Ubin pajatab taas

On palju möödund sellest aast kui Ubin siia viimati pilte ladus, seega tuleb nüüd kohe mitu tükki ja pikemate seletustega.


Esiteks üks mõnus kevadine ja vitamiinirohke naeratus, mis sobib edukalt ka hommikusöögiks. Enjoy!

Sellist toitu sai endale sisse aetud aprilli lõpus, kui haigus ja palavik üritasid maha murda.

Aprill on teadupärast aga ka see kuu, kus mul on sünnipäev. Sellest, kuidas ma selle aasta sünnipäeva "nautisin" sai juba eelnevalt ühes postituses kirjutatud. Noh juhtup.

"Sünnipäev on üks neist päevadest, mil teised inimesed on vaimustatud sellest, et sa vananed sama kiiresti kui nemad.

Lisaks sellele peab mainima, et mida vanemaks saad, seda suurem osa on neid inimesi, kes tunnevad mõnu, et sa neist vanem oled.

Reaalselt soovitan õnnelik olla selle üle, et 99% Maakeral elavast rahvastikust ei tunne sind. Seetõttu nad ei saa ka toonitada su ebaeksisteerimise lähenemist."

-Tänud Jossile selle suurepärase mõttekäigu ehk sünnipäeva õnnitluse eest -

Pildul minu selle aasta suurepärane sünnipäevatort ehk kaks küünaldega muffinit.

No ega ma ju ka väga nõudlik polnud selles osas - 38.6 palavikus pole üldse vahet mida/kuidas/mismõttes sa sööd - niikuinii on maailm selline paras virrvarr (kuigi jah, küünlad jätsin siiski alles). Aga sünnipäeval peab olema vähemalt sümboolne tort! Alati!

Olin ma siis haige ja käisin ka arsti juures. Õnneks ei asu arst kodust just kaugel ja kui käisin seal teist korda - kontrollimas -, läksin juba jala (palavik oli selleks ajaks juba all ja olgem ausad - liikumine tuli ainult kasuks). Läksin mina siis tipa-tapa, päike paistis, mõnus kevad igal pool. Ja vaatan mina siis eemalt, et paistab mingi täpike. Lähen lähemale, ei olegi täpike - vist hoopis inimene. Veel lähemale - ei ole inimene kah. Ooot, miski kivi ja sellel .... paarike kingi??!

No täitsa müstiline, keegi oli oma täiesti korralikud buutsad kivile päikest võtma jätnud.


Igatahes nägi see nii ajuvabalt lahe välja, et tegi kohe tuju heaks ja saingi kohe vinks-vonks terveks.

Ja juhtus siis ka üks päev, et meid hakkas häirima pilt elutoa seinal ning me võtsime vastu üksmeelse otsuse - tuleb teha uus.

Otseloomulikult ikka selline kiiksuga pilt:

Laivis on see umbes 2 x 1 meetrine latakas meie seinal. Kes tahab täpsemalt näha, peab külla tulema.

Kevadreporter Ubin lõpetab.

PS! Kurbusega tuleb tõdeda, et varsti võib saabuda aeg ubinat vahetada. Nimelt on tal päris korralikud levi ja akuprobleemid. Seega, kui te mingil põhjusel Ubinat kätte ei saa, proovige aga uuesti - äkki ta mängis lihtsalt leviga peitust.

Ussikesed on saatanast!

Täna (nüüdseks juba natuke eile) oli mul vaba päev. Muidugi teadsin ma seda ette ka teisipäeva õhtul ning juhtus nii, et saime hakkama Wormsi maratoniga: mängisime lausa öösel neljani välja.

No ikka täiesti hullud!

Ja kas kolmapäev oli produktiivne? Muidugi, kui produktiivsus tähendab mitte mõmmigi tegemist. Ärkasin nii 12 paiku, tundes ennast wõhh kui räpasena. No ja otseloomulikult oli ju just see päev kui meil gaas mõneks ajaks ära võeti. Ja mis sa ikka vaene hing teed, kui enesetunne ütleb, et enne korralikku pesu sa end inimesena ei tunne - kuid pesta ei saa. Muidugi võtad jälle ussikesed välja.

Ja kas ma lippasin siis kohe pessu kui gaas tagasi tuli? Võite 3 korda arvata :P

Õnneks sai vähemalt üks asi tehtud: boiler söest puhastatud. Tolmu ja kõige muuga oli seda sinna ikka päris palju tekkinud ja kui gaasi niikuinii polnud, sai tuhatükke nii pikaks venitatud kirjaklabri kui ka naturaalse kopsude suruõhuga väljutatud.

