Meenutasin eile õhtul kolme pimeda mehe ja elevandi lugu. Noh teate seda küll: kolm pimedat meest satuvad uue loomaga tutvuma, kõik aga katsuvad erinevat osa temast (üks lonti, üks jalga, üks saba), ning kirjeldavad sellega tervet looma (üks ütleb et on nagu madu, üks et nagu puupakk, üks nagu piits). Terviklikku looma ei näe aga keegi ning eriarvamustesse on külvatud ka omamoodi konflikt (arvamus, et ainult ühel saab olla õigus). Sealjuures, elevandil ei ole aga ei sooja ega külma, milliseks kolm meest teda peavad.
Mõtlesin, et suht sarnane lugu on ka meie sise-eluga. Ons iga inimene ainulaadne ja tema mõtteprotsess (mille määravad ära tema isiklikud eelnevad kogemused ja teadmised) ainuomane vaid talle. On võimatu, et keegi teda täielikult mõistaks ning paratamatult on ta ise-endaga üksi. Tõsi on sõpru, kes mõistavad mingit osa inimese mõtteprotsessist ning need ongi kolm pimedat kobamas suurt sisemist elevanti. Seda kõige paremas mõttes muiduigi - on lihtsalt võimatu, et keegi täielikult aru saab ja suurt pilti sisemisest elevandist omab, sest nii suur on see elevants, et ka mõtleja ise vahel kobab justkui pime.
No comments:
Post a Comment
kriba kriba