Some poems/texts Iremind myself to keep going

Dust If You Must

by Rose Milligan

Dust if you must, but wouldn't it be better
To paint a picture, or write a letter,
Bake a cake, or plant a seed;
Ponder the difference between want and need?

Dust if you must, but there's not much time,
With rivers to swim, and mountains to climb;
Music to hear, and books to read;
Friends to cherish, and life to lead.

Dust if you must, but the world's out there
With the sun in your eyes, and the wind in your hair;
A flutter of snow, a shower of rain,
This day will not come around again.

Dust if you must, but bear in mind,
Old age will come and it's not kind.
And when you go (and go you must)
You, yourself, will make more dust.

*

Curiosity

by Alastair Reid

Curiosity may have killed the cat; more likely
the cat was just unlucky, or else curious
to see what death was like, having no cause
to go on licking paws, or fathering
litter on litter of kittens, predictably.

Nevertheless, to be curious
is dangerous enough. To distrust
what is always said, what seems
to ask odd questions, interfere in dreams,
leave home, smell rats, have hunches
do not endear cats to those doggy circles
where well-smelt baskets, suitable wives, good lunches
are the order of things, and where prevails
much wagging of incurious heads and tails.
Face it. Curiosity
will not cause us to die--
only lack of it will.
Never to want to see
the other side of the hill
or that improbable country
where living is an idyll
(although a probable hell)
would kill us all.
Only the curious
have, if they live, a tale
worth telling at all.

Dogs say cats love too much, are irresponsible,
are changeable, marry too many wives,
desert their children, chill all dinner tables
with tales of their nine lives.
Well, they are lucky. Let them be
nine-lived and contradictory,
curious enough to change, prepared to pay
the cat price, which is to die
and die again and again,
each time with no less pain.
A cat minority of one
is all that can be counted on
to tell the truth. And what cats have to tell
on each return from hell
is this: that dying is what the living do,
that dying is what the loving do,
and that dead dogs are those who do not know
that dying is what, to live, each has to do.

*

Gestalt prayer

(Fritz Perls, "Gestalt Therapy Verbatim", 1969)

I do my thing and you do your thing.
I am not in this world to live up to your expectations,
And you are not in this world to live up to mine.
You are you, and I am I,
and if by chance we find each other, it's beautiful.
If not, it can't be helped.

Remix

Sometimes I censor my ideas, as I am afraid that they are not original enough. Then I remind myself this:


Asi pole tegelikult koogis

Meil on improlaval kasutusel selline väljend nagu "It's not about the cake" ehk siis eesti keeli "Asi pole koogis." Pärineb see ühest töötoast ning lühidalt võib selle idee kokku võtta ehk nii: Laval pole kõige tähtsam mitte tegevus, mitte see millest räägitakse, mitte lugu, vaid suhe kahe inimese vahel. Tegelikult on asi alati suhtes - emotsioonid kahe inimese vahel on see, mis on tähtis.

Töötoas, kus antud väljend meile külge jäi, tuli teha stseeni, milles mees tuli öösel koju ja sõi külmkapist ära oma lemmikkoogi, mis seal oli, arvates et selle toonud tema ema. Tegelikult oli selle teinud aga tema kallim, kes kogu oma armastuse ja helluse oli koogi sisse valanud. Ja nüüd oli see kook lihtsalt muuseas ära söödud. No on ikka tõbras. Asi pole mitte koogis, vaid sellest mida see tähendab.

Pean siikohas tõdema, et seda kirjeldada ja läbi teha on ikka kaks täiesti erinevat asja. Igal juhul täheldasin hiljuti, et ka tavaelus meeldib meile nö koogist rääkida. Me tülitseme pisiasjade pärast, aga ei ütle välja, mis on tegelikud tunded ja vajadused. Me küsime lastelt, et kuidas neil koolis läheb, kuigi tegelikult tahame teada kuidas neil lihtsalt läheb (need on kaks väga erinevat küsimust tegelikult).

Me tantsime ümber koogi, aga ei ütle asju otse. Ma muidugi ei ütle, et asju otse alati lihtne öelda on, aga ükshetk tuleb nende asjadega tegeleda niikuinii ja ega need ära ei kao niisama. Mis sest koogist ikka liialt kottida.

Kuidas sai ruumist lahkutud

Ühel päeval pingis vennas mind Skypes:"Läheme pühapäeval Exitroomi, A ja X tulevad kah. Oled käpp?" Kui ma olin oma esialgsest ehmatusest, mis oli põhjustatud sellest, et lugesin "sexodroomi" mitte "exitroomi" üle saanud. leidsin, et tegemist on ühe igati hea mõttega.

