Ma olen korduvalt siin kirjutanud, et pole asju mis mind rohkem vihastaks, kui lauslollus. Nüüd tasub täpsustada, et lihtsalt lollusest rohkem ärritab see, kui keegi hakkab sulle kohe peale ärkamist lolli juttu ajama ning üritab sellega su südametunnistusele rõhuda. No kuulge.
Nimelt ärkan mina üles ja öeldakse, et aja kark alla ning roni kohale, siin on inimesed kes tahaksid sind näha ning pole sind ammu näinud - tule näita ennast kasvõi vaid kümneks minutiks. Tundub ju ise-enesest täitsa pädev argument, aga kui mul on vaja jõuda ka pessu (eile oli larp, ning ma olin ärgates ikka täielik higikoll) ja poodi (kassiliiv ja söök ei anna oodata) ja õhtul veel tööd kah vaja teha ning aega on kõige eelneva jaokski napilt, siis ei tundu see argument enam pädev.
Muidugi, kui mõni kallis voodihaige tahab mind näha, leian ma aega et talle külla minna, kasvõi teiste asjade arvelt. Aga kui väidetakse et inimesed tahavad mind näha ja ma pean enda tihedast graafikust tunnikese sellele kulutama, et neid vaatama minna (minek ja tagasitulek kokku võtab ise-enesest juba väheamlt 40 mintsa) siis see on lollus. Kui nad tõesti tahavad mind näha ja on liikumisvõimelised, siis nad saavad ka ise minu juurest läbi astuda ja ma leian ikka pooltunnikese, et tass kohvi juua ja törts juttu ajada - pole mingit probleemi. Kasvõi töö kõrvalt leian selle aja. Aga väita, et nad väga väga tahavad mind näha, aga nad ei saa minu juurest läbi sõita, kasvõi kümneks minutiks mitte (täpsemini, nad ise ei paku isegi sellist varjanti välja) - see on lollus.
Kui ma väga tahan sõpra A näha siis ma ju ei lähe sõber B juurde ja ei eelda, et sõber A leiab aega kah sinna tulla. Ma lähen ikka otse sõber A juurde.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba