Lähedased inimesed teavad kui vastik Projekti-Inimene ma olen - mul on üks projekt ja teema põhifookuses ja kõik muu elus on kohandatud tolleks ajaks selle ümber. Kusjuures, kui suurem projekt on käims, siis selle varjus saab ära tehtud ka posu väiksemaid, sest on lihtsalt vaja saada mõtted peast välja ja pealegi, selle suure varjus on see ju imelihtne. Nii sai ka lõputöö kribamise ajal kiiruga tujurikkuja sketse tehtud ja ka improlagrit ette valmistatud ja ennast Tartus improalaselt koolitamas käidud jne. Kõik muu tundub selle suurema teema varjus oluliselt vähem hirmutav. Samas teen ma äkitsi siis nii palju asju ja sotsiaalne ja kodune elu kannatavad selle all päris usinasti.
Aga mis juhtub siis, kui mul ei ole suuremat projekti käimas? Ma ei teagi. Ei mäleta enam seda tunnet. Viimased neli ja pool aastat on eesmärgiks olnud ikkagi bakapaberi kättesaamine ja see sai nüüd tehtud. Tõsi, antud eriala pole mu hetke ametiga peaaegu mittekuidagi seotud, samas oli seda huvitav õppida ja kindlasti toimus selle ajal palju isiklikku kasvu. Aga tehtud!
Nüüd aga on kuidagi kummaline, võibolla isegi tühi, tunne. Peab proovima ja harjutama, et kuidas ma sellega hakkama saan. Eelnev kogemus on näidanud, et kui ajul ei ole piisavalt palju tegemist, hakkab ta ise seda looma igasugu paranoiade, sundmõtete ja asjadega. Samas oleks ju tore kui suuremaid teemasid niipea ette ei võta. Et võttagi suhteliselt rahulikult ja vaadata, mis saab. Proovida, et kas ma suudan vahel ka rohkem niisama olla ilma, et posu kohustusi haamria kuklasse peksaks.
Cheers!
Mida ma siis tegelikult usun?
Mõni aeg tagasi tuli heas sõprusringkonnas teemaks religioon ning ma avastasin, et mul on väga keeruline sõnadese panna oma uskumusi. Eks ole ju aja jooksul uuritud-puuritud erinevaid teemasid. Vanavanematel on uhke nahast kaante ja klaasitükkidega ristiga wanas eefti khirjakeelfes Piibel, mida ma teismelisena üritasin lugeda võinoh pigem desifreerida. Suht võigas värk oli, eriti võrreldes lastepiibliga, mida algkoolis lehvitati. Ma mäletan, et mingi vahe uurisin lähemalt budismi. Palju lugesin ka Gunnar Aarmat ja omajagu Luule Viilmaad, Ishmael meeldis mulle ja kogu Anastasia seeria samuti, LaVey Saatanlik Piibel oli huvitav, sissejuhatus Voodoo'sse samuti. Zen lood on mulle alati meeldinud. Unenäod, ruunid, ennustused olid kunagi minu jaoks väga tähenduslikud. Käisin mingi vahe ka intuitiivteaduste koolis ning praeguseni on mul sahtlipõhjas 2 pakki taro kaarte, mida vahel harva saab ka laduda. Vast viimase suurema lisana tuli mu mõttemaailma nii 4 aastat tagasi taoism ning eile käisin kundalini joogas. Sellega on vist enamik suuremaid mõjutavaid teemasi puudutatud.
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.
Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).
Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.
Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.
Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.
Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."
Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.
Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)
Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.
Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.
Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).
Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.
"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.
Cheers!
[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]
Samas on mulle väga suurt huvi pakkunud inimese psühholoogia, sotsiaalsed suhted ja surm.
Ehk siis võiks antud lõiku kokkuvõtvalt öelda, et alates 11dast eluaastast olen ma pingsalt otsinud elu mõtet ning proovinud omistada võimalikult palju mõtteid erinevatest valdkondadest, et luua oma enda arusaam, mis toetaks minu olemust ja elu. Paljud ideed on nüüdseks mööda külge maha voolanud, aga mulle tundub, et midagi olen ma ka omistanud ja omavahel kokku klopsinud.
Siin on siis mõned praegused tähelepanekud (ei, ma ei lähe väga sügavuti, sest no see on ikka paganama rämedalt suur teema).
Praktiline spirituaalsus
Mida rohkem ma tõsiste teemadega olen tegelenud, seda selgem on, et mingit spirituaalsust on inimese elus ikkagi vaja - see aitab meil paremini tõsiste teemadega (lähedase surm, elu mõttetus jne) hakkama saada. Samas, eks on igal usul ka oma pahupool. Tähtis on leida midagi, mis sinu jaoks töötab. Olgu selleks Piibel, Koraan, internetis piltidel jagatav filosoofia, taro kaardid, loodus, ettemääratus, 8 ball, õnne talisman, hea tuju särk/aluspüksid vms.Kui sind toetab, siis on hea, kui ei toeta, on aeg neid muuta - põhiline on olla teadlik oma hoiakutest, aga ka teadvustada, et ka sina oled muutuv ja maailm on muutuv.
Minu jaoks on iga uskumuse juures äärmiselt tähtis praktilisus. Kui kuskil spirituaalses raamatus räägitakse näiteks sellest kuidas maa peal on enne inimesi olnud 7 erinevat tsivilisatsiooni, siis minu jaoks ei ole tähtis see, kas see on tõene või vale. Minu jaoks on tähtis, et mida ma selle infoga oma igapäevaelus peale hakkan, mida see minu heaolule juurde annab. Antud juhul - mittemidagi. Seega pole seda vaja.
Mõistmine
Inimesed hoiavad tihti väga jäigalt kinni mõtetest ja arusaamadest, mida on neile kunagi tõe pähe õpetatud. Arusaamad, milleni nad on aga ise jõudnud on palju pandlikumad. Kui inimene on ise otsingute käigus leidnud oma tee, ei kritiseeri ta naljalt teisi, kes seda otsivad. Õpetatud jäigad arusaamad aga ei oma seda paindlikkust. Tähtis on tunnistada teise inimese teed ja lasta tal endal otsida.Küll aga tõstab see inimest minu silmis, kui ta suudab ka oma valikuid, teed, uskumusi kritiseerida ja nende üle ausalt arutleda ehk isegi nalja visata. See näitab mulle, et ta on mõtlev inimene ja näeb nii positiivseid kui ka negatiivseid pooli (mis on igas asjas) ja ei idealiseeri liialt.
Samas, vahet pole, kas su uskumused on lapsepõlvest või elu jooksul omandatud - ära mängi mäkra ja lase ka teistel kogeda elu nii nagu sa ise tahaksid seda teha. Kui sa ei saa teha head, siis vähemalt ära tee liiga.
Duaalsus
Jah, seda suhtumist on mul natuke keeruline seletada. Pigem on see nüüdseks juba tunnetuslik arusaamine, et me elame duaalses maailmas. Et kui elus on raske olukord, siis küll see läheb mingi hetk helgemaks. Kui on helge olukord, küll ka see ükshetk möödub. Samas, kui sul on väga raske olla, siis selle sees on alati ka midagi ilusat ja ilu sees on alati ka midagi valusat. Must ja valge käivad koos, ei ole võimalik ainult ühte neist tunnistada (sähket teile, rassistid). Ja ka elu ja surm käivad koos.Surm
On kindel, et me ükshetk sureme. No nii lihtsalt on loodusseadused. Aga selle asemel, et seda teemat vältida või ignoreerida, olen ma saanud surmaga sõbraks. Mulle meeldib elu võtta kui teel olekut, lihtsalt me ei tea millal see tee äkki otsa saab. Oh ei, ma ei oota (enamasti!!!) temakest Surma, aga ma teadvustan seda võimalust. Tõde on see, et me ei saa olla kindlad, et meil on rohkem aega kui praegune hetk. Seega võiks sellest võtta niipalju kui võimalik.Mulle meeldiks hoida oma elu nii, et kui ma nüüd samas südari saaksin, siis see eluke mis mu silme eest läbi jookseb viimasel hetkel, ei tekitaks minus suurt pettumust, et ma olen teinud asju, mis on minu jaoks tähtsad, olen armastanud, olen nautinud, olen olnud ise-endaga aus ja saaksin öelda puhta südamega "Pole paha! Ehk isegi tegin maailma natuke paremaks. Kui vaja minna siis vaja minna."
