rannaliivalt
uhtus jäljed
inimene ükskõik kui suur kui
väke
järjelt kukkund järjel
on inimene üks kuhu lähed
ja sa võid ju liigitada neid
nagu muusikat tema nahavärvi
vaimu tema religiooni
rikkust tema hariduse
misiganes mille järgi
sa võid unustada maa
jättes selle nime ainult
uppund laevale
sa võid õelda et maa
mis elab ja hingab tegelt
kuulub pangale
aga kuskil raamatus on see rida
või keegi ytleb laulab
ja ei hoia ainult endale
et mõtleb nii nagu ka sina seda teeks
iga päev näen mis koht on maailm
tihti millised võivad olla teised
on ikka pris suur õnn
et nemad on minul
tahan et nad teaks et mina
olen nendel
et nad on...
Pühendatud minu vanematele
ja inimestele kes on ühendatud
see on pühendatud kõigile kes tunnevad
et see on neile pühendatud
otse kontrollkeskusest
kasutamata ütleja hääle
privileege
pühendatud kõigega mis mu's on
niipalju kui palju tähendab
kõige kõrval üks inimene
räägin sest nii hakkab kergem
kuningatele külakeeles lihtsalt
tänan võimaluse eest näidata
mis meelel südamel kirjas
toorelt ausalt kui vaja kirjutan
verega alla
see jääb rahvale
mitte ei lähe mehega hauda
teenin oma inimesi
ja ei tee erandit
ütlen veelkord minu inimesed
ja ma ei unustanud mitte kedagi
mitte kedagi
by Chalice
Aitähh
Elus vs Surnud inimene
Üks jupp ühest tõlkest ühest artiklist ühest raamatust, mis mul ühes koolitunnis kõrva kõlama jäi. Autor ja raamat on küll natukene tõlkes kaduma läinud, aga austus sellegipoolest. Samuti tänud tõlkijale, olgugi et tekst on natukene keeleliselt konarlik - mõte peaks siiski välja tulema.
Mulle sümpatiseerisid need kolm lõiku igatahes piisavalt, et siia blogisse riputada.
Ahjaa, pildil väga seost polnud, see oli lihtsalt nunnu.
"Paljud inimesed ei ela selleks, et elada, vaid otsivad seda „miskit“ mille nimel elada. Nad teevad järjepidevalt asju tuleviku eesmärkide nimel, materiaalse, intellektuaalse ja spirituaalse edu nimel, järeltulijate, pensioni või isegi üldise edenemise nimel. Nad eeldavad, et nad peavad olema lõhenenud, kontrollitud ja pool-elus, kui nad tahavad ühiskonnas eksisteerida.
Elus inimene funktsioneerib tervel maneeril, olles kongruentne oma meelte, keha ja mõistuse kasutamises. Ta pigem usaldab oma loomuse funktsioneerimist, kui et toetub mingile ideoloogiale või kindlale asjale Ta tunneb end vabana, mõistes, et tal on alati võimalused ja järelikult tunneb mis temaga toimub. Ta vaatleb end pigem protsessina kui“valmis asjana“ ja ta lookleb kontakti ja võõrutuse vahel, aktiivsuse ja passiivsuse ning armastuse ja vihkamise vahel. Ta on teadlik surmast kui reaalsusest ja aktsepteerib pigem paratamatust kui hirmunult võitleb selle vastu.
Kontrastiks elusale inimesele, funktsioneerib surnud inimene väljalülitatud maneeril, keha ja mõistus on rohkem võimalused kui kongruentsed. See arendab haigusi nagu astma, hüpertoonia, maohaavad ja isegi vähki, sest ta kuulab ja usaldab rohkem oma „peaks’eid“, arvuteid ja mida „eksperdid“ ütlevad kui mis on ta loomulik funktsioneerimine. Ta tunneb end olevat lõksus ja näeb end kui väljast poolt tulevate jõudude abitut ohvrit - sedasi ta tunneb et pole vastutav endaga juhtuva ees. Ta kipub fantaseerima minevikust ja tulevikust ning on sellega kaotanud võime eksisteerida olevikus. Ta arvab et peab olema kogu aeg ühesugune ja üldiselt üritab olla kui terviklik „isiksus“. Ta üritab eitada surma kui reaalsust ja kui ta ei saa, üritab kaitsta end selle eest, seeläbi mitte kunagi elus riski võttes. "
Mulle sümpatiseerisid need kolm lõiku igatahes piisavalt, et siia blogisse riputada.
Ahjaa, pildil väga seost polnud, see oli lihtsalt nunnu.
"Paljud inimesed ei ela selleks, et elada, vaid otsivad seda „miskit“ mille nimel elada. Nad teevad järjepidevalt asju tuleviku eesmärkide nimel, materiaalse, intellektuaalse ja spirituaalse edu nimel, järeltulijate, pensioni või isegi üldise edenemise nimel. Nad eeldavad, et nad peavad olema lõhenenud, kontrollitud ja pool-elus, kui nad tahavad ühiskonnas eksisteerida.
Elus inimene funktsioneerib tervel maneeril, olles kongruentne oma meelte, keha ja mõistuse kasutamises. Ta pigem usaldab oma loomuse funktsioneerimist, kui et toetub mingile ideoloogiale või kindlale asjale Ta tunneb end vabana, mõistes, et tal on alati võimalused ja järelikult tunneb mis temaga toimub. Ta vaatleb end pigem protsessina kui“valmis asjana“ ja ta lookleb kontakti ja võõrutuse vahel, aktiivsuse ja passiivsuse ning armastuse ja vihkamise vahel. Ta on teadlik surmast kui reaalsusest ja aktsepteerib pigem paratamatust kui hirmunult võitleb selle vastu.
Kontrastiks elusale inimesele, funktsioneerib surnud inimene väljalülitatud maneeril, keha ja mõistus on rohkem võimalused kui kongruentsed. See arendab haigusi nagu astma, hüpertoonia, maohaavad ja isegi vähki, sest ta kuulab ja usaldab rohkem oma „peaks’eid“, arvuteid ja mida „eksperdid“ ütlevad kui mis on ta loomulik funktsioneerimine. Ta tunneb end olevat lõksus ja näeb end kui väljast poolt tulevate jõudude abitut ohvrit - sedasi ta tunneb et pole vastutav endaga juhtuva ees. Ta kipub fantaseerima minevikust ja tulevikust ning on sellega kaotanud võime eksisteerida olevikus. Ta arvab et peab olema kogu aeg ühesugune ja üldiselt üritab olla kui terviklik „isiksus“. Ta üritab eitada surma kui reaalsust ja kui ta ei saa, üritab kaitsta end selle eest, seeläbi mitte kunagi elus riski võttes. "
LARPi pisik
Selle postituse tegemisele olen ma mõelnud juba tükk aega, aga pole kuidagi suutnud asja kätte võtta. Lugesin nüüd kokku, olen mängudel käinud 8 aastat, selle jooksul 17 (ja pool) mängu, millele lisandus see aasta ka üks millel olin mängujuhina. Arvate, et seda on palju? Siit leiate nimekirja kõigist Eesti larpidest ning koguarvu arvestades on seda ikka päris vähe.
Päris põnev ülevaade tuli nii rollide kui ka välimuse muutumises. Proovin anda väikse kokkuvõtte iga mängu kohta (kas rollist või mängust, mis aga peamine tundub) koos pildimaterjaliga. Vabandan kõigi ees, kelle ma piltidelt välja lõikasin, aga see osutus lihtsamaks kui lubade küsimine. On ju siiski larp paljude jaoks nö hell teema - hull ajaviide, mida sa töökaaslastele pigem ei maini.
Päris põnev ülevaade tuli nii rollide kui ka välimuse muutumises. Proovin anda väikse kokkuvõtte iga mängu kohta (kas rollist või mängust, mis aga peamine tundub) koos pildimaterjaliga. Vabandan kõigi ees, kelle ma piltidelt välja lõikasin, aga see osutus lihtsamaks kui lubade küsimine. On ju siiski larp paljude jaoks nö hell teema - hull ajaviide, mida sa töökaaslastele pigem ei maini.
2003 Juunior-LARP:Kadunud Maailm Nii sai see kõik alguse.
Rollimänguhuvilised Pärnust ronisid kohale, et nö päris mängu näha.Oli suhteliselt lihtne ja pigem NPC (non-player character ehk taustaroll) osa.
Oli tore kannibalistidest barbarite kogukond, kus sai lõkke ääres möla ajada, liha järada ja elu nautida.
OG ehk siis mänguväline huumor .... rüütlid paistavad kaugelt ning äkitsi kostab kannibalistide seast hüüe "Vaadake konservid".
Muidugi ei teadnud me ei raua ega ka konservi tähendust - aga iga kogemata rollivälist lauset või tegu andis põhjendada valede seente või marjade söömisega.
2005 Põhjala IPeamiselt täiskontakt lahingmäng või täpsemini mänguseeria. Kuna ma suurem asi võitleja ei olnud ja pealegi ka ilma korraliku silmanägemiseta (ei olnud ei prille ega läätsesid) siis olin nö šamaani rollis - ainus kes suutis ka elusid taastada.
Põhirõhk oli aga ikkagi võitlusel, mitte rollimängul, välimusel või miljööl. Et saaks aga vaid madistada.
2006 Mütofest (vasak)
Läksime oma seltskonnaga kohale mängides röövlibandet. Mängu lõppedes oli meie valduses kuninga linnus, tema naine, kogu kuningriigi kuld ja pool maa-alast. Pole paha, eh?
2006 Põhjala pööripäev (parem)
Järgmäng eelmisele, kus kuninga ainus elus poeg proovis meilt tagasi saada kuningatütart ja kuningriigi vara.Peab tõdema, et see oli tal üks tulutu ettevõtmine.
2006 Põhjala II (vasak)Ideeliselt suht sama, mis eelmine Põhjala mäng. Ja jälle olin ma šhamaan. Muidugi talvel Pärnus muuli peal võidelda on ikka päris karm.
2007 Mütofest (parem)
Palverändurid idamaalt. Palved olid korrapärased ja mängu lõpuks saime kuningalt loa pühasse hiide mošee ehitada. Oli vist veretu mäng ning seega parajasti tasakaalus eelmise mütoka mänguga kus me ikka korraliku veresauna korraldasime.
2008 Maskeraad IV Maailmalõpu kohvik (vasak)
Vahelduseks midagi teistsugust. Mängisin tulevikuvampiiri, kellel oli maailmalõpus asuvas kohvikus natukene asjaajamisi. Kaasas ka õpilane ja biorobot hr Külm, kes meid verega varustas.
2008 Mütofest: Veritasu. Kuningriigi koometel (parem)
Ajalooliselt on tore olla ainus kirjaoskaja kuningriigis - isegi kui sind sellel hetkel ei hinnata on sajandite pärast vaid sinu sõna see mis maksab.
2009 Kes armastab Ing Gholtthi
?aka modellimäng aka mäng sellest kuidas vatig kõht täis saada.
Hullunud moelooja oli korraldanud suursuguse moe-etenduse ning kutsunud sinna erinevaid inimesi kelle vastu ta vimma pidas. Viimane show, viimased riided ning kõik oleks pidanud lendama vastu taevast (otseses mõttes)
Kust ma nii hästi selle hullu moelooja plaane tean, te küsite?
Otseloomulikult oli see minu roll :P
Ning olgem ausad, mängida kedagi - kes pole kindel ei oma soos, seksuaalsuses, ega ka milleski muus peale selle, et ta on tige ning tahab teha veel viimase show ja tigeduse sellega välja päästa - pole kerge.
