Kriitika.

Avastasin kerge hämminguga, et mind häirib kriitika, mis tuleb inimeselt keda ma austan ja millega ma ei suuda nõustuda.

Kummaline ise-enesest.

Muidugi olen ma kogu kribamisajaloo käigus hulga kriitikat saanud ja ka väga halvustavat inimestelt kelle kirjutised on austustväärivad. Nende puhul oli tegemist aga üheksal juhul kümnest asjadega, millega ma tahes tahtmata ka tegelikult nõustusin. Ei häirinud seesugune kriitika, sest see oli enamuses konstruktiivne - edasiviiv. Sellest oli minu jaoks kasu.

Aga kui ma ei suuda kriitikaga nõustuda, siis muutub see millegi isikliku solvangu laadseks, millest ise-enesest on äärmiselt kahju. Kuidas ma niimoodi saan küsida kellegilt kriitikat, teades et osa vastutulevast võib minna kuhugi hingesoppi klaasikildudega kriipima nagu mõnitamaks minu tegevust? (jajah, tean küll ju et päris nii see ei ole, lihtsalt mina, kui vastuvõtja, olen nii häälestatud)

Keeruline.

Ilmselgelt tuleb selle suhtumisega midagi ette võtta.

Arenguruumi veel on (heh, mitte et see ruum ähvardaks kunagi otsa saada).