Njah, ma üldiselt väga surmajärgset elu ei usu. Kuigi selle uskumine võibolla leevendaks lähedase surmaga tekkivat leina (et ei olegi päris läinud vaid kuskil ikkagi alles), siis ma näen selles maailmavaates ka omajagu pahupoolt. Inimesed, kes ei taju oma ajutisust, ei kipu minu arust asju nii ausalt välja ütlema, sest küll kunagi on aega rääkida - samas kui sa ei ütle ausalt välja, ei saa tekkida ka ausaid suhteid. Ja nad ei pruugi teha oma elu enda jaoks nauditavaks, sest noh see elu pole ju tähtis, pärast on igavesti aega. Ja milleks üldse midagi teha, kui meil on surmajärgselt aega küll ja veel asju teha. Jne. Seega ma ei usu, et peale surma on mul maa ja ilm ja pigem ma kasutaksin seda Kindlat aega, mis mul praegu on, nii hästi kui võimalik.
Selle suhtumise asemel on mul mõistmine, et iga inimene, kellega me kokku puutume oma elus, mõjutab meid ja see nende panus meie elusse on see, mis jääb meie hinge alles isegi siis kui neid endid enam ei ole ja seda panust tasub kindlasti väärtustada. (ma olen endiselt südamest tänulik mitme inimele inimesele, keda enam ei ole ja kellega ma pole kunagi vestelnud, kes aga oma loominguga mind on aidanud)
Vastutus
Ma usun, et iga täiskasvanud inimene vastutab ise oma tegude, tunnete, valikute ja vajaduste eest. See ei ole kellegi teise kanda ega kellegi teise kritiseerida, kuni sa otseselt kellelegi liiga pole teinud. Mitmed religioonid annavad kindlad käsud ja keelud, et mida tohib ja mida ei tohi teha ning minu jaoks võtab see inimeselt ära tema täiskasvanud inimese vastutuse ning surub ta lapse raamidesse, kus sul on kindlad vanemlikud reeglid. Kindlasti loob see ka turvatunnet ja mõnele võibolla sobib. Samas ma arvan, et inimese arengu koha pealt on tähtis, et ta ise mõistaks, et näiteks varastamine ei ole hea, sest sellest kannatavad teised inimesed. Kui tal on ees vaid reeglid ei pruugi seal taga olla mõitmist, miks mõni tegevus hea ei ole. Ehk on parem teha elus mõned vead ja kasvada inimesena ja ise maailma tundma õppida kui hoida kindla raami taha ja mõista hukka neid, kes seda ei tee, arvan ma.Tolvan elukeerises
Nagu on ehk eelnevast jutust tajuda, siis meeldib mul asju/reegleid/arusaamisi vaidlustada ja ma näen selles omamoodi ilu. Nii nagu omamoodi ilu on ka meie eluteel läbitud raskustes.Ma olen eluaeg tundnud ennast nagu Rebel, see lihtsalt on osa minu olemusest, ning ma olen veendunud, et ka selliseid inimesi on maailma vaja - muidu läheks ju lihtsalt liiga tuimaks ja igavaks.
Ja keegi ju peab välja ütlema, et perekondliku söömingu juures peaks olema rõhk sellel et inimesed jagavad omavahel oma elusid ja suhtlevad, mitte sellel, et kõigil oleks nuga ja kahvel õiges käes. Reeglid on noh kohati toredad, aga nad ei tohi elu lämmatada ja võtta tähelepanu ära eluliselt tähtsatelt asjadelt.
Ma leian, et ei leidu ühtegi teemat, mille üle ei saaks/tohiks nalja teha või mida ei tohiks vaidlustada. Tõsi, see ei tähenda, et igas kontekstis oleks sobilik mingeid nalju rääkida. See ei tähenda, et kui inimese jaoks on midagi püha, hakkan ma selle üle kohe nalja rebima - igaühel on oma tee ja uskumused ja ma olen erinevates seltskondades oma kahtlase huumoriga ikka väga ettevaatlik. Eesmärk ei ole kunagi teisele inimesele liiga teha ... vaid tekitada seoseid inimese ajus koos ootamatu positiivse äratundmis-emotsiooniga (hmm, kõlab nagu Zen).
Ma ei leia ka, et spirituaalsust/jumalat ei tohiks naljas kasutada - kui jumal tõesti on olemas, siis no vaata ringi, tal on päris hea ja kohati ikka suht must huumorimeel.
"Kuningas ei saa olla kuningas, kui tal ei ole kojanarri, kes saab asju ausalt välja öelda..." ütles keegi kunagi kuskil.
Cheers!
[Antud kirjutise eesmärk pole midagi vaidlustada, lihtsalt jagada mõningaid minu mõtteid spirituaalsuse/religiooni teemadel ... inimene on keeruline loom, talle on vahel vaja ka keerulisi lahendusi, seega vabandan, kui see kõik väga segane/keeruline tundub]
Meised ja Nahed
Mulle üldiselt meeldib, et viimastel aastatel on Eestis naisõiguslased aktiivsemalt tegutsema hakanud. Mulle meeldib see, et pööratakse rohkem tähelepanu tõsistele teemadele nagu üksikvanemad ja perevägivald. Mulle meeldib, et tegeletakse riigi tasemel võrdõiguslusega.
Mis mulle aga ei meeldi, on see, et meie "võrdõiguslikkus" läheb vaikselt Ameerikaliku absurdi poole, kus ühe soo vajadused on tähtsad ning teine aga on justkui juba sünnist saati rikutud ja tema õigused ei ole nii tähtsad. (mitmes Ameerika osariigis on seaduse järgi suhteliselt võimatu meest vägistada. Samuti on toredad seadused, et kui sa mehena pakud õhtul tütarlapsele veini ja te peale koos joomist seksite, siis oled sa seaduse silmis vägistaja, sest sa mõjutasid temakese otsustusvõimet... samas kui see toimiks vastupidi, siis poleks tegemist vägistamisega ... jne)
Haigeid näiteid on maailmast palju tuua, aga ma prooviks jääda siin kirjutises Eesti konteksti.
See oli vist mõned aastad tagasi kui meil oli suur reklaamikampaania, kus linn oli täis postreid tekstiga "Issi, kus sa oled?". Tore ettevõtmine et üksikvanemate probleemile tähelepanu tõmmata, aga kus on üksikisade õigused, kelle juurest lapse ema on lahkunud? Kas nende olukord ei ole tähtis? Kui see küsimus ajakirjanduses tõstatati, tuli vastuseks et üksikemasid on Eestis oluliselt rohkem kui üksikisasid ja seega seda tahku probleemist ei käsitletud. Noh, selle suhtumise järgi võib ju samahästi öelda, et lapsi, kes kasvavad koos kahe vanemaga on rohkem kui üksikvanemate lapsi, nii et milleks seda kampaaniat üldse vaja oli?
Teine kampaania, mis mul ausalt öeldes harja punaseks viskas oli eelmine aasta, kus plakatitel räägiti koduvägivallast. Enamik plakateid olid küll ilusasti neutraalsed, aga osad ütlesid otse välja et mees on vägivallatseja ja naine kannataja - vastupidise väitega plakateid ma kuskil ei näinud. Jällegi tutvustati ainult ühte mündi poolt. Jah arvatavasti on neid peresid vähem, kus naine vägivallatseb mehe peal, aga need on kindlasti olemas ja neid ei tohiks tolereerida või kinni mätsida. Pealegi on mehe kannatamine antud suhtes keerulisem, kui naisel oleks, sest:
* meest on õpetatud et naisi ei lööda
* mees ei saa sellest avalikult rääkida sest ta oleks kohe naerualune, keda naine kodus peksab
* kui palju varjupaike on meil Eestis meestele?
