Täna oli tudengite meeleavaldus toompeal (väike täht meelega!) ja ka mitmes väiksemas kohas, selle tulemus aga ümmargune null.
Tundub uskumatu, et kui tuhandkond inimest tuleb tänavale, et öelda otse välja, et nad ei nõustu Nende poolt valitud (!) inimeste tööga, siis saadetakse nad põhimõtteliselt Nende enda valitud esindajate poolt lihtsalt pe*sse, ajades vastu vaid miskit kahtlase sisuga demagoogiat.
Oleksin isegi meeleldi meelt avaldama läinud, aga olid töökohustused. Kui sul on ikkagi täiskohaga ülikool ja täiskohaga kool ja sinna kõrvale ka mõni hobi, siis tänavale meelt avaldama minna on luksus, mida ei saa endale lubada. Isegi siis kui vastu võetavad otsused ka sinu tihedat elu muudavad - ikkagi pole võimalik sõna sekka öelda, kui sul pole selleks lihtsalt aega.
Ehk oleks täna toompeal keegi pidanud ikka mõne akna sisse viskama, riigikogu liikmetele lumesõda tegema, autosid lumepommitama jne, et ikka tõestada, et See Asi On Meie Jaoks Tähtis.
Samas ajalugu vaadates, ei ole ka aktiivsemast meeleavaldamisest väga kasu. Milliseid suuri positiivseid muutusi Eesti venelaste integratsioonipoliitikas olete teie näinud peale Pronksööd? Kutsuge mind rumalaks, aga ma tõesti ei näe, et see mäss oleks pööranud piisavalt palju tähelepanu sotsiaalsetele probleemidele meie ühiskonnas (mis sest et venelased, samasugused inimesed nagu teised)?
Kui suure rahvaarvuga rahulik meeleavaldamine ei aita ja ka poole linna segipeksmine ja märatsemine ei aita, mis siis aitab?
Rahvavõim ON kaotanud oma esimese v
Peldikumonoloog
Ma olen parandamatu maailmaparandaja, kes leides taaskord mõne avastuse või , et maailmal on midagi viga, peab seda kohe kajastama hakkama.
Parandamisest on aga asi küll kaugel.
Pigem tekitan ma selle teemalise monoloogi ning riputan selle internetiavarustesse ülesse justkui naiivne hullumeelne, kes kirjutab peldikuseinale filosoofilisi elutõdesid mõeldes "Kui ta siin juba istub, küll ta seda ka näeb ja Äkki, lihtsalt Äkki on tal sellest kasu."
Muidugi, peldikusse minnakse sundkorras, kuigi blogi loetakse vabatahtlikult, mis on omamoodi hea vabandus - kui loetakse, järelikult tahetakse lugeda, järelikult läheb korda.
Mis muidugi tähendab, et mul on justkui publikum ja seega põhjendus kirjutamiseks. Muidu oleks see tõesti nagu oma isikliku WC seinal filosofeerimine. Tore reminder ise-endale, aga mis kuradi kasu sellest on.
Avalik sein tekitab aga mõningase dialoogi. Isegi siis kui kirjutise alla midagi ei sodita, on sellest siiski silmadega üle lastud. Mis jätab tohutu ruumi isiklikuks tõlgendamiseks (ohh ma olen kuulnud selliseid arutelusid end suhteliselt lihtsate ja lühikeste mõtteavalduste kohta, et oh sa mu meie). Tõlgendamine on küll hea, aga jätab alati mulje, et ehk ei ole ma väljendanud ennast piisavalt selgelt.
Ja nagu ma olen, usun ma oma naiivsuses edasi, et ehk vahel on kasu. Ehk vahel läheb täppi. Ehk vahel on mul ka midagi mõistlikumat öelda kui keskmisel poliitikul.
Mis tegelikult on jabur. Mida muudavad kellegi suvalised sõnad ühel miljarditest netilehekülgedest? Võibolla mõnele püsivale lugejale muudab, annab midagi juurde - kasvõi teadmise, et tal on mingis kontekstis kas mõttekaaslane või siis erimeesus. Palju aga on püsivaid lugejaid? Ehk oleks oluliselt mõistlikum vait olla ja märgates mõnda probleemi maalmas, proovida seda parandada niipalju kui on mu võimuses. Lihtsalt sõnad ei maksa midagi.
Nagu mulle mõni aeg tagasi öeldi "See maailmaparandamine sind mingi aeg ka hukutab."
Cheers selle peale, pole midagi muud öelda.
