Nii, justkui muuseas, sa vastu puupead, lööma pead

Vahel on vaja selliseid selgusehtki nagu oleksid puuga pähe saanud. Või siis hoopis külma ja kõva jääpurikaga, mis oleks praeguse kliimaga igati rohkem põhjendatav. Pealegi on selgusehetkes oma külmus - see on ratsionaalne ja jäine, lömastades sinu illusioonid. Ja seda pähe saamist ignoreerida võid sa ju proovida, kuid ega see väga mõnus tunne pole kui sul on jääpurika killud kusagil krae vahel ja siis need vaikselt sulavad ja tilguvad seal iga päev. Paganama hea ignoreerija peb selleks ikka olema.

Milles siis see selgus oli? Hah, arvasite juba, et hakkan blogis detilidesse minema? Nope. Aga üldiselt võib öelda, et ma olen olnud tubli inimeste Jälgija, aga teinud jälgimisel saadud informatsioonist kas valed järeldused või siis üldse mitte. Ja ka Jälgimises olen ma nii mõndagi kahe silma vahele jätnud.

See aga läheb jälgimise põhiprintiipide vastu. Kunagi oli inimene kütt ja sellepärast pidi õppima jälgima. Kui ta jälgis kitse, kes käis iga päev samal ajal allika ääres joomas, siis ei hakanud kütt arutama selle üle miks kits käis just sellel ajal, aga mitte 2 tundi varem. Samuti ei hakanud ta looma endale arusaamist kitse elust vaid selle põhjal, mis ajal too joomas käis. Miks? Sest see oleks olnud lihtsalt jutt - ainus fakt kogu jutus oleks olnud see, et kits käib iga päev samal ajal vett joomas, aga kogu ülejäänud juurde mõeldud mull oleks seganud kütil seda looma küttida. Ta oleks loonud endale kujutluspildi sellest loomast, aga kujutluspilt ei peegelda kunagi täielikult reaalsust.

Segasevõitu jutt ehk. Mõte on aga selles, et me loome endale tihti ettekujutusi kellegi käitumisest - suhtumisest, aga unustame need faktid, mida me iga päev näeme. Ja see on palju juttu, vähe villa - ei saa nii meie aru teiste käitumisest (miks nad ei käitu nii nagu nende projektsioon minu peas käitub?) ja ka meie enda käitumine teiste suhtes on kergelt öeldes ülekohtune. Kui me aga kõik faktid ette võtame ja illusoorse sealt juurest eemaldame, siis on kõik selge(m).

Nii lihtne ongi see maailm.


Jälgimine on nakkav tegevus ja tahest tahtmata jõuad sa lõpuks ka ise-enese jälgimiseni. See mitte ainult ei kõla, vaid ka tundub, natuke kui skisofreeniku argipäev, kuid kõrvaltvaataja näeb tihti asju ja seoseid mida sa tavaolukorras ise ei märka.