Mitte keegi ei tea enam kindlalt, mis andis sel saatuslikul päeval viimase lükke. Oli selleks eelmisel päeval pähe saadud obadus, mis oli ennast kirjult ja lõbusalt ülespaistetanud? Või hiljutisest õnnetust kukkumisest põhjustatud peatrauma? Või ehk ei olnud päikesetõusu ajal söödud imeliku maitsega viinamarjad teps mitte viinamarjad?
Keegi ei tea seda kindlalt. Küll aga teavad kõik, mis edasi juhtus.
Ühel täiesti tavalisel päeval, ühes täiesti tavalises metsas, ühe täiesti tavalise puu otsast tuli alla üks täiesti tavaline imetaja ning hakkas Nimetajaks.
Nii sai see kõik alguse.
Edasist võite ehk juba isegi aimata. Esimene õpetas nimetamist oma klannile ning sealt levis see lõpuks nagu nakkushaigus ka kõigile teistele klannidele, kuni lõpuks kattis terve maakera. Esimeste nimetajate lapsed oskasid aga juba veelgi paremini nimetada ning nende järglased veelgi paremini ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ... ning siin sa nüüd oled ja loed seda teksti ja kindlasti hakkasid ka mõtlema, mis on see Nimetamise kunst.
Ürgsel ajal oli see lihtne: klanni päälik võttis kivi, näitas seda oma klanni liikmetele – kes muidugi nii tähtsa sündmuse puhul kokku olid kogunenud – ning tegi „URR“. Siis pühkis ta laubalt higi, võttis suurema kivi, näitas ka seda, mõtles nii, et higi leemendas ja tegi „URGHH“. Kindlasti tundub seesugune nimetamine teile väga primitiivsena, aga pidage meeles – need olid esimesed nimetused, neil lihtsalt ei olnud kuskilt eeskuju võtta. Ning sellises seisus oli tegemist raske loova tööga.
Peale pääliku õpetust teadsid kõik tema klannis, et väike kivi on „URR“ ja suurem kivi „URGHH“. Kõik oli lihtne, selge ja täiesti ebaselge. Tekkis esimene keeleprobleem. Milline kivi oli suur ja milline väike? Kas oleks tulnud pääliku väikest kivi kaasas kanda ning kõiki teisi sellega võrrelda, et teada kas leitud kivi on URR või URGHH? Aga päälikul oli ju vaid üks kivi ja kõik ei saanud seda samal ajal kaasas kanda? Ja kas URR oli vaid väike kivi, millel oli peal väike samblatomp nagu pääliku näidatud kivil, või olid kõik väikesed kivid URR?
Kohe kindlasti ei suuda me mõista kogu seda agooniat, mis kaasnes esimese nimetamisega. Aga meie ürgvanemad ei olnud papist poisid vaid parajad pärdikud. Kõik ju nimetasid ning ei saanud ju lubada, et naaberklann paremini nimetas. Ning nõnda sündiski keel naabrikadedusest – igas kandis omamoodi.
Arvatavasti ei suuda me nimetamise agooniat mõista, sest me oleme sõnadega harjunud ning ei satu ehk tihti mõtlema, mida need tegelikult endast kujutavad. Kui ürginimene võttis kätte kivi, vaatas seda, nuusutas seda (loodame siinkohas, et tegemist oli ikka kiviga), katsus selle krobelist-siledat külma pinda, siis kõik need aistingud kokku andsid talle mudeli, mille nimeks sai URR - seda juhul kui kivi oli ka kasvult väike. Sellest meelde jäetud mudelist sai etalon terveks eluks.
Nõnda oli tal lihtsam end teistele väljendada. Pidades sõjaplaani naaberklanni vastu sai ta lihtsalt öelda „URGHH VII HÕMM“ selle asemel, et ilma sõnadeta seletada, kuidas visates kõva, külma ja sileda pinnaga rasket eset naaberklanni esindaja pea pihta, põhjustab see gravitatsiooni mõjupinna suurenemist terve tema keha ulatuses. Ürgmees sai aru, et nimetamine tegi vahel elu lihtsamaks.
