Sai selgeks mõistmine, et olen selle kallihinnalise oskuse minetanud. Kas just täielikult, aga paljuski.
See aga tähendab, et pea iga tegevus panustab lõppväärtuse tunnustamisele (ja soovituslikult positiivsele tunnustamisele). Iga tegu eeldab vastutegu. See on nagu liikumine punktist A punkti B omades vaid üht sihti silme ees ja märkamata kõike, mis teel möödub.
Ilmselgelt, ei ole see just tark lahendus.
Kuidas aga õppida asju tegema lihtsalt tegemise pärast, nii nagu kunagi lapsena, tundes lihtsalt rõõmu uuest kogemusest?
Vot.
Nagu üks tark mees ühes filmis ütles: Mitte see kuhu me jõuame ei tee meid õnnelikuks, vaid teekond.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba