wtf meie maailmal viga on?
Kergelt massohistlik?
Käisin eile hambaarsti juures. Hambaarst surkis natuke suus, jälgis minu näol olevaid valugrimmasse ja pani aga uue mürgi hambasse (jah, ma olen praegu nagu mürkmadu). Valu ja sundasendis olek võttis päris uimaseks, nii et kui ma arstitoolilt püsti hakkasin tõusma sõitis maailm veel natuke ringi. Minu näole vajus aga iseenesest naeratus.
Miks ma naeratasin?
Kas selle pärast, et koheselt arstile demonstreerida tema kätetööd? Ei.
Kas selle pärast, et kogu tööd suus ei saanud lõpetada ja me jätkame esmaspäeval? Kohe kindlasti mitte.
Kas selle pärast, et valu oli selleks korraks lõppenud? Võibolla.
Alles hiljem hakkasin ma mõtlema, et oot oot, mis pagnama irve see nüüd oli ja kust see tuli. Tundub, et see võib olla ka automaatne tasakaalustus-süsteem: valule tuleb koheselt vastata positiivsusega.
Kui ma olin paar aastat tagasi 7 päeva haiglas korraliku traumaga, olin ma kah ääreni täis huumorit ja positiivsust. Lausa nii täis, et sõbrad kes haiglas vaatamas käisid ei tahtnud lahkuda - lõbus oli ju.
Aga kas siis selleks, et ma tunneksin ennast üdini positiivselt, täis elutahet ja huumorit on vaja korralikku valu? Kas äkki natuke vähem valulikult ei saa?
Samas, vahet ju pole - tegijal juhtub nii mõndagi. Juba väiksena õmmeldi mu pead kokku ilma tuimestuseta, sest ma olin sellega harjunud ja ka praegune hambaarst ei kasuta tuimestust (valu järgi on ju näha mida sa teed, duh).
Ja see on kaa okei.
Btw: Mu hambaarst ütles, et mul on jõuline keel. Kõlab nagu surepärane pickup-line, exole :P
Miks ma naeratasin?
Kas selle pärast, et koheselt arstile demonstreerida tema kätetööd? Ei.
Kas selle pärast, et kogu tööd suus ei saanud lõpetada ja me jätkame esmaspäeval? Kohe kindlasti mitte.
Kas selle pärast, et valu oli selleks korraks lõppenud? Võibolla.
Alles hiljem hakkasin ma mõtlema, et oot oot, mis pagnama irve see nüüd oli ja kust see tuli. Tundub, et see võib olla ka automaatne tasakaalustus-süsteem: valule tuleb koheselt vastata positiivsusega.
Kui ma olin paar aastat tagasi 7 päeva haiglas korraliku traumaga, olin ma kah ääreni täis huumorit ja positiivsust. Lausa nii täis, et sõbrad kes haiglas vaatamas käisid ei tahtnud lahkuda - lõbus oli ju.
Aga kas siis selleks, et ma tunneksin ennast üdini positiivselt, täis elutahet ja huumorit on vaja korralikku valu? Kas äkki natuke vähem valulikult ei saa?
Samas, vahet ju pole - tegijal juhtub nii mõndagi. Juba väiksena õmmeldi mu pead kokku ilma tuimestuseta, sest ma olin sellega harjunud ja ka praegune hambaarst ei kasuta tuimestust (valu järgi on ju näha mida sa teed, duh).
Ja see on kaa okei.
Btw: Mu hambaarst ütles, et mul on jõuline keel. Kõlab nagu surepärane pickup-line, exole :P
Maailmadest
Komistasin sellise füüsikalise dokumentaali otsa nagu The Elegant Universe. Soovitan soojalt. Üldiselt räägib see kolme tunnine klippide kogu Stringi teooriast (ja vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei ole siin seost sexpesu ega keelpillidega) ja füüsika arengust selleni - suuremad mõtted, avastused, probleemid ja lootused. Kinnitan, et tegemist pole miski tuima loenguga, vaid päris lihtsaks tehtud (loe: väga hästi näitlikustatud) füüsikaga. Film seletab ka ära, miks paganama pärast, niiväga neid va kiirendeid ehitatakse viimasel ajal, aga see selleks.
