Aus värk

Alustasin see nädal sellise raamatu lugemisega nagu Radical Honesty: How to Transform Your Life by Telling the Truth ja niipalju kui ma lugeda olen jõudnud, on see olnud päris tore äratundmine. Eks me kõik otsi ju elust seda, mis kinnitaks meie arvamust või täpsustaks midagi, mille poole me oleme hakanud kalduma. Mitmed mu sõbrad väärtustavad just minu ausat ja otsekohest väljaütemist - mida ma küll pigem teen vaid siiski inimestega, kelle puhul ma tean, et nad saavad sellega hakkama.

Tegelikult tuleks seda aga teha rohkem. Tõsi, neid inimesi, kelle puhul ma usun, et nad kannatavad mind välja nii nagu ma olen, on juurde tulnud ja see on äärmiselt tore. See on vahetu inimene inimesega kontakt ja minu kogemuse järgi on seda lihtsam isegi luua teatrilaval, kui päriselus.
Aga miks?

 

Parem mitte öelda

Ma ei tea kuidas mu eakaaslastega on, aga mind kasvatati pigem suunas "Vaikimine kuld, rääkimine hõbe". See oli täiesti elementaarne, et asjadest ei räägitud. Võimalik, et selles suhtumises võib olla ka nõuka aja taak, kes teab. Näiteks kui mu 8 aastat kestnud suhe lõpes ja ma ilmusin vanavanemate juubelile üksinda, siis keegi isegi ei küsinud. See küsimus oli õhus, aga seda välditi. Oh kui meeldiv ja õhku puhastav see oli, kui üks tädipoeg nii muuseas kogemata küsis, et kuhu ma siis oma naise jätsin.Muidugi, peale seda tundis ta ennast elupiinlikult. Aga seda oli väga vaja. Aitäh.

Muidugi me kõik tahame olla "Head lapsed" ja see tähendab ka seda, et halvasti ei öelda. See tähendab, et isegi kui sa haavud (näiteks pereliikme peale), siis seda välja näidata ei tohi. Pigem vaiki, oo õnnetu, kui et sa salvad kedagi oma terava keelega. Mis kontaktist me siis räägime? Pigem ütle otse välja, las ta saab teada su emotsioonidest - ta on inimene, ta saab sellest üle - ja elu läheb edasi.

Tunded on ajutised ja muutuvad asjad. Vaadake näiteks väikseid lapsi, kes ükshetk vihkavad ja 30 minutit hiljem armastavad sind. Ega see emotsionaalsus oluliselt ei muutu, kui me suureks kasvame - me õpime lihtsalt viisakad olema, mitte välja näitama, nimetama tundeid teiste nimedega. Aga endiselt on tunded muutlikud - see lihtsalt on nagu on - ja me oleme piisavalt keerulised isendid, et tunda mitmeid (ka vastanduvaid) tundeid samal ajal. See kõik on okei ja osa inimeseks olemisest.

Samas on antud raamtud autor (30 aastat tegutses Gestalt terapeudina) veendunud, et ka väga paljud meie füüsilistest (kahtlased valud jne - keha ja vaim on ühine tervik)  ja vaimsetest (ärevushäired, depressioon jne) kaebustest on põhjustatud sellest, et me lihtsalt valetame liiga kuradima palju. Valetamine antud kontekstis on info mitte jagamine. Seega ka vaikimine on samamoodi valetamine.

Siinkohas meenuvad ka seigad elust, kus keegi on ära surnud ja leinajate poolt tulevad laused stiilis "Ma oleks tahtnud talle veel seda öelda" jne. Miks sa siis ei öelnud? Viisakusest? Vaikimise pärast? Sest niimoodi ei öelda? Sest sellest ei räägita? Kas mingid nõmedad kasvatus ja moraalinormid hoidsid sind vaka all? Kas sa siis tõesti ei teadnud, et ta on inimene ja inimestel on kombeks üks hetk kohe kindlasti ära surra? See teadmine peaks minu arust just motiveerima meid omavahel asjadest rääkima ausalt ja vahetult. Sa kunagi ei tea kauaks sind ennast või seda teist inimest on ja ausalt öeldes persse viisakus ja moraal, kui ta pärsib inimlikku kontakti - järelikult on siis sitt viisakus ja moraal.

