Elus vs Surnud inimene

Üks jupp ühest tõlkest ühest artiklist ühest raamatust, mis mul ühes koolitunnis kõrva kõlama jäi. Autor ja raamat on küll natukene tõlkes kaduma läinud, aga austus sellegipoolest. Samuti tänud tõlkijale, olgugi et tekst on natukene keeleliselt konarlik - mõte peaks siiski välja tulema.

Mulle sümpatiseerisid need kolm lõiku igatahes piisavalt, et siia blogisse riputada.
Ahjaa, pildil väga seost polnud, see oli lihtsalt nunnu.

"Paljud inimesed ei ela selleks, et elada, vaid otsivad seda „miskit“ mille nimel elada. Nad teevad järjepidevalt asju tuleviku eesmärkide nimel, materiaalse, intellektuaalse ja spirituaalse edu nimel, järeltulijate, pensioni või isegi üldise edenemise nimel. Nad eeldavad, et nad peavad olema lõhenenud, kontrollitud ja pool-elus, kui nad tahavad ühiskonnas eksisteerida.

Elus inimene funktsioneerib tervel maneeril, olles kongruentne oma meelte, keha ja mõistuse kasutamises. Ta pigem usaldab oma loomuse funktsioneerimist, kui et toetub mingile ideoloogiale või kindlale asjale Ta tunneb end vabana, mõistes, et tal on alati võimalused ja järelikult tunneb mis temaga toimub. Ta vaatleb end pigem protsessina kui“valmis asjana“ ja ta lookleb kontakti ja võõrutuse vahel, aktiivsuse ja passiivsuse ning armastuse ja vihkamise vahel. Ta on teadlik surmast kui reaalsusest ja aktsepteerib pigem paratamatust kui hirmunult võitleb selle vastu.


Kontrastiks elusale inimesele, funktsioneerib surnud inimene väljalülitatud maneeril, keha ja mõistus on rohkem võimalused kui kongruentsed. See arendab haigusi nagu astma, hüpertoonia, maohaavad ja isegi vähki, sest ta kuulab ja usaldab rohkem oma „peaks’eid“, arvuteid ja mida „eksperdid“ ütlevad kui mis on ta loomulik funktsioneerimine. Ta tunneb end olevat lõksus ja näeb end kui väljast poolt tulevate jõudude abitut ohvrit - sedasi ta tunneb et pole vastutav endaga juhtuva ees. Ta kipub fantaseerima minevikust ja tulevikust ning on sellega kaotanud võime eksisteerida olevikus. Ta arvab et peab olema kogu aeg ühesugune ja üldiselt üritab olla kui terviklik „isiksus“. Ta üritab eitada surma kui reaalsust ja kui ta ei saa, üritab kaitsta end selle eest, seeläbi mitte kunagi elus riski võttes. "