2009 Beleriandi Lood III
Paras NPC roll, milles polnud väga muud teha kui natukene nõu anda, olla salasepitsejatel silmpiiril, natukene jõudu demostreerida ja ... noh ilus olla.
Haldjaprints oma isakojas külalisena ei oma seal just suurt vastutust ega jõudu. Visuaalselt oli aga väga ilus ja meeldejääv mäng, millele järgnes ka väike pidulik õhtusöök ja ball.
2009 Mütofest: Kaarnakivi
(parem)Olime jääsaarlased ning sellega kaasnes ka suure hunniku suitsukala söömine. Nämm.
Rolliliselt suutsime maha müüa suure hulga nüristunud vanu ja kulunud relvi.
Igati edukas ettevõtmine.
2010 Suusabaasis on tantsupidu(vasak)
Kultuurimaja noor, kergelt sassis ja hullumeelne programmi-juht. Rolliline märksõna - kaos, aga kõik siiski kuidagi töötab. Oli kreizi mäng
2010 Jää ja Tule laul 2: Siinpool Müüri (parem)Mõnus talvine täisvarustuses mäng, milles kehastasime Lannisteride salka. Ja uskuge mind, kui sul on seljas 25 kilo turvist ja varustus, ei hakka sul külm, lama kasvõi lumes.
2010 Tartu Jumalad (vasak)
Neil Gaimanni Ameerika Jumalatest inspireeritud muhe mäng, kus olid kohal nii tänapäevased, kui ka ammused jumalused ja müüdid, kellele siin vähegi aega, tähelepanu ja energiat on pühendatud. Oli nii vanapagan ise, näkk, mardus, kui ka Laima, Rollimäng, Hamstrirattajumal jne. Mina kehastamas tänapäevaga harjunud ja kohanenud Lokit.
2011 Linnadzhungel 
(parem)Kergelt poliitilise varjundiga larp, mis sisaldas palju sebimist ja pähesaamist. Üks väheseid rolliriietusi, millega oleks saanud ka hiljem teeäärde hääletama minna ja kindel olla, et peale võetakse.
2011 Shadowrun (vasak)Siin olin ma siis sebiva mängujuhina. Korraldustiim Hirm Inc astus lavale. Ühes eelnevas postituses oli ka kokkutopitud klipp mängust - mitte küll parim kvaliteet, aga parem kui mittemidagi. Olgugi, et olid mõned puudujäägid, tuli tegelikult paganama hästi välja. Järgmine kord võiks ainult vähem miinustesse jääda.
2011 Mütofest
Kohale läksin külastajana ja vaid üheks päevaks ja ööks. Aga no mis sa ikka teed kui sõbrad rollimängijad vajavad abikätt ja su riietus on nii ehk naa sobilik. Nõnda viibiski esimesel õhtul kohal Islandi purjus lohetaltsutaja ("Neiu.. mina olen islandi lohetaltsutaja....ja.. teie mjeenutate mulle lohe... ma nüüd jooda teid purju ja taltsuta ära") ning läks järgmise päeva hommikul edasi uitama ja uusi lohesid otsima. Pilte sellest kahjuks ei ole.
2011 Hiline Lõikus II
Postapokalüptilisese tulevikumaailmas toimunud airsofti ja boffermõõkadega mäng.
Uniooni raske peatraumaga endine sõdur, nüüdne lahingmeedik Maxim, kes ei hoidnud sõimuga mitte tagasi kui ta oma kalleid medikamente pidi raiskama või ilmaasjata kohale tormama ("Mismõttes teie kutsute Meedik! Meedk! Kas te ei näe? Ei liiguta! Auk on peas! Nuh mis ma nüd tegema pean, panen škuti kalale vä? Kutu on nuh!").
Lahe mäng oli ja visuaalselt väga khuul. Isiklikult sain selgeks, et kirjutada endale rolli, et oled ahelsuitsetaja, ei ole hea mõte.... õhh mu vaene kurk terve järgmine päev.
Aga emotsionaalset powerit oli palju.
2011 Fading Suns: Sõda, kuulsusrikas sõdaKõige värskem ja elavam mälestus. Oli ju mäng alles sellel nädalavahetusel.Ehk siis futuristlik kungfu õpilane "Lahingvend Ip" laialt naeratamas, enne kui ta ära uimastati, relvad eemaldati ja kongi visati.
Oli hoopis väga intensiivne ja kiire vanglamäng, mis tõi ehedalt välja ka mängijate leidlikkuse relvade otsimisel.
btw lateksist näomaaling on päris šeff aga veel lahedam ja võikam on selle ära võtmine (nagu venitaks iseenda nahka näost ära)
Ja ongi praeguse seisuga kõik
Paistab, et viimase aja trendideks on tuleviku ja eksperimentaalasjad. Ja küll ma ka ise veel korraldama satun - kahtlemata. Igatahes peaks ütlema et päris uhke portfoolio.
Vana tüütu lugu
Uskumatu, üks lugu on kummitanud mind nii 5-7 klassist saati, kui ma kuulsin seda korduvalt ja korduvalt ühel klassiläbul. Ja otsi mis sa otsid, üles ei leia. Ja nüüd komistasin selle otsa täiesti kogemata.
Pilveke Pilveke seina peal
Eile käisin hambaaarsti juures, mis teha alati ei vea, neli tuimestust ja ikkagi põrgulikult valus (pole mina enne hambaarstitoolis nii palju higistanud). Peale sellist karmi ajaviidet on sul aga vaid 2 võimalust, kas proovida teha midagi asjalikku või siis lasta minna sest sa oled niikuini nagu hipi 80datel ja ei saa ei mütsi ega taevast aru.
Mina valisin selle va teise varjandi ja vaatasin peale ka filmi:
Ausalt öeldes oleks piisanud ka vaid sellest filmist, et pilves olla.
Mina valisin selle va teise varjandi ja vaatasin peale ka filmi:
Ausalt öeldes oleks piisanud ka vaid sellest filmist, et pilves olla.
Rollipingetest ja how to...
Loen, niipalju kui mahti on, Martti Lindqvist-i raamatut "Julge elu unelm. Rühmamatku loovusesse", mis annab omamoodi tükeldatud kuid samas ka tervikpildi psühhodraamast ja draamateraapiast. Olgugi, et tegemist on mu suunavalikuga, muudan ma paljud mõttekäigud siiski koheselt ümber larpile ja improteatrile - millega on lihtsalt oluliselt rohkem kogemust.
Seega mõtlesin jagada üht põnevat mõttekäiku rollidest, täpsemalt mõistest nimega rollipinge.
Lihtsustatult võib seda seletada kui pinget, mis tekib teatud rollis olemisega, sest paratamatult avades ühe ukse sulged sa paljud teised. Või siis on see pinge, mis on rolli tõttu sotsiaalselt peale surutud, mis teeb põhimõtteliselt suht sama välja.
Ehk veidi ekstreemselt võib siin tuua näiteks hullumaja arsti, kes peab igas olukorras omama selget mõistust ja süsteemi, samas kui tema patsient võib olla vaba igasugustest sotsiaalsetest käitumisnormidest. Kui pinge arstis läheb piisavalt suureks, võib ta hakata isegi kadestama oma patsienti selle vabaduse pärast.
Rolle on meil rohkem kui üks. Peale kõige muu oleme me tihti seadusekuulekad kodanikud, õpilased, õpetajad, töötajad, turistid jne
Küsimus pole kunagi selles kas need piged tekivad vaid kui palju, mis oleneb sellest kui palju meid kindlasse raamistikku surutakse. Mingid pinged on alati.
Kuidas aga neid pingeid lahendada?
Raamatu autor tõi näiteks maskeraadid ja karnevalid, mis on paljude kultuuride osad, kus tekib võimalus mängida kedagi teist. Samuti annab see võimaluse pilada ja naeruga võtta näiteks võimu (ehk siis välja elada enda rollipinged võmu all olemisest) või religiooni. Kuidas kuskil.
Mitmes kultuuris, tuues näitena vabalt Eesti, Soome ja Venemaa, on kindlasti üheks rollipinge maandajaks alkohol. Sest alkoholijoobes on äkitsi rolli piirid lõdvemad ja sa võid nendest üle astuda ilma ise-endaga vastuollu minemata. Pole just eriti tervislik lähenemine, aga mis teha kui sotsiaal-ajalooline kultuur paremat ei oma.
Minu arust on universaalne lahendus rollipingele aga improteater ja rollimäng (just enda valitud rolidega).
Improteatris osalemine annab võimaluse pilada ja suurendada sotsiaalseid stereotüüpe ning need pinged koos publikuga välja naerda. Väga võimas ja vahetu kogemus.
Rollimäng aga võib anda hulluarstile just võimaluse hullu mängimiseks, mis lahustaks turvalisel laval eelneva rolli pinged ja annaks ka tegeliku kogemuse nö kadestatud rollist.
Kuigi larpi puhul pole roll ise-enesest alati selle järgi valitud, on alati märgata kui mängijatel tekib võimalus teha seda, mis päriselus oleks täiesti välistatud.
Siin tuleb hea näitena meelde üks situatsioon ühest larp-ist kus värske kuulihaavaga meeskodanik lamas oiates diivanil ning 2 üleslöödud välimusege õrna daami tema ümber paanitsesid ja olid minestuse äärel vere nägemisest. Tõstsid küll pead, küll jalgu... otsisid pulssi...patsutasid nägu.... ühesõnaga ei osanud haavatuga midagi ette võtta ja tegid peaaegu kõike seda mida tegelikult ei tohiks teha. Lausa irooniliselt on üks neist mängijatest päris elus arst ja teine kiirabitöötaja - see situatsioon andis võimaluse täielikult vabaneda oma igapäevarolli piiridest. Ja nad nautisid seda täielikult.
Samuti on meelde jäänud roll, kui muidu asjalik pere-ema mängis ühel larpil Prantsuse päritoluga proffesionaalset prostituuti (ja musta turu diilerit). Jällegi roll, mida sa naudid, aga ei saa päris elus rakendada kasvõi puhtalt enda ja sotsiaalsete väärtushinnangute tõttu. Ja võibolla naudidki sa seda rolli just selle päriselu vastandlikkuse pärast.
Enda larpi rollidele mõeldes, saan need jagada kaheks:
Grupi ehk taustrollid, kui oled mängul koos seltskonnaga ning sinu roll pole mitte nii tähtis kui sotsiaalne lõbu oma grupis. Põhiväärtus on ikkagi koos tegutsemine ja pulli saamine.
Ja üksikrollid, milles võib näha mingit vastupidist peegeldust päris elule.
Hea näitena enda üksikrollist meenub Loki mängul Tartu Jumalad. Päriselt ei ole ma eriline egoistlik nihverdaja, valetaja ja vingerpussija. Selles mängus sain aga avada enda selle poole, ning mingil määral jäi see ka avatuks. Kui sa ei tunne mingit osa endast piisavalt hästi, siis võib see tekitada sinus hirmu - teamdatus just. Küll aga kui see osa on tuttav, siis on see su enda valik kas ja kuidas sa seda kasutad - aga hirmu ta enam ei tekita.
Seega võib isegi vaid meelelahutuslik rollimäng aidata meil teadvustada nii enda sisemust kui ka suhtestumist maailma.
Küsimus on vaid mängujärgses eneseanalüüsis.
Sellised mõtted täna,
head rollimist.
Cheers!