 

Kivinägu

Kui sa ei ütle otse välja seda mida sa mõtled ja tunned, siis sa ei näita maailmale seda, kes sa oled. Kuidas saab siis kellegil olla sinuga intiimne päris kontakt, kui ta isegi ei tea kes sa oled? Noh ega ei saagi. Kui sa näitad kogu aeg inimestele head nägu/maski, et nad sind armastaks, siis nad ei armasta sind, vaid sinu maski, mida sa nii valvsalt hoiad. Täbar lugu, aga kuidas saaks nad midagi muud sinust armastada, kui nad pole midagi muud näinud? Sina aga stressad iga kohtumise pärast ja kulutad energiat maski ülevalhoidmisele ja muretsemisele, et kas ikka armastatakse. Blah. Ühesõnaga hea olukord ärevushäirete tekkimiseks ja miks mitte ka depressiooni, kui me siin juba oleme.

Ja nüüd mõelge eelmise lõigu peale ja klassikalise Eestlase kuvandi peale. Just. Me oleme maailmas tuntud kui kivinäod. Need, kelle nägu on stoiliselt muutumatu. Praktilised ja tundetud. Kui palju olen ma näinud oma elu jooksul (khm ja peab tõdema, et ka ise teinud) seda, kuidas üks eestlane ütleb "Ma olen õnnelik" või "Mul on hea meel" täiesti ebausutavalt nii, et inimese olemuse ja sõnade vahel on räige konflikt. Sõnad on õnnelikud, kuid nendega ei kaasne mitte kui mingit emotsiooni. Ja nii oleme me ka välismaalastele silma jäänud.

 

Mask

Maskist rääkides. Ma mäletan üht äärmiselt sooja suve, kui ma sattusin Viljandisse ning kui ma seal juba olin, siis astusin ka vanavanemate juurest läbi. Nende arvamus minust arvatavasti purunes sel suvel kildudeks. Mitte ainult ei saanud nad teada, et mul on tätoveeringud (no nii kuradima palav oli, et ei suutnud üldse särgiga olla) vaid said ka teada, et ma suitsetan. Ma olin nii nagu ma olen päriselt ja maailm ei kukkunudki kokku. Selle asemel oli aga kuidagi hoopis inimlikum ja ausam kontakt. Ma ei tea, kas nemad seda suve ja infojagamist mäletavad, minu jaoks igathes aga muutus meie suhe kohe kindlasti.

Oh kui mugav ja meeldiv on olla inimesega, kellega sa saad ükstaskõik millest rääkida, olla täiesti vahetu, vaba ja aus. Sellise kontakti sees tekkival kandval vaikusel on hoopis teine jõud. Võib ka lihtsalt olla, ei peagi rääkima. Sest te näete teineteist niigi, ausalt ja vahetult, kõige sellega, mis seal on.

Raamatu autori kohaselt on nö maski kandmine (näiteks mask et sa oled hea laps) pärit meie lapsepõlvest. Peamiselt teismelise.east, kus me proovime ennast kuidagi defineerida ja haarame kinni igast võimalikust õlekõrrest. Vaimselt täiskasvanud inimene aga ei kanna maski. Ta on maailmas alasti ja saab sellega hakkama. On vahel kurb ja vahel rõõmus - tunneb ja kogeb oma vahetu olemisega. Kõlab ju täitsa meeldivalt eksole.

Maski hoidmine on aga kurnav ja põhjustab paljuski: suitsetamist, joomist, ebatervislikku toitumist jne. Ma tean kui vajalik on üks sigarett, kui jõulude ajal on kogu suguvõsa koos, kõik on toredad ja viisakad, räägivad koogist (vt blogipostitust koogist), kõigil on ilus ja tore mask ees. Ükshetk on lihtsal vaja omaette olla. Ma pean tõdema, et neid inimesi on tore näha, aga ka äärmiselt väsitav. Ma ei kujutaks ette, mis juhtuks kui keegi meist tuleks kohale ja ütleks midagi stiilis "Ma olen omadega täiesti persses praegu, tööstress on kallal. Ja see kingituste ostmine puupüsti täis poodides. Ma ei jaksa naerunägu teha, aga teie lõbutsege", sest eks me kõik ole ju vahel väsinud ja kurnatud - jõulude ajal seda enam. Huvitav, mis siis saaks? Samas, äkki ma olen ainus, kes selleks puhuks ilusa maski ette pistab. Tõsi, ajalugu on näidanud, et päris jutud tulevad küll, aga seda peamiselt teel tagasi Tallinna poole (olen karanud nii tädimehe, kui ka tädipoegade autodele, mis samas suunas on liikunud). Võibolla on see põhjustatud ka auto poolt sätitud ruumipiirangust ja vähematest inimestest. Ei tea, Aga igatahes on need vestlused olnud vägagi toredad.

Igatahes ... life is messy aga vahel on ikka päris tore ka.

Ja ka natuke mussi lõppu. Cheers!