Ma ei ütle, et naiste jaoks oleks perevägivald lihtne, aga kui sa vaatad uuesti eelnenud kolme punkti siis pead sa tõdema, et isegi kui meeste puhul esineb seda probleemi vähem, on selle all kantajatel vähem ühiskondlikku tuge. Ja nüüd neid jälle ignoreeriti. Samas kui põhjendus on, et enamasti mees ikkagi peksab naist, siis sama hästi võiks öelda, et enamasti ei ole üldse koduvägivalda, seega milleks seda kampaaniat üldse teha?
Huvitav on jutt meeste ja naiste palgalõhest. Väidetavalt saavad mehed sama töö eest rohkem palka kui naised (Eesti statistikat selle kohta ma väga uurinud ei ole, seega ütlen väidetavalt). Loogiliselt võttes, kui naised teevad sama palju tööd ja vähema raha eest, peaks meil ju ainult mehed töötud olema sest naised on odavam tööjõud.. ja neid on soodsam tööle võtta? Ei?
Samas lugesin ma hiljuti huumoriajakirjast Naine24, kuidas meestel on geneetiline kalduvus olla jobu. Seega mehed on jobud aga saavad ikkagi rohkem palka? Kas pole mitte väike loogikaviga?
Samas, seda et meestel on rohkem riskikäitumist on tõestatud palju - ma ei nimetaks seda kohe jobususeks, vaid omaduseks, millel on omad plussid ja miinused. Tõsi mehed võivad tänu oma kergemale riskikäitumisele ohustada rohkem oma tervist. Samas kas ei aita julge ja riskantne käitumine vahel kaasa ärimaailmas? Kas on äkki selles mingil määral seletatud ka sissetuleku erinevuse põhjus?
Kui me juba statistikat näpime siis siin on natukene süngemaid numbreid Eesti statistikaametilt:
Nagu teada on Eestis enesetapuga täbarad lood. Keskmiselt tehakse neid üle 300 aastas, mida on ikka kohutavalt liiga palju. Tore on näha, et peale 1994 aasta "buumi" on numbrid järjest vähenenuid. Samas on ilmselgelt suur erinevus naiste ja meeste vahel. Kui võtta kogu info kokku, on näha, et ligi 4/5 enesetappudest eestis vahemikus 1989 - 2013 on sooritatud meeste poolt.
Kuigi langus on tajutav on meeste ja naiste vaheline erinevus siin püsivalt suur. 2012 tegi 190 meest enesetapu, samas kui naisi läks sellele teele vaid 45. Miks teevad mehed 4 korda (kokku keskmine) tihedamini enesetappe kui naised? Äkki on siin oma osa eelmainitud riskikäitumisel? Äkki on meestel ka raske elu? Äkki ei ole meeste tunnete väljaelamine sotsiaalselt aksepteeritav, sest mehed ju ei nuta ja kannatavad viimase piisani? Äkki mehi on õpetatud mitte virisema ja mitte välja elama ja kuidagi hakkama saama? Äkki mehed huvituvad ainult arvutitest ja autodest ja seksist ja muu pole nende jaoks tähtis? Äkki on meeste psühholoogia lihtsalt jäigem ja kui see murdub siis ikka nii et ...
Statistikaametil on ka numbrid psüühika ja käitumishäiretest põhjustatud surmade kohta. Kuigi me ei räägi siin nii suurtest arvudest, nagu enesetappude puhul, on näha et ka siin panevad mehed naistele pika puuga ära.
["Õudne! Mehed tapavad ennast rohkem, on rohkem riskialtimad, omavad tõsisemate tulemustega psüühika ja käitumishäireid, saavad rohkem palka - kus on võrdõigusvoliniku silmad?? Suidsiidiarvud võrdseks!!!" ... ei hüüa vist ükski naisõiguslane]
Pagan mind võtaks kui ma täpselt tean, mis selle põhjus on, et meestega nii hullusti on, aga sellise statistika kõrval häirivad mind eelpool mainitud meestest mitte hoolivad kampaaniad oluliselt rohkem - eriti kui samal ajal on õhus ka väidetava võrdõiguslikkuse teemad.
[Ja mind häirib juba põhimõtteliselt see, et meie võrdõigusvoliniku juures töötavad vaid naisterahvad, samas kui osa nende tööst on jälgida, et erinevatel erialadel oleks rohkem võrdselt esindatud nii mehed kui naised. Praegu tundub see lihtsalt ... silmakirjalik.]
Muidugi ei ole meie ühiskonnas kõik ilus ja tore ning kohe kindlasti mitte võrdne. Mine vaata kasvõi suvalise poe ajakirjaletti ning proovi sealt eristada meestele ja naistele suunatud ajakirjade kogust ja sisulist erinevust. Mehed peavad aega teenima. Naised peavad tasuta ööklubisse sisse saama jne. Meil on omad kiiksud. Kunagi kandsid mehed sukkpükse, parukaid ja meiki (kurikuulus Robin Hood oleks tänapäeva maailmas väga kummaline vaadata), nüüd on see naiste pärusmaa. Riidepoodides, mis nii meestele kui ka naistele on enamasti 3/4 naiste asju ja kuskil taga nurgas vaikselt peidetud meeste sektsioon. Kui naised kannavad meeste riideid on see okei ja osade arvates isegi seksikas,samas kui mehed kannavad naiste riideid on see pigem sotsiaalselt mitte-okei. Ma usun, et kui kooseluseadus oleks puudutanud ainult lesbilises suhtes naisi, oleks see läbi läinud - kaks intiimses suhtes meest on pigem see, mis inimesi rohkem häirib (vähemalt selline tunne on mulle jäänud).
Mõlemal sool on omad plussid ja miinused. Ei tasu väita et ühel on elu kergem ja teisel raskem - see on lihtsalt ... erinev. Seadused, kampaaniad ja ettevõtmised peaksid toetama inimest, mitte rõhuma veelgi enam soostereotüüpidele. Iga inimene peaks tundma endal vabadust valida eriala või elukutse, mis teda huvitab, ilma et teda selle üle diskrimineeritakse. Iga inimene peaks tundma endal ka vastutust ... et ta vastutab ise oma valikute ja tegude eest ... et seadus ei ole erinevale soole erinev...
Ja põhiline.... oled sa mees või naine ... ole inimene... ja hooli ka teistest inimestest.
Mis mulle aga ei meeldi, on see, et meie "võrdõiguslikkus" läheb vaikselt Ameerikaliku absurdi poole, kus ühe soo vajadused on tähtsad ning teine aga on justkui juba sünnist saati rikutud ja tema õigused ei ole nii tähtsad. (mitmes Ameerika osariigis on seaduse järgi suhteliselt võimatu meest vägistada. Samuti on toredad seadused, et kui sa mehena pakud õhtul tütarlapsele veini ja te peale koos joomist seksite, siis oled sa seaduse silmis vägistaja, sest sa mõjutasid temakese otsustusvõimet... samas kui see toimiks vastupidi, siis poleks tegemist vägistamisega ... jne)
Haigeid näiteid on maailmast palju tuua, aga ma prooviks jääda siin kirjutises Eesti konteksti.
See oli vist mõned aastad tagasi kui meil oli suur reklaamikampaania, kus linn oli täis postreid tekstiga "Issi, kus sa oled?". Tore ettevõtmine et üksikvanemate probleemile tähelepanu tõmmata, aga kus on üksikisade õigused, kelle juurest lapse ema on lahkunud? Kas nende olukord ei ole tähtis? Kui see küsimus ajakirjanduses tõstatati, tuli vastuseks et üksikemasid on Eestis oluliselt rohkem kui üksikisasid ja seega seda tahku probleemist ei käsitletud. Noh, selle suhtumise järgi võib ju samahästi öelda, et lapsi, kes kasvavad koos kahe vanemaga on rohkem kui üksikvanemate lapsi, nii et milleks seda kampaaniat üldse vaja oli?