Parandamisest on aga asi küll kaugel.
Pigem tekitan ma selle teemalise monoloogi ning riputan selle internetiavarustesse ülesse justkui naiivne hullumeelne, kes kirjutab peldikuseinale filosoofilisi elutõdesid mõeldes "Kui ta siin juba istub, küll ta seda ka näeb ja Äkki, lihtsalt Äkki on tal sellest kasu."
Muidugi, peldikusse minnakse sundkorras, kuigi blogi loetakse vabatahtlikult, mis on omamoodi hea vabandus - kui loetakse, järelikult tahetakse lugeda, järelikult läheb korda.
Mis muidugi tähendab, et mul on justkui publikum ja seega põhjendus kirjutamiseks. Muidu oleks see tõesti nagu oma isikliku WC seinal filosofeerimine. Tore reminder ise-endale, aga mis kuradi kasu sellest on.
Avalik sein tekitab aga mõningase dialoogi. Isegi siis kui kirjutise alla midagi ei sodita, on sellest siiski silmadega üle lastud. Mis jätab tohutu ruumi isiklikuks tõlgendamiseks (ohh ma olen kuulnud selliseid arutelusid end suhteliselt lihtsate ja lühikeste mõtteavalduste kohta, et oh sa mu meie). Tõlgendamine on küll hea, aga jätab alati mulje, et ehk ei ole ma väljendanud ennast piisavalt selgelt.
Ja nagu ma olen, usun ma oma naiivsuses edasi, et ehk vahel on kasu. Ehk vahel läheb täppi. Ehk vahel on mul ka midagi mõistlikumat öelda kui keskmisel poliitikul.
Mis tegelikult on jabur. Mida muudavad kellegi suvalised sõnad ühel miljarditest netilehekülgedest? Võibolla mõnele püsivale lugejale muudab, annab midagi juurde - kasvõi teadmise, et tal on mingis kontekstis kas mõttekaaslane või siis erimeesus. Palju aga on püsivaid lugejaid? Ehk oleks oluliselt mõistlikum vait olla ja märgates mõnda probleemi maalmas, proovida seda parandada niipalju kui on mu võimuses. Lihtsalt sõnad ei maksa midagi.
Nagu mulle mõni aeg tagasi öeldi "See maailmaparandamine sind mingi aeg ka hukutab."
Cheers selle peale, pole midagi muud öelda.
Haigustest
Enamike inimeste arusaam sellest, mis on haigus ja mis mitte, on kohati ikka kummastava panev. Kui inimesel on viirus, vähk-kasvaja, diabeet või mõni muu füüsiline diagnoos ning ta seetõttu hinge heidab, öeldakse justkui ise-enesestmõistvalt:
"Ta suri selle haiguse kätte. Ta oli haige, ning see tappis ta."
Ka alkoholism on haigus - tugev sõltuvushaigus - ja enda surnuks joomine on krooniline ja piinarikas tegevus. Aga siin ei öelda, et ta oli haige ja seepärast suri. Pigem öeldakse halvustavalt, et oli nõrk inimene - vastik joodik selline.
Ka depressioon on haigus - probleem ajukeemias - mida annab ravida kas medikamentidega (kiire, aga võimalikud kõrvalnähud) või teraapias (aeglasem aga ilma kõrvalnähtudeta). Esiteks ei pea paljud inimesed seda isegi mitte päris haiguseks. Ja kas te kujutaksite ette, et inimesel on sügav depressioon (pidage meeles: probleem ajukeemias), mis ajab ta mõtteid segamini ja viib ta lõpuks enesetapuni ning keegi ütleks peale seda et "Jah, ta oli haige ja sellepärast ta suri". Oh ei, pigem mõeldakse et ta oli nõrk inimene, ei saanud eluga hakkama. Või ei suudeta kuidagi mõista põhjust seal taga.
Need olid vaid paar näidet illustreerimaks klassikalist lõtva suhtumist reaalsetesse haigustesse, mis ei ole küll nii füüsilised kui vähk-kasvaja, aga kindlasti mitte vähem surmavad või piina valmistavad. Ma ei taha küll öelda, et kõik suitsiidid on depressiooni põhjustatud või et depressioon põhjustab alati enesetappu, samamoodi nagu ka kõik alkoholisõltlased ei joo ennast surnuks vaid lihtsalt ühiskonnast välja. Küll aga on enesetappude arv Eestis endiselt üks pirakas pähkel (*1994 aastal üle 600 enesetapu, enamasti küll aga kõigest umbes 250) ja depressioon on üle maailma statistiliselt üks suurimaid selle põhjustajaid.
