Unehäired

Mõõdunud kahe nädala jooksul on olnud üks hommik, kui ma ärkasin äratuskella peale, lükkasin seda oma pool tundi endasi, põõnasin veel mõnuga ja siis tõusin üles, mõnusasti puhanud, rammestunud ja täis elujõudu. Ülejäänud hommikud, nagu oletada võite, on olnud täpselt vastupidised: Kella viiest või kuuest läheb uni ära (kas on käed ära surnud, pea valutab või ärkad lihtsalt ehmatusest), ärkad tundes hinges ärevust unenäo pärast (mis hetke veel on aga siis haihtub - ma ei mäleta neid), komberdad tund aega zombina kodus ringi, et ennast natukenegi inimese moodi tunda, pesed öö jooksul täis higistatud pea ära, jood tassi kohvi ja siis tunned ennast juba peaaegu nagu inimene. Sed mitte ainult tööpäeviti vaid ka nädalavahetusel.

Mul ei ole midagi varajase ärkamise vastu, aga see variant, kus sa ärkad vara aga ei puhka ennast välja, on täiesti jamps. Teeks siis ometi selle lisa planeerimata ajaga midagi. Mõni hommik olen suutnud kah, aga mitte enamasti. Tegevus on selle koha pealt kah hea, et aitab sul ebameeldivat olekut unustada - keskenduda milllelegi muule. Samas eks tegevused on ka natuke limiteeritud - on veel teisi magajaid korteris, kelle und ei tahaks segada. Mõtiskleda sel hetkel üldse ei tasu - psühholoogia on siis nii pekkis ja irratsionaalne, et siga ka ei näksi - meie mõtted, vaade minevikku ja tulevikku lähtub meie hetke olukorrast. Seega kui hetke olukord on äärmiselt ebameeldiv, tundub ka kogu minemik ja tulevik ebameeldiv.

Aga ausalt öeldes on mul sellistest hommikutest kopp ees. Üldse ei viitsi enam. Tea, äkki peaks laskma ennast mudida, et vähemalt keha pingetest vabamaks saada - äkki siis tuleb kvaliteetsem uni. Äkki on lihtsalt kehas midagi puudu? Vitamiinid või midagi? Äkki on asi selles, et mul on kerge köha ja nohu? Samas kui mõtted on pekkis ja sa ennast hästi välja ei puhka ja loomulik kaitsesüsteem on nõrgestatud, siis köha ja nohu on suht kerged asjad mida üles korjata saab.

Unehäired on üldiselt suht tuttav teema (lehitse kasvõi samust blogi aastast aastasse), aga ma tõesti naiivselt arvasin, et nüüd on kõik, et sellega on ühelpool. Aga paistab, et veel ei ole. Õnneks väga halb seis ei ole (võrreldest sellega, mida ma eelnevatest kordadest mäletan), lihtsalt omajgu ebameeldiv.