Seega mõtlesin jagada üht põnevat mõttekäiku rollidest, täpsemalt mõistest nimega rollipinge.
Lihtsustatult võib seda seletada kui pinget, mis tekib teatud rollis olemisega, sest paratamatult avades ühe ukse sulged sa paljud teised. Või siis on see pinge, mis on rolli tõttu sotsiaalselt peale surutud, mis teeb põhimõtteliselt suht sama välja.
Ehk veidi ekstreemselt võib siin tuua näiteks hullumaja arsti, kes peab igas olukorras omama selget mõistust ja süsteemi, samas kui tema patsient võib olla vaba igasugustest sotsiaalsetest käitumisnormidest. Kui pinge arstis läheb piisavalt suureks, võib ta hakata isegi kadestama oma patsienti selle vabaduse pärast.
Rolle on meil rohkem kui üks. Peale kõige muu oleme me tihti seadusekuulekad kodanikud, õpilased, õpetajad, töötajad, turistid jne
Küsimus pole kunagi selles kas need piged tekivad vaid kui palju, mis oleneb sellest kui palju meid kindlasse raamistikku surutakse. Mingid pinged on alati.
Kuidas aga neid pingeid lahendada?
Raamatu autor tõi näiteks maskeraadid ja karnevalid, mis on paljude kultuuride osad, kus tekib võimalus mängida kedagi teist. Samuti annab see võimaluse pilada ja naeruga võtta näiteks võimu (ehk siis välja elada enda rollipinged võmu all olemisest) või religiooni. Kuidas kuskil.
Mitmes kultuuris, tuues näitena vabalt Eesti, Soome ja Venemaa, on kindlasti üheks rollipinge maandajaks alkohol. Sest alkoholijoobes on äkitsi rolli piirid lõdvemad ja sa võid nendest üle astuda ilma ise-endaga vastuollu minemata. Pole just eriti tervislik lähenemine, aga mis teha kui sotsiaal-ajalooline kultuur paremat ei oma.
Minu arust on universaalne lahendus rollipingele aga improteater ja rollimäng (just enda valitud rolidega).
Improteatris osalemine annab võimaluse pilada ja suurendada sotsiaalseid stereotüüpe ning need pinged koos publikuga välja naerda. Väga võimas ja vahetu kogemus.
Rollimäng aga võib anda hulluarstile just võimaluse hullu mängimiseks, mis lahustaks turvalisel laval eelneva rolli pinged ja annaks ka tegeliku kogemuse nö kadestatud rollist.
Kuigi larpi puhul pole roll ise-enesest alati selle järgi valitud, on alati märgata kui mängijatel tekib võimalus teha seda, mis päriselus oleks täiesti välistatud.
Siin tuleb hea näitena meelde üks situatsioon ühest larp-ist kus värske kuulihaavaga meeskodanik lamas oiates diivanil ning 2 üleslöödud välimusege õrna daami tema ümber paanitsesid ja olid minestuse äärel vere nägemisest. Tõstsid küll pead, küll jalgu... otsisid pulssi...patsutasid nägu.... ühesõnaga ei osanud haavatuga midagi ette võtta ja tegid peaaegu kõike seda mida tegelikult ei tohiks teha. Lausa irooniliselt on üks neist mängijatest päris elus arst ja teine kiirabitöötaja - see situatsioon andis võimaluse täielikult vabaneda oma igapäevarolli piiridest. Ja nad nautisid seda täielikult.
Samuti on meelde jäänud roll, kui muidu asjalik pere-ema mängis ühel larpil Prantsuse päritoluga proffesionaalset prostituuti (ja musta turu diilerit). Jällegi roll, mida sa naudid, aga ei saa päris elus rakendada kasvõi puhtalt enda ja sotsiaalsete väärtushinnangute tõttu. Ja võibolla naudidki sa seda rolli just selle päriselu vastandlikkuse pärast.
Enda larpi rollidele mõeldes, saan need jagada kaheks:
Grupi ehk taustrollid, kui oled mängul koos seltskonnaga ning sinu roll pole mitte nii tähtis kui sotsiaalne lõbu oma grupis. Põhiväärtus on ikkagi koos tegutsemine ja pulli saamine.
Ja üksikrollid, milles võib näha mingit vastupidist peegeldust päris elule.
Hea näitena enda üksikrollist meenub Loki mängul Tartu Jumalad. Päriselt ei ole ma eriline egoistlik nihverdaja, valetaja ja vingerpussija. Selles mängus sain aga avada enda selle poole, ning mingil määral jäi see ka avatuks. Kui sa ei tunne mingit osa endast piisavalt hästi, siis võib see tekitada sinus hirmu - teamdatus just. Küll aga kui see osa on tuttav, siis on see su enda valik kas ja kuidas sa seda kasutad - aga hirmu ta enam ei tekita.
Seega võib isegi vaid meelelahutuslik rollimäng aidata meil teadvustada nii enda sisemust kui ka suhtestumist maailma.
Küsimus on vaid mängujärgses eneseanalüüsis.
Sellised mõtted täna,
head rollimist.
Cheers!
Boostitud lapsepõlvekad
Tere Hollywood,
Mul on teile üks filmi-idee pakkumine. Kuidas teile meeldiks järgnev:
Ühel planeedil elab üks pisikene superkangelane, ta on seal
nagu jumal või nii, kroon on peas ja värki. Aga seal pole tal kedagi päästa. Oh või veelparem, ta kuuleb läbi kosmose hädakutsungit. Täpselt. Seepeale sõidab ta oma taltsutatud hiigelrebasega ... või äkki hoopis koos teiselt plaanilt pärit seksika rebasnaisega... läbi kosmose planeedilt planeedile, kuid ei leia ühtki intelligentset eluvormi ega kutsungi saatjat, kuni jõuab maale. Siin on just mingi suur madu pahandust tegemas ning muteerunund ahvileivapuud ja roosipõõsad vallutavad maailma. Ja siis superkangelane päästab maailma ja kõik on õnnelikud ja leiavad igavese armastuse, kuid siiski ta on superkangelane ja peab naasema oma kodugalaktikasse, sest see on töö, see on see kes ta on.
Selle filmi pealkiri olla "Väikese Printsi Tagasitulek"
Kuidas tundub? On ikka väga hea plot jah?
----------------
Ehk siis s*ta ajab keema kui võetakse mingi lapsepõlves loetud raamat ja tehakse sellest miski täielik pask nagu näiteks:
Ma ei kahtlegi, et selles on visuaalselt ilusaid hetki. Aga täiesti huvi pärast tahan teada, kui mitu detaili kattub raamatutega. Kas veerand filmist võib ehk olla isegi kirjanduslikult õige või on see puhas liialdus?
Muide, mind ei häiri kui solgitakse miskeid koomiksiasju ja viikingi-mütologiat jne - kõik see on justkui kas liiga vana või kauge, et seda pühaks pidada.
Aga raamatud mida ma nooruses lugesin on hoopis teine asi!
Vott nii on lood
Mul on teile üks filmi-idee pakkumine. Kuidas teile meeldiks järgnev:
Ühel planeedil elab üks pisikene superkangelane, ta on seal
nagu jumal või nii, kroon on peas ja värki. Aga seal pole tal kedagi päästa. Oh või veelparem, ta kuuleb läbi kosmose hädakutsungit. Täpselt. Seepeale sõidab ta oma taltsutatud hiigelrebasega ... või äkki hoopis koos teiselt plaanilt pärit seksika rebasnaisega... läbi kosmose planeedilt planeedile, kuid ei leia ühtki intelligentset eluvormi ega kutsungi saatjat, kuni jõuab maale. Siin on just mingi suur madu pahandust tegemas ning muteerunund ahvileivapuud ja roosipõõsad vallutavad maailma. Ja siis superkangelane päästab maailma ja kõik on õnnelikud ja leiavad igavese armastuse, kuid siiski ta on superkangelane ja peab naasema oma kodugalaktikasse, sest see on töö, see on see kes ta on.Selle filmi pealkiri olla "Väikese Printsi Tagasitulek"
Kuidas tundub? On ikka väga hea plot jah?
----------------
Ehk siis s*ta ajab keema kui võetakse mingi lapsepõlves loetud raamat ja tehakse sellest miski täielik pask nagu näiteks:
Ma ei kahtlegi, et selles on visuaalselt ilusaid hetki. Aga täiesti huvi pärast tahan teada, kui mitu detaili kattub raamatutega. Kas veerand filmist võib ehk olla isegi kirjanduslikult õige või on see puhas liialdus?
Muide, mind ei häiri kui solgitakse miskeid koomiksiasju ja viikingi-mütologiat jne - kõik see on justkui kas liiga vana või kauge, et seda pühaks pidada.
Aga raamatud mida ma nooruses lugesin on hoopis teine asi!
Vott nii on lood
Nilbet mõtlemist
Küsimus:
"Miks enamasti ei kurda mees kriitilisel hetkel peavalu üle?"
Vastus:
"Ta kasutab teist pead."
Inime ja tema Vari
Igas inimeses on Jin ja Jang, positiivne ja negatiive pool, inimene ja tema vari.
Kui sa defineerid ennast mingi lausega aka Olen ilus! tekitab see automaatselt vastandrolli "Ma ei ole ilus!" ning tihti definerime me ennast just ju läbi vastandrolli "Ma ei ole selleine, ma ei tee seda jne" (tahaks kasutada väljendit Vari, sest ega sellest lahti ei saa).
Roll muutub ajas, ning sellega koos muutub ka vastandroll. Ilma üheta poleks teist ning ilma teiseta poleks esimene võimalik. Jin ja Jang, igavesti ühenduses, igavesti olemas.
Vahel juhtub aga et roll ja vastandroll lähevad vahetusse, et inimene muutub mingi aja möödudes drastiliselt eelmise ise-enda vastandiks.
Kust aga teada kas tegemist on rolli või vastandrolliga?
Tegelikult on need mõlemad vajalikud ja põhiline on selle juures et inimene oleks õnnelik selle rolli (või eelneva vastandrolli ) juures mille ta on endale valinud.
Ausus ise-enda vastu on primaarne.
Kahe rolli vahel olemine on aga kõige raskem. See on see, kui ilus inimene vaatab peeglisse öeldes "Ma ei ole ilus". Kui pilt sinust endast ei ole suhtes reaalsusega sinus endas. Kui mõtted ja teod on konfliktis.
See on vahepealne olek mis ei ole ei üks ega teine, laskmata nautida reaalsust nii nagu see on.
------
Sellised kummalised mõtted täna ekslusiivselt just teile.
Ning kui sellest pole teile küllalt, siis siin veel natuke diipklaverit:
Kui sa defineerid ennast mingi lausega aka Olen ilus! tekitab see automaatselt vastandrolli "Ma ei ole ilus!" ning tihti definerime me ennast just ju läbi vastandrolli "Ma ei ole selleine, ma ei tee seda jne" (tahaks kasutada väljendit Vari, sest ega sellest lahti ei saa).
Roll muutub ajas, ning sellega koos muutub ka vastandroll. Ilma üheta poleks teist ning ilma teiseta poleks esimene võimalik. Jin ja Jang, igavesti ühenduses, igavesti olemas.
Vahel juhtub aga et roll ja vastandroll lähevad vahetusse, et inimene muutub mingi aja möödudes drastiliselt eelmise ise-enda vastandiks.
Kust aga teada kas tegemist on rolli või vastandrolliga?
Tegelikult on need mõlemad vajalikud ja põhiline on selle juures et inimene oleks õnnelik selle rolli (või eelneva vastandrolli ) juures mille ta on endale valinud.