Tegelikult pani see film mind mõtlema aga hoopis teistel radadel: nimelt inimeste maailmavaade ja suhtumine.
Me suhtume maailma ja elusse vastavalt meie maailmakäsitlusele ning nii nagu füüsikas on praegu 2 vastandlikku maailmakäsitlust (stringi teooria üritab neid ühendada, aga on alles katsetamisel) on minu arvates sarnased suhtumised ka inimeste seas täiesti olemas.
Nö tavafüüsika baseerub täielikul korral - igal asjal on oma põhjus ja tagajärg. On kas Ei või Jah. Kõik on kindel ja korrapärane.
Kvantmehaanika see-eest baseerub juhusel. Kõik on võimalik ja kindlust ei ole. Ainus mida võib teha on välja arvutada mõne asja juhtumise tõenäosus, kuid see ei anna täielikku kindlust.
[ma ei hakka siinkohas parem isegi rääkima jabur tundub mõte et suurtele asjadele (taevakehad jne) töötab üks süsteem ja väikestele (aatomid jne) teine. No kui sa lõikad suure juustukamaka küljest imepisikese tüki, siis mis pagana pärast peaks see pisike tükk juustu käituma teistmoodi, kui suur kamakas? Juust on juust! Või ei ole?]
Ka inimeste seas on tunda kahte sellist tendentsi:
Ühed ütlevad, et vaid nii on õige/vale - seda kas siis teaduslike uuringute, religioonide, isikliku maailmavaate ja elukogemuse või mille iganes järgi. See suhtumine on lihtne. Kui on seatud mingi standard (mõne eelnimetatud faktori poolt) siis see on alati tõene - mingit võib-ollat ei ole.
Selle suhtumise tugevus on püsivuses, nõrkus aga see, et see piiritleb maailmavaadet (sa ei saa näha oma tõekspidamistest kaugemale)
Teine suhtumine on, et kõik on võimalik ja individuaalne. Kõik on muutuv ja suhteline - pole midagi püsivat. See suhtumine on küll kergelt hullumeelne, sest ei oma mittemingit kindlust mittemillestki, aga just selles peitub ka selle tugevus - kõik uksed on valla. Mitte miski pole sellise suhtumisega välistatud. Ainus väiksemgi kindlus, mis sellise suhtumisega saab olla, on isiklik kogemus ning seegi mitte alati 100% kindel.
See jutt jäi vist natuke segaseks, aga parandame kohe selle vea ühe näitega.
Esimene tüüp ütleb näiteks, milline peab olema valgustatus arvutiga töötades. Tal on teaduslikult tõestatud numbrid ning ta usaldab neid numbreid 100%. Need numbrid on tõestatud teadlaste poolt - järelikult töötavad kõigile.
Teine tüüp aga leiab, et üldistused ei kehti individuaalsel tasandil ning ta peaks valgustama arvutiga töötades vastavalt sellele kuidas ta tunneb, et silmadel on kõige mugavam. See on isiklik kogemus. Vahel kui silmad on väsinud on parem hämaram valgus, teinekord jälle eredam. Ta ei ütle kunagi, et üks valgustatus sobib alati kõigile, sest isegi enda peal näeb ta et kõik on suhteline (oleneb silmade väsimusest, eelmisest õhtust, öisest magamisest jne)
Või siis natuke vaimsema poole pealt:
Esimene tüüp järgib ühte religiooni. Ta usaldab seda 100% ning leiab, et ka kõik teised peaksid seda tegema. Kõik mis tema religiooni tõega kokku ei sobi on väär (ja vale tegijaid ja tunnistajaid tohib ju alati selle eest karistada, eks? :P). Ta ei mõista, miks kõik ei taha selle religiooniga kaasa minna.
Teine tüüp (eeldusel, et religioonid talle üldse korda lähevad) vaatab erinevaid religioone ning leiab nede keskelt, baseerudes isiklikule kogemusele, oma tõe. Ehk tõesti koosneb see tõde killukestest kõikidest religioonidest ning tundub teistele ajuvaba. See võib olla segu šhamanismist, budismist, kreatsionismist, taro kaartidest ja millest kõigest veel - tähtis on vaid see, et see töötab isiklikul tasandil. Samuti on sellisel inimesel suht savi, mida teised usuvad, niikaua kuni keegi talle midagi pähe ei määri.