Teine kampaania, mis mul ausalt öeldes harja punaseks viskas oli eelmine aasta, kus plakatitel räägiti koduvägivallast. Enamik plakateid olid küll ilusasti neutraalsed, aga osad ütlesid otse välja et mees on vägivallatseja ja naine kannataja - vastupidise väitega plakateid ma kuskil ei näinud. Jällegi tutvustati ainult ühte mündi poolt. Jah arvatavasti on neid peresid vähem, kus naine vägivallatseb mehe peal, aga need on kindlasti olemas ja neid ei tohiks tolereerida või kinni mätsida. Pealegi on mehe kannatamine antud suhtes keerulisem, kui naisel oleks, sest:
* meest on õpetatud et naisi ei lööda
* mees ei saa sellest avalikult rääkida sest ta oleks kohe naerualune, keda naine kodus peksab
* kui palju varjupaike on meil Eestis meestele?
Ma ei ütle, et naiste jaoks oleks perevägivald lihtne, aga kui sa vaatad uuesti eelnenud kolme punkti siis pead sa tõdema, et isegi kui meeste puhul esineb seda probleemi vähem, on selle all kantajatel vähem ühiskondlikku tuge. Ja nüüd neid jälle ignoreeriti. Samas kui põhjendus on, et enamasti mees ikkagi peksab naist, siis sama hästi võiks öelda, et enamasti ei ole üldse koduvägivalda, seega milleks seda kampaaniat üldse teha?
Huvitav on jutt meeste ja naiste palgalõhest. Väidetavalt saavad mehed sama töö eest rohkem palka kui naised (Eesti statistikat selle kohta ma väga uurinud ei ole, seega ütlen väidetavalt). Loogiliselt võttes, kui naised teevad sama palju tööd ja vähema raha eest, peaks meil ju ainult mehed töötud olema sest naised on odavam tööjõud.. ja neid on soodsam tööle võtta? Ei?
Samas lugesin ma hiljuti huumoriajakirjast Naine24, kuidas meestel on geneetiline kalduvus olla jobu. Seega mehed on jobud aga saavad ikkagi rohkem palka? Kas pole mitte väike loogikaviga?
Samas, seda et meestel on rohkem riskikäitumist on tõestatud palju - ma ei nimetaks seda kohe jobususeks, vaid omaduseks, millel on omad plussid ja miinused. Tõsi mehed võivad tänu oma kergemale riskikäitumisele ohustada rohkem oma tervist. Samas kas ei aita julge ja riskantne käitumine vahel kaasa ärimaailmas? Kas on äkki selles mingil määral seletatud ka sissetuleku erinevuse põhjus?
Kui me juba statistikat näpime siis siin on natukene süngemaid numbreid Eesti statistikaametilt:
 |
| Mehed sinine, Naised punane |
Nagu teada on Eestis enesetapuga täbarad lood. Keskmiselt tehakse neid üle 300 aastas, mida on ikka kohutavalt liiga palju. Tore on näha, et peale 1994 aasta "buumi" on numbrid järjest vähenenuid. Samas on ilmselgelt suur erinevus naiste ja meeste vahel. Kui võtta kogu info kokku, on näha, et ligi 4/5 enesetappudest eestis vahemikus 1989 - 2013 on sooritatud meeste poolt.
 |
| Meeste ja naiste enesetappude suhe vahemikus 1989-2013 |
Kuigi langus on tajutav on meeste ja naiste vaheline erinevus siin püsivalt suur. 2012 tegi 190 meest enesetapu, samas kui naisi läks sellele teele vaid 45. Miks teevad mehed 4 korda (kokku keskmine) tihedamini enesetappe kui naised? Äkki on siin oma osa eelmainitud riskikäitumisel? Äkki on meestel ka raske elu? Äkki ei ole meeste tunnete väljaelamine sotsiaalselt aksepteeritav, sest mehed ju ei nuta ja kannatavad viimase piisani? Äkki mehi on õpetatud mitte virisema ja mitte välja elama ja kuidagi hakkama saama? Äkki mehed huvituvad ainult arvutitest ja autodest ja seksist ja muu pole nende jaoks tähtis? Äkki on meeste psühholoogia lihtsalt jäigem ja kui see murdub siis ikka nii et ...
 |
| Mehed sinine, Naised punane |
Statistikaametil on ka numbrid psüühika ja käitumishäiretest põhjustatud surmade kohta. Kuigi me ei räägi siin nii suurtest arvudest, nagu enesetappude puhul, on näha et ka siin panevad mehed naistele pika puuga ära.
["Õudne! Mehed tapavad ennast rohkem, on rohkem riskialtimad, omavad tõsisemate tulemustega psüühika ja käitumishäireid, saavad rohkem palka - kus on võrdõigusvoliniku silmad?? Suidsiidiarvud võrdseks!!!" ... ei hüüa vist ükski naisõiguslane]
Pagan mind võtaks kui ma täpselt tean, mis selle põhjus on, et meestega nii hullusti on, aga sellise statistika kõrval häirivad mind eelpool mainitud meestest mitte hoolivad kampaaniad oluliselt rohkem - eriti kui samal ajal on õhus ka väidetava võrdõiguslikkuse teemad.
[Ja mind häirib juba põhimõtteliselt see, et meie võrdõigusvoliniku juures töötavad vaid naisterahvad, samas kui osa nende tööst on jälgida, et erinevatel erialadel oleks rohkem võrdselt esindatud nii mehed kui naised. Praegu tundub see lihtsalt ... silmakirjalik.]
Muidugi ei ole meie ühiskonnas kõik ilus ja tore ning kohe kindlasti mitte võrdne. Mine vaata kasvõi suvalise poe ajakirjaletti ning proovi sealt eristada meestele ja naistele suunatud ajakirjade kogust ja sisulist erinevust. Mehed peavad aega teenima. Naised peavad tasuta ööklubisse sisse saama jne. Meil on omad kiiksud. Kunagi kandsid mehed sukkpükse, parukaid ja meiki (kurikuulus Robin Hood oleks tänapäeva maailmas väga kummaline vaadata), nüüd on see naiste pärusmaa. Riidepoodides, mis nii meestele kui ka naistele on enamasti 3/4 naiste asju ja kuskil taga nurgas vaikselt peidetud meeste sektsioon. Kui naised kannavad meeste riideid on see okei ja osade arvates isegi seksikas,samas kui mehed kannavad naiste riideid on see pigem sotsiaalselt mitte-okei. Ma usun, et kui kooseluseadus oleks puudutanud ainult lesbilises suhtes naisi, oleks see läbi läinud - kaks intiimses suhtes meest on pigem see, mis inimesi rohkem häirib (vähemalt selline tunne on mulle jäänud).
Mõlemal sool on omad plussid ja miinused. Ei tasu väita et ühel on elu kergem ja teisel raskem - see on lihtsalt ... erinev. Seadused, kampaaniad ja ettevõtmised peaksid toetama inimest, mitte rõhuma veelgi enam soostereotüüpidele. Iga inimene peaks tundma endal vabadust valida eriala või elukutse, mis teda huvitab, ilma et teda selle üle diskrimineeritakse. Iga inimene peaks tundma endal ka vastutust ... et ta vastutab ise oma valikute ja tegude eest ... et seadus ei ole erinevale soole erinev...
Ja põhiline.... oled sa mees või naine ... ole inimene... ja hooli ka teistest inimestest.
Muutuste olemusest
Muutuste taustsüsteem
Ma olen viimaste aastate jooksul palju mõelnud selle peale, et kuidas inimesed muutuvad/ arenevad/ kasvavad. Sellest rääkimiseks tuleb aga esiteks vaadata taustsüsteemi, mille sees muutused toimivad. Seega alustaksin esiteks järgnevate väidetega:
* Inimestele üldiselt ei meeldi muutused - meile meeldib näha asju/inimesi/suhteid/ise-ennast püsivate nähtustena. Omajagu tekitab see kindlasti ka ju turvatunnet.