Pealegi, antud pundiga olime me varemalt koos D&D'd pelanud, LARPinud ja eksnäe, ka LARPi korraldanud. Legendaarset LARPi, mille lõksud ja väljakutsed olid liiga rasked isegi peale mängu. Elik, võtame väljakutse vastu. Siia ka meenutus meie kunagi korraldatud mängust (paremat ülesvõtet kahjuks pole... ettevaatust video algab röökimisega):





Kogu Hirm Inc tiim siiski ära ei mahtunud, sest ruumil oli osalejate piirang, seega olime vaid neljakesi. Passisime esialgu kohapeal natuke tühja ja imestasime, et miks on siin suitsuruum (ega ei olnudki ... see oli samune pommituba, millest me olime möödunud, mis oli paksult suitsu täis - ju siis pomm oli plahvatanud) Istusime ja tegime huumorit stiilis "Murrame kohe alguses ukse maha ja ülejäänud 50 minutit viskame täringut ja joome coca colat" ja "Kuule, sul multitool on ikka kaasas?" jne Samas kui ooteruumi teleekraanil tuli Saag 1. Päris nunnu soojendus. Ning siis oligi aeg.

Briif.
Taskud tühjaks (näh, aga mu tulemasin ja taskunuga)
Kotid pähe
Ruumi
Kolm piiksu
Läks! Kott peast ära ja tegutsema!

Ausalt öeldes, see oli täielik kaos. Igaüks tegeles oma mõtete ja projektidega. Iga kood, mida kuskil hüüti läks kõikide lukkude peal proovimiseks jne. Juhtus minul 2 korda sedagi, et pistes järgmist koodi sisse avastasin, et lukk oli juba lahti - no hästi. Seega ega täpselt ei teadnudki, mis mille avas. Kogu tegevus oli kaootiline aga samas suures plaanis toimiv. Mäletan, et vaatasin veel mingi hetk kella ja 37 minutit oli veel alles. Oi pagan, see aeg läks jube kiiresti. Hüüti järgmine kood. Mina kui uksevalvur proovisin seda kohe ukse peal. Ei töötand. Läks veel paar minutit kuni keegi hüüdis "Hei A, sul on siin ju arvutusviga!" Selge! Kohe tuli uus kood, sobis,võti käes, lukku ja uks laks lahti!!! Kohalik töötaja selleks kül valmis ei olnud ja vaatas meile ehmunult otsa. Olime teinud ruumi rekordi ja kui meie ainus doktorikraadiga inimene oleks kohe alguses täpselt arvutanud oleks aeg olnud ehk isegi alla poole tunni.

Seejärel uuris töötaja, et kuidas ja milleni me jõudsime ja oli endiselt äärmiselt üllatunud. Me ju ei teadnud kuidas me täpselt sinna jõudsime, see oli kaos, me kasutasime kõike mis meil oli. Siis ta näitas näitas asju. Ohohh, mis kõik ruumis veel kasutamata oli jäänud, päris ägedad värgid. Aga me olime kuidagi leidnud otsetee. Ei teagi, kas see oli tahtlikult seal või oli jäänud mõnest eelmisest ruumi külastajast, aga toimis igatahes!

Ja nii sai Hirm Inc liidripositsioonile. Omajagu uhke tunne.



Seejärel tähistasime teiste Hirm Inc korraldajate juures väikese lauamänguõhtuga. Päris äge. Rääkisime ka sellest kuidas võiks teha veel karmimad mitu tuba, kus ka osalejate liikumine on piiratud jne ja panna nimeks NoExitRoom ... ehk siis tõstetud raskusaste. No ja kui nii edasi minna on lõpuks valmis terve kompleks nagu filmis "The Cube".

Jäin alles hiljem mõtlema, et mis minu jaoks kuidagi puudu jäi Exitroomis. Ma ei ütle, et see poleks olnud vahva, aga ma tundsin, et miskit oli minu jaoks nagu puudu. Hah, just stoori. Sissejuhatav tekst oli ruumil nagu olemas, aga see ei olnud piisav. Põhjendus, miks väljapääs ruumis olemas oli, ei olnud ka päris piisav. Midagi oli nagu puudu (LARPar nagu ma olen). Seega ei tundunud see minu jaoks piisavalt realistlik (kui taustalugu on piisavalt detailne, põhjalik ja aukudeta siis see suurendab usutavust ... pealegi kui kontseptsioon on niigi parajalt ebareaalne ... no mitu korda oled sa päris elus puutunud kokku toaga kus on pomm? Filmis jaa, aga mitte elus.)

