Kergelt massohistlik?

Käisin eile hambaarsti juures. Hambaarst surkis natuke suus, jälgis minu näol olevaid valugrimmasse ja pani aga uue mürgi hambasse (jah, ma olen praegu nagu mürkmadu). Valu ja sundasendis olek võttis päris uimaseks, nii et kui ma arstitoolilt püsti hakkasin tõusma sõitis maailm veel natuke ringi. Minu näole vajus aga iseenesest naeratus.

Miks ma naeratasin?

Kas selle pärast, et koheselt arstile demonstreerida tema kätetööd? Ei.
Kas selle pärast, et kogu tööd suus ei saanud lõpetada ja me jätkame esmaspäeval? Kohe kindlasti mitte.
Kas selle pärast, et valu oli selleks korraks lõppenud? Võibolla.

Alles hiljem hakkasin ma mõtlema, et oot oot, mis pagnama irve see nüüd oli ja kust see tuli. Tundub, et see võib olla ka automaatne tasakaalustus-süsteem: valule tuleb koheselt vastata positiivsusega.
Kui ma olin paar aastat tagasi 7 päeva haiglas korraliku traumaga, olin ma kah ääreni täis huumorit ja positiivsust. Lausa nii täis, et sõbrad kes haiglas vaatamas käisid ei tahtnud lahkuda - lõbus oli ju.

Aga kas siis selleks, et ma tunneksin ennast üdini positiivselt, täis elutahet ja huumorit on vaja korralikku valu? Kas äkki natuke vähem valulikult ei saa?

Samas, vahet ju pole - tegijal juhtub nii mõndagi. Juba väiksena õmmeldi mu pead kokku ilma tuimestuseta, sest ma olin sellega harjunud ja ka praegune hambaarst ei kasuta tuimestust (valu järgi on ju näha mida sa teed, duh).
Ja see on kaa okei.


Btw: Mu hambaarst ütles, et mul on jõuline keel. Kõlab nagu surepärane pickup-line, exole :P