Tagantjärgi rohelisest mõtlemisest

Hiljuti oli nö "roheline kuu": tuli palju loodusfilme, toimus üritusi jne mida kõike veel. Peab tõdema, et leidus ka uut ja huvitavat, mis mõtisklema pani. Filmide järgi tundub tulevik tume (ok, mitte küll Eestile - siin peaks mõnnalt soojemaks minema). Samas tooksin siinkohas välja mõned mõtted, mis kogu selle infovalanguga pähe kargasid.

* See, et inimene käitub loodusega nagu paha laps on vana ja tuttav teema - ei miskit üllatust. Küll aga tuletas meelde ammu loetud raamatut Ishmael (autor: Daniel Quinn).

* Tuleviku ennustamine on siiski suhteliselt huupi pakkumine. No võtme näiteks kasvõi ilmateate: enamasti suudavad nad lähipäevad enam-vähem paika panna aga sealt edasi on usutavus ja täppi panek juba keerulisem. Sama mõttekäik tekkis ka kui räägiti, mis meid kliimasoojenemise tõttu 50 aasta pärast ootab - see on lihtsalt üks suur oletus. Tõsi, me peaks siiki mõtlema, mis võib kõige mustema stsenaariumi puhul juhtuda, kuid ei tasu unustada kui vähe me tegelikult loodusest teame.

* Nonii ja nüüd lihtsalt üks tüütu mõte. On ennustused, mis juhtub kliima soojenemisega: osad alad kõrbestuvad jne. Samas hakkas mind piinama mõte: kas nendes ennustustes on ka arvestatud asjaolu, et teatud temperatuuril on maailmamere tase tõusnud (jäämäed sulavad ;) ) . Kui veetase tõuseb ja temperatuur tõuseb, kas ei või tekkida kõrbe asemel hoopis teistsugune looduskeskkond. See mõte uitas pähe kui lugesin maailma parimat vanniraamatut: "The Drowned World", autor J.G. Ballard. Raamatu tegevus toimub tulevikus, kus temperatuur ja vee tase on tõusnud ning kunagistest suurlinnadest on saanud laguunid - loomad aga on muutunud sarnaseks kunagiste dinosaurustega.

Njah, aitab tänaseks. Mõtteid ju oleks, aga täna pole see päev kui suudaksin end hästi väljendada.
Mõtlemiseni

No comments:

Post a Comment

kriba kriba