Ilmselgelt ei saa nende kahe suhtumise esindajate vahel olla täielikku teineteise mõistmist. Esimene tüüp näeb, et teine on hull ja teine tüüp, et esimene on vangistuses.
Njah, eks ole ka inimesi kes on nende kahe suhtumise vahepeal. Ja see on kaa okei.
Kui praegused 2 füüsikalist maailmakäsitlust avalduvad inimeste suhtumises nii tugevalt, siis ma tahaks juba näha, mis suhtumised tekivad, kui stringiteooria osutub õigeks ning maailmakäsitlus sisaldab äkitsi ühtteist erinevat dimensiooni.
Vastukaja oodatud :P
Tegelikult pani see film mind mõtlema aga hoopis teistel radadel: nimelt inimeste maailmavaade ja suhtumine.
Me suhtume maailma ja elusse vastavalt meie maailmakäsitlusele ning nii nagu füüsikas on praegu 2 vastandlikku maailmakäsitlust (stringi teooria üritab neid ühendada, aga on alles katsetamisel) on minu arvates sarnased suhtumised ka inimeste seas täiesti olemas.
Nö tavafüüsika baseerub täielikul korral - igal asjal on oma põhjus ja tagajärg. On kas Ei või Jah. Kõik on kindel ja korrapärane.
Kvantmehaanika see-eest baseerub juhusel. Kõik on võimalik ja kindlust ei ole. Ainus mida võib teha on välja arvutada mõne asja juhtumise tõenäosus, kuid see ei anna täielikku kindlust.
[ma ei hakka siinkohas parem isegi rääkima jabur tundub mõte et suurtele asjadele (taevakehad jne) töötab üks süsteem ja väikestele (aatomid jne) teine. No kui sa lõikad suure juustukamaka küljest imepisikese tüki, siis mis pagana pärast peaks see pisike tükk juustu käituma teistmoodi, kui suur kamakas? Juust on juust! Või ei ole?]
Ka inimeste seas on tunda kahte sellist tendentsi:
Ühed ütlevad, et vaid nii on õige/vale - seda kas siis teaduslike uuringute, religioonide, isikliku maailmavaate ja elukogemuse või mille iganes järgi. See suhtumine on lihtne. Kui on seatud mingi standard (mõne eelnimetatud faktori poolt) siis see on alati tõene - mingit võib-ollat ei ole.
Selle suhtumise tugevus on püsivuses, nõrkus aga see, et see piiritleb maailmavaadet (sa ei saa näha oma tõekspidamistest kaugemale)
Teine suhtumine on, et kõik on võimalik ja individuaalne. Kõik on muutuv ja suhteline - pole midagi püsivat. See suhtumine on küll kergelt hullumeelne, sest ei oma mittemingit kindlust mittemillestki, aga just selles peitub ka selle tugevus - kõik uksed on valla. Mitte miski pole sellise suhtumisega välistatud. Ainus väiksemgi kindlus, mis sellise suhtumisega saab olla, on isiklik kogemus ning seegi mitte alati 100% kindel.
See jutt jäi vist natuke segaseks, aga parandame kohe selle vea ühe näitega.
Esimene tüüp ütleb näiteks, milline peab olema valgustatus arvutiga töötades. Tal on teaduslikult tõestatud numbrid ning ta usaldab neid numbreid 100%. Need numbrid on tõestatud teadlaste poolt - järelikult töötavad kõigile.