Ausus ise-enda vastu on primaarne.
Kahe rolli vahel olemine on aga kõige raskem. See on see, kui ilus inimene vaatab peeglisse öeldes "Ma ei ole ilus". Kui pilt sinust endast ei ole suhtes reaalsusega sinus endas. Kui mõtted ja teod on konfliktis.
See on vahepealne olek mis ei ole ei üks ega teine, laskmata nautida reaalsust nii nagu see on.
------
Sellised kummalised mõtted täna ekslusiivselt just teile.
Ning kui sellest pole teile küllalt, siis siin veel natuke diipklaverit:
Poole lollim
Käisin täna hambaarsti juures ja sain kohe poole lollimaks. Tarkusehammas tõmmati välja ... ja et mitte tuimestust ja aega raisata, tõmmati teine veel.
Nüüd olen ma rumal punnpõsk aga see eest nunnu nunnu (ümarad vormid tekitavad kõigis imetajates hoolitsus-soovi ... vt kutsikad ja väiksed lapsed).
Teekonnal arsti juurest (kadriorg) koju (kristiine) kuulsin lausa viiel korral kuidas lähedal asuvad inimesed hakkasid omavahel hambaravist rääkima.
Ma olen alati arvanud et on tore inspireerida teisi inimesi.
Ning ostes kodu juurest poest paistetuse tarvis jäätist, olin ma püsivalt sealse turvamehe silme ees. Õige kah, ka mina ei usaldaks paistes põsega tüüpi, kes kahtlaselt palju jäätist ostab - eriti arvestades tänapäeva hambaravi hindu.
Vot sellised lood siis.
Ja palume mulle täna mitte helistada muidu ma lihtsalt mõmisen midagi vastu
Cheers!
Nüüd olen ma rumal punnpõsk aga see eest nunnu nunnu (ümarad vormid tekitavad kõigis imetajates hoolitsus-soovi ... vt kutsikad ja väiksed lapsed).
Teekonnal arsti juurest (kadriorg) koju (kristiine) kuulsin lausa viiel korral kuidas lähedal asuvad inimesed hakkasid omavahel hambaravist rääkima.
Ma olen alati arvanud et on tore inspireerida teisi inimesi.
Ning ostes kodu juurest poest paistetuse tarvis jäätist, olin ma püsivalt sealse turvamehe silme ees. Õige kah, ka mina ei usaldaks paistes põsega tüüpi, kes kahtlaselt palju jäätist ostab - eriti arvestades tänapäeva hambaravi hindu.
Vot sellised lood siis.
Ja palume mulle täna mitte helistada muidu ma lihtsalt mõmisen midagi vastu
Cheers!
Mõtisklusi illusioonidest
Kunagi ammu vaadates esimest korda filmi "A Beautiful Mind" (tõlkes: Piinatud geenius) jäi mind kummitama mõte sellest, kui hull see oleks, kui sa ühtäkki avastad, et kogu sinu eelnev elu on möödunud illusioonides, omades vaid väikest moonutatud osa reaalsust. Kuidas sellist asja aksepteerida ja sellega toime tulla, et sinu enda aju on mõnes mõttes raisanud suure osa su elust?
Läks aega mõistmiseks, et tegelikult on see paratamatus, olgugi et illusioonid pole enamasti nii "uhked" kui filmis. Inimene õpib ja areneb ning käitumuslikud mustrid muutuvad. Mingi aja elame me kõik illusioonides. Kui mõelda tagasi oma teismelise-ea mõttemallidele ja käitumisele, siis jah tegemist ei olnud reaalsusega. Ning ma ei mõtle teismelise-ea all vanust 11-15 ... see on alles algus :P Meestel pidavatki kauem kestma.
Samuti olen ma nii mitmegi sõbra käest kuulnud kuidas nad ükshetk avastasid, et see mida nad olid aastaid uskunud ja mõelnud ei omanud enam mingit sisu. See oli vaid harjumus, mis jäänud täiskasvanule külge veel teismelise-east.
Eks tänapäeval kütavad ka igasugu reklaamimootorid meid ääreni täis erinevaid illukaid, ning seda juba varajasest lapsepõlvest. Sa saad õnnelikuks vaid siis kui sul on see mänguasi, auto, tolmuimeja, soeng jne
Kuid täiskasvanud inimene suudab näha illusiooni, kui ta on selleks valmis.
Ning ta suudab seda enda jaoks lõhkuda. Näha reaalsust selle taga.
Teoorias vähemalt. Sest praktikas on väga paljudel täiskasvanutel külgi, mis on endiselt pärit vanusest 10-11 või veelgi varemalt. Ega näha täiskasvanud inimest jonnimas pole just tore, aga see on meie taak mis kaasas käib. Küsimus on aga kuidas sellest taagast üle olla ning reaalsust tajuda.
Isegi siis kui reaalsus tundub oluliselt vähem uhke või nauditav, on see tegelikult ju ainus asi mis loeb.
Ning lõpuks jõuab küsimus ikkagi sinna maale, et kas sa suudad endale peeglis otsa vaadata või mitte.
Vot sellised natuke segased mõtted seekord.
Cheers!
Läks aega mõistmiseks, et tegelikult on see paratamatus, olgugi et illusioonid pole enamasti nii "uhked" kui filmis. Inimene õpib ja areneb ning käitumuslikud mustrid muutuvad. Mingi aja elame me kõik illusioonides. Kui mõelda tagasi oma teismelise-ea mõttemallidele ja käitumisele, siis jah tegemist ei olnud reaalsusega. Ning ma ei mõtle teismelise-ea all vanust 11-15 ... see on alles algus :P Meestel pidavatki kauem kestma.
Samuti olen ma nii mitmegi sõbra käest kuulnud kuidas nad ükshetk avastasid, et see mida nad olid aastaid uskunud ja mõelnud ei omanud enam mingit sisu. See oli vaid harjumus, mis jäänud täiskasvanule külge veel teismelise-east.
Eks tänapäeval kütavad ka igasugu reklaamimootorid meid ääreni täis erinevaid illukaid, ning seda juba varajasest lapsepõlvest. Sa saad õnnelikuks vaid siis kui sul on see mänguasi, auto, tolmuimeja, soeng jne
Kuid täiskasvanud inimene suudab näha illusiooni, kui ta on selleks valmis.
Ning ta suudab seda enda jaoks lõhkuda. Näha reaalsust selle taga.
Teoorias vähemalt. Sest praktikas on väga paljudel täiskasvanutel külgi, mis on endiselt pärit vanusest 10-11 või veelgi varemalt. Ega näha täiskasvanud inimest jonnimas pole just tore, aga see on meie taak mis kaasas käib. Küsimus on aga kuidas sellest taagast üle olla ning reaalsust tajuda.
Isegi siis kui reaalsus tundub oluliselt vähem uhke või nauditav, on see tegelikult ju ainus asi mis loeb.
Ning lõpuks jõuab küsimus ikkagi sinna maale, et kas sa suudad endale peeglis otsa vaadata või mitte.
Vot sellised natuke segased mõtted seekord.
Cheers!
Tatoo
Vaatasin mõni aeg tagasi saadet "Eesti tätoveerib" ja see võttis täitsa mõtlema. Saate idee oli ju iseenesest hea, rääkida tätoveerimisest Eestis, selle ajaloost ja ka arvamustest selle kohta. Paljud asjad olid aga väga isikukesksed ning statistika praktiliselt olematu. Samuti, kui inimesed tahavad tõesti teada, mida arvab teine inimene tänavalt mõne teema kohta, siis enamasti ei mõelda "inimene tänavalt" all inimest kes ka tänaval elab, joob ja magab.
Eriti pani mind mõtlema aga sealne psühhoterapeut, kes suhtus tätoveerimisse kui haigusesse. Kunagi laeval töötades üritas ta püsivalt meremeestele selgeks teha, et nad ennast ei tätoveeriks. Ma saan täiesti aru kui traumeeriv see kogemus võis tema jaoks olla, aga ajad on muutunud Rääkimata sellest, et professionaalina - kelle asi on inimesi aidata - selliseid väljaütlemisi teha ei tundu just kuigi taibukas. Peaks ta ju aktsepteerima inimesi nii nagu nad on ja pigem soovituslikult suunama ja toetama.
Minu arvates on tatoo olemus Eesti ühiskonnas drastiliselt muutunud. Kui varem oli tegemist meremeeste ja vangide ajaviite-hobiga, siis nüüd väljendub selles justkui isiklik ilujanu ja eneseotsing. Eesti vanglas pole enam peaaegu võimalik tätoveerida ning selle eest karistatakse karmilt. Meremeeste kohta ma ei tea. Küll aga on mu tutvusringkonnas väga palju avatud kunsti-inimesi (kas siis neid kes ka igapäevaselt ja avalikult loominguga tegelevad, kui ka nö kodukunstnikke) kes on nahale pildistatud. Selles väljendub enamasti ikka mingi eneseleidmise või mineviku ülestäheldus.
Niisiis segane jutt kokku: tatoo võib tänapäeval olla justkui oma isikliku fakti konstanteerimine. Eneseväljendus ise-endale, mis hoiab sul midagi meeles.
Ehk siis mitte enam vangide-meremeeste-sõjameeste värk vaid väljendusviis inimesele, kes enda sees on leidnud miskit tähtsat ja jäädvustamisväärset.
Seega terapeutiliselt pigem ju positiivne nähtus, kui inimene saab mingi asja endale lõplikult selgeks, ning laseb selle endale peale teha, et see ei ununeks. Olgu selleks siis suured sisemised eneseotsingud, armastus puudlite vastu või oma lapse nimi mida tahetakse jäädvustada, naha "rikkumine" on selle puhul küll üks väiksemaid asju mille pärast muretseda. Pealegi on tänapäeva inimese käitumises minu arust oluliselt rohkem haiguslikke tegevusi, kui eneseotsimine - näiteks enesekaotamine materiaalsetes väärtustes. Olgugi et pildi tähendus võib ju inimese jaoks ajas muutuda, on tegemist justkui isikliku mineviku ülestäheldusega. Pealegi, mälu tuhmub kiiremini ja kergemini kui tatoo :P
Ise-eneset on ju kummaline et nähtus, mis oli algselt põliskultuurides staatuse märkimiseks ehk sotsiaalse eesmärgiga, on tänapäeva individualistlikus keskkonnas hakanud levima just eneseotsingute käigus.
Ahjaa, mis puudutab sümboolikat, siis ka siin toetaksin ma humanistina individuaalset lähenemist. See mida inimene endale soovib peale teha, on täiest tema enda valik, samuti ka kujundid ja sümbolid omavad tähendust tema enda jaoks. Vares kellegi õlal võib kandjale tähendada vabana lendamist, kõrvaltvaatajale aga hoopis surma. Kumma arvamus on aga ikkagi tähtis?
Seda et nö "surma sümboolika" kutsub kurje vaime kohale puhtalt juba oma olemusest, ma küll ei usu. Võibolla kutsub sümbol oma kandjast usku saades kohale seda, mida selle kanda sellele omistab. Nii nagu õnnekivi taskupõhjas kandmine tekitab inimesele rohkem õnne. Ma tõesti ei tea, aga see tundub mulle loogilisem, kui et "on ajas muutumatud sümbolid, mis alati soodustavad täpselt sama." Sümbolite tähendused ja nendega seotud emotsioonid muutuvad ajas, seepärast ongi just tähtis inimese enda arvamus ja uskumine millegi kohta, mitte mingid "universaalsed blablabla..d". Haakrist on endiselt universaalset päikesesümbol, eksole?