Samas võis see teha elu ka kuradi keeruliseks. Eriti kui lauses „URGHH VII HÕMM“ puudus sihitis (see mida sihitakse) ning su klannikaaslane enda pead kogemata sihitiseks pidas ja juba preventsiooniks sulle malakaga pikki pead andis.
Sel ürgsel aal arenes keel vastavalt vajadusele ja füüsiliste traumade hulgale.
Nimetustega hoidis inimloom oluliselt kokku oma mälukulu. Oli tarvis vaid ühekordset nimetuse seletust ning edasistes mälestustes sai valmis mudelit vabalt kasutada. Selle asemel, et jätta mällu kõiki aistinguid, mis võinuks kõlada umbes nii „pisikene roheline hüppav libe asi, mis teeb imelikku häält ja mida lakkuda ei tasu“, sai ta selle lihtsalt meelde jätta kui „Konn“. Nõnda muutus mälu mitte enam aistingute, vaid nimetustepõhiseks ehk siis teaduslikus keeles sensoorne mälu asendus verbaalse mäluga.
Kui füüsiliste asjade (kategooriad: söödav, mittesöödav) ja tegevuste (küttimine, puhkamine, söömine, paljunemine – neli sõna) nimetamine oli veel suhteliselt lihtne tegevus, millega esimene generatsioon nii enam-vähem hakkama sai, siis oluliselt raskem oli nimetada näiteks lõhnu ja hääli. Veelgi raskem aga emotsioone. Vajadus aga nende nimetuste järgi oli olemas.
Kujutage ette olukorda, kus naine tunneb, et terve elamine haiseb nagu sinivetikas, mees aga naudibki just sellist lõhna. Naine läheb mehe juurde, et öelda, et kodu haiseb ning sõnab „NUFF-NUFF“ ja mees ütleb „NUFF-NUFF“ vastu, mõeldes aga, et kas pole mitte tore tugev lõhnakuusk, see mille ma eile lamedate sabadega näriliste veetakistusest välja võtsin ja koju vedasin.
Olgugi, et kooselavate inimeste teineteise mittemõistmine pole ajas muutunud, oli siiski viisakas hankida nimetus tähistamaks head ja halba.
Ning nõnda jõutigi murdepunktini, kus nimetused muutusid abstraktseteks ja kogu nimetamise kunst hakkas tasapisi allakäigutreppi mööda (ilmselgelt alla) veerema. HÄÄ tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte PÄHH, mis aga omakorda tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte HÄÄ. Esialgu piisas neist kahest segaduse külvamiseks küll.
Emotsioonidest rääkides tuli esmakordselt tõsiselt sisse ka konteksti tähtsus. Näiteks võisid banaanid – mida sõi ennist su nõbu, kes enne oli normaalne, aga peale nende söömist end krokodilliks peab – olla nii HÄÄ või ka PÄHH, olenedes sellest, kui palju meeldis sulle persoon, kellele sa neid soovitasid. Ehk siis nimetused muutusid subjektiivseks.
Arvatavasti oli see päris hulga generatsioone edasi, kui verbaalne mälu hakkas domineerima ning nimetused hakkasid elama oma elu. Inimene elas oma elu läbi nimetuste ning oli täiesti veendunud, et millegi nimetamine muudab asja olemust.
Näiteks oli ta täiesti veendunud, et kui nimetada türkiissinist särki piisavalt palju siniseks särgiks, siis muutub see rohkem siniseks, kui see enne oli. Vastasleeri ehk nimetajate, kes uskusid et türkiissinine särk on ikkagi roheline esindajad arvasid umbes sama, ainult teise värviga.
Samuti kerkisid esile Suured küsimused: Kas maa tiirles ümber päikese või päike ümber maa? Mis oli elu mõte? Kuidas mõni sai nii rikkaks? Ja paljud teised, millest esimese generatsiooni nimetajad ei oleks isegi mitte aru saanud, rääkimata vastamisest.
