Ärkan tunnike enne kella mingi õuduka peale.
Sisu ei mäleta, aga emotsioon on igatahes tugevalt ebameeldiv - seda võis muidugi ette aimata juba eelmisel õhtul kui ma enne uinumist pikalt lapsepõlve mälestustes ringi käisin (peamiselt lasteaia teemadel kusjuures).
"Noh, mis seal ikka," mõtlen ja loivan kööki. Mõnel hommikul lihtsalt ei ole energiat ja mõnel eriti karmil hommikul tunned sa ennast eriti pisitillukese, saamatu ja hirmununa.
Seekord oli siis teine variant.
Vaatan köögis ringi: Merle on eelmisel õhtul tikrikisselli teinud.
Kipa, teeks siis putru, siis on hea koos süüa.
Esimese asjana muidugi tuleb kohvi saada.
Vesi keema, puru tassi. Vesi valmis, purule peale. Sorts piima ka peale .....väkkk.... piim on täiega hapuks läinud. Niisiis see tass rikutud kohvi läheb kraanikausist alla - tükkis, seda on võimatu juua.
Hmm, aga kui värsket piima ei ole siis ei saa ka ju putru teha (minu kulinaarsete teadmiste juures). Fine, ma teen siis pannkooki.
Miski taigna sain valmis.
Teen pool kaussi proovipannakaid - no kurat, tainas on ju liiga paks. Peaks piima juurde panema. Ahjaa, piima ju ei ole.
Sügavalt frustreerituna oma kulnaarse eneseväljenduse puudumises, löön pannakate tegemisele lõpuks käega ja jätan taigna hilisemaks kasutuseks
No pekki, kogu see küpsetamine ja taidlemine on juba kõva kolmveerand tundi võtnud. Ma võin samahästi juba Statoilis ära käia.
Toongi statist paki piima ja panen pudru piimaga podisema.
Äkki on nüüd isegi ilus hommik, hoolimata kõigest.
Kohvi kah tõmbab juba. Vähemalt on piima peale panna.
Ja suhku....oot aga viimane suhkur läks ju sellesse liiga paksu pannkoogitaignasse.
Ohjahh, ma ei suuda isegi enam üllatunud olla. Täitsa nõme ikka.
Ja puder tuli otseloomulikult liiga vedel ja maitsestamata (sest suhkrut ju ei olnud)
Mõni hommik lihtsalt on selline ...
Teha trenni ilma tegemata
Inimesed on tihti imestunud minu lihaselisuse üle ja veel rohkem on nad imestunud selle üle, et ma ei käi kusagil püsivalt trenni tegemas. Mis teha, nii see on ning ka sellega, et mitmed inimesed mind kadestavad ja omamoodi vihkavad selle pärast, olen ma nüüdseks täitsa leppinud. Mis mul siin üle jääb. (ega minugi keha pole btw perfektne ... igaühel omad hädad, aga osade hädasid on kergemini näha)
Muidugi tuleb siin tänada head geenivaramut.
Ma arvan vähemalt nii, sest perekondlikku spordi tegemist peale suusatamise ei ole olnud.
Aga äkki on oma tegur ka eluviisis?
.jpg)
Ma ei käi kuskil jõusaalis. Minu jaoks on see alati tundunud natuka jabur tegevus. Ma ei käi iga hommik jooksmas, nagu teeb minu vanaisa - mul lihtsalt ei meeldi joosta. Ja ma ei võimle igal hommikul regulaarselt nagu teeb mu vanaema, sest mulle ei meeldi regulaarsus. See aga ei tähenda, et ma ei tegeleks füüsiliste virgutustega.
Mul on omad kiiksud.
Ma nimelt arvan, et inimestel on väga kerge muutuda füüsiliselt laisaks. Olgu see siis lösutamine, mingi kindla söömis/magamis rutiiniga ära harjumine, temperatuuritaluvus jne. Keha muutub lihtsalt laisaks kätte ära ja ütleb "Ma ei viitsi!"
Ja kuna ma ei taha olla see inimene kes talvel pakib ennast sisse nagu kubujuss ja kel ikka on külm; kes iga õhtu lösutab televiisori ees ja kurdab seljavalusid või kel on tohutu piin ööbida kohas kus on teine temperatuur/voodi pehmus/padi (jne) siis ma esitan endale vahel kummalisi füüsilisi väljakutseid.