Täna mõtlesin, et mis võiks siis olla selline realistlikum variant ja möödusin kontoris serveriruumist. Lups tuli mõte:

Te olite grupiekskursioonil IT firmas ning läksite omaette uitama (muidugi te ei tohtinud seda teha, aga noh uudishimu). Nüüd olete te oma uitamise käigus suutnud ennast sulgeda serveriruumi. Sellest poleks ju hullu, ekskursioon kestab veel paar tundi ja küll teid siis üles otsitakse. Toa nurgas undab aga üks masin väga kõvasti ja vilgutab kahtlaselt tulukesi. Seinalt leitud kirjelduse järgi võib tegemist olla ülekuumenemisega ning on võimalik, et varsti toimub automaatne gaasijahutus (mis, khm teile just head ei tähenda). Seega võiks välja saada niivara kui võimalik.
Eks IT mehi on ju ennegi serveriruumi kinni jäänud ja selleks, et vajadusel sealt välja pääseda, on nad sinna peitnud lisavõtme. Aga ainult nii, et nad ise suudavad selle üles leida. Edu!
Äkki on natuke realistlikum ja usutavam. Eks kisage, kui ei meeldi.

Cheers!


Tervitusi isiklikele deemonitele

Vabandan juba ette ära selle posituse melanhoolsuse eest.
Aprill on minu jaoks raske kuu. Eks igaühel on omad deemonid.

Siin on räpi stiilis tervitus, mis lihtsalt hakkas ise voolama, minu deemonitele. Luuleliselt ei midagi ilusat. Rütmiliselt kah mitte ja ega ma usu, et keegi sellist teksti ka biit'i peale kunagi pistab (no ei ole räpimaterjal), aga äkki vähemalt kõnetab. Mõte on see mis loeb, ja see, et sai miskid emotsioonid välja elatud,


Kunagi pole liiga hilja midagi muuta
lihtsalt tee see valik, sul on vaja vaid suuta
teha esimene samm
ja minna edasi
Pole miskit kaotada sul sedasi


Igal aastal ca 300 ja see number pole pisem
see pole mingi actionfilm vaid need kes lahkuvad siit ise
Poole rohkem jätavad ära oma äraminemise.
Elu pole ju mäng nagu täringuvise

Miks ma sellest räägin sest keegi ju ometi peab
Ma tahan et sa kuulad ja kasutad oma pead.
See number pole väike meid on niigi siin vähe
miks keegi siis ei räägi, see ei mahu mul pähe


Sul olla võib raske, ma tõesti ju kõike ei tea
Kuid nii minnes, mees, sa ilmselt sooritad vea.
On kõigil oma elu - on halba on head.
Kuid nii sa välistad, et sa selle hea peale sead

Kui su suu nurkades laiutab gravitatsioon
ja peal käivad sügavad masendus hood.
Siis räägi ja sul hakkab kergem
päev on veidi helgem
ja mõte mis jookseb peas on veits selgem


Kunagi pole liiga hilja midagi muuta
lihtsalt tee see valik, sul on vaja vaid suuta
teha esimene samm
ja minna edasi
Pole miskit kaotada sul sedasi


Kaaskannatajatele julgen soovitada Tallinnas Kognitiiv Käitumuslikku teraapiat ja ka Gestalt teraapiat (kindlaid terapeute võite otse küsida). Leia see võimalus ja ressurss, et ennast parandada, kui oled katki. Me kõik oleme vahel ... ja rohkem, kui sa arvad, on inimesed sinu ümber sarnaste teemadega kokku puutunud. Rääkimine juba aitab.

Kirglik aegumine

Jah, jälle on tulemas see päev, peale mida tuleb alkoholi ostes oma vanuseks midagi uut öelda. Mis teha. Mulle väga sünnipäevad ei meeldi, aga noh väikese istumise võiks ju teha. Järgmine aasta, kui juubel käes, saab teha miski suurema ürituse ja kutsuda kohale ka kõik sugulased, kes saavad siis näpuga ribidesse surkida ja küsida, et kas pisiperet ei olegi tulemas.
Aga see aasta võtame vabamalt.

24.04 on siis see dramaatiline päev ning kui eelmine aasta sai tähistatud sünnipäeva kohe peale improstuudiot, siis seekord on olukord veelgi teatraalsem. Nimelt on meil samal õhtul laval Kirgliku Elu seebiooper-improetendus. See saab olema põnev, sest olen mitu etendust järjest eemal olnud (see on ikkagi jätkuv seebiooper ja pikk pikk lugu) ning enne seda oli mu tegelane viimases stseenis veriselt maas. Eks näis mis saab, eksole. Põnev igatahes.