Nohjah kui ma vaatan mingeid vanu sinise tindiga tehtud tekste või pilte nahal nagu farmi Gabrielil, siis ega ei ole küll just ilusad. Tehnika on aga oluliselt arenenud ja tänapäeval võid sa saada isegi Monalisa täpse koopia oma selja peale, kui see on sinu soov.
Selle on igatahes minu arvamus ja segane jutt öösel.
Ma lähen nüüd magama ära.
Cheers!
Eriti pani mind mõtlema aga sealne psühhoterapeut, kes suhtus tätoveerimisse kui haigusesse. Kunagi laeval töötades üritas ta püsivalt meremeestele selgeks teha, et nad ennast ei tätoveeriks. Ma saan täiesti aru kui traumeeriv see kogemus võis tema jaoks olla, aga ajad on muutunud Rääkimata sellest, et professionaalina - kelle asi on inimesi aidata - selliseid väljaütlemisi teha ei tundu just kuigi taibukas. Peaks ta ju aktsepteerima inimesi nii nagu nad on ja pigem soovituslikult suunama ja toetama.
Minu arvates on tatoo olemus Eesti ühiskonnas drastiliselt muutunud. Kui varem oli tegemist meremeeste ja vangide ajaviite-hobiga, siis nüüd väljendub selles justkui isiklik ilujanu ja eneseotsing. Eesti vanglas pole enam peaaegu võimalik tätoveerida ning selle eest karistatakse karmilt. Meremeeste kohta ma ei tea. Küll aga on mu tutvusringkonnas väga palju avatud kunsti-inimesi (kas siis neid kes ka igapäevaselt ja avalikult loominguga tegelevad, kui ka nö kodukunstnikke) kes on nahale pildistatud. Selles väljendub enamasti ikka mingi eneseleidmise või mineviku ülestäheldus.
Niisiis segane jutt kokku: tatoo võib tänapäeval olla justkui oma isikliku fakti konstanteerimine. Eneseväljendus ise-endale, mis hoiab sul midagi meeles.
Ehk siis mitte enam vangide-meremeeste-sõjameeste värk vaid väljendusviis inimesele, kes enda sees on leidnud miskit tähtsat ja jäädvustamisväärset.
Seega terapeutiliselt pigem ju positiivne nähtus, kui inimene saab mingi asja endale lõplikult selgeks, ning laseb selle endale peale teha, et see ei ununeks. Olgu selleks siis suured sisemised eneseotsingud, armastus puudlite vastu või oma lapse nimi mida tahetakse jäädvustada, naha "rikkumine" on selle puhul küll üks väiksemaid asju mille pärast muretseda. Pealegi on tänapäeva inimese käitumises minu arust oluliselt rohkem haiguslikke tegevusi, kui eneseotsimine - näiteks enesekaotamine materiaalsetes väärtustes. Olgugi et pildi tähendus võib ju inimese jaoks ajas muutuda, on tegemist justkui isikliku mineviku ülestäheldusega. Pealegi, mälu tuhmub kiiremini ja kergemini kui tatoo :P
Ise-eneset on ju kummaline et nähtus, mis oli algselt põliskultuurides staatuse märkimiseks ehk sotsiaalse eesmärgiga, on tänapäeva individualistlikus keskkonnas hakanud levima just eneseotsingute käigus.
Ahjaa, mis puudutab sümboolikat, siis ka siin toetaksin ma humanistina individuaalset lähenemist. See mida inimene endale soovib peale teha, on täiest tema enda valik, samuti ka kujundid ja sümbolid omavad tähendust tema enda jaoks. Vares kellegi õlal võib kandjale tähendada vabana lendamist, kõrvaltvaatajale aga hoopis surma. Kumma arvamus on aga ikkagi tähtis?
Seda et nö "surma sümboolika" kutsub kurje vaime kohale puhtalt juba oma olemusest, ma küll ei usu. Võibolla kutsub sümbol oma kandjast usku saades kohale seda, mida selle kanda sellele omistab. Nii nagu õnnekivi taskupõhjas kandmine tekitab inimesele rohkem õnne. Ma tõesti ei tea, aga see tundub mulle loogilisem, kui et "on ajas muutumatud sümbolid, mis alati soodustavad täpselt sama." Sümbolite tähendused ja nendega seotud emotsioonid muutuvad ajas, seepärast ongi just tähtis inimese enda arvamus ja uskumine millegi kohta, mitte mingid "universaalsed blablabla..d". Haakrist on endiselt universaalset päikesesümbol, eksole?
Nohjah kui ma vaatan mingeid vanu sinise tindiga tehtud tekste või pilte nahal nagu farmi Gabrielil, siis ega ei ole küll just ilusad. Tehnika on aga oluliselt arenenud ja tänapäeval võid sa saada isegi Monalisa täpse koopia oma selja peale, kui see on sinu soov.
Selle on igatahes minu arvamus ja segane jutt öösel.
Ma lähen nüüd magama ära.
Cheers!
N-Imetajad
Mitte keegi ei tea enam kindlalt, mis andis sel saatuslikul päeval viimase lükke. Oli selleks eelmisel päeval pähe saadud obadus, mis oli ennast kirjult ja lõbusalt ülespaistetanud? Või hiljutisest õnnetust kukkumisest põhjustatud peatrauma? Või ehk ei olnud päikesetõusu ajal söödud imeliku maitsega viinamarjad teps mitte viinamarjad?
Keegi ei tea seda kindlalt. Küll aga teavad kõik, mis edasi juhtus.
Ühel täiesti tavalisel päeval, ühes täiesti tavalises metsas, ühe täiesti tavalise puu otsast tuli alla üks täiesti tavaline imetaja ning hakkas Nimetajaks.
Nii sai see kõik alguse.
Edasist võite ehk juba isegi aimata. Esimene õpetas nimetamist oma klannile ning sealt levis see lõpuks nagu nakkushaigus ka kõigile teistele klannidele, kuni lõpuks kattis terve maakera. Esimeste nimetajate lapsed oskasid aga juba veelgi paremini nimetada ning nende järglased veelgi paremini ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ... ning siin sa nüüd oled ja loed seda teksti ja kindlasti hakkasid ka mõtlema, mis on see Nimetamise kunst.
Ürgsel ajal oli see lihtne: klanni päälik võttis kivi, näitas seda oma klanni liikmetele – kes muidugi nii tähtsa sündmuse puhul kokku olid kogunenud – ning tegi „URR“. Siis pühkis ta laubalt higi, võttis suurema kivi, näitas ka seda, mõtles nii, et higi leemendas ja tegi „URGHH“. Kindlasti tundub seesugune nimetamine teile väga primitiivsena, aga pidage meeles – need olid esimesed nimetused, neil lihtsalt ei olnud kuskilt eeskuju võtta. Ning sellises seisus oli tegemist raske loova tööga.
Peale pääliku õpetust teadsid kõik tema klannis, et väike kivi on „URR“ ja suurem kivi „URGHH“. Kõik oli lihtne, selge ja täiesti ebaselge. Tekkis esimene keeleprobleem. Milline kivi oli suur ja milline väike? Kas oleks tulnud pääliku väikest kivi kaasas kanda ning kõiki teisi sellega võrrelda, et teada kas leitud kivi on URR või URGHH? Aga päälikul oli ju vaid üks kivi ja kõik ei saanud seda samal ajal kaasas kanda? Ja kas URR oli vaid väike kivi, millel oli peal väike samblatomp nagu pääliku näidatud kivil, või olid kõik väikesed kivid URR?
Kohe kindlasti ei suuda me mõista kogu seda agooniat, mis kaasnes esimese nimetamisega. Aga meie ürgvanemad ei olnud papist poisid vaid parajad pärdikud. Kõik ju nimetasid ning ei saanud ju lubada, et naaberklann paremini nimetas. Ning nõnda sündiski keel naabrikadedusest – igas kandis omamoodi.
Arvatavasti ei suuda me nimetamise agooniat mõista, sest me oleme sõnadega harjunud ning ei satu ehk tihti mõtlema, mida need tegelikult endast kujutavad. Kui ürginimene võttis kätte kivi, vaatas seda, nuusutas seda (loodame siinkohas, et tegemist oli ikka kiviga), katsus selle krobelist-siledat külma pinda, siis kõik need aistingud kokku andsid talle mudeli, mille nimeks sai URR - seda juhul kui kivi oli ka kasvult väike. Sellest meelde jäetud mudelist sai etalon terveks eluks.
Nõnda oli tal lihtsam end teistele väljendada. Pidades sõjaplaani naaberklanni vastu sai ta lihtsalt öelda „URGHH VII HÕMM“ selle asemel, et ilma sõnadeta seletada, kuidas visates kõva, külma ja sileda pinnaga rasket eset naaberklanni esindaja pea pihta, põhjustab see gravitatsiooni mõjupinna suurenemist terve tema keha ulatuses. Ürgmees sai aru, et nimetamine tegi vahel elu lihtsamaks.
Samas võis see teha elu ka kuradi keeruliseks. Eriti kui lauses „URGHH VII HÕMM“ puudus sihitis (see mida sihitakse) ning su klannikaaslane enda pead kogemata sihitiseks pidas ja juba preventsiooniks sulle malakaga pikki pead andis.
Sel ürgsel aal arenes keel vastavalt vajadusele ja füüsiliste traumade hulgale.
Nimetustega hoidis inimloom oluliselt kokku oma mälukulu. Oli tarvis vaid ühekordset nimetuse seletust ning edasistes mälestustes sai valmis mudelit vabalt kasutada. Selle asemel, et jätta mällu kõiki aistinguid, mis võinuks kõlada umbes nii „pisikene roheline hüppav libe asi, mis teeb imelikku häält ja mida lakkuda ei tasu“, sai ta selle lihtsalt meelde jätta kui „Konn“. Nõnda muutus mälu mitte enam aistingute, vaid nimetustepõhiseks ehk siis teaduslikus keeles sensoorne mälu asendus verbaalse mäluga.
Kui füüsiliste asjade (kategooriad: söödav, mittesöödav) ja tegevuste (küttimine, puhkamine, söömine, paljunemine – neli sõna) nimetamine oli veel suhteliselt lihtne tegevus, millega esimene generatsioon nii enam-vähem hakkama sai, siis oluliselt raskem oli nimetada näiteks lõhnu ja hääli. Veelgi raskem aga emotsioone. Vajadus aga nende nimetuste järgi oli olemas.
Kujutage ette olukorda, kus naine tunneb, et terve elamine haiseb nagu sinivetikas, mees aga naudibki just sellist lõhna. Naine läheb mehe juurde, et öelda, et kodu haiseb ning sõnab „NUFF-NUFF“ ja mees ütleb „NUFF-NUFF“ vastu, mõeldes aga, et kas pole mitte tore tugev lõhnakuusk, see mille ma eile lamedate sabadega näriliste veetakistusest välja võtsin ja koju vedasin.
Olgugi, et kooselavate inimeste teineteise mittemõistmine pole ajas muutunud, oli siiski viisakas hankida nimetus tähistamaks head ja halba.
Ning nõnda jõutigi murdepunktini, kus nimetused muutusid abstraktseteks ja kogu nimetamise kunst hakkas tasapisi allakäigutreppi mööda (ilmselgelt alla) veerema. HÄÄ tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte PÄHH, mis aga omakorda tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte HÄÄ. Esialgu piisas neist kahest segaduse külvamiseks küll.