Kui hammas valutab lähed ju otseloomulikult hamba-arsti juurde, olgugi et hambavalu ju otseselt ei tapa, aga muudab elu ebamugavaks. Ja kui mõtted on ebamugavad ja valu tekitavad siis ka selle jaoks on olemas tohter. Miks siis lasta endal edasi piinelda, kui on võimalik seda korda teha?
Ja täpselt nii lihtne see tegelikult ongi.
Cheers!
*interneti andmetel.
"Ta suri selle haiguse kätte. Ta oli haige, ning see tappis ta."
Ka alkoholism on haigus - tugev sõltuvushaigus - ja enda surnuks joomine on krooniline ja piinarikas tegevus. Aga siin ei öelda, et ta oli haige ja seepärast suri. Pigem öeldakse halvustavalt, et oli nõrk inimene - vastik joodik selline.
Ka depressioon on haigus - probleem ajukeemias - mida annab ravida kas medikamentidega (kiire, aga võimalikud kõrvalnähud) või teraapias (aeglasem aga ilma kõrvalnähtudeta). Esiteks ei pea paljud inimesed seda isegi mitte päris haiguseks. Ja kas te kujutaksite ette, et inimesel on sügav depressioon (pidage meeles: probleem ajukeemias), mis ajab ta mõtteid segamini ja viib ta lõpuks enesetapuni ning keegi ütleks peale seda et "Jah, ta oli haige ja sellepärast ta suri". Oh ei, pigem mõeldakse et ta oli nõrk inimene, ei saanud eluga hakkama. Või ei suudeta kuidagi mõista põhjust seal taga.
Need olid vaid paar näidet illustreerimaks klassikalist lõtva suhtumist reaalsetesse haigustesse, mis ei ole küll nii füüsilised kui vähk-kasvaja, aga kindlasti mitte vähem surmavad või piina valmistavad. Ma ei taha küll öelda, et kõik suitsiidid on depressiooni põhjustatud või et depressioon põhjustab alati enesetappu, samamoodi nagu ka kõik alkoholisõltlased ei joo ennast surnuks vaid lihtsalt ühiskonnast välja. Küll aga on enesetappude arv Eestis endiselt üks pirakas pähkel (*1994 aastal üle 600 enesetapu, enamasti küll aga kõigest umbes 250) ja depressioon on üle maailma statistiliselt üks suurimaid selle põhjustajaid.
Kui hammas valutab lähed ju otseloomulikult hamba-arsti juurde, olgugi et hambavalu ju otseselt ei tapa, aga muudab elu ebamugavaks. Ja kui mõtted on ebamugavad ja valu tekitavad siis ka selle jaoks on olemas tohter. Miks siis lasta endal edasi piinelda, kui on võimalik seda korda teha?
Ja täpselt nii lihtne see tegelikult ongi.
Cheers!
*interneti andmetel.
Poolik olemisest
Mõni päev tagasi tõi reaalsus mind tagasi tõdemuse juurde, et jah, ma olen ikka poolik. Work in progress või siis Under construction nagu seda ingliskeelitsi öeldakse, mis on isegi paremad selgitajad, mida ma pooliku all mõtlen. Ja ega inimene ei saagi valmis, ta vaid muutub, kohaneb olukordadega, omandab rohkem kogemusi.
Ja inimesel on Rollid, Maskid, Näod - nimeta kuidas tahad, mida ta tihti kasutab ja ennast neis mugavalt tunneb. Kes oskab hästi kanda business man-i rolli, kes ohvri rolli jne. Suht uitmõttena sain ka enda sisemise aatomi kirja, üsnagi detailirohkelt. Ning 2 kõige tuntavamat ja mugavamat rolli on ikkagi toosama pullivend-narr-tola, kes püsivalt kildu viskab ja naljakaid seoseid otsib, ning hull teadlane-psühholoog-filosoof, kes kõike ja kõiki analüüsib. Mugavad on noh :P aastaid harjutatud ja treenitud kah.
Oma kasu rollide kujunemise jälgimisele annavad ka vanad sõbrad/tuttavad, koolikaaslased, perekond jne kes tihti mäletavad mingeid seiku sinuga, mis on tegelikult olnud väga toored praeguse rolli ilmingud ning aitavad mõista, miks ja kuidas mingi roll kujunes selliseks nagu ta praegu on.
