Tatoo

Vaatasin mõni aeg tagasi saadet "Eesti tätoveerib" ja see võttis täitsa mõtlema. Saate idee oli ju iseenesest hea, rääkida tätoveerimisest Eestis, selle ajaloost ja ka arvamustest selle kohta. Paljud asjad olid aga väga isikukesksed ning statistika praktiliselt olematu. Samuti, kui inimesed tahavad tõesti teada, mida arvab teine inimene tänavalt mõne teema kohta, siis enamasti ei mõelda "inimene tänavalt" all inimest kes ka tänaval elab, joob ja magab.

Eriti pani mind mõtlema aga sealne psühhoterapeut, kes suhtus tätoveerimisse kui haigusesse. Kunagi laeval töötades üritas ta püsivalt meremeestele selgeks teha, et nad ennast ei tätoveeriks. Ma saan täiesti aru kui traumeeriv see kogemus võis tema jaoks olla, aga ajad on muutunud Rääkimata sellest, et professionaalina - kelle asi on inimesi aidata - selliseid väljaütlemisi teha ei tundu just kuigi taibukas. Peaks ta ju aktsepteerima inimesi nii nagu nad on ja pigem soovituslikult suunama ja toetama.

Minu arvates on tatoo olemus Eesti ühiskonnas drastiliselt muutunud. Kui varem oli tegemist meremeeste ja vangide ajaviite-hobiga, siis nüüd väljendub selles justkui isiklik ilujanu ja eneseotsing. Eesti vanglas pole enam peaaegu võimalik tätoveerida ning selle eest karistatakse karmilt. Meremeeste kohta ma ei tea. Küll aga on mu tutvusringkonnas väga palju avatud kunsti-inimesi (kas siis neid kes ka igapäevaselt ja avalikult loominguga tegelevad, kui ka nö kodukunstnikke) kes on nahale pildistatud. Selles väljendub enamasti ikka mingi eneseleidmise või mineviku ülestäheldus.


Niisiis segane jutt kokku: tatoo võib tänapäeval olla justkui oma isikliku fakti konstanteerimine. Eneseväljendus ise-endale, mis hoiab sul midagi meeles.

Ehk siis mitte enam vangide-meremeeste-sõjameeste värk vaid väljendusviis inimesele, kes enda sees on leidnud miskit tähtsat ja jäädvustamisväärset.

Seega terapeutiliselt pigem ju positiivne nähtus, kui inimene saab mingi asja endale lõplikult selgeks, ning laseb selle endale peale teha, et see ei ununeks. Olgu selleks siis suured sisemised eneseotsingud, armastus puudlite vastu või oma lapse nimi mida tahetakse jäädvustada, naha "rikkumine" on selle puhul küll üks väiksemaid asju mille pärast muretseda. Pealegi on tänapäeva inimese käitumises minu arust oluliselt rohkem haiguslikke tegevusi, kui eneseotsimine - näiteks enesekaotamine materiaalsetes väärtustes. Olgugi et pildi tähendus võib ju inimese jaoks ajas muutuda, on tegemist justkui isikliku mineviku ülestäheldusega. Pealegi, mälu tuhmub kiiremini ja kergemini kui tatoo :P

Ise-eneset on ju kummaline et nähtus, mis oli algselt põliskultuurides staatuse märkimiseks ehk sotsiaalse eesmärgiga, on tänapäeva individualistlikus keskkonnas hakanud levima just eneseotsingute käigus.

Ahjaa, mis puudutab sümboolikat, siis ka siin toetaksin ma humanistina individuaalset lähenemist. See mida inimene endale soovib peale teha, on täiest tema enda valik, samuti ka kujundid ja sümbolid omavad tähendust tema enda jaoks. Vares kellegi õlal võib kandjale tähendada vabana lendamist, kõrvaltvaatajale aga hoopis surma. Kumma arvamus on aga ikkagi tähtis?

Seda et nö "surma sümboolika" kutsub kurje vaime kohale puhtalt juba oma olemusest, ma küll ei usu. Võibolla kutsub sümbol oma kandjast usku saades kohale seda, mida selle kanda sellele omistab. Nii nagu õnnekivi taskupõhjas kandmine tekitab inimesele rohkem õnne. Ma tõesti ei tea, aga see tundub mulle loogilisem, kui et "on ajas muutumatud sümbolid, mis alati soodustavad täpselt sama." Sümbolite tähendused ja nendega seotud emotsioonid muutuvad ajas, seepärast ongi just tähtis inimese enda arvamus ja uskumine millegi kohta, mitte mingid "universaalsed blablabla..d". Haakrist on endiselt universaalset päikesesümbol, eksole?


Nohjah kui ma vaatan mingeid vanu sinise tindiga tehtud tekste või pilte nahal nagu farmi Gabrielil, siis ega ei ole küll just ilusad. Tehnika on aga oluliselt arenenud ja tänapäeval võid sa saada isegi Monalisa täpse koopia oma selja peale, kui see on sinu soov.


Selle on igatahes minu arvamus ja segane jutt öösel.

Ma lähen nüüd magama ära.

Cheers!