Mitte et seal väga vahet oleks olnud, siis üldsus võttis ikkagi omaks arvamused (nimetused), mida toetas suurem hulk ja rohkemate relvadega inimesi (puhas ellujäämisinstinkt).
Tulles aga tagasi reaalsusesse nõustute te aga kindlasti, et türkiis-sinisel särgil pole sooja ega külma sellest, kas keegi nimetab teda roheliseks või siniseks ning asi ise-enesest ei muutu sellest kuidas meie seda nimetame.
Selle ajastu nimetajad aga sellega ei nõustunud ning pidasid maha isegi suuri taplusi teiste nimetajatega, kes nimetasid näiteks ühtsustunnet universumiga ehk jumalat ehk allahit teistmoodi, kui nemad. Nimetuste nimel tehti suuri lollusi.
Nimetuste maailm aga kasvas ja arenes. Järjest rohkem loodi nimetusi, mis olid lihtsalt nimetused ning ei omanud enam mingit seost aistingutega. Ning veelgi enam loodi nimetusi igasuguste emotsioonide, käitumiste ja arvamuste tarbeks. Tekkisid toredad kompleks-mõisted nagu õiglus, armastus, jumal, töötamine jms, mida kõik inimesed isemoodi tõlgendasid, millest aga universumil suhteliselt ükskõik oli.
Tekkisid ka teadused, nagu näiteks:
Bioloogia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi liike väljasurnud keeles. Lynx Lynx ei ütle sulle midagi looma väljanägemise, lõhna või käitumise kohta.
Geograafia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi pinnavorme, piirkondi ja kohti. Sa võid ju teada, et Türgi (piirkonna nimetus) pealinn (kindla piirkonna üldnimetus) on Ankara (täpsem piikonna nimetus), aga selle mitteteadmine vähendab ehk vaid su sotsiaalset lävimist, kui niigi palju.
Ajalugu – mis proovib nimetada, kõiki eelnenud Suuri inimesi ja sündmusi ning seostada neid kokkulepitud ajanimetustega.
Füüsika – teadus, mis huvitaval kombel tegeleb maailma mudelitega (ideaalne gaas jne) tunnistades ka ise, et need on vaid lihtsustatud mudelid.
Me oleme hakanud oma liigi arengust, maailmavaatest ja elust rääkima vaid läbi nimetuste. Me mõtleme läbi nimetuste ning tajume maailma läbi nimetuste. See aga tähendab, et sattudes kokku tuttava kogemuse või objektiga, omistame me sellele samasugused väärtused nagu esimesel kohtumisel.
Iseenesest pole ju nimetustes ja mudelites elamine halb, sest need aitavad meil teha järeldusi, küll aga pole väga tihti need järeldused õiged. Kui satume kokku nõmeda tüübiga, kellel on valge BMW, ei tähenda see veel et kõik valgete BMWdega inimesed on nõmedad. Kui eile poes käies oli seal pikk järjekord, ei tähenda see ka seda, et täna on pikk järjekord.
Kõik meie elus on ainulaadne ja kordumatu.
Kas olete te näinud kaht identset puud? Olete te näinud kahte identset lõket? Kahte identset lumehelvest? Kuna me käsitleme maailma lihtsustatult, ei märka me nii palju erilist, iga hetke ainulaadsust.
Muretsedes oma tuleviku pärast või mõtiskledes minevikust, ei ole me reaalsuses.
Minevik on vaid hunnik nimetusi, mis paratamatult ajas tuhmub. Tulevik aga ei midagi muud kui arvamus sellest, mis võib juhtuda ning ole sa kui tähtis iganes, ei mõjuta sinu arvamus seda, mis tegelikult juhtuma hakkab.
Nimetamise kunstil on pikk ajalugu ja omad plussid aga ka miinused. Seda on hea kasutada, aga hea oleks see ka vahel välja lülitada.
On miljoneid asju elus, mida me ei märka, sest me elame vaid nimetustes.
Me ei ela nagu seda nimetatakse - siin ja praegu.