Kui pole enne jõudnud vaatama, siis nüüd on see võimalus. Kui olete näinud vaid impro lühivormi, siis igatahes soovitan - see on hoopis midagi muud (ja video pealt vaadates ei ole üldse see). Pärast etendust (lõpeb u 20 paiku) saab ka käppa suruda ja liigub ehk Dublineri või selle all olevasse pubisse edasi. Kes tahab liituda, tulge aga, ehk teen isegi joogi välja, sest üksi on igav juua.
Kui üles ei leia, võib alati helistada, kui numbrit ei ole, võib küsida.

Sünnipäev on minu jaoks pigem üks morbiidne aeg, aga eks ma proovin seda siiski nautida. Põhiline, et inimesed on inimesed ja suhtlevad, on kontaktis ... mitte ei istu arvutis, telefonis, telekast tulevas jalkamängus (Dublineris on see oht)...  ning mina olen üksi joomas tagataustal.
Olge kohal ja suhelge, rääkige. Ükstaskõik millest. Kasvõi täiskasvanute mähkmetest (jup see oli üks jututeema kui ma sain 25, seega ma enam ei üllatu). Cheers!

Intensiivsus

Täna meenus midagi, mis oli minu jaoks täiesti ilmselge umbes viis aastat tagasi. Huvitav, kuidas ma vahepeal olin selle peaaegu täielikult ära olin unustanud.

Nimelt, ükstaskõik mida sa teed, selle juures on tähtis selle intensiivsus ja kohalolek antud tegevuses. Siis töötab ka tegevuste vaheldus puhkamisena.

Meil on inimestena kombeks proovida teha mitut asja korraga. Teha tööd ja kuulata muusikat. Seksida ja mõelda järgneva tööpäeva peale jne. Tegelikult on see täielik jura, sest me ei suuda nii kogu oma tähelepanu tegevusse pista. Me ei ole kohal. Kui palju rohkem nauditav on aga kohvitamine sõpradega peale intensiivset tööpäeva, kus sa saadki võtta aja maha ja töömõtted peast ära pühkida ja nautida vestlust ja hõrku kohvi. Teed vaid seda, mida sa hetkel teed. Kas pole ka sigarett meeldivam, kui sellele eelnes miiting, mis ajas kõik ihukarvad püsti? Ma ei taha öelda, et tekitage intriige, et teil oleks põnevam vaid pühenduga selesse mida te teete. (Meestel on muidugi lihtsam - üks fookuspunkt telekas ja kõik muu hajub kõrval).

Ka koristada või nõusid pesta on praem, kui sa vaid koristad või pesed nõusid, mitte ei vatra oma peas miskit jama - esiteks teed sa tegevust ebaefektiivsemalt, kui sul on jama peas ja teiseks sa ei naudi seda väga palju. (jah, ka nõude pesemine võib olla nauditav. Kui enne seda oled teinud midagi rämmelt keerulist ja ajuressurssi vajavat siis teha midagi lihtsat ja konkreetset on ju lausa lust).

Seks on oluliselt nauditavam, kui protsess, kus nautitakse koos veedetud aega ja tegevusi, täielikult pühendudes tegevusele ja selle nautimisele. Niipea, kui sa hakkad mõtlema oma töömõtteid, või muretsema millegi üle, või keskenduma orgamini jõudmisele, oled sa noh mitte-kohal ja nauding on omadega perses (pun intended). Aga kui sa oled intensiivselt ja täielikult kohal siis .... vau ... pole sõnu vajagi.

Kohvitada kolleegidega tööl võib ju olla tore, aga kui sa teed seda püsivalt ja rohkem kui peaks, hakkab see ära väsitama. Kui see on aga korra päevas ja enne seda on tublisti tööd rügatud, on see meeldiv puhkus.

Kes siis tahaks tosca kooki kogu aeg süüa, eksole. Iga on suhtes millegi muuga, ning võib olla rohkem või vähem meeldivam tänu sellele. Tähtis on tabada, mida on vaja hetke emotsiooni/tegevuse tasakaalustamiseks ette võtta (ka mittemidagi teha saab väga intensiivselt ja pühendunult ... aga teleka vaatamine, raamutu lugemine, FB sirvimine, mediteerimine pole mittemillegi tegemine).


Cheers!

