Elust ja surmast

On igaühele selge ja teada, et ei ole olemas elu ilma surmata. Noh, niisamuti nagu on paratamatu, et jing ja yang käivad käsikäes koos. Ma olen aga tähele pannud, et on olemas justkui kaks äärmuslikult erinevat lähenemist elu ja surma teemale.


Teadvustatud

Ehk siis iga päev elada teadmisega, et kõik, mis on, on kaduv. Kuigi see on kohutavalt kurb on see samas ka kuidagi kerge ja ilus. Kibe ja magus samal ajal. Kuna kõik on muutuv, ei ole mõtet liialt muretseda tuleviku pärast - see on ebakindel nii-kui-nii. Ainus kindel asi on praegune hetk, ning seda võiks nautida nii palju kui võimalik. Suhted ja kogemused on esikohal, sest on teadvustatud et ka inimesed muutuvad ning mingi hetk lahkuvad. Igal asjal on oma algus, koht ajas ning lõpp. Olgugi, e vahel äärmiselt kurb, on selles paratamatuses ka oma ilu.
Kuna tulevik on ebakindel on mõistlik võimalikult palju asju otse välja öelda, hingelt ära saada, ja teha võimalikult palju seda, mis on isiklikult oluline.


Unustatud

Teadmine on küll olemas, kuid seda proovitakse ära unustada, sest tegemist on raske taagaga. Seega on oluliselt kergem teha pikemaid tulevikuplaane. Samas aga on paljud elus toimuvad muutused oluliselt raskemad vastu võtta. Egas teadmised ja tunded kuhugi ei kao, kui sa neid alla surud, pigem hüppavad nad põrkpalli efektiga isegi kõvemini välja kui neile võimalus anda. Seega võib mõne inimese surm tulle täieliku shokina.
Kuigi igapäevaelu võib olla nii selgem, planeeritum ja ratsionaalsem, on see tihti vähem siiras (aga miks rääkida asjadest praegu, kui saab ka hiljem. Ma parem ei räägi) ja vähem paindlikum ootamatuteks elujuhtumiteks.


Mõlemal suhtumisel on ilmselgelt omad head ja vead. See on täielikult mu isiklik arvamus, et enamik inimesi pooldab ja kasutab teist varianti - see on ausalt öeldes igapäevaselt mugavam. Ja ega inimestele asju otse välja öelda, nii head kui halba, ei ole kerge. Siirad suhted ei ole kerged. Mitte-kindlus tuleviku suhtes ei ole kerge. Tajuda nii enda kui ka teiste surelikkust ei ole kerge. Kuid sellest hoolimata olem ma oma surma teema uurimise juurest jõudnud esimese lähenemiseni. (jajaa ei täida minagi seda perfektselt - see on üldistus) On kurvem aga on ka kuidagi ilusam. Nii nagu on loomulik, et looduses kõik kevadel ärkab ja talvel hääbub, on ka igal inimesel oma kevad, suvi, sügis ja talv. See on tegelikult ju omamoodi ilus, miks peaksin ma tahtma seda unustada.


Ja olgem ausad - suures plaanis on tegelikult täiesti savi, mis me surmast arvame - surm tuleb ikka siis kui ta peab tulema.