Vahel võtab mu mõtteprotsess aega ja seda päris palju. Enamasti see aga ei sega ning ma suudan teha pisavalt tarka nägu edasi isegi siis kui mõtted tegelikult kohale pole jõundud (ja ma olen paras teeskleja ... :P see on loomuses)
Mis mind aga häirib on see, et tulevad pühad või synnipäev ja tuleb järgnev dialoog:
"Hei, mida sa sünnipäevaks/jõuludeks tahad?"
"Ma ei tea"
"Aga mida sul vaja on?"
"Ei midagi. Üllata mind"
Ja tõsi ta on, ma pole enne seda dialoogi tekitanud ühtegi ootust ega lootust kingi suhtes. Kõik on okei... aga küsimus "Mida mul vaja on?" ragistab ajus edasi mööda juhtmeid, mis käivad ilmselegelt läbi Kanada, sest kiirusest nad küll kuulnud ei ole. Ja siis vaid üksikud päevad enne üritust jõuab kohale vastus, et kuule jah seda oleks tegelikult vaja, sedateist olen mõelnud endale hankida, see asi tundus põnev jne. Muidugi on siis juba hilja seda kuhugi edastada ja ainus mis see info teeb on: ootused ja lootused.
Ma tean äkki mida kingist oodata ja teades samas ka ette, et väga väga suure tõenäosusega seda seal ei ole. Ja kingis juba ette pettunud.
Suht v*ttus mõttemuster ikka, pardon my french
No comments:
Post a Comment
kriba kriba