Keegi ei tea seda kindlalt. Küll aga teavad kõik, mis edasi juhtus.
Ühel täiesti tavalisel päeval, ühes täiesti tavalises metsas, ühe täiesti tavalise puu otsast tuli alla üks täiesti tavaline imetaja ning hakkas Nimetajaks.
Nii sai see kõik alguse.
Edasist võite ehk juba isegi aimata. Esimene õpetas nimetamist oma klannile ning sealt levis see lõpuks nagu nakkushaigus ka kõigile teistele klannidele, kuni lõpuks kattis terve maakera. Esimeste nimetajate lapsed oskasid aga juba veelgi paremini nimetada ning nende järglased veelgi paremini ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi ... ning siin sa nüüd oled ja loed seda teksti ja kindlasti hakkasid ka mõtlema, mis on see Nimetamise kunst.
Ürgsel ajal oli see lihtne: klanni päälik võttis kivi, näitas seda oma klanni liikmetele – kes muidugi nii tähtsa sündmuse puhul kokku olid kogunenud – ning tegi „URR“. Siis pühkis ta laubalt higi, võttis suurema kivi, näitas ka seda, mõtles nii, et higi leemendas ja tegi „URGHH“. Kindlasti tundub seesugune nimetamine teile väga primitiivsena, aga pidage meeles – need olid esimesed nimetused, neil lihtsalt ei olnud kuskilt eeskuju võtta. Ning sellises seisus oli tegemist raske loova tööga.Peale pääliku õpetust teadsid kõik tema klannis, et väike kivi on „URR“ ja suurem kivi „URGHH“. Kõik oli lihtne, selge ja täiesti ebaselge. Tekkis esimene keeleprobleem. Milline kivi oli suur ja milline väike? Kas oleks tulnud pääliku väikest kivi kaasas kanda ning kõiki teisi sellega võrrelda, et teada kas leitud kivi on URR või URGHH? Aga päälikul oli ju vaid üks kivi ja kõik ei saanud seda samal ajal kaasas kanda? Ja kas URR oli vaid väike kivi, millel oli peal väike samblatomp nagu pääliku näidatud kivil, või olid kõik väikesed kivid URR?
Kohe kindlasti ei suuda me mõista kogu seda agooniat, mis kaasnes esimese nimetamisega. Aga meie ürgvanemad ei olnud papist poisid vaid parajad pärdikud. Kõik ju nimetasid ning ei saanud ju lubada, et naaberklann paremini nimetas. Ning nõnda sündiski keel naabrikadedusest – igas kandis omamoodi.
Arvatavasti ei suuda me nimetamise agooniat mõista, sest me oleme sõnadega harjunud ning ei satu ehk tihti mõtlema, mida need tegelikult endast kujutavad. Kui ürginimene võttis kätte kivi, vaatas seda, nuusutas seda (loodame siinkohas, et tegemist oli ikka kiviga), katsus selle krobelist-siledat külma pinda, siis kõik need aistingud kokku andsid talle mudeli, mille nimeks sai URR - seda juhul kui kivi oli ka kasvult väike. Sellest meelde jäetud mudelist sai etalon terveks eluks.
Nõnda oli tal lihtsam end teistele väljendada. Pidades sõjaplaani naaberklanni vastu sai ta lihtsalt öelda „URGHH VII HÕMM“ selle asemel, et ilma sõnadeta seletada, kuidas visates kõva, külma ja sileda pinnaga rasket eset naaberklanni esindaja pea pihta, põhjustab see gravitatsiooni mõjupinna suurenemist terve tema keha ulatuses. Ürgmees sai aru, et nimetamine tegi vahel elu lihtsamaks.
Samas võis see teha elu ka kuradi keeruliseks. Eriti kui lauses „URGHH VII HÕMM“ puudus sihitis (see mida sihitakse) ning su klannikaaslane enda pead kogemata sihitiseks pidas ja juba preventsiooniks sulle malakaga pikki pead andis.
Sel ürgsel aal arenes keel vastavalt vajadusele ja füüsiliste traumade hulgale.