Näiteks põrandal - olgu see siis korteri põrand, telgipõrand, või muinaslinnuse laudpõrand - magades ärkan ma hommikul enamasti hämmastavalt värskena. Tõsi, kui ma ei ole värske, siis ma olen rohkem omadega kottis kui voodis magades. Voodis magamine on enamasti minu jaoks nagu selline kummaline kesktee - ma ei ärka enamasti ei väga energiat täis olekus ega ka väga tühjas olekus. Põrandal magamine aga lükkab selle rohkem ekstreemsusesse ning mul ei ole mitte midagi selle vastu.
Mulle meeldib istuda põrandal või aknalaual ja seda soovituslikult rätsepaistes. Isegi tavaliste kontoritoolide peal eelistan ma rätsepistet, kui vähegi võimalik.
Mulle meeldib kõndida paljajalu.
Noh mitte just väljas asfaldi peal, rohu peal võib - kodus on see tavaline olek.
Mulle meeldib kõndida - suht kiiresti ja pikki vahemaid. Seda iroonilisem, kui lubadega inimesed - kes just sekund tagasi ägisesid selle üle, et kehakaal on suureks läinud - küsivad millal ma kavatsen ka autojuhiload teha. Tead, veel pole vaja olnud. Kahesilindriline kondimootor on enamasti piisav.
Mulle meeldib kerge ebamugavus.
Ilma ebamugavuseta ei ole arengut ning kehaga on see sama kindel kui vaimuga. Olgu selleks ebamugavuseks kasvõi vaid Improlaval võetud raske poos, mida ma pean hoidma. Või siis näiteks vahel proovin ma trepist käies liikuda võimalikult vaikselt, täiesti niisama, mis samuti ju erinevaid lihaseid proovile paneb. Või siis poest käe otsas 30 kg kassiliiva korraga koju toomine.
Või siis tühja koha pealt minna jalgrattamatkale ja kütta 186 km või kanuumatkale ja panna seal 20 km. Selline natukene ootamatu ja vahel isegi piiripealne ebamugavus.
Kunagi käisin isegi talvel väljas vähemate riietega kui peaks, et ikkagi tunda seda külma ebamugavust ja et keha ja mõistus oskaks sellega tegeleda.
Mulle meeldib funnida.
See on juba keerulisem seletada, aga üldine reegel on: "Asi võib olla raske, aga kui ta on samal ajal ka fun, siis ma teen seda hea meelega" Siia alla lähevad igasugused kolimise aitamised hea seltskonnaga. Samas mahutuvad siia alla ka jaburamad ja raskemad tegevused nagu rõngassärk seljas (sest muidu on ju liiga kerge) Xbox Kinect mängimine. Või ka näiteks seltskonnaga koos rattaga kihutamine - on raske, aga on ka fun. Noh ja seksimaratonid (juba niimitmes kord, et kõhu, sääre, reie jne lihased vaikselt juba pingutusest krampi tahavad tõmmata) mahuvad kah siia alla.
Ma ei söö oluliselt jampsi.
Eelpool mainitule tuleb veel lisada, et mulle ei maitse: krõpsud, kastmed, dipid, popcorn jne Ühesõnaga, miskit blörri ma kah väga suust sisse ei aja. Meelismaius on siiski värsked puuviljad ja pähklid (kuigi ka kook võib vahel olla väga hea...... .... mmmm.... kooooook)
See, et ma suitsetan ja kohviga püsivalt üle pakun on muidugi miinus, aga tuletagem meelde, et iga sigareti jaoks, mis ma kodus olles teen, pean ma ikkagi viiendalt korruselt alla lippama ja siis jälle üles tagasi, seega ehk pole see kah niiväga hull mööndus.
Räägiks veel ühe ajaloolise lookese.
Ühes Eesti mõisas oli mõisnik ning tollel mõisnikul oli oma treener. Treeneri töö polnud ei midagi enamat, kui laudas nööri õigele kõrgusele tõmbamine. Sellest nöörist pidi siis mõisnik sitta loopides üle viskama.
Kõik, ei midagi enamat.