A Tribute




There are certain rules in this universe - you must have rules, how else can you have a universe, the gods would not allow it otherwise - and while there are certainly rules like “Thou shall not eat cheese that has been in direct sunlight for more then four weeks … even if you catch it” there are also rules that direct the universe to its being and do not worry at all about runaway cheese.

One of them is the rule of change.
Everything must and will change at some point of time. Even cheese.
Change is essential for living. Everything in this world, starting from a grain of sand to huge planets made of gases - inhabited only by the invisible gassy races - wants to be alive.
But what does it mean to be alive?

It is simple to see that an animal is alive - until it is eaten by a bigger animal, that is.
It is easy to see that bugs, birds and all the living things in the world are alive.
Living thing, however is a funny concept.

Can an Idea be alive as a living thing?
It is created, it multiplies, and it changes into bigger ideas – so it does act like a living thing. An idea that came to life from a violent angry apple hitting someone on the head, can inspire people in years to come to create ideas to explain the relativity of everything.

Is a story alive?
The change is the only real constant and the biggest enemy of all the historians in all the universities in all universes. So it can be, that a true event in one point of time can cause numerous interpretations and stories in years to come.

A hooded robber in woods who mainly robbed the rich – as there was more to gain there - can soon have a story of its own. A few years later he was known as Rob (nickname from robber) in hood, who rebelled against the rich and took care of the poor. Some time after that he was called Robin Hood and not only was he not wearing a hood anymore but he was wearing bright colored tights and also had a team of merry tight-wearing guys. People do have twisted minds.

Humans need heroes and historians (who, as we know are not so much human) need stories to stay the fuck still. If you could pile up all the different stories about only one event in time, the pile would be as huge as Great A'Tuin himself and the only certain conclusion you could pull out from it would be this: humans are weather very creative or pathological liars.

It is part of being human not to see things as they really are, but as you would like them to be and therefore we rarely see stories about runaway cheese.

However there are special stories. Stories that might be true, but might also be not, but that inspire us, move us deeply, that put a mark on us. Stories that cannot be taken back to the pile after they have been read. Stories that must be alive. Stories that grow, evolve and give birth to the next generation of stories, and these will inspire stories to come… and so on… until it is like a big messy grand family tree.

When it comes to the writers, that start it all, they may perish, but in a sense they will always be alive. Their stories, their pieces of mind will have hundreds of kids and thousands of grandchildren and millions of readers whom their writings will inspire to do marvelous things. 

So it is.

The story is alive.

The turtle moves.

Välja elamine

Käisin nädalavahetusel Meeskoori Maskiballil. Kõik oli kohutavalt väga äge, väljaarvatud üks intsident, mis mind omajagu pahviks lõi.

Eellugu
Nimelt vaatasin suhteliselt õhtu keskel sealses kinos filmi. Filmi lõpupoole muutus räägitav keel Vene keeleks ja ekraani all hakkasid jooksma subtiitrid. Kuna mina Vene keelt ei mõika ja subtiitrite ees oli nii 12 rida inimpäid (loe: kahest reast subtiitritest oli puhtalt tuvastatav umbes 4 tähte suvalistes kohtades) siis otsustasin kinoruumist lahkuda.

Juhtum ise
Uks käis sees väljapoole ja oli suht suur ja raske. Olles selle lahti lükanud selgus, et selle ees olid oodanud järgnevad kinokülastajad, kes olles seisnud seljaga ukse poole, said sellega pihta, ning loksutasid oma jooki. Arusaadavalt olid nad ootamatust ukse liikumisest selja taga ehmunud. Üks türtarlaps, kes oli lähim, ning ilmselgelt osa oma jooki just põrandajumalatele ohverdanud, uuris et kas film sai läbi. Proovisin siis seletada, et ma ei viitsind passida, sest ma ei saanud midagi aru ja kui vene keelt ei mõika siis istuge ettepoole et subakaid näha. Kogu seletamise aja tegi aga üks teine tsikk minu kõrval oma kätega nõidumisliigutusi mu pea suunas.

Analüüs
Läksin suitsule ja mõtlesin natuke selle olukorra üle. See nö nõidumisliigutus ei olnud midagi muud, kui oma joogist märjaks saanud näppude kuivaks pritsimine minu näo (mis oli ka tugeva värvikihi all ja sulamisohtlik) suunas ning ma tundsin ennast ... omajagu solvatuna ja hakkasin vaikselt vihaseks saama. Kui sa seisad ikkagi ukse ees jook käes ja uks läheb ootamatult lahti ja sa jooki ümber ajad, siis oled sa selles ikkagi täiesti ise süüdi. Mitte see, kes uksest tuleb, kes ei saa ju kuidagi läbi ukse näha, et selle ees keegi seisab (ei olnud uksel luuki ega klaasi ega pilu). Ma saan aru ehmatusest ja sellest kuidas inimene äkitselt mõistab et ta oli teinud rumala valiku seal seismisega, aga see oli lihtsalt ... midagi stiilis, sina ajasid selle joogi ümber, nüüd ma kuivatan seda sinu peal...