* Muutus on ainus konstantne asi siin maailmas. Seega on fakt, et kõik eelpool nimetatud nähtused muutuvad meie elu jooksul - kui palju ja kuidas on omaette küsimus.
* Muutustega kohanemine on tihti raske, kuna see purustab mingil määral meie turvatunnet, usaldust maailma vastu ja uskumust, et kõik on stabiilne. Nagu mu õppejõud kunagi ütles: "Sa tunned ennast ebamugavalt? Väga hea, järelikult arened."
Seega on tegemist teemaga, millega me kõik kokku puutume ja mis meile üldiselt enamasti väga ei meeldi.
Muutuste jaotus
Oma kogemuste järgi jaotaksin muutused meie elus piltlikult kaheks:
laval ja proovis
Laval
Need on need raskemad kogemused, millega me puutume kokku oma nö päris-elus. Tihtilugu üksinda. Need võivad olla süngemad (lähedase surm) või helgemad (armumine), aga kindlasti mõjutavad sellel hetkel kogu meie maailmavaadet ja arvatavasti jätavad ka pikema-ajalisema jälje. Võimalik, et me tegeleme mõne elumuutuse aksepteerimisega aastaid ehk isegi kogu elu ning mõnda proovime peita ja ignoreerida. Teised võivad aga lupsti meist mööda minna.
Proovis
Need on need muutused, mis tekivad justkui väljaspool päris-elu, aga sunnivad meid asju elus teistmoodi nägema, laiendavad meie arusaama ja põhjustavad meie muutumist päris-elus. Näiteks võivad taolised kogemused tekkida: psühholoogi juures, teatrilaval/proovides, töötubades, LARPides, psühhodraamas... jne. Enamasti on sellesse protsessi kaasatud ka üks (terapeut) või rohkem (teatrigrupp/ tugigrupp jne) inimesi ning tegemist on turvalise keskkonnaga. Proovis toimuv aitab meil ka tihti paremini mõista Laval toimunud kogemusi.
Arenguks on vaja muutusi. Muutused on tihti rasked. Seega on parem need läbi töötada Proovis, kuna seal on olemas ka aus peegeldus/toetav taustsüsteem. Laval toimuvate muutustega puutume me kõik kindlasti kokku, mõni karmimalt kui teine, kuid proovides läbitud sarnased muutused aitavad meid nende jaoks paremini ette valmistada ja lihtsamalt hakkama saada.
"Inimene kui vaas" metafoor
Muutuste kirjeldamiseks kasutaksin järgnevat metafoori:Inimene on kui hiina käsitööna tehtud portselan vaas - juba sünnist saati teistega sarnane aga samas ka omajagu erinev - mis on väga ilus aga ka omajagu habras. Elu jooksul me kukume, vahel kõvemini ja vahel pehmemini. Vahel on vaasil vaid kriimustused, vahel killud väljas. Vahel lähevad killud lappimise käigus omavahel vahetusse. Alati on võimalik aga killud mingiks tervikuks kokku lappida - kui funktsionaalne ja kui hästi vesi sees püsib on oma küsimus.
Vahet pole kui kahtlane see lapitud vaas välja näeb, me harjume sellega mingi hetk kindlasti ära ja see muutub meile tuttavaks ja turvaliseks. Seepärast on valusad ka proovides tehtud muutused - ka see on mingi terviku lõhkumine, kuid see on ikkagi tahtlikult suunatud ja aitab paremini kaasa vaasi funktsionaalsusele, ilusamale tervik pildile.
Vigastused vaasil on kindlad tulema, küsimus pole mitte kas vaid mis me nendega peale hakkame. Kas me liimime kõik superliimiga kokku ja teeme näo, et kõik on endiselt terve ja midagi pole kunagi muutunud? Kas järgmine kord sarnast kogemust kohates ei purune me siis mitte samamoodi?
Kas me sulatame kõik tükid omavahel kokku kullaga, rõhutades just vigastusi aga ka seda ainulaadset ilu mis sellega kaasneb? Ning kohtudes järgmine kord sarnase teemaga saame vaadata oma selget kullajoon eelmisest korrast ja sellest õppust võtta?
Kokkuvõte
Muutustega puutume me kõik kokku. Minu enda kogemused on näidanud aga, et oma vigastuste peitmisest ei ole kasu - isegi kui sa ise neid ei tunnista, näevad neid teised. Samuti näevad tihti teised ka ilu sinu murdudes, mida sa ise ehk ei näe. Need teevadki meist need, kes me oleme. Muutustega kohanemine võtab aega. Kui tegemist on proovis toimunud muutusega, võib see aeg olla lühem, kuid ikkagi on vaja aega. Inimesel on piiratud ressursid ning kui suur osa nendest läheb muuutuse parandamiseks (uue kuju loomiseks) siis on meil vähem jaksu tegeleda teiste asjadega. Eks olen ma ka ise korduvalt ja korduvalt olnud väsinud lihtsalt oma kildudega tegelemisest: peale psühhodraamat, peale kõnetavat kontserti, peale psühholoogi, peale kõmmkärajaid, peale FiiFi, peale improlaagrit jne ... kui loetleda nö proovi muutuseid. Need kogemused on olnud ohjaa kui ilusad, samas aga ka psühholoogiliselt rasked, sest nad muudavad midagi sinu sisemuses jäädavalt... tagasiteed enam ei ole... ja selle muutusega kohanemine võtab aega.
Küll aga olen ma järjest rohkem ja rohkem murdude kuldaja pooldaja. Ma näen neid kogemusi osana endast ja seda, et olgugi, et need olid rasked, ei oleks ma see inimene kui neid poleks toimunud. Nendes on midagi ilusat.
PS: Loodan, mingi idee jõudis kohale. Lõputöö kribamine on ilmselgelt jätnud oma jälje - struktuur on selgem ja jutt kuidagi kuivem, puisem ja segasem :)
Näiteid kummalisest huumorist
Mu huumor on kahtlane. Sellel on ilusamaid ja ka koledamaid pooli. On inimesi, kelle puhul ma julgen oma kahtlast huumorimeelt välja näidata ja on neid, kelle puhul pigem mitte - noh nii igaks juhuks. Siia üks hiljutine näide esimesest.
Sõber (kirjeldades üht tütarlast, kellega sebib): "Ta on tark ja ilus ja humoorikas, tal on ainult üks pisikene viga..."
Mina: "...Peenis?"
Sõber (minnes huumoriga kaasa):"... aga vähemalt on pisikene!"
Mina: "Nooooh, see oleks ju eriti piinlik lugu kui su tüdrukul on suurem peenis, kui sul on."
Teiste kuldsete lausete hulka lähevad aga ka out of the blue fraasid nagu:
"...aga seksist rääkides!"
"...Igatahes ... rääkides anaaltapist..."
"... hmmm.. huvitav, kas nekrofiilid panevad vahel tuhka ka?"
"Tead, ma käisin hiljuti meestearstil .... sain tillika!"
"Ooooraaaav!"
"ma olin sügavas unes" (tehes samal ajal kratsimise liigutusi)
Või vaadates neiule (kes on minust omajagu pikem) sügavalt, lausa romantiliselt, silma: "Kallis, mul on vist giant fetish"
Või öeldes neiule "Nuh, paneme illi kah?" (umbes sama haige väljend kui tatti panema)
[neiu, vaeseke, saab üldse väga palju minu huumoriga pihta ... nagu kodune test publik... on inimesel aga kannatust]
Vahel ka kahtlased lauluviisid stiilis
"...ma saabun salaja, kui laine..."
(mõtle nilbelt.... veel nilbemalt, veel nilbemalt ...jup, just)
"Üksiiii..... istun maaaa.... taamal seltsiks tuul..." (WC's istudes)
"... Kiss the rain.... (tead küll seda romantilist laulu)
...hug the rainbow .... just f*ck this weather"
Ja ärgem unustagem klassikuid nagu:
"Kui sa saad aru, mida ma mõtlen"
"That's what she said"
jne.