Kokkuvõtteks
Minu jaoks on kummaline vaadata inimesi, kes oma igapäevaelus on võimalikult mugavad ja vähe pingutavad ja siis käivad jõusaalis või trennis et ennast vormis hoida. Tundub kuidagi aja ja resursi raiskamine. Äkki oleks mõistlikum vähem igapäevast mugavust aga see-eest rohkem aega, sest trenni on siis vähem vaja? Äkki ei tasu mugavusega üle pingutada, sest kuidas muidu keha saab harjuda ebamugavusega ja areneda? Äkki ei pea vormi hoidmiseks üldse nii palju vaeva nägema, kui esialgu tundub, ning äkki piisavab vaid natukene igapäevaste harjumuste muutmisest - olgugi et algul ebamugav. Aga siis saab teha trenni, ilma tegemata.
Muidugi tuleb siin tänada head geenivaramut.
Ma arvan vähemalt nii, sest perekondlikku spordi tegemist peale suusatamise ei ole olnud.
Aga äkki on oma tegur ka eluviisis?
Ma ei käi kuskil jõusaalis. Minu jaoks on see alati tundunud natuka jabur tegevus. Ma ei käi iga hommik jooksmas, nagu teeb minu vanaisa - mul lihtsalt ei meeldi joosta. Ja ma ei võimle igal hommikul regulaarselt nagu teeb mu vanaema, sest mulle ei meeldi regulaarsus. See aga ei tähenda, et ma ei tegeleks füüsiliste virgutustega.
Mul on omad kiiksud.
Ma nimelt arvan, et inimestel on väga kerge muutuda füüsiliselt laisaks. Olgu see siis lösutamine, mingi kindla söömis/magamis rutiiniga ära harjumine, temperatuuritaluvus jne. Keha muutub lihtsalt laisaks kätte ära ja ütleb "Ma ei viitsi!"
Ja kuna ma ei taha olla see inimene kes talvel pakib ennast sisse nagu kubujuss ja kel ikka on külm; kes iga õhtu lösutab televiisori ees ja kurdab seljavalusid või kel on tohutu piin ööbida kohas kus on teine temperatuur/voodi pehmus/padi (jne) siis ma esitan endale vahel kummalisi füüsilisi väljakutseid.
Näiteks põrandal - olgu see siis korteri põrand, telgipõrand, või muinaslinnuse laudpõrand - magades ärkan ma hommikul enamasti hämmastavalt värskena. Tõsi, kui ma ei ole värske, siis ma olen rohkem omadega kottis kui voodis magades. Voodis magamine on enamasti minu jaoks nagu selline kummaline kesktee - ma ei ärka enamasti ei väga energiat täis olekus ega ka väga tühjas olekus. Põrandal magamine aga lükkab selle rohkem ekstreemsusesse ning mul ei ole mitte midagi selle vastu.
Mulle meeldib istuda põrandal või aknalaual ja seda soovituslikult rätsepaistes. Isegi tavaliste kontoritoolide peal eelistan ma rätsepistet, kui vähegi võimalik.
Mulle meeldib kõndida paljajalu.
Noh mitte just väljas asfaldi peal, rohu peal võib - kodus on see tavaline olek.
Mulle meeldib kõndida - suht kiiresti ja pikki vahemaid. Seda iroonilisem, kui lubadega inimesed - kes just sekund tagasi ägisesid selle üle, et kehakaal on suureks läinud - küsivad millal ma kavatsen ka autojuhiload teha. Tead, veel pole vaja olnud. Kahesilindriline kondimootor on enamasti piisav.
Mulle meeldib kerge ebamugavus.
Ilma ebamugavuseta ei ole arengut ning kehaga on see sama kindel kui vaimuga. Olgu selleks ebamugavuseks kasvõi vaid Improlaval võetud raske poos, mida ma pean hoidma. Või siis näiteks vahel proovin ma trepist käies liikuda võimalikult vaikselt, täiesti niisama, mis samuti ju erinevaid lihaseid proovile paneb. Või siis poest käe otsas 30 kg kassiliiva korraga koju toomine.
Või siis tühja koha pealt minna jalgrattamatkale ja kütta 186 km või kanuumatkale ja panna seal 20 km. Selline natukene ootamatu ja vahel isegi piiripealne ebamugavus.
Kunagi käisin isegi talvel väljas vähemate riietega kui peaks, et ikkagi tunda seda külma ebamugavust ja et keha ja mõistus oskaks sellega tegeleda.
Mulle meeldib funnida.