Emotsioonidest rääkides tuli esmakordselt tõsiselt sisse ka konteksti tähtsus. Näiteks võisid banaanid – mida sõi ennist su nõbu, kes enne oli normaalne, aga peale nende söömist end krokodilliks peab – olla nii HÄÄ või ka PÄHH, olenedes sellest, kui palju meeldis sulle persoon, kellele sa neid soovitasid. Ehk siis nimetused muutusid subjektiivseks.
Arvatavasti oli see päris hulga generatsioone edasi, kui verbaalne mälu hakkas domineerima ning nimetused hakkasid elama oma elu. Inimene elas oma elu läbi nimetuste ning oli täiesti veendunud, et millegi nimetamine muudab asja olemust.
Näiteks oli ta täiesti veendunud, et kui nimetada türkiissinist särki piisavalt palju siniseks särgiks, siis muutub see rohkem siniseks, kui see enne oli. Vastasleeri ehk nimetajate, kes uskusid et türkiissinine särk on ikkagi roheline esindajad arvasid umbes sama, ainult teise värviga.
Samuti kerkisid esile Suured küsimused: Kas maa tiirles ümber päikese või päike ümber maa? Mis oli elu mõte? Kuidas mõni sai nii rikkaks? Ja paljud teised, millest esimese generatsiooni nimetajad ei oleks isegi mitte aru saanud, rääkimata vastamisest.
Mitte et seal väga vahet oleks olnud, siis üldsus võttis ikkagi omaks arvamused (nimetused), mida toetas suurem hulk ja rohkemate relvadega inimesi (puhas ellujäämisinstinkt).
Tulles aga tagasi reaalsusesse nõustute te aga kindlasti, et türkiis-sinisel särgil pole sooja ega külma sellest, kas keegi nimetab teda roheliseks või siniseks ning asi ise-enesest ei muutu sellest kuidas meie seda nimetame.
Selle ajastu nimetajad aga sellega ei nõustunud ning pidasid maha isegi suuri taplusi teiste nimetajatega, kes nimetasid näiteks ühtsustunnet universumiga ehk jumalat ehk allahit teistmoodi, kui nemad. Nimetuste nimel tehti suuri lollusi.
Nimetuste maailm aga kasvas ja arenes. Järjest rohkem loodi nimetusi, mis olid lihtsalt nimetused ning ei omanud enam mingit seost aistingutega. Ning veelgi enam loodi nimetusi igasuguste emotsioonide, käitumiste ja arvamuste tarbeks. Tekkisid toredad kompleks-mõisted nagu õiglus, armastus, jumal, töötamine jms, mida kõik inimesed isemoodi tõlgendasid, millest aga universumil suhteliselt ükskõik oli.
Tekkisid ka teadused, nagu näiteks:
Bioloogia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi liike väljasurnud keeles. Lynx Lynx ei ütle sulle midagi looma väljanägemise, lõhna või käitumise kohta.
Geograafia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi pinnavorme, piirkondi ja kohti. Sa võid ju teada, et Türgi (piirkonna nimetus) pealinn (kindla piirkonna üldnimetus) on Ankara (täpsem piikonna nimetus), aga selle mitteteadmine vähendab ehk vaid su sotsiaalset lävimist, kui niigi palju.
Ajalugu – mis proovib nimetada, kõiki eelnenud Suuri inimesi ja sündmusi ning seostada neid kokkulepitud ajanimetustega.
Füüsika – teadus, mis huvitaval kombel tegeleb maailma mudelitega (ideaalne gaas jne) tunnistades ka ise, et need on vaid lihtsustatud mudelid.
Me oleme hakanud oma liigi arengust, maailmavaatest ja elust rääkima vaid läbi nimetuste. Me mõtleme läbi nimetuste ning tajume maailma läbi nimetuste. See aga tähendab, et sattudes kokku tuttava kogemuse või objektiga, omistame me sellele samasugused väärtused nagu esimesel kohtumisel.
Iseenesest pole ju nimetustes ja mudelites elamine halb, sest need aitavad meil teha järeldusi, küll aga pole väga tihti need järeldused õiged. Kui satume kokku nõmeda tüübiga, kellel on valge BMW, ei tähenda see veel et kõik valgete BMWdega inimesed on nõmedad. Kui eile poes käies oli seal pikk järjekord, ei tähenda see ka seda, et täna on pikk järjekord.
Kõik meie elus on ainulaadne ja kordumatu.
Kas olete te näinud kaht identset puud? Olete te näinud kahte identset lõket? Kahte identset lumehelvest? Kuna me käsitleme maailma lihtsustatult, ei märka me nii palju erilist, iga hetke ainulaadsust.
Muretsedes oma tuleviku pärast või mõtiskledes minevikust, ei ole me reaalsuses.
Minevik on vaid hunnik nimetusi, mis paratamatult ajas tuhmub. Tulevik aga ei midagi muud kui arvamus sellest, mis võib juhtuda ning ole sa kui tähtis iganes, ei mõjuta sinu arvamus seda, mis tegelikult juhtuma hakkab.
Nimetamise kunstil on pikk ajalugu ja omad plussid aga ka miinused. Seda on hea kasutada, aga hea oleks see ka vahel välja lülitada.
On miljoneid asju elus, mida me ei märka, sest me elame vaid nimetustes.
Me ei ela nagu seda nimetatakse - siin ja praegu.
Keegi ei tea seda kindlalt. Küll aga teavad kõik, mis edasi juhtus.
Ühel täiesti tavalisel päeval, ühes täiesti tavalises metsas, ühe täiesti tavalise puu otsast tuli alla üks täiesti tavaline imetaja ning hakkas Nimetajaks.
Nii sai see kõik alguse.
Edasist võite ehk juba isegi aimata. Esimene õpetas nimetamist oma klannile ning sealt levis see lõpuks nagu nakkushaigus ka kõigile teistele klannidele, kuni lõpuks kattis terve maakera. Esimeste nimetajate lapsed oskasid aga juba veelgi paremini nimetada ning nende järglased veelgi paremini ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ... ning siin sa nüüd oled ja loed seda teksti ja kindlasti hakkasid ka mõtlema, mis on see Nimetamise kunst.
Ürgsel ajal oli see lihtne: klanni päälik võttis kivi, näitas seda oma klanni liikmetele – kes muidugi nii tähtsa sündmuse puhul kokku olid kogunenud – ning tegi „URR“. Siis pühkis ta laubalt higi, võttis suurema kivi, näitas ka seda, mõtles nii, et higi leemendas ja tegi „URGHH“. Kindlasti tundub seesugune nimetamine teile väga primitiivsena, aga pidage meeles – need olid esimesed nimetused, neil lihtsalt ei olnud kuskilt eeskuju võtta. Ning sellises seisus oli tegemist raske loova tööga.Peale pääliku õpetust teadsid kõik tema klannis, et väike kivi on „URR“ ja suurem kivi „URGHH“. Kõik oli lihtne, selge ja täiesti ebaselge. Tekkis esimene keeleprobleem. Milline kivi oli suur ja milline väike? Kas oleks tulnud pääliku väikest kivi kaasas kanda ning kõiki teisi sellega võrrelda, et teada kas leitud kivi on URR või URGHH? Aga päälikul oli ju vaid üks kivi ja kõik ei saanud seda samal ajal kaasas kanda? Ja kas URR oli vaid väike kivi, millel oli peal väike samblatomp nagu pääliku näidatud kivil, või olid kõik väikesed kivid URR?
Kohe kindlasti ei suuda me mõista kogu seda agooniat, mis kaasnes esimese nimetamisega. Aga meie ürgvanemad ei olnud papist poisid vaid parajad pärdikud. Kõik ju nimetasid ning ei saanud ju lubada, et naaberklann paremini nimetas. Ning nõnda sündiski keel naabrikadedusest – igas kandis omamoodi.
Arvatavasti ei suuda me nimetamise agooniat mõista, sest me oleme sõnadega harjunud ning ei satu ehk tihti mõtlema, mida need tegelikult endast kujutavad. Kui ürginimene võttis kätte kivi, vaatas seda, nuusutas seda (loodame siinkohas, et tegemist oli ikka kiviga), katsus selle krobelist-siledat külma pinda, siis kõik need aistingud kokku andsid talle mudeli, mille nimeks sai URR - seda juhul kui kivi oli ka kasvult väike. Sellest meelde jäetud mudelist sai etalon terveks eluks.
Nõnda oli tal lihtsam end teistele väljendada. Pidades sõjaplaani naaberklanni vastu sai ta lihtsalt öelda „URGHH VII HÕMM“ selle asemel, et ilma sõnadeta seletada, kuidas visates kõva, külma ja sileda pinnaga rasket eset naaberklanni esindaja pea pihta, põhjustab see gravitatsiooni mõjupinna suurenemist terve tema keha ulatuses. Ürgmees sai aru, et nimetamine tegi vahel elu lihtsamaks.
Samas võis see teha elu ka kuradi keeruliseks. Eriti kui lauses „URGHH VII HÕMM“ puudus sihitis (see mida sihitakse) ning su klannikaaslane enda pead kogemata sihitiseks pidas ja juba preventsiooniks sulle malakaga pikki pead andis.
Sel ürgsel aal arenes keel vastavalt vajadusele ja füüsiliste traumade hulgale.
Nimetustega hoidis inimloom oluliselt kokku oma mälukulu. Oli tarvis vaid ühekordset nimetuse seletust ning edasistes mälestustes sai valmis mudelit vabalt kasutada. Selle asemel, et jätta mällu kõiki aistinguid, mis võinuks kõlada umbes nii „pisikene roheline hüppav libe asi, mis teeb imelikku häält ja mida lakkuda ei tasu“, sai ta selle lihtsalt meelde jätta kui „Konn“. Nõnda muutus mälu mitte enam aistingute, vaid nimetustepõhiseks ehk siis teaduslikus keeles sensoorne mälu asendus verbaalse mäluga.
Kui füüsiliste asjade (kategooriad: söödav, mittesöödav) ja tegevuste (küttimine, puhkamine, söömine, paljunemine – neli sõna) nimetamine oli veel suhteliselt lihtne tegevus, millega esimene generatsioon nii enam-vähem hakkama sai, siis oluliselt raskem oli nimetada näiteks lõhnu ja hääli. Veelgi raskem aga emotsioone. Vajadus aga nende nimetuste järgi oli olemas.
Kujutage ette olukorda, kus naine tunneb, et terve elamine haiseb nagu sinivetikas, mees aga naudibki just sellist lõhna. Naine läheb mehe juurde, et öelda, et kodu haiseb ning sõnab „NUFF-NUFF“ ja mees ütleb „NUFF-NUFF“ vastu, mõeldes aga, et kas pole mitte tore tugev lõhnakuusk, see mille ma eile lamedate sabadega näriliste veetakistusest välja võtsin ja koju vedasin.
Olgugi, et kooselavate inimeste teineteise mittemõistmine pole ajas muutunud, oli siiski viisakas hankida nimetus tähistamaks head ja halba.
Ning nõnda jõutigi murdepunktini, kus nimetused muutusid abstraktseteks ja kogu nimetamise kunst hakkas tasapisi allakäigutreppi mööda (ilmselgelt alla) veerema. HÄÄ tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte PÄHH, mis aga omakorda tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte HÄÄ. Esialgu piisas neist kahest segaduse külvamiseks küll.