ühesõnaga
tolvan elukeerises. Vahel saab piinlikku vaikust, vahel saab släppi, aga enamasti saab ka naeru, isegi kui nali on tegelikult halb.
Aga vähemasti on lõbus ja selle kõrval on ju lausa imeks pandav kui viisakad tujurikkuja šketsid olid, eksole. Seega, ega ma alati kohe nii hull ka pole, vahel lihtsalt tuleb ootamatult (pun intended)
Cheers!
Sõber (kirjeldades üht tütarlast, kellega sebib): "Ta on tark ja ilus ja humoorikas, tal on ainult üks pisikene viga..."
Mina: "...Peenis?"
Sõber (minnes huumoriga kaasa):"... aga vähemalt on pisikene!"
Mina: "Nooooh, see oleks ju eriti piinlik lugu kui su tüdrukul on suurem peenis, kui sul on."
Teiste kuldsete lausete hulka lähevad aga ka out of the blue fraasid nagu:
"...aga seksist rääkides!"
"...Igatahes ... rääkides anaaltapist..."
"... hmmm.. huvitav, kas nekrofiilid panevad vahel tuhka ka?"
"Tead, ma käisin hiljuti meestearstil .... sain tillika!"
"Ooooraaaav!"
"ma olin sügavas unes" (tehes samal ajal kratsimise liigutusi)
Või vaadates neiule (kes on minust omajagu pikem) sügavalt, lausa romantiliselt, silma: "Kallis, mul on vist giant fetish"
Või öeldes neiule "Nuh, paneme illi kah?" (umbes sama haige väljend kui tatti panema)
[neiu, vaeseke, saab üldse väga palju minu huumoriga pihta ... nagu kodune test publik... on inimesel aga kannatust]
Vahel ka kahtlased lauluviisid stiilis
"...ma saabun salaja, kui laine..."
(mõtle nilbelt.... veel nilbemalt, veel nilbemalt ...jup, just)
"Üksiiii..... istun maaaa.... taamal seltsiks tuul..." (WC's istudes)
"... Kiss the rain.... (tead küll seda romantilist laulu)
...hug the rainbow .... just f*ck this weather"
Ja ärgem unustagem klassikuid nagu:
"Kui sa saad aru, mida ma mõtlen"
"That's what she said"
jne.
ühesõnaga
tolvan elukeerises. Vahel saab piinlikku vaikust, vahel saab släppi, aga enamasti saab ka naeru, isegi kui nali on tegelikult halb.
Aga vähemasti on lõbus ja selle kõrval on ju lausa imeks pandav kui viisakad tujurikkuja šketsid olid, eksole. Seega, ega ma alati kohe nii hull ka pole, vahel lihtsalt tuleb ootamatult (pun intended)
Cheers!
Kuidas sai tuju rikutud
Oli novembri lõpp. Improfestivali korraldamise kurnatus hakkas juba vaikselt mööduma, sünge sügise (seekord oli see ikka ootamatult karm sügis) emotsionaalsed järelmõjudki hakkasid vaikselt lahtuma ja tegemist oli palju. Lõputöö, mida ma olin küll natukene nokitsenud, tuli nüüd lähima paari nädala jooksul täisväärtuslikuks tööks valmis kirjutada - ka kolm-neli intekat oli vaja kiirelt juurde teha ja analüüsida.
Et ei oleks liigseid segajaid olin ennast mingil määral impro asjadest kõrvale jätnud, aga tegemist oli seal valdkonnas sellegipoolest - lootsin et see leevendab ja tasakaalustab muud stressi. Isegi Tiltiga oli veel vaja järelnokitsust teha. Rääkimata veel igapäevatööst, kus oli tajuda uute tuulte tekkimist.
Kuskil kuklas koputas teadmine, et lähima kuu jooksul tuleb hankida ka jõulukingid.
Seega, emotsionaalselt parajalt kurnatud ja liiga palju tegemist st ideaalne pinnas inspiratsiooni tekkimiseks nagu Murphy on juba korduvalt kinnitanud.
Inspiratsioon tuleb täpselt siis ja nii nagu ta ise tahab ning ma olen omale sisse harjutanud selle, et kui tuleb mõte, panen ma selle kirja ära ja luban kunagi hiljem, kui aega on, sellega tegeleda, sest enamasti tuevad need mõtted ju just siiskui liiga kiire on - nagu aju otsiks leevendust. Kuita on kirjas, siis see mõte vähemalt ei paina mind enam, annab rohkem rahu. Veel parem on muidugi, kui saab mõtte kohe teoks teha, siis on tehtud ja kõik ja mõte jätab rahule.
Ideed on sellised - õnnistus ja needus sama-aegselt.
Kes teab mind ja minu omamoodi huumorit ja seoste nägemist/tajumist, suudab arvatavasti ette kujutada, kui jaburaid mõtteid mul tulla võib ja kui ootamatult ("Rääkides seksist!") - egas ma kõike kirja pane, vaid neid mille puhul:
a) mulle tundub, et see on väärt mõte
b) seda on mõtet jagada, sest mulle tndub et see tekitab äkki ka teistes emotsiooni (enamasti naeru vast siiski) ja/või äratundmist.
c) ma saan/suudan/ oskan äkki seda edasi anda mingis kontekstis (pilt/teks/standup). Ei pea perfektselt seda tegema, aga piisavalt hästi, et mõte edasi läheks ( terve Comicz leht töötab selle idee baasil)
Seega aega vähe, tegemist palju ja minu taustal tegutsevad hallid ajurakud, mis ilmselgelt said inspiratsiooni rahva tujurikkuja väljakuulutamisest, hakkasid kõige muu keskele looma ka šketse. "No tere, kuradi tali küll," ütles ratsionaalne mõistus,"nagu tegemist vähe oleks." Aga kuna mõtted olid juba formuleerunud, tuli nad kirja panna - muidu oleks nad jäänudki nii usinal ajal teisi, rohkem vajalikke mõtteid, segama.
Ega ma ausalt väga ei uskunud, et need ka lõpuks teoks saavad - lihtsalt tuli peast eest ära saada.
Seega panin need mõtted kirja ja saatisn meie Improlisti, kohati võibolla isegi lootes, et:
a) keegi ütleb et need on ilge jama (mida ma tegelikult olen harjunud ka kuulma oma ideede/loomingu kohta juba lapsena... eriti kui üritasin "kirjanikuks" saada) - siis oleks saanud need ideed ära unustada ja tähtsamate kohustuslike teemadega edasi tegeleda.
b) keegi leiab, et on lahe ja tahab kohe ise need teostada - see oleks olnud ehk isegi kõige parem lahendus. Oleks saanud ideed ka vabalt lendama ja ei oleks pidanud ise lillegi liigutama.
Mis aga juhtus oli see, et tulid vastused stiilis:
"Jaa! Ma naersin südamest! Millal filmime?"
"Ma hakkasin nii naerma, et tee purskas suust klaviatuurile laiali, einoh aitäh sulle!"
"Ma toon järgmisse proovi kaamera!"
"Mina ka aitan!"
Jne
Selleks ma ei olnud tegelikult valmis. Mitte ainult ei kiidetud mu ideed heaks (natuke ootamatu) vaid pakuti abi nende teostamisel, nii ajalist kui ka varalist (rekvisiidid). Ja mina, kuna ma sellega juba alustasin, pidin võtma orgunnimise, filmimise juhendamise, läbimõtlemise ja lõikamise enda peale. Ohjahh.