Aga kui nüüd panna mind lavale ja öelda, et ära tee nalja ja ära ka analüüsi ega üldista, vaid lihtsalt ole ise, siiralt ja vahetult siis no võtab ikka junni jahedax küll- pardon my french -ei ole mitte mugav ja kohe kindlasti mitte ka kuivem ja muretum. Päris kõle isegi.
Sellised mõtted täna.
Aastavahetusega pistsin oma blogule ka google analytics vidina külge, mis tähendab et ma tean et peale 200 külastuse minu blogisse Eestist on tulnud mõni ka Ühendkuningriigist, üks Norrast ja üks Belgiast. Ja endiselt on kõige populaarsemad otsingud minu blogisse jõudmiseks olnud "fundamentaalne atributsiooniviga" ja "lahkumisavaldus" võta nüüd siis kinni, mida see näitab. Otsingu vanim liige on "mis toimub uppund inimese kehaga" ja värskeim liige on "seksuaalne frustratsioon". Vähemalt ei vasta teine esimesele.
Cheers!
Ja inimesel on Rollid, Maskid, Näod - nimeta kuidas tahad, mida ta tihti kasutab ja ennast neis mugavalt tunneb. Kes oskab hästi kanda business man-i rolli, kes ohvri rolli jne. Suht uitmõttena sain ka enda sisemise aatomi kirja, üsnagi detailirohkelt. Ning 2 kõige tuntavamat ja mugavamat rolli on ikkagi toosama pullivend-narr-tola, kes püsivalt kildu viskab ja naljakaid seoseid otsib, ning hull teadlane-psühholoog-filosoof, kes kõike ja kõiki analüüsib. Mugavad on noh :P aastaid harjutatud ja treenitud kah.
Oma kasu rollide kujunemise jälgimisele annavad ka vanad sõbrad/tuttavad, koolikaaslased, perekond jne kes tihti mäletavad mingeid seiku sinuga, mis on tegelikult olnud väga toored praeguse rolli ilmingud ning aitavad mõista, miks ja kuidas mingi roll kujunes selliseks nagu ta praegu on.
Aga kui nüüd panna mind lavale ja öelda, et ära tee nalja ja ära ka analüüsi ega üldista, vaid lihtsalt ole ise, siiralt ja vahetult siis no võtab ikka junni jahedax küll- pardon my french -ei ole mitte mugav ja kohe kindlasti mitte ka kuivem ja muretum. Päris kõle isegi.
Sellised mõtted täna.
Aastavahetusega pistsin oma blogule ka google analytics vidina külge, mis tähendab et ma tean et peale 200 külastuse minu blogisse Eestist on tulnud mõni ka Ühendkuningriigist, üks Norrast ja üks Belgiast. Ja endiselt on kõige populaarsemad otsingud minu blogisse jõudmiseks olnud "fundamentaalne atributsiooniviga" ja "lahkumisavaldus" võta nüüd siis kinni, mida see näitab. Otsingu vanim liige on "mis toimub uppund inimese kehaga" ja värskeim liige on "seksuaalne frustratsioon". Vähemalt ei vasta teine esimesele.
Cheers!
Nõrk Vs Tugev
Me vaatame peale üliemotsionaalsele naisele, kes teeb sääsest elevandi ... või poisile kes tihkub nutta ning mõtleme: ta on Nõrk Sealsamas on inimene keda emotsioonid ei kõiguta, kes teeb seda, mida temalt oodatakse - hoolimata paar päeva tagasi toimunud vanaisa matustest - ja me mõtleme: ta on TugevEelnev oli vaid üldistav ja vast suht klassikaline liigitus. On ju ise-enesest tavaline, et me liigitame enda jaoks inimesi, jaotame neid kastidesse, et me teaks kuidas nendega suhelda: nõrgal tuleb kätt hoida, sest ta ei saa ju ise hakkama ning tugev, noh, tema on alati usaldusväärne ja olemas.
On meeldiv märgata kuidas mu arusaamine Nõrgast ja Tugevast on aja jooksul muutunud ning muutub endiselt.
Müürides teismelisena kinni oma emotsioone, oli tugev muidugi see, kes ei tundnud. See kes sai alati hakkama. Macho mees.