Emotsioonidest rääkides tuli esmakordselt tõsiselt sisse ka konteksti tähtsus. Näiteks võisid banaanid – mida sõi ennist su nõbu, kes enne oli normaalne, aga peale nende söömist end krokodilliks peab – olla nii HÄÄ või ka PÄHH, olenedes sellest, kui palju meeldis sulle persoon, kellele sa neid soovitasid. Ehk siis nimetused muutusid subjektiivseks.
Arvatavasti oli see päris hulga generatsioone edasi, kui verbaalne mälu hakkas domineerima ning nimetused hakkasid elama oma elu. Inimene elas oma elu läbi nimetuste ning oli täiesti veendunud, et millegi nimetamine muudab asja olemust.
Näiteks oli ta täiesti veendunud, et kui nimetada türkiissinist särki piisavalt palju siniseks särgiks, siis muutub see rohkem siniseks, kui see enne oli. Vastasleeri ehk nimetajate, kes uskusid et türkiissinine särk on ikkagi roheline esindajad arvasid umbes sama, ainult teise värviga.
Samuti kerkisid esile Suured küsimused: Kas maa tiirles ümber päikese või päike ümber maa? Mis oli elu mõte? Kuidas mõni sai nii rikkaks? Ja paljud teised, millest esimese generatsiooni nimetajad ei oleks isegi mitte aru saanud, rääkimata vastamisest.
Mitte et seal väga vahet oleks olnud, siis üldsus võttis ikkagi omaks arvamused (nimetused), mida toetas suurem hulk ja rohkemate relvadega inimesi (puhas ellujäämisinstinkt).
Tulles aga tagasi reaalsusesse nõustute te aga kindlasti, et türkiis-sinisel särgil pole sooja ega külma sellest, kas keegi nimetab teda roheliseks või siniseks ning asi ise-enesest ei muutu sellest kuidas meie seda nimetame.
Selle ajastu nimetajad aga sellega ei nõustunud ning pidasid maha isegi suuri taplusi teiste nimetajatega, kes nimetasid näiteks ühtsustunnet universumiga ehk jumalat ehk allahit teistmoodi, kui nemad. Nimetuste nimel tehti suuri lollusi.
Nimetuste maailm aga kasvas ja arenes. Järjest rohkem loodi nimetusi, mis olid lihtsalt nimetused ning ei omanud enam mingit seost aistingutega. Ning veelgi enam loodi nimetusi igasuguste emotsioonide, käitumiste ja arvamuste tarbeks. Tekkisid toredad kompleks-mõisted nagu õiglus, armastus, jumal, töötamine jms, mida kõik inimesed isemoodi tõlgendasid, millest aga universumil suhteliselt ükskõik oli.
Tekkisid ka teadused, nagu näiteks:
Bioloogia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi liike väljasurnud keeles. Lynx Lynx ei ütle sulle midagi looma väljanägemise, lõhna või käitumise kohta.
Geograafia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi pinnavorme, piirkondi ja kohti. Sa võid ju teada, et Türgi (piirkonna nimetus) pealinn (kindla piirkonna üldnimetus) on Ankara (täpsem piikonna nimetus), aga selle mitteteadmine vähendab ehk vaid su sotsiaalset lävimist, kui niigi palju.
Ajalugu – mis proovib nimetada, kõiki eelnenud Suuri inimesi ja sündmusi ning seostada neid kokkulepitud ajanimetustega.
Füüsika – teadus, mis huvitaval kombel tegeleb maailma mudelitega (ideaalne gaas jne) tunnistades ka ise, et need on vaid lihtsustatud mudelid.
Me oleme hakanud oma liigi arengust, maailmavaatest ja elust rääkima vaid läbi nimetuste. Me mõtleme läbi nimetuste ning tajume maailma läbi nimetuste. See aga tähendab, et sattudes kokku tuttava kogemuse või objektiga, omistame me sellele samasugused väärtused nagu esimesel kohtumisel.
Iseenesest pole ju nimetustes ja mudelites elamine halb, sest need aitavad meil teha järeldusi, küll aga pole väga tihti need järeldused õiged. Kui satume kokku nõmeda tüübiga, kellel on valge BMW, ei tähenda see veel et kõik valgete BMWdega inimesed on nõmedad. Kui eile poes käies oli seal pikk järjekord, ei tähenda see ka seda, et täna on pikk järjekord.
Kõik meie elus on ainulaadne ja kordumatu.
Kas olete te näinud kaht identset puud? Olete te näinud kahte identset lõket? Kahte identset lumehelvest? Kuna me käsitleme maailma lihtsustatult, ei märka me nii palju erilist, iga hetke ainulaadsust.
Muretsedes oma tuleviku pärast või mõtiskledes minevikust, ei ole me reaalsuses.
Minevik on vaid hunnik nimetusi, mis paratamatult ajas tuhmub. Tulevik aga ei midagi muud kui arvamus sellest, mis võib juhtuda ning ole sa kui tähtis iganes, ei mõjuta sinu arvamus seda, mis tegelikult juhtuma hakkab.
Nimetamise kunstil on pikk ajalugu ja omad plussid aga ka miinused. Seda on hea kasutada, aga hea oleks see ka vahel välja lülitada.
On miljoneid asju elus, mida me ei märka, sest me elame vaid nimetustes.
Me ei ela nagu seda nimetatakse - siin ja praegu.
---------------------
Tegemist on ilukirjandusliku teosega, mis võib sisaldada pähkleid.
Pildid ei kuulu mulle ja on illustreeriva tähendusega.
Tekst üleval ka poognas.
Kel meeldib, võib seda ka öelda. Kellele mitte, noh võib kah.
Cheers!
kevadkokkuvõte
Arvasite, et olen juba kuhugi ära kadunud? Heh! Te eksisite, olen ikka siin ja olemas. Lihtsalt, et.... noh jube palju tegemist on kogu aeg.
Aga siin siis pisike kokkuvõte huvilistele:
KOOL
Semester on peaaegu läbi ja tulemustega võib igati rahule jääda. Seekord andis kõige rohkem juurde ikkagi kodutööna tehtud kirjutis. Uurisin nimelt traumat ja selle kogemuse silumist erinevate meetoditega. Äärmiselt põnev .. ja kui aus olla siis ka kuidagi tuttavavõitu (kuigi trauma bioloogilist aspekti ma tõesti väga ei teadnud). See tekitas sihukse paraja sisekaemuse - kuigi ütlen ausalt, et läbi oma kogemuste seda kirjutada oli ... brrr
Njah, teised asjad koolis olid rohkem sotsiaalse arenguga. Sisemist arengut vaid pisikeste sammudega. Aga lõppudelõpuks on need ikkagi üksikud piisad, mis lombi moodustavad.
Kuna aga kevadel ei olnud aega sisekaemusega tegeleda, siis jätkame sellega vaiksetviisi suvel (meie ehk mina ja minu ego, ID ja superego)
TEATER
Jah, käisin ka seekord laval ära. Igavene duubel nagu ma olen. Ja tänu sellele sain paariks korraks ka heli-valguspuldi tagant ära. Aga igati väärt kogus on täiesti võhivõõas linnas ja kohas, suures teatris 3 tundi enne etendust kukalt sügada ja mõelda, et millist neist kohalikust viiekümnest prožektorist nüüd kasutada tuleks?
Teater on nauditav ja ainulaadne (meie oma on paras sotsiaalne eksperiment), kui ta vaid nii palju aega ja tähelepanu ära ei võtaks.
Peas aga liiguvad toredad mõtted seostada mõni kooli asi teatriga - oleks nagu 2 ühes. Vaja veel seedida.
TÖÖ
Täiskohaga kool, töö ja teater on suhteliselt suidsidaalne kombinatsioon (kuigi nauditav). Eks ta tõsi ole, et kui sul on põnevamaid tegevusi rohke, pöörad sa vähem tähelepanu asjadele, mis niiväga ei eruta. Seega on mul nüüd hea võimalus taaskord korralikult tööle pühenduda.
LOOMING
Tuleb, tuleb, tuleb .. kui on aega. Mõtteid ikka liigub ja vahel sellises tempos ja segamini, et isegi ei usu. Nüd sessi lõpus on ka üks novelliraas (võinoh midagi sinna kanti äkki, mida mina žanritest tean) hakkanud end pastakast välja tilgutama. Ja inspiratsiooni on vahepeal tulnud küll ja veel.
Ahjaa, koduse visuaalkunstiga olen hakanud rohkem tegelema ja ka üks trumm (mitte kapten) kuluks koju ära.
SOTSIAALNE ELU
Andke andeks sõbrad, et pole aega olnud (tõsi, aega oleks võibolla isegi kuskilt saanud natuke naksata, aga see-eest mitte tähelepanu. Ma ei ole nii võimekas.). Aga küll me teeme selle aja tasa.
See, et mul pole aega, ei tähenda, et ma ei tahaks vahel sõpradega üht kohvi või õlunaadi võtta.
Kevadine sotsiaalne elu ongi piirdunud enamuses kooli, töö ja teatriga, vahele ka sünnipäevapidamine ja mõned munchkiniõhtud ning kõiki neid olen ma proovinud nautida niipalju kui võimalik.
Niih, midagi tarka siia kirja vist ei saanud, aga vähemasti mingi ülevaade on olemas.
Ahjaa, see novell, mis tegemisel, tuleb arvatavasti üles nii blogisse kui poognasse - usun juba ette ära, et selles on mingi iva sees, mis justkui väärib mitmel rindel jagamist (jajah, mul on suur ego).
Olge terved!
Cheers!
Aga siin siis pisike kokkuvõte huvilistele:
KOOL
Semester on peaaegu läbi ja tulemustega võib igati rahule jääda. Seekord andis kõige rohkem juurde ikkagi kodutööna tehtud kirjutis. Uurisin nimelt traumat ja selle kogemuse silumist erinevate meetoditega. Äärmiselt põnev .. ja kui aus olla siis ka kuidagi tuttavavõitu (kuigi trauma bioloogilist aspekti ma tõesti väga ei teadnud). See tekitas sihukse paraja sisekaemuse - kuigi ütlen ausalt, et läbi oma kogemuste seda kirjutada oli ... brrr
Njah, teised asjad koolis olid rohkem sotsiaalse arenguga. Sisemist arengut vaid pisikeste sammudega. Aga lõppudelõpuks on need ikkagi üksikud piisad, mis lombi moodustavad.
Kuna aga kevadel ei olnud aega sisekaemusega tegeleda, siis jätkame sellega vaiksetviisi suvel (meie ehk mina ja minu ego, ID ja superego)
TEATER
Jah, käisin ka seekord laval ära. Igavene duubel nagu ma olen. Ja tänu sellele sain paariks korraks ka heli-valguspuldi tagant ära. Aga igati väärt kogus on täiesti võhivõõas linnas ja kohas, suures teatris 3 tundi enne etendust kukalt sügada ja mõelda, et millist neist kohalikust viiekümnest prožektorist nüüd kasutada tuleks?
Teater on nauditav ja ainulaadne (meie oma on paras sotsiaalne eksperiment), kui ta vaid nii palju aega ja tähelepanu ära ei võtaks.
Peas aga liiguvad toredad mõtted seostada mõni kooli asi teatriga - oleks nagu 2 ühes. Vaja veel seedida.
TÖÖ
Täiskohaga kool, töö ja teater on suhteliselt suidsidaalne kombinatsioon (kuigi nauditav). Eks ta tõsi ole, et kui sul on põnevamaid tegevusi rohke, pöörad sa vähem tähelepanu asjadele, mis niiväga ei eruta. Seega on mul nüüd hea võimalus taaskord korralikult tööle pühenduda.
