See hooaeg on kuidagi Eesti Otsib Superstaari saade ette jäänud. Alguses ehk seepärast, et osales ka üks sõber, aga nüüd on lihtsalt kuidagi harjumuseks saanud seda vaadata. Märkasin aga eile taaskord ühte huvitavat fenomeni: Kui osaleja saatest välja langeb ja peab siis veel viimast korda oma laulu laulma (kuniks tema laul on lauldud ... hehe), siis see viimane laul on oluliselt võimsam, vabam, hullumeelsem ja jõulisem kui kõik eelnevad.
Kui eelnevalt oli artistil peal pinge, et kõigile võimalikult palju meeldida ja võimalikult perfektselt esitada, siis sel hetkel on kõik pinged lahtunud - ta võib küll olla üdini kurb, aga tal pole enam midagi kaotada. Ja oi pagan, mis võimas power sealt välja tuleb kui ei punnitata.
Njah, eks ma ise ole laval ka sama asja tundud improga. Minu parimad lavarollid tulevad siis kui ma olen laval vaba ja ei pinguta üle. Vabadus, läheb nagu läheb, olen see kes ma olen ja see on piisav - annab kohutavalt palju jõudu. Pealegi, eks meis kõigis ole peidus ka loom, keda me naljalt välja ei julge lasta, aga just selles loomas on ka palju meie sisemisest särast. Kuidas aga teha igapäevaelus nii, et oleks rohkem vabadust ja võimalust ennast vabaks lasta, et meie tegelik jõud oleks vahetult väljas?
Mina ei tea, aga eks peab proovima.
Cheers!
No comments:
Post a Comment
kriba kriba