Ma ju tean, et inimesed on idioodid, aga millest oli põhjustatud minus tekkiv viha? Sellele mõeldes jõudsin kolmele järeldusele:
* Ma olin hõivatud suhtluse aredamisele inimesega, proovides olla heatahtlik ning ei pööranud sellele tol hetkel mingit tähelepanu. Pettusin oma märkamisvõimes.
* Ma olin omajagu inimestes pettunud. Tegemist on kinnise üritusega, kuhu pääseb ainult kutsetega ja kui sul on käpp sees elik sinna igasugu idioote ei lasta (nö nõiduv piff igatahes käitus küll nagu idioot)
* Kedagi teist see ei seganud. Samas, kui ma oleks seda tol hetkel teadlikult märganud ja piffile kärssa kütnud või siis viisakamalt tal lihtsalt näo täis sõimanud (uskuge mind, ka seda ma oskan) siis oleksin mina olnud see pahalane. Kärssa kütmise puhul oleks arvatavasti mind tulevatelt üritustelt nimekirjast maha kantud.



Kes vastutab?
Just see viimane punkt tekitas minus kõige rohkem meelehärmi. Pealegi olen ma eelnevalt palju kokku puutunud olukordadega, kus naised ei saa aru et nad on lambad, elavad oma pahameelt mehe peal välja ja mees, kuna ta on ikkagi mees, peab selle välja kannatama. Vastu hakkamine vähendab sinu mehelikkust ja ei tee lambale selgeks, et ta on lammas, vaid pigem suurendab tema õigust et sina oled pahalane. Ja kui soorollid on sedapidi, on kõik sotsiaalselt nõus. See, ausalt öeldes, ajab mul harja suht punaseks. Kui need vahetada ja ma kütaks kärssa või släpiks tütarlast, kes ütles midagi, mis mind solvab, siis see ju ei ole okei, sellega nõustuks ju kõik. Vastupidi aga on aksepteeritud (sest mees on ju tugevam ja bla bla bla ... soovolinik, ma ütlen)

Fine, ma võin natuke sitta välja kannatada - see ei ole küsimus. Aga kuidas teha sellele pifile selgeks, et tema teod, tunded ja valikud on tema enda vastutus ja nedes ei ole õige teisi süüdistada. Kuidas õpetada inimesele ise-enda tegude ja valikute eest vastutamist, kui ta on ohvri rollis, kellele teised liiga teevad ja et tal on õigus tagasi teha? Kuidas kasvab sellisest aga täiskasvanud enda elu eest ise vastutav inimene?

Jah, sõprade ja tuttavate puhul on suhteliselt lihtne vältida inimesi, kes süüdistavad kõiges maailma ja teisi, kes ei suuda enda eest vastutust võtta. Neid olen ma omajagu ka välja praakinud - ei ole mulle seda sinu sitta vaja, tänan pakkumast. Aga juhuslike võõraste lammastega peame me paratamatult ikka vahel kokku puutuma. Kahju kohe (eriti tüübist, kes selle lambaga kunagi koos elama peab ... Vaene mees, kes tahtis endale naist, sai aga teismelise...).

Seega mind häirib peamiselt see, et inimene  (enamasti naine ... minu kogemuste järgi vähemalt) võib käituda nagu lammas ja mitte võtta enda elu ja valikute eest vastutust ning teised (enamasti siis mehed) peavad selle välja kannatama ning ma ei näe võimalust selle sees, kuidas sundida seda lammast arenema. Kuidas teha talle selgeks midagi nii justkui elementaarset kui seda on ise-enda, oma valikute ja tegude eest vastutamine ning mitte teiste süüdistamine, kui ise oled loll?


Okei okei, äkki see konkreetne piff polegi nii hull, lihtsalt korra käitus nagu idioot. Ja tänud selle eest, sest pani mul mõtted jooksma ja aitas nii mõndagi konkretiseerida.

Cheers!