Valge vann, mis oli tumedaid tuhatükke täis tuletas meelde ammu loetud raamatut: Émile Zola “Söekaevurid” (mitte, et see raamat mulle kunagi meeldinud oleks).

Siis kui sain end lõpuks puhtaks, tuli väss peale ja potsatasime unne. Õhtul kella 11 paiku hakkas meie Tulika gäng ärkama - jah, meie kõigi ajataju on pekkis. Ja nüüd oleme kui üks "Normaalne" perekond hommikul: tassike kohvi ja kõigil omad tegemised...

Ja nii mööduski minu äärmiselt produktiivne päev. Piinlik lausa, et midagi asjalikku ei teinud. Veel piinlikum, et ma saan seda praegu ka endale lubada.

btw, mingi kasu sellest ussimängust siiski oli - silmad väsisid ära ja tuli ette võtta blogi uus kujundus (millele olin ennegi mõlnud). Noh kui silmad valusad siis on ikka parem mõista, mis silmi rohkem tapab ja mis vähem. Ja nii ma leidsingi endale täitsa kenakese põdralike kalduvustega mega-giga-originaalse piiga pildiga kujunduse.

Laiskuse kättemaks

Nonii, tegin mina täna hommikul tublisti tööd. Enamuse tegin ära, aga mitte kõike 8 h mis päevas vaja. Puhtalt laikusest ei olnud motivatsiooni. Ise olin muidugi ka surmkindel et õhtul (Reede õhtul!!) on mul seda motivatsiooni ikka palju ja saan korralikult töö lõpetada.

Päeval sai siis loetud, kunstiliselt haritud ja mida kõike veel ning kui saabus õhtupoolik ja tuli hakata tööd vihtuma selgus tõsiasi, et kui kodus on Starman siis ei tasu selle peale lootma jääda.

Ühendas kõik vajalikud proged ära küll, aga sinna see kõik jäigi - midagi rohkemat progedega teha ei saanud ilma, et ühendus oleks üles öelnd. Votnii, läppar kotti ja kiiremas korras kontorisse.

Siin ma nüüd olen, peaaegu suures tyhjuses..... ja arvatavasti niikaua kuni enam ükski transport mind koju ei vii.

Noh pole hullu, kõigest üx tänav jalutada ju.....

..... sõpruse puiestee

Tagantjärgi rohelisest mõtlemisest

Hiljuti oli nö "roheline kuu": tuli palju loodusfilme, toimus üritusi jne mida kõike veel. Peab tõdema, et leidus ka uut ja huvitavat, mis mõtisklema pani. Filmide järgi tundub tulevik tume (ok, mitte küll Eestile - siin peaks mõnnalt soojemaks minema). Samas tooksin siinkohas välja mõned mõtted, mis kogu selle infovalanguga pähe kargasid.

* See, et inimene käitub loodusega nagu paha laps on vana ja tuttav teema - ei miskit üllatust. Küll aga tuletas meelde ammu loetud raamatut Ishmael (autor: Daniel Quinn).

* Tuleviku ennustamine on siiski suhteliselt huupi pakkumine. No võtme näiteks kasvõi ilmateate: enamasti suudavad nad lähipäevad enam-vähem paika panna aga sealt edasi on usutavus ja täppi panek juba keerulisem. Sama mõttekäik tekkis ka kui räägiti, mis meid kliimasoojenemise tõttu 50 aasta pärast ootab - see on lihtsalt üks suur oletus. Tõsi, me peaks siiki mõtlema, mis võib kõige mustema stsenaariumi puhul juhtuda, kuid ei tasu unustada kui vähe me tegelikult loodusest teame.

* Nonii ja nüüd lihtsalt üks tüütu mõte. On ennustused, mis juhtub kliima soojenemisega: osad alad kõrbestuvad jne. Samas hakkas mind piinama mõte: kas nendes ennustustes on ka arvestatud asjaolu, et teatud temperatuuril on maailmamere tase tõusnud (jäämäed sulavad ;) ) . Kui veetase tõuseb ja temperatuur tõuseb, kas ei või tekkida kõrbe asemel hoopis teistsugune looduskeskkond. See mõte uitas pähe kui lugesin maailma parimat vanniraamatut: "The Drowned World", autor J.G. Ballard. Raamatu tegevus toimub tulevikus, kus temperatuur ja vee tase on tõusnud ning kunagistest suurlinnadest on saanud laguunid - loomad aga on muutunud sarnaseks kunagiste dinosaurustega.

Njah, aitab tänaseks. Mõtteid ju oleks, aga täna pole see päev kui suudaksin end hästi väljendada.
Mõtlemiseni