See on juba keerulisem seletada, aga üldine reegel on: "Asi võib olla raske, aga kui ta on samal ajal ka fun, siis ma teen seda hea meelega" Siia alla lähevad igasugused kolimise aitamised hea seltskonnaga. Samas mahutuvad siia alla ka jaburamad ja raskemad tegevused nagu rõngassärk seljas (sest muidu on ju liiga kerge) Xbox Kinect mängimine. Või ka näiteks seltskonnaga koos rattaga kihutamine - on raske, aga on ka fun. Noh ja seksimaratonid (juba niimitmes kord, et kõhu, sääre, reie jne lihased vaikselt juba pingutusest krampi tahavad tõmmata) mahuvad kah siia alla.
Ma ei söö oluliselt jampsi.
Eelpool mainitule tuleb veel lisada, et mulle ei maitse: krõpsud, kastmed, dipid, popcorn jne Ühesõnaga, miskit blörri ma kah väga suust sisse ei aja. Meelismaius on siiski värsked puuviljad ja pähklid (kuigi ka kook võib vahel olla väga hea...... .... mmmm.... kooooook)
See, et ma suitsetan ja kohviga püsivalt üle pakun on muidugi miinus, aga tuletagem meelde, et iga sigareti jaoks, mis ma kodus olles teen, pean ma ikkagi viiendalt korruselt alla lippama ja siis jälle üles tagasi, seega ehk pole see kah niiväga hull mööndus.
Räägiks veel ühe ajaloolise lookese.
Ühes Eesti mõisas oli mõisnik ning tollel mõisnikul oli oma treener. Treeneri töö polnud ei midagi enamat, kui laudas nööri õigele kõrgusele tõmbamine. Sellest nöörist pidi siis mõisnik sitta loopides üle viskama.
Kõik, ei midagi enamat.
Kokkuvõtteks
Minu jaoks on kummaline vaadata inimesi, kes oma igapäevaelus on võimalikult mugavad ja vähe pingutavad ja siis käivad jõusaalis või trennis et ennast vormis hoida. Tundub kuidagi aja ja resursi raiskamine. Äkki oleks mõistlikum vähem igapäevast mugavust aga see-eest rohkem aega, sest trenni on siis vähem vaja? Äkki ei tasu mugavusega üle pingutada, sest kuidas muidu keha saab harjuda ebamugavusega ja areneda? Äkki ei pea vormi hoidmiseks üldse nii palju vaeva nägema, kui esialgu tundub, ning äkki piisavab vaid natukene igapäevaste harjumuste muutmisest - olgugi et algul ebamugav. Aga siis saab teha trenni, ilma tegemata.
Teine tee
Ma mäletan, et algklassides juurdlesin ma oma peas ühe kummalise teema üle, milleks oli murul kõndimine. Nimelt viis kooli esiukseni asfalteeritud tee, kuid see ei olnud nii lühike tee, mis viis sinna otsa üle muru minnes, mida ka paljud õpilased kasutasid. Seega olid aga õpetajad hommikuti muruvalves, et saaks aga hiljem laita neid õpilasi, kes üle muru käisid ja kiita neid, kes käisid ilusasti tee peal.
Mäletan, et arutasin ka siis õpetajaga, et äkki sinna, kust püsivalt valesti üle muru käidi, tuleks lihtsalt teha teine tee: oleks otsem, poleks õpilastel vaja muretseda passivate õpetajate pärast ja poleks õpetajatel üldse vaja passida. Vastus oli, et aga üks tee juba on, milleks siis teist teha, ja ega ei saa ju teha teed sinna kohta, kust iga inimene valesti käib - lõpuks oleks rohuplats nii nagu ämblikuvõrk käike täis.
Tundus see vastus mulle siis täiskasvanulikult ülepaisutatud ja tundub ka nüüd. Kui keegi ikkagi teeb tee ja selle kasutamine on totaalselt ebapraktiline, on probleem ikkagi tee ehitajas - halb disain.
Ja sundida inimesi kellegi halba tööd kasutama puhtalt selle pärast, et see on olemas ja uut pole seega vaja teha (mis oleks antud juhul väga lihtne - muru oli niikuinii juba maha tallatud, viska kasvõi killustik või miskit peale ja käib küll) tundub endiselt rumal. Eriti kui vana halva disaini ülevalhoidmine võtab igapäevast ressurssi (õpetajate passimine aknal) ja stressi (kooli kiirustavad õpilased, kes tahtsid võimalikult kiirelt kooli jõuda, aga ei tadnud kunagi kas üle mure tulemine toob jama kaela või mitte)
Kummaline kuidas ma juba algklassides hakkasin kahtlema täiskasvanud inimeste terves mõistuses.