Ma teadsin, kui kaua miski filmimine aega võib võtta (olen statistina mõnes filmis olnud), kui raske ja aeganõudev on miskeid klippe kokku lõigata (kunagi on olnud vaja tööl miskeid õnnitlusklippe teha... aga ikkagi ega ma tegelikult seda ei oska). Nüüd pidin ma ka otsustama kus ja kuidas filmida ja abiks olevatele inimestele selged juhendid andma. Ohjahh, ma ei oska väga hästi oma mõtteid avaldada, eriti kui aju on krussis. Täpset skriptigi ei olnud ühegi klipi jaoks kirjas, ainult idee, seega tuli loota inimeste improviseerimisvõimele (õnneks siiski ju improrahvas kah). - see aga tähendas ka ette et iga võte tuleb omamoodi. Ja kaameraid oli üks. Seega sama klipp mitme nurga alt mitu korda teha. Fine! Teeb siis nii hästi kui oskab ja nii kiiresti ära kui võimalik - mõtlesin.
Esialgsest neljast ideest sai üks kohe välja visatud (liiga raske rekvisiite hankida.. ja natuke teise saate jaoks) ja ühe mitte väga heast toimimisest saime esimese võtte ajal aru ja jäi välja. Esimese šketsina saigi tehtud Roheline Kaart, sama, mida võisite näha ka saates. Kohe peale teatriproovi hüppasime oma rahvaga suvaise bussi peale ja hakkasime filmima. Juba filmides sain ma aru, et heli saab olema täielik õudusunenägu. No kuidas sa ühendad kõikide erinevate võtete erinevaid bussimürinaid, kääkse ja kiikse. Täielik Jamps! Õnneks oli lõputöö intervjuude tegemise tõttu mul kaasas ka diktofon, millesse sai lastud tekst sisse rääkida. Kohati küll liiga lähedalt, aga vähemalt arusaadavalt - ehk siis nii nagu ma lõputöö puhul harjunud olin. Tõsi, selle kuidas Lee ütles "Aitäh!" sain ma linti alles päevi hiljem, sest õigel ajal sai unustatud seda eraldi lindistada. Ka lõputekst ja selle pildiosa sai tehtud päevi hiljem, kui hääl parajalt ära oli ja miski haigusepisik väljas filmimisest kallale oli kippunud. (ja seda häält sai korra veel üle tehtud... ja siis ma andsin tõesti juba alla)
Aga tagasi bussisõidu juurde. Kui klipp korduvalt linti võetud, avastasime, et kell on juba hirmus-hirmus palju ja me oleme bussiga kuhugi pärapõrgusse sõitnud. Nüüd tuli kuidagi tagasi linna saada. Spontaanselt (kuna hea seltskond ja kaamera oli juba olemas) tuli tagasiteel veel üks pisiškets - lühike ja lööv. Selle töötlemine oli hiljem puhas lust - ainus mis tuli teha oli kuidagi eemaldada taustalt minu eufooriline karje "Nüüd! Zuumi sisse! Täiega! Täiegaaaa sisse sisse sisse!"
Lihtsalt suurepärane!
Lõpptulemus:
Ülejärgmiseks päevks oli planeeritud teise šketsi lindistamine. Selleks oli tarvis enne sõbralt laenata politseivest (igaks juhuks ilma logode ja siltideta) ja mõned elemendid. Samuti oli tarvis autot ja rahulikku kohta. Niisiis, hommikul töö, siis filmimine ja siis veel õhtul lindistada intekad lõputöö jaoks. Selle klipi filmimine oli suht lustlik. Sai naerda - oli ka suht külm aga mitme võtte käigus sai ka mõnuga teed joodud. Ka montaaž ei olnud väga hull - kuigi ma tean, et natu jääb venima, aga see on see enda lapsukese needus. Ka kirjatöö peab enne kuukene või nii seisma, kuniks sa näed omaenese silmaga, mis seal puudu ja üle on - kui ta on värskelt valminud, on kõik seal liiga enda oma ja kallis ja ei julge midagi eemaldada.
Valmis sai ta nii:
Kui see ka tehtud, mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Aitab! Niigi olin kulutanud enamiku oma päevast - mis oli mõeldud lõputöö jaoks - klippide lõikamisele ja mudimisele. Aga ei! Võtete ajal olime ju rääkinud veel, et mida kõike võiks teha... ja pagan, sealt oli midagi minu pähe idanema jäänud... improsõltuvus öelda igale uuele ideele "Jah, jaa"
Järgmise kahe klipi võtetega läks hästi - enne imroproovi sai kogu materjali sisse. Esimese klipi jaoks ei olnud meil küll kaamerameest käepärast (ka kallis neiu, kes autoga klippi filmis, jäi samast filmimisest täitsa haigeks ja ei saanud kuidagi tulla) aga saime kuidagi ikka hakkama. Tulemus:
Teise jaoks pidin hiljem montaaži ajal tegema ka miski reklaamklipi taolise asja kokku, mis natukene muret tekitas aga tuli lõpuks piisavalt jabur ja primitiivne - mõtte andis vähemalt edasi.
Positiivsema poole pealt - Ma ei kujutaks ette mida ma teeks, kui ma tuleks teatriproovi ja keegi mind kohe kaamera ette improviseerima lükkab ja lubab selle hiljem ERRile saata. Seega suured tänudkõigile grupis kes laksti kaasa tulid. See klipp sai ka suht puhas - polnud väga kaamera liikumist vaja ja saigi sisse võetud vaid 2 korda erineva nurga alt.
Tulemus:
[kes viimase kahe šketsu ivast aru ei saa päris, siis siin ja siin need teemad mida me nokime]
Ja nii ta läks. Ise ka imestan, et valmis saime ja see, et üks viiest saadetud videost tegelikult ka saatesse jõudis (u 180 video seas) on ju eriti uhke. Ei öeldud laivis ka miskit väga halba selle kohta peale selle, et põlve otsas tehtud, mis oli ka täiesti tõsi.
Nalja peab ka saama ju ja põhiline et igav ei hakka!
Ja kohe kümme korda kuulsamaks...
Cheers!
Et ei oleks liigseid segajaid olin ennast mingil määral impro asjadest kõrvale jätnud, aga tegemist oli seal valdkonnas sellegipoolest - lootsin et see leevendab ja tasakaalustab muud stressi. Isegi Tiltiga oli veel vaja järelnokitsust teha. Rääkimata veel igapäevatööst, kus oli tajuda uute tuulte tekkimist.
Kuskil kuklas koputas teadmine, et lähima kuu jooksul tuleb hankida ka jõulukingid.
Seega, emotsionaalselt parajalt kurnatud ja liiga palju tegemist st ideaalne pinnas inspiratsiooni tekkimiseks nagu Murphy on juba korduvalt kinnitanud.
Inspiratsioon tuleb täpselt siis ja nii nagu ta ise tahab ning ma olen omale sisse harjutanud selle, et kui tuleb mõte, panen ma selle kirja ära ja luban kunagi hiljem, kui aega on, sellega tegeleda, sest enamasti tuevad need mõtted ju just siiskui liiga kiire on - nagu aju otsiks leevendust. Kuita on kirjas, siis see mõte vähemalt ei paina mind enam, annab rohkem rahu. Veel parem on muidugi, kui saab mõtte kohe teoks teha, siis on tehtud ja kõik ja mõte jätab rahule.
Ideed on sellised - õnnistus ja needus sama-aegselt.
Kes teab mind ja minu omamoodi huumorit ja seoste nägemist/tajumist, suudab arvatavasti ette kujutada, kui jaburaid mõtteid mul tulla võib ja kui ootamatult ("Rääkides seksist!") - egas ma kõike kirja pane, vaid neid mille puhul:
a) mulle tundub, et see on väärt mõte
b) seda on mõtet jagada, sest mulle tndub et see tekitab äkki ka teistes emotsiooni (enamasti naeru vast siiski) ja/või äratundmist.
c) ma saan/suudan/ oskan äkki seda edasi anda mingis kontekstis (pilt/teks/standup). Ei pea perfektselt seda tegema, aga piisavalt hästi, et mõte edasi läheks ( terve Comicz leht töötab selle idee baasil)
Seega aega vähe, tegemist palju ja minu taustal tegutsevad hallid ajurakud, mis ilmselgelt said inspiratsiooni rahva tujurikkuja väljakuulutamisest, hakkasid kõige muu keskele looma ka šketse. "No tere, kuradi tali küll," ütles ratsionaalne mõistus,"nagu tegemist vähe oleks." Aga kuna mõtted olid juba formuleerunud, tuli nad kirja panna - muidu oleks nad jäänudki nii usinal ajal teisi, rohkem vajalikke mõtteid, segama.