Mõlgutusi emotsioonidest

Üks sõber muigas hiljuti, et me sünnime siia maailma puhta ja vahetuna, siis õpetatakse meile, kuidas elama peab ning täiskasvanuna tegeleme me sellega, et paljust õpitust ja omandatust lahti saada ja kuidagi siin elus hakkama saada ja soovituslikult nii, et sa seda ka naudid. Täiesti jabur värk, kui nüüd mõtlema hakata, aga nii see paljuski on.

Ma olen alati muianud selle üle, kuidas vanemad inimesed tunnevad rõõmu väikestest lastest. Laps, oma vahetus uudishimus ja kasvavas olemises justkui meenutaks midagi ilusat, ärataks midagi inimese sees. Laste vahetu olemine läheb meile hinge, sest me õpime elu jooksul vahetut olemist vältima: pole ilus, pole viisakas, pole korralik, pole pole pole ... ning me õpime ennast sulgema - vahel asjakohaselt, vahel preventatiivselt ja vahel täiesti irratsionaalselt (inimesed on rämedalt irratsionaalsed). Me kohandame noorena ennast keskkonna ootustele - puhas loomulik ellujäämisinstinkt. Emotsioonid ei ole tegelikult aga välditavad. See, et sa neid välja ei ela, ei tähenda, et neid ei oleks.

Emotsioon on ühendav kogemus, nii sisemiselt kui ka välimiselt. Oled sa kunagi olnud nii vihane, et sa tunned, et iga sinu keharakk keeb? Või nii armunud, et tunned füüsiliselt ennast kerge ja lendlevana? Ma usun järjest rohkem, et emotsioon on tervik meie erinevate osade vahel. See pole ainult mõtteprotsess. Kui me selle mõttetasandil blokime, siis ma arvan, et see jääb meisse lihtsalt kuhugi mujale - kehamälu on suur. (kuid meid on õpetatud kõike mõistusega võtma ... ja keha ignoreerima... shalalaa ja müstilised valud kummalistes kehapiirkondades)

Ma olen korduvalt laval ja proovis tundnud seda vahetut kontakti, seda ehedat emotsiooni, mis tekib ausalt kahe inimese vahel. Nii, et on vaid emotsioon ja teine inimene ja ei midagi muud. Tihti nii tugevalt, et veel päevi ja kuid hiljem on see kõik meeles. Olgugi, et tegemist on ju tegelikult mitte-reaalsusega. Emotsioonid, tulevad meie hamstri-ajust, osast mis ei tee vahet reaalsusel ja mängul - tunne on tunne. See on kõigest näitemäng, aga vahel nii ehe, et publik hoiab hinge kinni ja elab kaasa, sest see kõik on samas ka lihtsalt nii ehe ja päris.
Päris elus on nii vahetut siirast kontakti aga kuidagi keerulisem saavutada.

Ma arvan, et me oleme emotsioonidest omamoodi sõltuvuses. Eriti, kuna me oleme õppinud end piirama ning vähem tundma. Aga tore on ju tunda ennast elus peale teatrietendust, kontserti, raamatut, kunstilist kogemust. Meil on seda vaja. Meil on vaja tundeid ja kontakti.  See teeb meist inimese ning see muudab meid taas tervikuks. Küll vaid ajutiselt aga siiski tuletab see meile meelde, kes me oleme.

Eelmises proovis tegime me tööd vahetu olemise ja emotsioonide tundmisega, mis oli omamoodi irooniline, sest juba algusringis (see on meie proovi alustamise rituaal) sain ma aru, et emotsionaalselt olen ma täiesti null - ei positiivseid ega negatiivseid tundeid. Lihtsalt tuim tükk liha. Võttes harjutustes eesmärgiks aga tundeid siiski võimalikult ehedalt tunda, selgus, et ma pole (ajutine värk) võimeline tundma puhtaid positiivseid emotsioone. Iga tugeva nö hea tunde juures (armastus, hellus jne) oma mälestustes sobrades, oli pea iga mälestuse ja tundega kaasas tume plekk negatiivsust (ma ei vääri seda; see on vaid ajutine; ta teeb seda kohustusest minu ees; miks keegi raiskab ennast minule... jne). Tõsi, panin siis juba tähele, et need negatiivsed mõttemustrid olid suht irratsionaalsed ning pakuksid kindlasti tööd mõnele terapeudile. Noh aga nii oli, mis siin ikka keerutada. Sama efekt oli ka negatiivsete tunnetega (kurbus, enesehaletsus, viha jne) kus keset tundesse sisse-elamist tõmbus suu kõrvuni muigesse, nagu öeldes peas This shit again? Haa! I know this shit so well! Yin ja Yang, mõlemas ka teise plekk sees. Viha ja kurbus oli aga püsiv toon.