Kodu juures oli hiljem sarnane teema, kus inimesed käisid püsivalt üle muru (otsetee) ja siis üks hilisõhtu miski töllakas pani mingid hirmkoledad raudaiad sinna püsti et inimesed ikka valest kohast ei käiks. Seega halb disain mida üritatakse üleval hoida.
Inimese psühholoogia on vahel samasuguse alalhoiumehanismiga. Meil on mingi arusaam ja selle asemel et seda muuta, kulutame me hunnikutes ressurssi, et seda halba disaini üleval hoida, kuigi oluliselt lihtsam ja praktilisem oleks lihtsalt ehitada uus tee ja kui võimalik, ääristada see lillede ja iluga.
Mäletan, et arutasin ka siis õpetajaga, et äkki sinna, kust püsivalt valesti üle muru käidi, tuleks lihtsalt teha teine tee: oleks otsem, poleks õpilastel vaja muretseda passivate õpetajate pärast ja poleks õpetajatel üldse vaja passida. Vastus oli, et aga üks tee juba on, milleks siis teist teha, ja ega ei saa ju teha teed sinna kohta, kust iga inimene valesti käib - lõpuks oleks rohuplats nii nagu ämblikuvõrk käike täis.
Tundus see vastus mulle siis täiskasvanulikult ülepaisutatud ja tundub ka nüüd. Kui keegi ikkagi teeb tee ja selle kasutamine on totaalselt ebapraktiline, on probleem ikkagi tee ehitajas - halb disain.
Ja sundida inimesi kellegi halba tööd kasutama puhtalt selle pärast, et see on olemas ja uut pole seega vaja teha (mis oleks antud juhul väga lihtne - muru oli niikuinii juba maha tallatud, viska kasvõi killustik või miskit peale ja käib küll) tundub endiselt rumal. Eriti kui vana halva disaini ülevalhoidmine võtab igapäevast ressurssi (õpetajate passimine aknal) ja stressi (kooli kiirustavad õpilased, kes tahtsid võimalikult kiirelt kooli jõuda, aga ei tadnud kunagi kas üle mure tulemine toob jama kaela või mitte)
Kummaline kuidas ma juba algklassides hakkasin kahtlema täiskasvanud inimeste terves mõistuses.
Kodu juures oli hiljem sarnane teema, kus inimesed käisid püsivalt üle muru (otsetee) ja siis üks hilisõhtu miski töllakas pani mingid hirmkoledad raudaiad sinna püsti et inimesed ikka valest kohast ei käiks. Seega halb disain mida üritatakse üleval hoida.
Inimese psühholoogia on vahel samasuguse alalhoiumehanismiga. Meil on mingi arusaam ja selle asemel et seda muuta, kulutame me hunnikutes ressurssi, et seda halba disaini üleval hoida, kuigi oluliselt lihtsam ja praktilisem oleks lihtsalt ehitada uus tee ja kui võimalik, ääristada see lillede ja iluga.
Improvisioon veebis nähtav
Ehk siis etendus, kus me kõik usinasti laval kõvasti ja valesti (aga see-eest uhkelt ja leidlikult) laulsime ja mille tulekut ma siin postituses mainisin on nüüd stseen stseeni haaval netis üleval. Tõsi, vahepealse osa ja publikuga suhtlemise lõikasime välja - see on päris kontakt, mida ei anna lihtsalt videoga edasi anda.
Lühimängud on aga nähtavad siin playlistis:
Kõik laval on siis kohapeal koostööna välja mõeldud.
On peal isegi väike impro ja improrahva igatsus.
Ohjahh, nagu üks töökaaslasest publiku liige sellesamuse etenduse vahepausil küsis:
"Mis sa oled laval kaine vä?"
Jah, :) see on tehnika. Lõbutsemise tehnika
Lühimängud on aga nähtavad siin playlistis:
Kõik laval on siis kohapeal koostööna välja mõeldud.
On peal isegi väike impro ja improrahva igatsus.
Ohjahh, nagu üks töökaaslasest publiku liige sellesamuse etenduse vahepausil küsis:
"Mis sa oled laval kaine vä?"
Jah, :) see on tehnika. Lõbutsemise tehnika
Subscribe to:
Posts (Atom)