Teine tüüp aga leiab, et üldistused ei kehti individuaalsel tasandil ning ta peaks valgustama arvutiga töötades vastavalt sellele kuidas ta tunneb, et silmadel on kõige mugavam. See on isiklik kogemus. Vahel kui silmad on väsinud on parem hämaram valgus, teinekord jälle eredam. Ta ei ütle kunagi, et üks valgustatus sobib alati kõigile, sest isegi enda peal näeb ta et kõik on suhteline (oleneb silmade väsimusest, eelmisest õhtust, öisest magamisest jne)
Või siis natuke vaimsema poole pealt:
Esimene tüüp järgib ühte religiooni. Ta usaldab seda 100% ning leiab, et ka kõik teised peaksid seda tegema. Kõik mis tema religiooni tõega kokku ei sobi on väär (ja vale tegijaid ja tunnistajaid tohib ju alati selle eest karistada, eks? :P). Ta ei mõista, miks kõik ei taha selle religiooniga kaasa minna.Teine tüüp (eeldusel, et religioonid talle üldse korda lähevad) vaatab erinevaid religioone ning leiab nede keskelt, baseerudes isiklikule kogemusele, oma tõe. Ehk tõesti koosneb see tõde killukestest kõikidest religioonidest ning tundub teistele ajuvaba. See võib olla segu šhamanismist, budismist, kreatsionismist, taro kaartidest ja millest kõigest veel - tähtis on vaid see, et see töötab isiklikul tasandil. Samuti on sellisel inimesel suht savi, mida teised usuvad, niikaua kuni keegi talle midagi pähe ei määri.
Ilmselgelt ei saa nende kahe suhtumise esindajate vahel olla täielikku teineteise mõistmist. Esimene tüüp näeb, et teine on hull ja teine tüüp, et esimene on vangistuses.
Njah, eks ole ka inimesi kes on nende kahe suhtumise vahepeal. Ja see on kaa okei.
Kui praegused 2 füüsikalist maailmakäsitlust avalduvad inimeste suhtumises nii tugevalt, siis ma tahaks juba näha, mis suhtumised tekivad, kui stringiteooria osutub õigeks ning maailmakäsitlus sisaldab äkitsi ühtteist erinevat dimensiooni.
Vastukaja oodatud :P
Miks on male pigem meeste mäng?
Sest kui see oleks naiste mäng, oleks selle nimi Female ;)
*
Ja mida teevad inimesed, kes ei viitsi kassile mänguasju enam niisama loopida?
Lihtne - ragulka ostavad, muidugi!
(viieteist krooni eest nalja kui palju :P )
*
Ja kas siin on mingi seos, et Eestis on Un Dress Un Zip ja Venemaal Put In?
*
Ja mida teevad inimesed, kes ei viitsi kassile mänguasju enam niisama loopida?
Lihtne - ragulka ostavad, muidugi!
(viieteist krooni eest nalja kui palju :P )
*
Ja kas siin on mingi seos, et Eestis on Un Dress Un Zip ja Venemaal Put In?
Surma teadvus
Jällegi üks asi, mille paljud meist on unustanud, kuigi sündides teame seda kõik. See on teadmine, et ainus 100% kindel asi siin maailmas on see, et sa sured kunagi ära (kas sa sünnid kunagi uuesti või läed tavasse , seda ju ei saa kindlalt väita ... see aga et sa kunagi sellises olekus lõpetad on kindel.)
See teadmine tähendab aga seda, et sa elad iga hetke, iga päeva nagu oleks see su elu viimane. Pole mõtet raisata energiat asjade peale, mis sind ei huvita, mida sa ei naudi. Elu on ainult üks ja ainult enda juhtida. Kõik alagab iseendast, nagu ikka.
Seda suhtumist kasutavad näiteks paljud Castaneda lugejad, šhamanismi jüngrid ja isegi Steve Jobs - mees kes pani aluse Apple ja Pixar firmaledele. Selles on päris tähtis iva.
Avastasin, et olen aastaid elanud selle suhtumise Dark Side peal, küll mitte täielikult aga paljuski. Ehk siis - milleks üldse midagi teha, kui see on niikuinii ajutine ja homme võib olla kööga.
Aga just selle pärast peabki tegema, et homme võib olla kööga.
See teadmine tähendab aga seda, et sa elad iga hetke, iga päeva nagu oleks see su elu viimane. Pole mõtet raisata energiat asjade peale, mis sind ei huvita, mida sa ei naudi. Elu on ainult üks ja ainult enda juhtida. Kõik alagab iseendast, nagu ikka.
Seda suhtumist kasutavad näiteks paljud Castaneda lugejad, šhamanismi jüngrid ja isegi Steve Jobs - mees kes pani aluse Apple ja Pixar firmaledele. Selles on päris tähtis iva.
Avastasin, et olen aastaid elanud selle suhtumise Dark Side peal, küll mitte täielikult aga paljuski. Ehk siis - milleks üldse midagi teha, kui see on niikuinii ajutine ja homme võib olla kööga.