Ega ma ausalt väga ei uskunud, et need ka lõpuks teoks saavad - lihtsalt tuli peast eest ära saada.
Seega panin need mõtted kirja ja saatisn meie Improlisti, kohati võibolla isegi lootes, et:
a) keegi ütleb et need on ilge jama (mida ma tegelikult olen harjunud ka kuulma oma ideede/loomingu kohta juba lapsena... eriti kui üritasin "kirjanikuks" saada) - siis oleks saanud need ideed ära unustada ja tähtsamate kohustuslike teemadega edasi tegeleda.
b) keegi leiab, et on lahe ja tahab kohe ise need teostada - see oleks olnud ehk isegi kõige parem lahendus. Oleks saanud ideed ka vabalt lendama ja ei oleks pidanud ise lillegi liigutama.
Mis aga juhtus oli see, et tulid vastused stiilis:
"Jaa! Ma naersin südamest! Millal filmime?"
"Ma hakkasin nii naerma, et tee purskas suust klaviatuurile laiali, einoh aitäh sulle!"
"Ma toon järgmisse proovi kaamera!"
"Mina ka aitan!"
Jne
Selleks ma ei olnud tegelikult valmis. Mitte ainult ei kiidetud mu ideed heaks (natuke ootamatu) vaid pakuti abi nende teostamisel, nii ajalist kui ka varalist (rekvisiidid). Ja mina, kuna ma sellega juba alustasin, pidin võtma orgunnimise, filmimise juhendamise, läbimõtlemise ja lõikamise enda peale. Ohjahh.
Ma teadsin, kui kaua miski filmimine aega võib võtta (olen statistina mõnes filmis olnud), kui raske ja aeganõudev on miskeid klippe kokku lõigata (kunagi on olnud vaja tööl miskeid õnnitlusklippe teha... aga ikkagi ega ma tegelikult seda ei oska). Nüüd pidin ma ka otsustama kus ja kuidas filmida ja abiks olevatele inimestele selged juhendid andma. Ohjahh, ma ei oska väga hästi oma mõtteid avaldada, eriti kui aju on krussis. Täpset skriptigi ei olnud ühegi klipi jaoks kirjas, ainult idee, seega tuli loota inimeste improviseerimisvõimele (õnneks siiski ju improrahvas kah). - see aga tähendas ka ette et iga võte tuleb omamoodi. Ja kaameraid oli üks. Seega sama klipp mitme nurga alt mitu korda teha. Fine! Teeb siis nii hästi kui oskab ja nii kiiresti ära kui võimalik - mõtlesin.
Esialgsest neljast ideest sai üks kohe välja visatud (liiga raske rekvisiite hankida.. ja natuke teise saate jaoks) ja ühe mitte väga heast toimimisest saime esimese võtte ajal aru ja jäi välja. Esimese šketsina saigi tehtud Roheline Kaart, sama, mida võisite näha ka saates. Kohe peale teatriproovi hüppasime oma rahvaga suvaise bussi peale ja hakkasime filmima. Juba filmides sain ma aru, et heli saab olema täielik õudusunenägu. No kuidas sa ühendad kõikide erinevate võtete erinevaid bussimürinaid, kääkse ja kiikse. Täielik Jamps! Õnneks oli lõputöö intervjuude tegemise tõttu mul kaasas ka diktofon, millesse sai lastud tekst sisse rääkida. Kohati küll liiga lähedalt, aga vähemalt arusaadavalt - ehk siis nii nagu ma lõputöö puhul harjunud olin. Tõsi, selle kuidas Lee ütles "Aitäh!" sain ma linti alles päevi hiljem, sest õigel ajal sai unustatud seda eraldi lindistada. Ka lõputekst ja selle pildiosa sai tehtud päevi hiljem, kui hääl parajalt ära oli ja miski haigusepisik väljas filmimisest kallale oli kippunud. (ja seda häält sai korra veel üle tehtud... ja siis ma andsin tõesti juba alla)
Aga tagasi bussisõidu juurde. Kui klipp korduvalt linti võetud, avastasime, et kell on juba hirmus-hirmus palju ja me oleme bussiga kuhugi pärapõrgusse sõitnud. Nüüd tuli kuidagi tagasi linna saada. Spontaanselt (kuna hea seltskond ja kaamera oli juba olemas) tuli tagasiteel veel üks pisiškets - lühike ja lööv. Selle töötlemine oli hiljem puhas lust - ainus mis tuli teha oli kuidagi eemaldada taustalt minu eufooriline karje "Nüüd! Zuumi sisse! Täiega! Täiegaaaa sisse sisse sisse!"
Lihtsalt suurepärane!
Lõpptulemus:
Ülejärgmiseks päevks oli planeeritud teise šketsi lindistamine. Selleks oli tarvis enne sõbralt laenata politseivest (igaks juhuks ilma logode ja siltideta) ja mõned elemendid. Samuti oli tarvis autot ja rahulikku kohta. Niisiis, hommikul töö, siis filmimine ja siis veel õhtul lindistada intekad lõputöö jaoks. Selle klipi filmimine oli suht lustlik. Sai naerda - oli ka suht külm aga mitme võtte käigus sai ka mõnuga teed joodud. Ka montaaž ei olnud väga hull - kuigi ma tean, et natu jääb venima, aga see on see enda lapsukese needus. Ka kirjatöö peab enne kuukene või nii seisma, kuniks sa näed omaenese silmaga, mis seal puudu ja üle on - kui ta on värskelt valminud, on kõik seal liiga enda oma ja kallis ja ei julge midagi eemaldada.
Valmis sai ta nii:
Kui see ka tehtud, mõtlesin, et nüüd on küll kõik. Aitab! Niigi olin kulutanud enamiku oma päevast - mis oli mõeldud lõputöö jaoks - klippide lõikamisele ja mudimisele. Aga ei! Võtete ajal olime ju rääkinud veel, et mida kõike võiks teha... ja pagan, sealt oli midagi minu pähe idanema jäänud... improsõltuvus öelda igale uuele ideele "Jah, jaa"
Järgmise kahe klipi võtetega läks hästi - enne imroproovi sai kogu materjali sisse. Esimese klipi jaoks ei olnud meil küll kaamerameest käepärast (ka kallis neiu, kes autoga klippi filmis, jäi samast filmimisest täitsa haigeks ja ei saanud kuidagi tulla) aga saime kuidagi ikka hakkama. Tulemus:
Teise jaoks pidin hiljem montaaži ajal tegema ka miski reklaamklipi taolise asja kokku, mis natukene muret tekitas aga tuli lõpuks piisavalt jabur ja primitiivne - mõtte andis vähemalt edasi.
Positiivsema poole pealt - Ma ei kujutaks ette mida ma teeks, kui ma tuleks teatriproovi ja keegi mind kohe kaamera ette improviseerima lükkab ja lubab selle hiljem ERRile saata. Seega suured tänudkõigile grupis kes laksti kaasa tulid. See klipp sai ka suht puhas - polnud väga kaamera liikumist vaja ja saigi sisse võetud vaid 2 korda erineva nurga alt.
Tulemus:
[kes viimase kahe šketsu ivast aru ei saa päris, siis siin ja siin need teemad mida me nokime]
Ja nii ta läks. Ise ka imestan, et valmis saime ja see, et üks viiest saadetud videost tegelikult ka saatesse jõudis (u 180 video seas) on ju eriti uhke. Ei öeldud laivis ka miskit väga halba selle kohta peale selle, et põlve otsas tehtud, mis oli ka täiesti tõsi.
Nalja peab ka saama ju ja põhiline et igav ei hakka!
Ja kohe kümme korda kuulsamaks...
Cheers!
Subscribe to:
Posts (Atom)