LOOMING
Tuleb, tuleb, tuleb .. kui on aega. Mõtteid ikka liigub ja vahel sellises tempos ja segamini, et isegi ei usu. Nüd sessi lõpus on ka üks novelliraas (võinoh midagi sinna kanti äkki, mida mina žanritest tean) hakkanud end pastakast välja tilgutama. Ja inspiratsiooni on vahepeal tulnud küll ja veel.
Ahjaa, koduse visuaalkunstiga olen hakanud rohkem tegelema ja ka üks trumm (mitte kapten) kuluks koju ära.
SOTSIAALNE ELU
Andke andeks sõbrad, et pole aega olnud (tõsi, aega oleks võibolla isegi kuskilt saanud natuke naksata, aga see-eest mitte tähelepanu. Ma ei ole nii võimekas.). Aga küll me teeme selle aja tasa.
See, et mul pole aega, ei tähenda, et ma ei tahaks vahel sõpradega üht kohvi või õlunaadi võtta.
Kevadine sotsiaalne elu ongi piirdunud enamuses kooli, töö ja teatriga, vahele ka sünnipäevapidamine ja mõned munchkiniõhtud ning kõiki neid olen ma proovinud nautida niipalju kui võimalik.
Niih, midagi tarka siia kirja vist ei saanud, aga vähemasti mingi ülevaade on olemas.
Ahjaa, see novell, mis tegemisel, tuleb arvatavasti üles nii blogisse kui poognasse - usun juba ette ära, et selles on mingi iva sees, mis justkui väärib mitmel rindel jagamist (jajah, mul on suur ego).
Olge terved!
Cheers!
After Party
On möödunud 25 aastat Tšernobõlist ja ka minu sünnist ehk nagu ütleks rüütel Gawan: "Vaadake mind, selle pärast ma niimoodi hiilgan!"
Loodame, et tuumakatastroofid minu veerandsadade täitumise järgi ei käi (meeldetuletus: Fukushima!)
Sotsiaalne morsi ja koogi õhtu koos jutu ja pillimänguga on juba peetud. Nüüd aga on võimalus pidusemalt ja joogisemalt tähistada.
Nimelt 28 ja 29 Aprill esineb T-Teater veel telliskivis, ning viimasel päeval järgneb ka pidu. Seda nii tähistamaks meie etendust, Marko juubelit, kui ka minu juubeli-laadset-toodet (ning kindlasti leiab veel põhjendusi :P ).
Nii et kes tahab klaasi kangemaga õnne soovida - tulge aga kohale.
Kui tahate etendust näha, siis piletid siit https://www.piletimaailm.com/performances/23038 Kõik kes näinud on julgevad soovitada ;)
Kui etendusele tulla ei saa, aga käppa tahaks ikka suruda, võib ennast saali juurde nii poole üheksaks ajada.
Vot nii! Kohtumiseni!
Ja Cheers!
Loodame, et tuumakatastroofid minu veerandsadade täitumise järgi ei käi (meeldetuletus: Fukushima!)
Sotsiaalne morsi ja koogi õhtu koos jutu ja pillimänguga on juba peetud. Nüüd aga on võimalus pidusemalt ja joogisemalt tähistada.
Nimelt 28 ja 29 Aprill esineb T-Teater veel telliskivis, ning viimasel päeval järgneb ka pidu. Seda nii tähistamaks meie etendust, Marko juubelit, kui ka minu juubeli-laadset-toodet (ning kindlasti leiab veel põhjendusi :P ).
Nii et kes tahab klaasi kangemaga õnne soovida - tulge aga kohale.
Kui tahate etendust näha, siis piletid siit https://www.piletimaailm.com/performances/23038 Kõik kes näinud on julgevad soovitada ;)
Kui etendusele tulla ei saa, aga käppa tahaks ikka suruda, võib ennast saali juurde nii poole üheksaks ajada.
Vot nii! Kohtumiseni!
Ja Cheers!
Oota, oota, looda ja ela ja sära ja siis mine ära...
Kes juba ära tundis siis pealkiri on pärit ühest loost Dagö viimaselt albumilt, mis on nende kohta harjumatult depressiivne, melanhoolne ja sotsiaalkriitiline. Hea kuulamine sellegipoolest.
Ootamist ja lootmist üritan ma vältida, seega sellest ka väga ei räägi. Milleks ikka ennast ette programmeerida?
Elamine ja säramine on aga igati tänuväärt tegevus. Siinkohas ütlen, et puhkus on igati edukalt möödunud ( jah 2 päeva on veel, aga need on juba sisse-elamiseks) Inglismaal sai nähtud Stonehenge-i ja Oxford Streeti. Kohatud bandiit-hanedega. Ja osteldud rohkem kui eluterve oleks. Üldse oli väga mõnus ja muhe ja eelviimaseks päevaks sai inglisekeel kah korralikult suhu :P Lahkumise päev oli aga selle kevade kõige soojem päev - vahi irooniat.
Turgus sai tehtud 2 korralikku etendust, mis leidsid positiivset kajastust ka nende kohalikus päevalehes - tudengiteatri kohta pole ju üldse mitte paha. Veel 28-29 Aprill peaks saama seda tükki veel telliskivis näha. Ning Mai algul korra Rakveres ja korra ka Kärdlas. Kel lisahuvi, võib julgelt küsida.
Kõige selle käigus on olnud väga palju emotsioone, mida ma alles aegamisi analüüsin. Siia mõned uitmõtted, tähelepanekud ja muidu mõlgutused umbes samasuguses kaoses nagu need tihti mu peas tekivad:
* Olen sotsiaalne loom. Väga sõbralik. Olgugi, et ma vajan vahel aega omaette olekuks, peab mul alati olema ka võimalus sotsiaalne olla. Ilma selleta ei vea lihtsalt välja. Ja sotsiaalsuse all mõtlen ma kasvõi seltskondlikku lõunast kohvijoomist. Digitaalne keskustelu on vaid asendustegevus, mis ei kompenseeri päris elu.
* 1 rullokebabi on minu jaoks liiga palju
* Me ei ole piisavalt tihti siin ja praegu st me ei tegele asjadega, mis hetkel toimuvad (mõtleme hoopis mineviku või tuleviku peale). See põhjustab paratamatult ebasiiruse - sa lihtalt ei ole kohal, kuidas saaksidki olla nii siiras või aus?
* Elus peab olema ootamatusi.
* Ma saan varsti päris vanaks.
* Miks ikkagi meestele emotsioonidega hakkama saamist ei õpetata, ometi on nad ju füüsiliselt tugevamad lihasmägi-tankid? Äkki oleks vähem vägivalda kui tugevam sugupool teaks ka mida oma tunnetega ette võtta? (jah ma ei saa seda mõtet vist niipea peast välja)
* Murphy on endiselt sitapea.
* Kes on sõjasangar? See kes täristas teisi inimesi oma põhimõtete ja ameti pärast maha? Ja traditsioon näeb ette nende autasustamise?
* Inimestel on imelikud kombed, uskumused ja traditsioonid.
* Kui häiriv on vahel ikka heliline mälu ja kui palju muusikat on sotsiaalselt "ära rikutud"? Mõtle aga Ajaxi reklaami peale. Sama mõju on aga ka filmidega. Proovid mõnda lugu kuulata ja tuleb meelde, et see oli filmis, mida sa nägid u 10 aastat tagasi ja sa võid seda stseeni detailsusteni kirjeldada. Aga muusikat tänu sellele mälupildile nautida ei suuda - need on peas omavahel tervikuks seotud. Tohutult tüütu.
* Minus on jälle oma pead hakanud tõstma sotsiaalkriitik. Olge valmis.
Saigi nüüd siin reede õhtul päris palju suht tühja juttu räägitud. Lõpetan nüüd teie piinad oo vaesed sõnakesed ja lõpetan selle postituse.
Olge terved!
Cheers!
Ootamist ja lootmist üritan ma vältida, seega sellest ka väga ei räägi. Milleks ikka ennast ette programmeerida?
Elamine ja säramine on aga igati tänuväärt tegevus. Siinkohas ütlen, et puhkus on igati edukalt möödunud ( jah 2 päeva on veel, aga need on juba sisse-elamiseks) Inglismaal sai nähtud Stonehenge-i ja Oxford Streeti. Kohatud bandiit-hanedega. Ja osteldud rohkem kui eluterve oleks. Üldse oli väga mõnus ja muhe ja eelviimaseks päevaks sai inglisekeel kah korralikult suhu :P Lahkumise päev oli aga selle kevade kõige soojem päev - vahi irooniat.
Turgus sai tehtud 2 korralikku etendust, mis leidsid positiivset kajastust ka nende kohalikus päevalehes - tudengiteatri kohta pole ju üldse mitte paha. Veel 28-29 Aprill peaks saama seda tükki veel telliskivis näha. Ning Mai algul korra Rakveres ja korra ka Kärdlas. Kel lisahuvi, võib julgelt küsida.
Kõige selle käigus on olnud väga palju emotsioone, mida ma alles aegamisi analüüsin. Siia mõned uitmõtted, tähelepanekud ja muidu mõlgutused umbes samasuguses kaoses nagu need tihti mu peas tekivad:
* Olen sotsiaalne loom. Väga sõbralik. Olgugi, et ma vajan vahel aega omaette olekuks, peab mul alati olema ka võimalus sotsiaalne olla. Ilma selleta ei vea lihtsalt välja. Ja sotsiaalsuse all mõtlen ma kasvõi seltskondlikku lõunast kohvijoomist. Digitaalne keskustelu on vaid asendustegevus, mis ei kompenseeri päris elu.
* 1 rullokebabi on minu jaoks liiga palju
* Me ei ole piisavalt tihti siin ja praegu st me ei tegele asjadega, mis hetkel toimuvad (mõtleme hoopis mineviku või tuleviku peale). See põhjustab paratamatult ebasiiruse - sa lihtalt ei ole kohal, kuidas saaksidki olla nii siiras või aus?
* Elus peab olema ootamatusi.
* Ma saan varsti päris vanaks.
* Miks ikkagi meestele emotsioonidega hakkama saamist ei õpetata, ometi on nad ju füüsiliselt tugevamad lihasmägi-tankid? Äkki oleks vähem vägivalda kui tugevam sugupool teaks ka mida oma tunnetega ette võtta? (jah ma ei saa seda mõtet vist niipea peast välja)
* Murphy on endiselt sitapea.
* Kes on sõjasangar? See kes täristas teisi inimesi oma põhimõtete ja ameti pärast maha? Ja traditsioon näeb ette nende autasustamise?
* Inimestel on imelikud kombed, uskumused ja traditsioonid.
* Kui häiriv on vahel ikka heliline mälu ja kui palju muusikat on sotsiaalselt "ära rikutud"? Mõtle aga Ajaxi reklaami peale. Sama mõju on aga ka filmidega. Proovid mõnda lugu kuulata ja tuleb meelde, et see oli filmis, mida sa nägid u 10 aastat tagasi ja sa võid seda stseeni detailsusteni kirjeldada. Aga muusikat tänu sellele mälupildile nautida ei suuda - need on peas omavahel tervikuks seotud. Tohutult tüütu.
* Minus on jälle oma pead hakanud tõstma sotsiaalkriitik. Olge valmis.
Saigi nüüd siin reede õhtul päris palju suht tühja juttu räägitud. Lõpetan nüüd teie piinad oo vaesed sõnakesed ja lõpetan selle postituse.
Olge terved!
Cheers!
Subscribe to:
Posts (Atom)