Aga just selle pärast peabki tegema, et homme võib olla kööga.
Teha, tegemise pärast
Sai selgeks mõistmine, et olen selle kallihinnalise oskuse minetanud. Kas just täielikult, aga paljuski.
See aga tähendab, et pea iga tegevus panustab lõppväärtuse tunnustamisele (ja soovituslikult positiivsele tunnustamisele). Iga tegu eeldab vastutegu. See on nagu liikumine punktist A punkti B omades vaid üht sihti silme ees ja märkamata kõike, mis teel möödub.
Ilmselgelt, ei ole see just tark lahendus.
Kuidas aga õppida asju tegema lihtsalt tegemise pärast, nii nagu kunagi lapsena, tundes lihtsalt rõõmu uuest kogemusest?
Vot.
Nagu üks tark mees ühes filmis ütles: Mitte see kuhu me jõuame ei tee meid õnnelikuks, vaid teekond.
See aga tähendab, et pea iga tegevus panustab lõppväärtuse tunnustamisele (ja soovituslikult positiivsele tunnustamisele). Iga tegu eeldab vastutegu. See on nagu liikumine punktist A punkti B omades vaid üht sihti silme ees ja märkamata kõike, mis teel möödub.
Ilmselgelt, ei ole see just tark lahendus.
Kuidas aga õppida asju tegema lihtsalt tegemise pärast, nii nagu kunagi lapsena, tundes lihtsalt rõõmu uuest kogemusest?
Vot.
Nagu üks tark mees ühes filmis ütles: Mitte see kuhu me jõuame ei tee meid õnnelikuks, vaid teekond.
Kriitika.
Avastasin kerge hämminguga, et mind häirib kriitika, mis tuleb inimeselt keda ma austan ja millega ma ei suuda nõustuda.
Kummaline ise-enesest.
Muidugi olen ma kogu kribamisajaloo käigus hulga kriitikat saanud ja ka väga halvustavat inimestelt kelle kirjutised on austustväärivad. Nende puhul oli tegemist aga üheksal juhul kümnest asjadega, millega ma tahes tahtmata ka tegelikult nõustusin. Ei häirinud seesugune kriitika, sest see oli enamuses konstruktiivne - edasiviiv. Sellest oli minu jaoks kasu.
Aga kui ma ei suuda kriitikaga nõustuda, siis muutub see millegi isikliku solvangu laadseks, millest ise-enesest on äärmiselt kahju. Kuidas ma niimoodi saan küsida kellegilt kriitikat, teades et osa vastutulevast võib minna kuhugi hingesoppi klaasikildudega kriipima nagu mõnitamaks minu tegevust? (jajah, tean küll ju et päris nii see ei ole, lihtsalt mina, kui vastuvõtja, olen nii häälestatud)
Keeruline.
Ilmselgelt tuleb selle suhtumisega midagi ette võtta.
Arenguruumi veel on (heh, mitte et see ruum ähvardaks kunagi otsa saada).
Kummaline ise-enesest.
Muidugi olen ma kogu kribamisajaloo käigus hulga kriitikat saanud ja ka väga halvustavat inimestelt kelle kirjutised on austustväärivad. Nende puhul oli tegemist aga üheksal juhul kümnest asjadega, millega ma tahes tahtmata ka tegelikult nõustusin. Ei häirinud seesugune kriitika, sest see oli enamuses konstruktiivne - edasiviiv. Sellest oli minu jaoks kasu.
Aga kui ma ei suuda kriitikaga nõustuda, siis muutub see millegi isikliku solvangu laadseks, millest ise-enesest on äärmiselt kahju. Kuidas ma niimoodi saan küsida kellegilt kriitikat, teades et osa vastutulevast võib minna kuhugi hingesoppi klaasikildudega kriipima nagu mõnitamaks minu tegevust? (jajah, tean küll ju et päris nii see ei ole, lihtsalt mina, kui vastuvõtja, olen nii häälestatud)
Keeruline.
Ilmselgelt tuleb selle suhtumisega midagi ette võtta.
Arenguruumi veel on (heh, mitte et see ruum ähvardaks kunagi otsa saada).
Subscribe to:
Posts (Atom)