Aastaid hiljem, kuni üks hetk selgus, et ma pole just suurem asi müüriladuja ja kogu see kupatus peale pikka välja nirisemist mind lõpuks täielikult vana pasaga uputas, tekkis minus sügav austus inimeste vastu, kes end siiralt väljendada suutsid ja ei kogunud endale miskit paska hinge. Austus inimeste vastu kes nutsid kui nad olid kurvad, kes needsid maailma põrgu põhja kui olid tigedad, patsutasid sõbrale õlale kui tundsid et sõber seda vajas, naersid kui olid õnnelikud- kui loomulik, kui lihtne ja kui kergesti kaduv.
Me arvame tihti, et teeme endale ja teistele heateo ignoreerides oma tegelikke tundeid. Tähtis on aga kindel olla, kellele me valetame. Teistele valetamine on äärmisel juhul lubatud, endale valetamine aga lihtsalt jabur tegevus, mis sisemusse jääb ja enda õiget hetke ootab.
Igasugune eneseaustus algab enda aksepteerimisest nii nagu sa oled just siin ja praegu. Aksepteerides olukorda, misiganes see ka on, oleme me tekitanud justkui trepi esimese astme - see on konkreetne ja võimaldab olukorraga edasi tegeleda. Mitte-aksepteerides on asi aga ähmane, on ja ei ole kah - keegi meist ei suuda igavesti Hamlet olla - ja siit pole kuhugi edasi minna. Tupik.
Olgugi, et mu arusaamad on muutunud, on ikkagi kuidagi kummaline märgata, et mitmed inimesed keda ma kunagi Tugevaks liigitasin on justkui lagunenud koost. Ja see ei tähenda, et nad poleks vaimselt tugevad isikud, vaid kõigest seda, et ka nemad on inimesed. Võibolla oli eelnev tugevus kõigest kaitsekiht ja seal all on hoopis tesitsugune inimene, võibolla oli aga inimene siiralt selline - ma ei tea.
Küll aga ma tean, et ilma muutusteta ei oleks arengut. Ka lagunemine on loomulik protsess, mis juhtub vahel kõigiga ning mille läbi inimene avardub.
Samuti olen märganud, et mõned inimesed, kes kunagi pigem Nõrka kategooriasse kuulusid, on muutunud tugevamaks. Kas on kadunud kätt hoidvad inimesed või libisenud jalad alt ja inimene on hakanud ennast otsima ja kehtestama -ehk isegi esimest korda elus tõsiseltvõetavalt- sest tal pole muud valikut. Ja kui käehoidja oleks enidelt olemas ei oleks ka seda arengut toimunud.
Mis on aga mu praegune arusaam Nõrgast ja Tugevast?
Minu jaoks on Tugev inimene, see kes suudab aksepteerida muutusi elus ja nendega hakkama saada. See, kes on piisavalt tugev et olla aus ja siiras vähemalt ise-endaga. Inimene kes suudab võtta elu nii vahetult kui võimalik ja sellega edasi minna. Kes suudab aksepteerida et nii tema ise kui ka kõik tema ümber on muutuv ja näeb maailma suuremana kui seda sõnades seletada on võimalik.
Ahjaa ja siis see kellel on palju muskleid on ka tugev :P
Nõrk on siis tugeva vastand. Kindel rutiin ja kindel süsteem ja raamid - mis paratamatult toovad mingi hetk pettumuse: Päris elu ei mahu raamidesse. Süsteemid on küll toredad aga ainult teadvustades et tegemist on elu lihtsustamisega, Ja muidugi läheb nõrga alla ka lootus maailma ja teiste inimeste muutumatusesse. Pole aga muutust, pole arengut.
Ei ole ju tegelikult tähtis kuhu me läheme vaid see, kuidas me seda teeme.
Ja siia lõppu üks stsitaat Väga Väga Naiselt, kes omakorda proovis mu kõvale peale edasi anda Vonneguti sügavat mõtet ühest mulle tundmatust raamatust:
Aeg on tervik ja kui blablabla planeedi elanikud vaatavad surnud inimest, ei ütle nad "Oi, selle inimesega on halvasti läinud" vaid hoopis "see inimene on SIIN üsna halvas seisus, aga mujal on ta jälle paremas seisus". Ja üldse ütlesid nad surnute kohta põhiliselt "eks ta ole" ja kehitasid õlgu.
----
Jah ma tean, et ehk on see jutt natuke hägune ning kindlasti ei anna edasi täpselt seda, mis mu peas on. Küll aga annab ta vähemalt midagigi ehk edasi ehk paneb mõtlema ja ehk saan ma nüüd kogu oma egoistlikus naudingus teha nii:
Head ööd!
Subscribe to:
Posts (Atom)