Nimetustega hoidis inimloom oluliselt kokku oma mälukulu. Oli tarvis vaid ühekordset nimetuse seletust ning edasistes mälestustes sai valmis mudelit vabalt kasutada. Selle asemel, et jätta mällu kõiki aistinguid, mis võinuks kõlada umbes nii „pisikene roheline hüppav libe asi, mis teeb imelikku häält ja mida lakkuda ei tasu“, sai ta selle lihtsalt meelde jätta kui „Konn“. Nõnda muutus mälu mitte enam aistingute, vaid nimetustepõhiseks ehk siis teaduslikus keeles sensoorne mälu asendus verbaalse mäluga.
Kui füüsiliste asjade (kategooriad: söödav, mittesöödav) ja tegevuste (küttimine, puhkamine, söömine, paljunemine – neli sõna) nimetamine oli veel suhteliselt lihtne tegevus, millega esimene generatsioon nii enam-vähem hakkama sai, siis oluliselt raskem oli nimetada näiteks lõhnu ja hääli. Veelgi raskem aga emotsioone. Vajadus aga nende nimetuste järgi oli olemas.
Kujutage ette olukorda, kus naine tunneb, et terve elamine haiseb nagu sinivetikas, mees aga naudibki just sellist lõhna. Naine läheb mehe juurde, et öelda, et kodu haiseb ning sõnab „NUFF-NUFF“ ja mees ütleb „NUFF-NUFF“ vastu, mõeldes aga, et kas pole mitte tore tugev lõhnakuusk, see mille ma eile lamedate sabadega näriliste veetakistusest välja võtsin ja koju vedasin.
Olgugi, et kooselavate inimeste teineteise mittemõistmine pole ajas muutunud, oli siiski viisakas hankida nimetus tähistamaks head ja halba.
Ning nõnda jõutigi murdepunktini, kus nimetused muutusid abstraktseteks ja kogu nimetamise kunst hakkas tasapisi allakäigutreppi mööda (ilmselgelt alla) veerema. HÄÄ tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte PÄHH, mis aga omakorda tähendas, see miski, mida ei anna kindlalt sõnastada, aga mis pole kindlasti mitte HÄÄ. Esialgu piisas neist kahest segaduse külvamiseks küll.
Emotsioonidest rääkides tuli esmakordselt tõsiselt sisse ka konteksti tähtsus. Näiteks võisid banaanid – mida sõi ennist su nõbu, kes enne oli normaalne, aga peale nende söömist end krokodilliks peab – olla nii HÄÄ või ka PÄHH, olenedes sellest, kui palju meeldis sulle persoon, kellele sa neid soovitasid. Ehk siis nimetused muutusid subjektiivseks.
Arvatavasti oli see päris hulga generatsioone edasi, kui verbaalne mälu hakkas domineerima ning nimetused hakkasid elama oma elu. Inimene elas oma elu läbi nimetuste ning oli täiesti veendunud, et millegi nimetamine muudab asja olemust.
Näiteks oli ta täiesti veendunud, et kui nimetada türkiissinist särki piisavalt palju siniseks särgiks, siis muutub see rohkem siniseks, kui see enne oli. Vastasleeri ehk nimetajate, kes uskusid et türkiissinine särk on ikkagi roheline esindajad arvasid umbes sama, ainult teise värviga.
Samuti kerkisid esile Suured küsimused: Kas maa tiirles ümber päikese või päike ümber maa? Mis oli elu mõte? Kuidas mõni sai nii rikkaks? Ja paljud teised, millest esimese generatsiooni nimetajad ei oleks isegi mitte aru saanud, rääkimata vastamisest.
Mitte et seal väga vahet oleks olnud, siis üldsus võttis ikkagi omaks arvamused (nimetused), mida toetas suurem hulk ja rohkemate relvadega inimesi (puhas ellujäämisinstinkt).
Tulles aga tagasi reaalsusesse nõustute te aga kindlasti, et türkiis-sinisel särgil pole sooja ega külma sellest, kas keegi nimetab teda roheliseks või siniseks ning asi ise-enesest ei muutu sellest kuidas meie seda nimetame.