Oli vaid üks tunne, mis oli puhas - ilma plekkideta (ja tugev, äärmiselt ratsionaalne, kahe jalaga maa peal ja peamiselt positiivne): Üksindus.

Mina olen! Ning isegi kui mind ükshetk enam ei ole, olen vaid mina see, kes ise-endale otsa peab suutma vaadata tol viimasel hetkel. Olla täielikult aus ise-endaga. Tunda oma eraldatust kõigist teistest ja ka seda, kuiväga on kõik teised sinust eraldatud. Tunda täielikku vastutust ise-enda eest. Minu elu. Minu vajadused. Minu valikud. Kas ei anna see arusaam mitte jõudu juurde?

Kui ühendav ja energiat andev oli tegelikult see emotsioon ja kui äärmiselt tähtis. Eriti kuna paljudele meist (ka minule) on õpetatud ennast tahaplaanile jätma ja teiste eest hoolitsema. No kuulge, mitmed meie vanemad ja vanavanemad elasid ajal, millal ise-enda ohverdamine pere või kogukonna heaolu ja/või kaitsmise nimel oli täiesti möödapääsmatu. Pole siis ka ime, et see on tugevalt sisse trimmitud nagu hilissuvine muru. Samas, kuidas saad sa aidata teisi, kui sa ise-ennast ei aita? Meie lahendamata probleemid on meie vaatevälja filtrid ning kui see filter on hunnikutes jääke ja prahti täis, on seda ka kogetav reaalsus. Ei ole kellegi teise asi seda filtrit sinu eest puhastada, ega vahetada, ning kui see on umbes on umbes ka see, mida suudad teistele pakkuda. Terapeurt, kes sinu aitamise puhul enda probleemidest rääkima hakkab, ei ole ju just väga efektiivne ega abistav, eksole.

Proovis tehtud harjutuste käigus leidsin ma samas ka positiivse koha, kus tunnetamise teadlik mahakeeramine on olnud eelnevalt äärmiselt kasulik tegevus ning on seda arvatavasti ka edaspidi. Nimelt märkasin ma, et ma olen paras rühkija, mis puudutab kõndimist. Kui ilm läheb külmemaks, vihmasemaks, tuulisemaks, siis minu samm muutub kiiremaks ja tempokamaks. Ei ole mingit passimist ja kügelemist - siht on selge, anna tuld. Mida kiiremini kõnnid, seda soojem sul on ja seda kiiremini jõuad kohale. Väga raske on mul seega laval markeerida vihmasadu, lumetormi või tugevat tuult, sest minu eluline lähenemine on igal puhul suht sama.

Palju mõtteid, mis seekord on suht nirusti seostatud ja ebaühtlased, aga mis teha. On nagu on. See on ka okei.

Cheers!

Jämmimisest

Käisin eile T.O.Mi kaemas ning märkasin ükshetk, kui süstemaatiliselt ma improsse suhtun. See on muidugi loogiline - meil on posu asju püsivalt käimas oma trupis ja kui tehniline raam on tugev, siis selle sees on mõnusam ja turvalisem mängida. Samas oli eile mitu gruppi laval esimest, teist või kolmandat korda ning kui minult küsiti, et kuidas oli, siis unustasin ma kiita lavalist julgust, üksteise toetamist, julgeid pakkumisi, teemade tagasitoomist jne vaid hakkasin kohe rääkima nö tehnilisest poolest, nagu millal tuleks mäng laval ära lõpetada, kuidas hoida ühist joont kogu etendusel, mis jäi venima  jne.

Õudne! Automaatne reaktsioon ei ole mitte "Hei, väga äge! Väga tublid!" vaid kohe nimekiri asjadest mida võiks paremini teha.

 Jäin peale etendust ka natuke jämmima ja avastasin taaskord, kui äge ja hoopis teine tunne on improtada võhivõõraste inimestega (või siis tuttavatega, keda tihti ei näe).

Eks olen ka hiljuti rohkem mõelnud, et võiks jämmida vahel kuskil. Olen proovinud jõuda, aga pole aega leidnud. Enda etendused ja projektid võtavad aja naksti ära. Samas ma arvan, et jämm aitaks meelde tuletada mõningaid asju, mis püsivate tehniliste proovide ja etenduste ajal ära võib ununeda.
Igal juhul, ka  impros on variatsiooni vaja, et oleks värske ja põnev. Kogu aeg ei peagi olema mõnus ja turvaline - nagu eluski.