Selle ajastu nimetajad aga sellega ei nõustunud ning pidasid maha isegi suuri taplusi teiste nimetajatega, kes nimetasid näiteks ühtsustunnet universumiga ehk jumalat ehk allahit teistmoodi, kui nemad. Nimetuste nimel tehti suuri lollusi.
Nimetuste maailm aga kasvas ja arenes. Järjest rohkem loodi nimetusi, mis olid lihtsalt nimetused ning ei omanud enam mingit seost aistingutega. Ning veelgi enam loodi nimetusi igasuguste emotsioonide, käitumiste ja arvamuste tarbeks. Tekkisid toredad kompleks-mõisted nagu õiglus, armastus, jumal, töötamine jms, mida kõik inimesed isemoodi tõlgendasid, millest aga universumil suhteliselt ükskõik oli.
Tekkisid ka teadused, nagu näiteks:
Bioloogia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi liike väljasurnud keeles. Lynx Lynx ei ütle sulle midagi looma väljanägemise, lõhna või käitumise kohta.
Geograafia – teadus, mille põhieesmärgiks oli leida ja nimetada uusi pinnavorme, piirkondi ja kohti. Sa võid ju teada, et Türgi (piirkonna nimetus) pealinn (kindla piirkonna üldnimetus) on Ankara (täpsem piikonna nimetus), aga selle mitteteadmine vähendab ehk vaid su sotsiaalset lävimist, kui niigi palju.
Ajalugu – mis proovib nimetada, kõiki eelnenud Suuri inimesi ja sündmusi ning seostada neid kokkulepitud ajanimetustega.
Füüsika – teadus, mis huvitaval kombel tegeleb maailma mudelitega (ideaalne gaas jne) tunnistades ka ise, et need on vaid lihtsustatud mudelid.
Me oleme hakanud oma liigi arengust, maailmavaatest ja elust rääkima vaid läbi nimetuste. Me mõtleme läbi nimetuste ning tajume maailma läbi nimetuste. See aga tähendab, et sattudes kokku tuttava kogemuse või objektiga, omistame me sellele samasugused väärtused nagu esimesel kohtumisel.
Iseenesest pole ju nimetustes ja mudelites elamine halb, sest need aitavad meil teha järeldusi, küll aga pole väga tihti need järeldused õiged. Kui satume kokku nõmeda tüübiga, kellel on valge BMW, ei tähenda see veel et kõik valgete BMWdega inimesed on nõmedad. Kui eile poes käies oli seal pikk järjekord, ei tähenda see ka seda, et täna on pikk järjekord.
Kõik meie elus on ainulaadne ja kordumatu.
Kas olete te näinud kaht identset puud? Olete te näinud kahte identset lõket? Kahte identset lumehelvest? Kuna me käsitleme maailma lihtsustatult, ei märka me nii palju erilist, iga hetke ainulaadsust.
Muretsedes oma tuleviku pärast või mõtiskledes minevikust, ei ole me reaalsuses.
Minevik on vaid hunnik nimetusi, mis paratamatult ajas tuhmub. Tulevik aga ei midagi muud kui arvamus sellest, mis võib juhtuda ning ole sa kui tähtis iganes, ei mõjuta sinu arvamus seda, mis tegelikult juhtuma hakkab.
Nimetamise kunstil on pikk ajalugu ja omad plussid aga ka miinused. Seda on hea kasutada, aga hea oleks see ka vahel välja lülitada.
On miljoneid asju elus, mida me ei märka, sest me elame vaid nimetustes.
Me ei ela nagu seda nimetatakse - siin ja praegu.
---------------------
Tegemist on ilukirjandusliku teosega, mis võib sisaldada pähkleid.
Pildid ei kuulu mulle ja on illustreeriva tähendusega.
Tekst üleval ka poognas.
Kel meeldib, võib seda ka öelda. Kellele mitte, noh võib kah.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba